tag:blogger.com,1999:blog-8152652265036976492024-03-14T08:12:56.205+02:00Minu elu pisiasjad<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/6.png" alt="Blog.tr.ee" border="0"></a>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.comBlogger792125tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-22709880096399364632023-09-24T16:29:00.002+03:002023-09-24T16:30:34.998+03:00Maja, kus ma juba 10 aastat olen elanud (Pärnus)<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieOews_DAgAZAOY585EirSPuq-y_fwHCoe_TlkwAMmhCzKktHGFetuw8JPDxRlx7B5rwOCOs1memjvdtvQYI01q_VekfE-f7UsgXvptbR1FM3Bao2KxNTlP1IG2mu_yIW_SB3tigOW8GZX4wKRbWftZGI3KvS5loZ6khVyjSbVh6oTmv5TyfxZQpCW3wtP/s2040/s%C3%BCgise%20algus%202023,%20pihlakad%20on%20ilusad.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2040" data-original-width="1530" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieOews_DAgAZAOY585EirSPuq-y_fwHCoe_TlkwAMmhCzKktHGFetuw8JPDxRlx7B5rwOCOs1memjvdtvQYI01q_VekfE-f7UsgXvptbR1FM3Bao2KxNTlP1IG2mu_yIW_SB3tigOW8GZX4wKRbWftZGI3KvS5loZ6khVyjSbVh6oTmv5TyfxZQpCW3wtP/s320/s%C3%BCgise%20algus%202023,%20pihlakad%20on%20ilusad.jpg" width="240" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNvy0zsY505sLBOBU1kVbidFDCENSKD1csaGFmA4Jqjzr1DksVM7okkTcCJZ4u1XvAdIF9h5sMkjGwXBZ0NyYC8jy3cTIF7WEzV9IWLaCQM7MAa209UmYTUZ4OR0pGvUlwlY2eqv9Z6ZCpT6Y73pTe1E0zJlQh4aQdywerScthp9etq5ufd7-TjvRAMsEa/s2040/minu%20trepikoda.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2040" data-original-width="1530" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNvy0zsY505sLBOBU1kVbidFDCENSKD1csaGFmA4Jqjzr1DksVM7okkTcCJZ4u1XvAdIF9h5sMkjGwXBZ0NyYC8jy3cTIF7WEzV9IWLaCQM7MAa209UmYTUZ4OR0pGvUlwlY2eqv9Z6ZCpT6Y73pTe1E0zJlQh4aQdywerScthp9etq5ufd7-TjvRAMsEa/s320/minu%20trepikoda.jpg" width="240" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYwxgEFMKgwFuaa10YFCFIZEGhqoAtAMWd3gDWFl4BisUqaBHD1VrWjknlsbL8K4orECfAJXm1PRnZpExw2AyxPL60BmJHODF1IedxI8pP1ugGV0rlSNuxwp8GvHFqYn05Xs7oP4r5apBkEC8BiGUzj4E5kCgQoHUK06F_3fpNLpPOVv1vy3RLcDgCF-rJ/s2040/maja,%20kus%20ma%20elan.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2040" data-original-width="1530" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYwxgEFMKgwFuaa10YFCFIZEGhqoAtAMWd3gDWFl4BisUqaBHD1VrWjknlsbL8K4orECfAJXm1PRnZpExw2AyxPL60BmJHODF1IedxI8pP1ugGV0rlSNuxwp8GvHFqYn05Xs7oP4r5apBkEC8BiGUzj4E5kCgQoHUK06F_3fpNLpPOVv1vy3RLcDgCF-rJ/s320/maja,%20kus%20ma%20elan.jpg" width="240" /></a></div><br /><p></p>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-61505439916907437282023-09-23T13:37:00.012+03:002023-09-24T17:05:47.802+03:00Inimõigus või olmemure?Kirjutan ühest olmeprobleemist või õigemini - murest. Elan juba 10 aastat ühes
tavalises hruštšovkas Pärnu kesklinnas jõe lähedal. Meie majas on põhiliselt
üksikud pensionärid või muidu vanad inimesed. Igal aastal on ikka mõni päriselt
lahkunud. Asemele tulevad järgmised vanad ja üksikud. Või siis üürnikud. Korterid tühjalt ei seisa.<div><br /><div> Kaks aastat tagasi suvel
lahkus päevapealt Olga, kes elas minu peal olevas korteris. Tema tütar, kes elab
Tallinnas, pani korteri müüki. Ma pole pisiasjadega kursis, aga õige pea tuli
korterisse üüriline - noor ema imikuga ja lapse isaga (arvatavasti). Kohe tulid
ka probleemid. Selgus, et noormees on narkomaan ja vägivaldne. Isegi politsei
käis mitu korda teda ära viimas. Siis kuulsin ma, et korteri omanik tõstis
ta (nad) välja. Ema lapsega lahkus varem. Jälle oli ilus vaikne elada.</div><div><br /></div><div> Uuest
sügisest tulid uued üürilised - 2 õde, kes käivat väidetavalt Wendres tööl. Vanemal õel on 2
kassi. Noorem aga on suitsetaja. Ta suitsetab toas. Nad käivad tööl vahetustega. Ma nende töögraafikut ei tea, aga suitsetamise järgi korteris saan ma aru, et
mõnikord algab vahetus varahommikul ja mõnikord lõpeb hilisõhtul. Vastik-vastik
suitsuhais tungib minu magamistuppa vastavalt töögraafikule. </div><div> Algul ma proovisin
heaga. Rääkisin neile, et tänapäeval püüavad noored pigem mitte suitsetada(ma ei
rääkinud ju teismelistega), et õige oleks üldse maha jätta või kui ei saa
päevapealt, siis suitsetagu õues. Rõhusin kahjule rahakotis ja tervisele
nagunii. Kirjutasin isegi veenva kirja, mille panin uksematile. Kirjas kirjutasin, et üldse on ebakultuurne suitsetada eluruumis. </div><div><br /></div><div> Paar päeva pärast seda vist oli puhtam õhk. Aga siis jätkus uue hooga.
Seejärel pöördusin KÜ esimehe poole. Ta käis olukorraga tutvumas, aga ei saanud
korterisse sisse. Minu palvel võttis ta kontakti korteri omanikuga (tuletan
meelde, suhteliselt värske omanik), kes väidetavalt olevat käinud üürnikega rääkimas. Ja kes olevat väitnud, et keegi ei suitseta korteris.</div><div> </div><div>Kurtsin muret oma tütrele, kes omakorda rääkis uuesti korteriühistu esimehega, mispeale trepikotta
ilmusid eeskirjad ja ettekirjutused suitsetamise kohta.
Olukord on aga endine.
Öösel, kui kõik normaalsed inimesed magavad, suitsetab minu peal korteris noor
neiu ennastunustavalt (akna peal?). See olukord teeb mind lausa õnnetuks. </div><div><br /></div><div> P.S. Ühistu koosolekul nenditi, et inimesel on õigus oma toas mida tahes teha. Võibolla tuld keset põrandat just mitte, aga ma ei tea ka. Mis see suitsetamine muud on!! See tegi mu tuju ikka päris halvaks. Kannatasin nii füüsiliselt kui vaimselt.</div><div> Siis võttis üks õdedest oma kaks kassi ja kolis välja. Ta oli ju tegelikult kaassuitsetaja ja kassid ei talunud suitsuhaisu. </div></div><div><u>(Eelnev kirjutatud juunis 2023)</u></div><div><br /></div><div><u>Edit 23. sept 2023</u></div><div>Umbes kuu tagasi, just sel ajal, kui olin väikesel reisil, kolis välja ka teine õde, see suitsetav. Kui jõudsin koju, teavitas mind uudisest altnaaber. Algul ma ei uskunud. Kartsin, et küllap ta on ka mõneks päevaks kuhugi ära läinud. Siiani käin õues kontrollimas, kas aknad on ikka kinni. (Suitsetamise ajal olid pärani lahti). Nüüd hoian pöialt, et järgmine üüriline poleks peopanija, sest pidev tümps, eriti öötundidel, poleks ka vastuvõetav. </div>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-63714286677778787652022-08-08T19:29:00.009+02:002022-08-28T20:38:41.559+02:00Blogijate kokkutulekul<p> Mõtlesin mitu päeva, kas kirjutan üldse sellest ja kui kirjutan, siis millises võtmes. Kirjutan lihtsalt nii, kuidas tuleb.</p><p>Ritsiku blogi loen väga ammu, nagu ka Konna ja Tegelinski oma. Saatuse tahtel olen elama asunud Pärnusse ja Ritsiku kodu on kiviviske kaugusel mu tütre kodust. Mõtlesin, et kui ma ikka üldse seltskonda ei sobitu, saan märkamatult ära tulla. Minu loomuses ei ole vaikselt nurgas istuda, aga pean ennast ikkagi poolenisti introverdiks. Küllap ma hakkama saan, mõtlesin. Ilm oli hommikul vihmane, aga oli teada, et plaan B on ka. (Õnneks lakkas vihm ja oli päris harju keskmine eesti ilm)</p><p>Tutvustamise ringis tundsin ennast ujedalt. Polnud nii pikka aega pidanud endast kõva häälega rääkima. Liiati tunnetasin, et ega peale 2-3 erandi mind keegi tunne ka. Õnneks oli kohale tulnud Tegelinski, kelle külje alla ennast sättisin. Aitäh, Tegelinski, seltskonna ja ilusate joonistatud taieste eest!</p><p>Ma pole enam järjepidevalt bloginud, sekka vaid mõned sutsakad päevakajalistel teemadel. Ja need, kes "minu ajal" olid mu blogisõbrad, on ka paljud loobunud, mõned jälle kammbäkki teinud, nagu ma isegi. Aga hoogu sees enam kahjuks pole. </p><p>Ehmatuseks kuulsin Tegelinski käest, et üks pikaaegne ja väga pühendunud blogija on hiljuti lahkunud. Vaikselt, märkamatult. 19. mail tegi veel postituse ja 21. mail teda enam polnud. Uurisin hiljem eakaaslaste käest, kas nemad teavad midagi lähemalt. Keegi polnud kuulnudki! Puhka rahus, Linda!</p><p>Sic transit...</p><p>Laud oli äge ja tujutõstvat märjukest oli ka. Tegelikult oli ikka päris tore. Minu vasemal käel istus Eda (Tavainimene), kelle blogi olen tükati lugenud. Arukas ja vaimukas. Muidugi teadsin blogi põhjal SK. Sain tuttavaks Piretiga. Kauri olen märganud aktiivselt kommentaarimas siin ja seal. L.Konna käest sain kingiks raamatu. Viktoriiniküsimustele vastata ei osanud. </p><p>Nüüd olen mõelnud, et mis see siis oli. Minu jaoks ikka väike eneseületus, sest tundsin ennast "vanaemana", kuigi ma ennast üldse vanaemana ei tunne.(väga selge mõte, eks?) Järjekordselt tõdesin, et blogijad on üks omaette rahvakild, keda nö lihtsad inimesed ei pruugi mõista. Kahjuks kõikide kokkutulnud blogijatega ei jõudnud tutvuda. Nagu Ritsiku blogist võib lugeda, siis need kohtumised on regulaarsed, aastas kord või paar. Mina olin üldse esimest korda. Seepärast võib andeks anda, et ma kõiki ei tunne.</p><p> Muide, Käbi oli väga vahva! Küll ma püüdsin teda enda juurde meelitada, aga tal olid teised lemmikud.</p><p><br /></p>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-5452757533816664842021-02-17T13:20:00.019+02:002023-09-23T14:26:51.473+03:00Järeleaitamistund<div style="text-align: left;"><a href="https://www.apollo.ee/albikara-ants.html"></a><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://www.apollo.ee/albikara-ants.html"></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEil8Q8NqyEpPUNCZE3JaIJaBCnvtvISdST7yiLJl2BEobMqlnIXM0OgnYH-UAPy1vWRq9tVt72_MKyr0c5VjC4JkqNr7caCXaFcrftlNVypkMXYvN4gmsnwfz_TkL3u0QUGio-P614aqUEG/s240/Albik%25C3%25A4ra+Ants.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="240" data-original-width="210" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEil8Q8NqyEpPUNCZE3JaIJaBCnvtvISdST7yiLJl2BEobMqlnIXM0OgnYH-UAPy1vWRq9tVt72_MKyr0c5VjC4JkqNr7caCXaFcrftlNVypkMXYvN4gmsnwfz_TkL3u0QUGio-P614aqUEG/s0/Albik%25C3%25A4ra+Ants.jpg" /></a></div><br /></div><div style="text-align: left;"><br /></div><div style="text-align: left;">Otsisin hommikul tükk aega taga Johann Voldemar Jannseni õpikulugu "Albikära Ants". Leidsin ka, aga linki ei oska panna. </div><p>Lugu on liiga detailirohke, et siin tekstilähedaselt ümber jutustada. </p><p>Lühidalt nii, et Albikära Ants ostis koos oma poja Antsuga laadalt hobuse, vana mära. Vankrit ei ostnud ja seepärast otsustasid, et sõidavad ratsa kordamööda. Kuni üks ratsa sõidab, käib/jookseb teine kõrval. </p><p>Ja siis hakkab peale. Kõigepealt tulevad külamehed vastu ja hurjutavad noort Antsu, kelle kord oli ratsa sõita: vitsu vaja anda, laseb oma isa nagu karjapoissi maas joosta. </p><p>Kui isa ratsa sõidab ja poiss kõrval silkab, kurjustavad heinalised, et kuidas nii kõlbab: vaene väeti poisike peab, hing paelaga kaelas, jooksma, kui elujõus isa hobuse seljas sõidab. </p><p>Kui isa ja poeg mõlemad hobuse selga istuvad, riidleb salk naisi, kes lähevad oma lastele rõugeid panema, et nemad peavad jala käima ja siin sõidab kaks inimest ühe vaese hobuse seljas. </p><p>jne</p><p>Koduülesanne:</p><p>1. Loe pala tervikuna läbi!</p><p>2. Sõnasta loo mõte!</p><p>3. Too näiteid kaasajast!</p><p>4. Mida tähendab "rõugeid panema"?</p><p><br /></p>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-43992207847183703662021-01-31T16:09:00.024+02:002021-02-01T22:14:23.108+02:00On õelust päikese all<p> Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.</p><p>Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.</p><p>Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu. Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).</p><p>Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!</p><p>Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu. </p><p>Miks me üksteist ei salli?</p><p>Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant). Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või kaitsta. Saad nii, et tolmab!</p><p>Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised. </p><p> Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad inimesed, isegi üle 80aastased.</p><p>Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.</p><p>Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.</p><p><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHtMMSKSI2D4tQZCl8w4M9cOGz68R3Ubf8ZnqCezeN5D7IR6qLP-W2HnCkv9QapIIk7UjCrwDZuKrccvJH1KzUZv8ARDeQNW_PzePp-WjnYjK-Rd-9ORRyR3_rzrpJs1AqnR6ItEPwzdoo/s2048/Jossu+on+salenenud+t%25C3%25A4nu+jalutamisele+jaan+2021.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHtMMSKSI2D4tQZCl8w4M9cOGz68R3Ubf8ZnqCezeN5D7IR6qLP-W2HnCkv9QapIIk7UjCrwDZuKrccvJH1KzUZv8ARDeQNW_PzePp-WjnYjK-Rd-9ORRyR3_rzrpJs1AqnR6ItEPwzdoo/s320/Jossu+on+salenenud+t%25C3%25A4nu+jalutamisele+jaan+2021.jpg" /></a></div><p> Jossule meeldib talv ja lumi.</p>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-3294630532327364802021-01-03T12:21:00.019+02:002021-01-06T14:19:26.195+02:00Aastavahetuse ülevaade (kokkuvõtte asemel)<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="text-align: left;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><span style="text-align: left;"> </span><span style="text-align: left;">Paljud blogijad on teinud oma blogiaastast kokkuvõtteid. Mul ei jätkuks selleks materjali, sest olen liiga vähe postitanud ja neistki 4 koroonast. Eks aasta 2020 jääbki ajaloo annaalidesse kui üleilmse pandeemia aasta ja aega hakataksegi määratlema kui aeg "enne koroonat", "koroona ajal" ja loodetavasti ka "pärast koroonat". Eks see õudus ükskord ikka lõpeb või vähemasti stabiliseerub mingi olukord niivõrd, et muutub talutavaks ja tavapäraseks. </span></div><p></p><p>Jõulude osas otsustasime nädal varem, et ei sõida Viljandisse, kus olime viimased 40 aastat koos venna perega jõulu ajal olnud. Liiga suur tundus risk, sest ligi 20 inimese hulgas oleks neljandik olnud riskirühmas. Jõulud muidugi ära ei jäänud, sest lapsed ju ootasid juba alates oktoobrist. Jõuluvana astus läbi ja jagas pakke õues ladiseva vihma käes. Vahva oli, et Jossu oli "vanaga" suur sõber ja istus truult koti kõrval. See äratas lastes muidugi natuke kahtlusi. Noorem lapselaps oli õppinud selgeks 28 salmi ja laulu. Vanem lootis vana rasva peale. Mina puterdasin isegi 4realise salmi juures. Tütar õpib igaks jõuluks uue salmi. Seekord oli võrukeelne. Üks tegelane sai paki "tutvuse kaudu".</p><p>Nädal jõulude ja vana-aasta vahel on alati selline jõude olemise aeg. Varasematel aegadel ma koristasin põhjalikult sahtleid ja kappe, pesin ja triikisin pesu. Nüüd ainult laisklesin - lõin aega surnuks. Kui väljas hakkas pimenema, panin teleka mängima. Vaatasin valimatult seda, mis näidati. Uusi asju oli väga vähe, aina kordused. Vahur Kersna palju tagasidet saanud epopöad vaatasin tükati. Püüdsin teda mõista: jah, on raskelt haige, aga ikka nii kangelaslikult teeb oma köögilaua taga kvaliteetset televisooni. Kaldun nende kriitikute poole, kes leidsid, et eneseupitus ja möödutundetu kiitmine kolleegide ja Liina poolt oli liig mis liig. Kui seda kõike oleks olnud 3x vähem, oleks ehk lõpptulemus parem olnud. Näiteks üks tunnine saade suurematest saavutustest koos kommentaaridega. </p><p>Siis veel tunnine saade Sulev Nõmmikust. Kersna intervjuudel on see häda, et ta paneb küsitletavatele sõnu suhu, suunab talle sobivas suunas. Noh aga kes olen mina, et võtab telelegendi arvustada!!</p><p>Vana-aasta programmi vaatasin siit ja sealt. Mis mul viga - ei pidanud puldi pärast kellegagi kaklema. Palju oli kontserte, uusi ja kordusi. On aeg, kus mälestatakse suurte kontsertidega lahkunud või elutöö teinud lauljaid ja heliloojaid. Miks ka mitte! Aeg puudutab ka kuulsaid inimesi! Üht asja polnud ma varem näinud - see oli "Eesti matuse" ainetel ja tegelastega tehtud vana-aasta ärasaatmine (või olid jõulud?) Vargamäel. Lugu algas sellega, et vana telekas oli ära koolnud ja see oli sama suur ehmatus/õnnetus, kui vana Andrese surm puude lõhkumise pealt. Kivirähk on täpne ja tabab pakku. Alati vaatan ka "Oravat ja Merit", mida paar korda aastas näidatakse.</p><p>Nii see vana aasta läks ja uus tuli. Varsti pidi külmalaine tulema! Isegi lund on oodata (mõnes kohas juba on). </p><p> Mina mingeid lubadusi ei anna ja soove mul ka enam palju pole. Võibolla ainult see, et pere jääks koroonast puutumata ja et elu normaliseeruks. Ja et tuleks üks hea/parem/ aasta! Ja et Eestil läheks ikka hästi!</p><p>Ääd uut aastet! (Mulgi)</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiUkf6Ig4vs1JJEcgh531-1RDuixrRJwT_kC_8aSTf70H7L_oZtl3-TFD9LyOvUJqnL-qutfc-6DOhnMYMWWqcm6lt1MLGhSyPRKCftu_FQ2mjK3IoRypKQxu_BtmzTeHTVxwiGI5Pzj8t/s2048/j%25C3%25B5uluvana+Lubjas+2020.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2048" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiUkf6Ig4vs1JJEcgh531-1RDuixrRJwT_kC_8aSTf70H7L_oZtl3-TFD9LyOvUJqnL-qutfc-6DOhnMYMWWqcm6lt1MLGhSyPRKCftu_FQ2mjK3IoRypKQxu_BtmzTeHTVxwiGI5Pzj8t/s320/j%25C3%25B5uluvana+Lubjas+2020.jpg" /></a></div><br /><p><br /></p>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com20tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-90242283338361034042020-11-24T15:58:00.010+02:002020-11-25T11:18:06.385+02:00Koroonast, aerosoolidest, maskist ja muust<p> Koroona on tagasi ja hullemini kui kevadel. Õnneks oli suvel ja varasügisel suhteliselt muretu olla. Midagi otseselt ei nõutud, rõhutati ainult, et peske ikka käsi ja hoidke võimalusel distantsi. Selle teadmisega käisin kevadel ja suvel Lätis, sugulase sünnipäeval ja ühel mälestusüritusel, Järvide kontserdil ja Rakvere külalisetendusel Endla teatris. Oli üks klassikokkutulek. Sõitsin liinibussiga ja käisin poes. Maski ei kandnud - ei nõutud, ainult kontserdil istutati vaatajad hajutatult, teatris mõõdeti temperatuuri ja korjati isikuandmeid. Vahepeal oli Eesti isegi oivik naaberriikide seas - nii väike nakatavus. </p><p>Nüüd on see kõik minevik. Näitajad on kaugelt ületanud kevadise eriolukorra omad. On tekkinud ulatuslikud kolded ja valitsus karmistab järjest piiranguid. Enam ei suudeta taga ajada lähikondseid ja kontaktseid. Koole suletakse ja kaugel ei ole minu arvates kogu riigi lukkupanek. See oleks väga frustreeriv. Märtsis-aprillis, kui kõik pidid istuma kodus ja näitlejad tegid klippe, kus väga kurja häälega öeldi: püsi kodus!, kus ETV näitas lõbusaid videosid peredest, kes lõbusalt kodus aega veetsid, oli elu ikka väga masendav. </p><p>Vahepeal on teadlased teinud koroona suhtes uusi avastusi. Näiteks see, et pindadelt nakatumine ja näkku köhimine polegi kõige ohtlikum viis haigestuda. Aina rohkem räägitakse, et viiruse levitajad on tihti ilma sümptomiteta ja noored inimesed, kes mingile tühipaljale nohule üldse tähelepanu ei pööra. Enam polegi kõige suurem haigestunute grupp vanurid ja 60+, vaid nooremapoolsed keskealised, kes ise võivad põdeda väga kergelt. </p><p>Uus avastus on, et Covid 19 levib nähtamatute ja imepisikeste aerosoolide kaudu, mis levivad juba rääkimisel, eriti hästi aga lauldes või näiteks võistlustel häälekalt kaasa elades.Selle vastu aitab abinõu, mis on maski massiivne kandmine. Käesolevast nädalast on maski kandmine avalikes siseruumides ja liinibussides kohustuslik. Mina siin probleemi ei näe - kui vaja, siis vaja. Usun, mida teadlased räägivad, ja teen, mida valitsus nõuab. </p><p>Aga üks segment ei usu, et koroonat üldse olemas on (põhiargument: näidake mulle mõni koroonahaige ja sellesse surnu!!). Nende arvates on epideemia ja pandeemia välja mõeldud, et rahvast suukorvistada. Ja et maski kandmine on isikut diskrimineeriv ja kahjulik meede, liiati põhiseadusevastane. Vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Alar Jõks valas õli tulle, avaldades artikli, kus taunib maski kandmise meedet kui põhiseaduse vastast. Ise kannab maski kui kodanik, kel on elu armas. Õiguskantsler Ülle Madise, kellest ma muidu väga lugu pean, ütleb umbes sama ja soovitab pöörduda halduskohtusse.</p><p> "Tule taevas appi!" ütleks Lennart Meri selle peale. </p><p>Kas vaktsiin lõpetab selle paranoilise olukorra?</p><p><br /></p><p><br /></p>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com28tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-24858827440932175322020-07-21T12:14:00.007+02:002020-08-07T11:22:56.472+02:00Turuvarblased<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Minu tütar pole kuulnud mõistet "turuvarblased". Pole ka ime, sest tema nooruses seda vist ei kasutatud. Aga tema käis oma nooruses TPL-is. See oli maalaste töökasvatuse programm: suvel rakendati lapsi kolhoositöödel - põhiliselt rohimisel. Põllud olid suured ja vaod olid tohutult pikad. Lapsed olid väikesed, aga tegid rasket tööd. Nõuka-ajal polnud see probleem - keegi pidi ju need peedipõllud puhtaks rohima-kõplama.<br />
Pane sa tänapäeval mõni 10aastane pooleks päevaks põllule küürutama!<br />
<br />
Minu tütar otsis interneti kaudu mõnd talu, kus vajataks maasikate korjajaid. Regioonis selliseid ei leidnud, aga ta sattus peale ühele ökotalule, kes kutsus appi herneid korjama. Võttis kontakti ja otsustas minna. Mõtlesin, et läheks seltsiks. Jalad ja käed otsas, miks mitte proovida. Sõbranna küsis, et mis oli meie motiiviks. Teenimine see ei saa ju olla, aga ilus motiiv oleks, et tore värskes õhus füüsiliselt end veidi liigutada ja koos olla.<br />
Seni oleme käinud 4 päeva, teinud igasuguseid töid. Raske on, aga ei tapa. Arvan seni, et põllumajandus on füüsiliselt üks raskemaid töövaldkondi. Selg hakkab valutama. Eriti hull on palava ilmaga. Peale meie on veel mõned rohijad, hernekorjajad, kartulivõtjad. Mingeid horde pole me seni näinud, kuigi interneti kaudu on kutsutud.<br />
Panen mõned pildid, et tõestada - kõik on tõsi.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsp9MsBfRGfoi1rf0TL5TZiPL4Q8hi-bfWQPqOuv75XGNRYuwpXy0EK89aZRxFPeBGyehP_6nfiLTCt3R2Xvz4X9tN69UwssWPlqEKaYI2OP0KBW6UX-AVb3pxMBuMv_xyYaNyBv9eV6hP/s1600/3.+p%25C3%25A4ev.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="562" data-original-width="750" height="239" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsp9MsBfRGfoi1rf0TL5TZiPL4Q8hi-bfWQPqOuv75XGNRYuwpXy0EK89aZRxFPeBGyehP_6nfiLTCt3R2Xvz4X9tN69UwssWPlqEKaYI2OP0KBW6UX-AVb3pxMBuMv_xyYaNyBv9eV6hP/s320/3.+p%25C3%25A4ev.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Jalga puhkamas põlluserval (ilusa ilmaga on lust töötada). 3. päev<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFSseIrlzflcMru2k0Cp1nNZTBlEpo3zcLNe0W6um4wiAWKEwCbpa6d591em9F4vU4Y42a4quXjmeSBppiqKroDTn7Lkf1nYtr-KpQwk0-tioOv_wqy0t_8nKDlAd5XFXXEcU9G1cDwWL4/s1600/pool+vagu+veel+teha%2521.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="720" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFSseIrlzflcMru2k0Cp1nNZTBlEpo3zcLNe0W6um4wiAWKEwCbpa6d591em9F4vU4Y42a4quXjmeSBppiqKroDTn7Lkf1nYtr-KpQwk0-tioOv_wqy0t_8nKDlAd5XFXXEcU9G1cDwWL4/s320/pool+vagu+veel+teha%2521.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Pool vagu veel teha. 1. päev - muld on nätske.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyFWlyBMetSICA7H7ANzcCx7GKNp6aszwmv4YIb0XEPx4JrG48MYovHj5UMspfz8IMnob-8XFgiPt6OnbheBqFW0GoabHhLyFQNb2V4b8jJGx6pMpixX9ICpnMUOPuzs0u8jX1UAeUY0Av/s1600/n%25C3%25B5mme+turu+varblased+%2528mare+foto%2529.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="923" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyFWlyBMetSICA7H7ANzcCx7GKNp6aszwmv4YIb0XEPx4JrG48MYovHj5UMspfz8IMnob-8XFgiPt6OnbheBqFW0GoabHhLyFQNb2V4b8jJGx6pMpixX9ICpnMUOPuzs0u8jX1UAeUY0Av/s320/n%25C3%25B5mme+turu+varblased+%2528mare+foto%2529.jpg" width="307" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Nõmme turu varblased (sõbranna saadetud pilt) NB! Kas näed ikka varblasi?<br />
<br />
<br />
P.S. Tööd tehes läheb kõht väga tühjaks. Võileivad võtame kaasa. Esimesel päeval panime leivakoti kivi peale, et seal siis hiljem einestada. Siis aga tabas meid üllatus: keegi oli käinud leivakoti kallal. Küll mõistatasime, kes - hiired, siilid, rebased, varesed? Jäigi mõistatuseks. Me kõplasime mõned meetrid eemal.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyp660X8SMwrWc06W6Q07ihi3esypzJNhrs45OiC0mDQuXEql-Fd12i0PNggb0U761m1E_kC-6tnYJ5_LZ117hMYiOIQxvbGyUj13HzOL6PkRP7I1j4WqgPgOr1sjgCxQ63vALAe2DkynS/s1600/tundmatud+r%25C3%25B6%25C3%25B6vlid.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyp660X8SMwrWc06W6Q07ihi3esypzJNhrs45OiC0mDQuXEql-Fd12i0PNggb0U761m1E_kC-6tnYJ5_LZ117hMYiOIQxvbGyUj13HzOL6PkRP7I1j4WqgPgOr1sjgCxQ63vALAe2DkynS/s320/tundmatud+r%25C3%25B6%25C3%25B6vlid.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Kilekott oli ribadeks. Küpsisepakki kõvasti räsitud. Võileivad jäid õnneks puutumata, olid karbis. Banaane ei tahetud.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Ühel päeval käisid põllul ka lapsed (üks 10, teine 8 aastat vana). Kartuli jõuab üles võtta ka ju laps!<br />
<br /></div>
<div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1aNOKMGpQy46K2N1cyIul5gPi8_FeNcSNwu_HPVSmY4YdAzfMlmQLQvldNoVfdsNTH_tU8Iuoe2hLtkdcD8h_x0m9q5Z1CCr1zZhRS3IbQioabOPsW8M2OW5ebzR8GYVvK7cKfCekrcmB/s1600/lapsed+kartulip%25C3%25B5llul.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1aNOKMGpQy46K2N1cyIul5gPi8_FeNcSNwu_HPVSmY4YdAzfMlmQLQvldNoVfdsNTH_tU8Iuoe2hLtkdcD8h_x0m9q5Z1CCr1zZhRS3IbQioabOPsW8M2OW5ebzR8GYVvK7cKfCekrcmB/s320/lapsed+kartulip%25C3%25B5llul.jpg" width="320" /></a></div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div>
<br /></div>
hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-48420437474510417662020-07-03T10:15:00.003+02:002020-07-18T11:22:01.992+02:00Käisin KuramaalKui eelmisel sügisel reisiplaane tegime, siis ei osanud arvata, et vahepeal see nii suure küsimärgi alla seatakse. Veel kuu aega tagasi ei teadnud, kas reis toimub ja kas ma ikka võtan osa, kui toimub.<br />
Aga kõik läks hästi - 50-kohalisest bussist oli välja müüdud natuke üle poole. Reisiseltskond oli valdavalt vanemapoolne ja maalt. Reisifirma Loodusreisid OÜ (asub Võrus).<br />
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka natuke muljetada. Ma ei hakka kronoloogilises järjekorras kirja panema, mis toimus 3 päeva jooksul. Ainult mõned nopped.<br />
Ilmad olid kuldsed, kohati liiga palavad, aga tagantjärele kaotab see pisiasi tähtsuse.<br />
<br />
Eks Lätis ole käidud ennegi, aga mitte seda marsruuti pidi. Ammu, eelmisel sajandil ja eelmise formatsiooni ajal käisime ülikooliga vanal Liivimaal. Sellest ajast on mul meeles liivlaste kultuurimaja Mazirbes, mis jättis nii hüljatud ja halli mulje. Ja jutt sinna juurde, et Läti valitsus on jätnud vaesed liivlased hooletusse. Liivlaste rahvamaja on näide sugulasrahvaste koostööst. Ehitati see ju eesti, soome ja ungari rahva raha ja toega (1939).<br />
Tänapäeval on rahvamaja hakatud renoveerima, aga nagu ikka- raha napib. Siiski saal juba peaaegu korras. Pärisliivlasi vist enam sealkandis ei ela. Kohalik giid rääkis konarlikku vene keelt ja oskas 2 lauset liivi keeles öelda. Eks lätlaste jaoks ongi liivi keel raske, see-eest eesti keelele sarnasem kui soome keel. Kaluriküla on vallutanud uusrikkad suvitajad - liivi hõngu enam tunda polnud.<br />
<br />
Seda enam meeldis Kolka neem, kus 2 merd saavad kokku. Ühelt poolt Riia (Liivi) laht ja teiselt poolt Läänemeri. Õhust oleks seda muidugi tore vaadata. Kuna ilm oli ilus ja tuult polnud üldse, siis ei saanudki olla lainete murdumist ja muid vahvaid asju. Pärast vaatasin kaardi pealt, et Saaremaa Sõrve säär on sealt kiviga visata. Selline tunne, et jaluta läbi mere ja oledki kohal. Vesi oli nii madal.<br />
<br />
Kuldiga linn oli ka nii nunnu. Vana punasest telliskivist sild (1874) ja Euroopa kõige laiem looduslik kosk Venta jõel (249 m). Kuna oli parajasti põuaperiood, siis see laius ja org nii võimsat muljet ei jätnud, kui oleks võinud. Linnas oli veel teine jõeke ja koseke ka ja väikeseks Veneetsiaks nimetatav nähtus.<br />
Põhipunkt oli Ventspilsil*, kus olime ühe päeva ja kaks ööd.<br />
Kuna mina ise pilte ei teinud, pean kasutama internetist võetut (Tensi Reiside kodukalt)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGdSTpTCFfrDux4dC18hdgNjaWcMGQTb-o_ZenN2ooeqfwmvcIBxJsPTAiQOr2G6TtGTOnpnobTXLptF3LMDR2cKS0jQ78VPYmjHTRj_m_VIhkl2Ebk-mRL8vvcatAMNCzHQrdgepRBFJ3/s1600/15_Kolka_neem.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1125" data-original-width="1500" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGdSTpTCFfrDux4dC18hdgNjaWcMGQTb-o_ZenN2ooeqfwmvcIBxJsPTAiQOr2G6TtGTOnpnobTXLptF3LMDR2cKS0jQ78VPYmjHTRj_m_VIhkl2Ebk-mRL8vvcatAMNCzHQrdgepRBFJ3/s320/15_Kolka_neem.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kolka neem, kus kohtuvad Liivi laht ja Läänemeri.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZAuxmPk4avWzu0gpvDrunQKSth10BS83-RSG0O1a3lfnXeSTzCF6Va_w0seh2EQgSIN2bpoN-tlftPyaObJEWt3JPVY31Dh2kefDiAk51Rr7YHAnIvh0tpkmB-g3Bznc8bnxmgdKqTr94/s1600/7_Kuldiga_sild.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1125" data-original-width="1500" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZAuxmPk4avWzu0gpvDrunQKSth10BS83-RSG0O1a3lfnXeSTzCF6Va_w0seh2EQgSIN2bpoN-tlftPyaObJEWt3JPVY31Dh2kefDiAk51Rr7YHAnIvh0tpkmB-g3Bznc8bnxmgdKqTr94/s320/7_Kuldiga_sild.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kuldiga punastest tellistest sild Venta jõel</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8wuCs_LKPuYTIESmGr7FNaPyY_AWFtgTiWeg2CqThBSd2G2IhCgXyAR30LM2-AX_Zf7JygxN6HELpEts0i_t93yJoiYgeeKHvWXlfGxI1fYnfe4ecLMxbVTDLrfgYgn4aHwvWI3lDu1e2/s1600/8_Kuldiga_Ventas_rumba_23.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="929" data-original-width="1500" height="198" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8wuCs_LKPuYTIESmGr7FNaPyY_AWFtgTiWeg2CqThBSd2G2IhCgXyAR30LM2-AX_Zf7JygxN6HELpEts0i_t93yJoiYgeeKHvWXlfGxI1fYnfe4ecLMxbVTDLrfgYgn4aHwvWI3lDu1e2/s320/8_Kuldiga_Ventas_rumba_23.jpg" width="320" /></a></div>
Kuldiga linna kosk Venta jõel, mis on Euroopas kõige laiem looduslik kosk.<br />
<br />
<br />
P.S. On 2 laulu, mis on Kuramaaga (Kurzeme) seotud ja mida Eestis ka lauldakse.<br />
"Puhu, tuul, ja tõuka paati" (liivi rahvalaul) ja "Kurzeme kuulub merele" (Raimond Paulsi viis ja eestikeelsed sõnad Vally Ojavere).<br />
Esimene on väga kurva viisi ja sõnadega. Teine, mille meil on populaarseks laulnud Vello Orumets, see-eest väga hoogne ja kaasakiskuv. Ja sel on väga poeetilised eestikeelsed sõnad.<br />
<br />
*Contra on kirjutanud raamatu" Minu Läti". Olen lugenud, aga erilist muljet ei jätnud.<br />
Lastega pered võiksid julgelt külastada Ventspilsi. Seal on palju purskkaeve, seiklusparke jm toredaid atraktsioone. Mh ka lehmad ja jänesed. Üldse - linn on uuemal ajal väga ilusti korda tehtud. Skandaalne linnapea Aivars Lembergas on sinna kõvasti raha sisse tagunud. Külastage!hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-19725409918783355482020-05-12T11:22:00.004+02:002020-06-04T22:51:28.541+02:00Mälestusi koroonast III: aprillHakkabki juba meelest ära minema, mis toimus aprillikuus. Õnneks tegin jooksvalt märkmeid. Sealt loen, et pärast 2nädalast isolatsiooni läksin esimest korda õue 29. märtsil. Sellest ajast saati käisin iga päev Jaansoni rajal jalutamas. Iga ilmaga, aga aprillikuu on ju teatavasti tujukas. Jõe ääres oli enamasti tuuline.<br />
Mul oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)<br />
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.<br />
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin). Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.<br />
<br />
Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada. Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!<br />
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.<br />
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.<br />
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.<br />
Lugesin läbi ka mõned raamatud.<br />
<br />
Poes ma ise ei käinud. Tütar tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.<br />
<br />
Kui 6 nädalat eriolukorda sai täis, läksin ise poodi. Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.<br />
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.<br />
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.<br />
<br />
1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*<br />
<br />
(NB! <i>Lubja </i>siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8LOBcV7zSBlxRYQDBMrlh92YGuVXH4BUyQM8vFwDxgl-WzGT4NC7-HahHEOjSeV-ceQXTKCmYrnVXgdTKJxcPXkXyBoqU0w_L_avFHV7A9TuvVg9fwIuwhcZ8vKS-o71Xe-4FcPkhrHof/s1600/joss.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="562" data-original-width="750" height="239" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8LOBcV7zSBlxRYQDBMrlh92YGuVXH4BUyQM8vFwDxgl-WzGT4NC7-HahHEOjSeV-ceQXTKCmYrnVXgdTKJxcPXkXyBoqU0w_L_avFHV7A9TuvVg9fwIuwhcZ8vKS-o71Xe-4FcPkhrHof/s320/joss.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOjcDT0BgtKqBArekgCG1O3dU9DxS8RWwYp7dcsxMvuDESZA15sTf0yUQffhq6Sa8_vAqAGe9X7ixWLUUsHa7PmRxsl_9dsrD-eKaiP8E8pgVlIauMz1odgtJgWP1wkQhLHD3zTCpgJ654/s1600/koroona+aeg+Lubjas.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="720" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOjcDT0BgtKqBArekgCG1O3dU9DxS8RWwYp7dcsxMvuDESZA15sTf0yUQffhq6Sa8_vAqAGe9X7ixWLUUsHa7PmRxsl_9dsrD-eKaiP8E8pgVlIauMz1odgtJgWP1wkQhLHD3zTCpgJ654/s320/koroona+aeg+Lubjas.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Lubja tänav aprillis 2020</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-60103389057336823712020-05-11T12:11:00.001+02:002020-05-20T21:20:17.203+02:00Mälestusi koroonast II: SaaremaaMeil oli väike kursus. Viimastel aastatel oleme hakanud rohkem kokku hoidma ja üksteise käekäigu vastu huvi tundma. Aasta tagasi olime koos Tartus ülikooli juubelil. Sellest aasta varem oli kursuse kokkutulek, kust puudusid ainult 2 ja needki mõjuvatel põhjustel. Muidugi on ka meil kaotusi.<br />
Meil on kursuse list, kus kirjutame oma elust ja anname aru/nõu. Jagame muljeid ja nüüd kriisi ajal ka igasuguseid soovitusi. Ja muidugi julgustame üksteist. Sellest oli algul ikka palju abi.<br />
<br />
Meie kursusel õppis saarlane Aili, kes elab Kuressaares.<br />
Kui Saaremaal koroonapaanika puhkes, siis muretsesime, kuidas Ailil läheb ja kas ta on ikka endiselt negatiivne. Me keelasime tal korterist väljuda, kirjutasime ja helistasime iga päev, et olukorda kontrollida. Mure oli seda suurem, et üks tema sugulane sai haigla õenduses viiruse (hiljem sai õnneks terveks!).<br />
Aili istus samuti karantiinis 14 päeva, nagu valitsus ette nägi. Siis hakkas tasapisi ja salaja väljas käima. Hommikul varavalges sõitis autoga äärelinna ja tegi kergliiklusteel 10 000 sammu. Pärast seda tuli koju kohvi jooma.<br />
Siinkohal lisan veel fakti, et meie kursusel oli ka Anna, keda kutsuti siis ja ka edaspidi Läti Annaks.<br />
Me teame kõik, et lätlased on koroonaga võitlemisel eestlastest palju edukamad olnud.<br />
Anna kirjutas Läti juhtivas ajalehes ühe kursuse ehk meie näitel, kuidas eestlased täidavad valitsuse ja kriisikomisjoni soovitusi ja korraldusi.<br />
<br />
<a href="https://www.la.lv/aili-nemaz-nedoma-iet-ara">Lehe link on siin</a>.<br />
<br />
<div>
Kes oskab läti keelt, see saab aru, mis siin kirjas. Või kasutab google translate`i abi.</div>
Pealkiri on "Aili, ära mine isegi välja!" See oli Läti meedias üks esimesi ja põhjalikumaid pandeemiakäsitlusi, keskendudes just Saaremaalt alguse saanud puhangule.<br />
<br />
Nüüd on kõik oma urgu tagasi tõmbunud, kuniks miski jälle meie kui riskirühma turvatunnet kõigutama hakkab.<br />
Oleme arutanud, et vaatamata sellele, et koroonaga(ja surmaga) meid hirmutatakse, oleme kindlustatuim grupp ühiskonnas. Meid ei ähvarda koondamine, vallandamine, pankrot ega võlavanglasse sattumine. Pole meil ka enam väikseid lapsi, kellega koos koduõppes olla. Kuldne elu! Kahjuks oleme aga ka enim ohustatud.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHdPnFcIXyj_LXDa42zvvxG7nK1bSr454u0mhYJSSKxcOprL5MKcvc91VnWcE3fUdgdPVJVI2IeyJPeVHLM0WPdJJSPXRQH3f6Xt4-HSdXG55VCgQAXUWrWlSXautPvdYdEHpAxxUl1iiW/s1600/peopesal+4.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="466" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHdPnFcIXyj_LXDa42zvvxG7nK1bSr454u0mhYJSSKxcOprL5MKcvc91VnWcE3fUdgdPVJVI2IeyJPeVHLM0WPdJJSPXRQH3f6Xt4-HSdXG55VCgQAXUWrWlSXautPvdYdEHpAxxUl1iiW/s320/peopesal+4.jpg" width="155" /></a></div>
Ailiga populaarse atraktsiooni juures Kuressaares septembris 2019<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhm0EKs1YRsQpyeUpSMhkzq67579CNbpCYkalGA1O-vgW5xBp_QcwA9xR3RAUCeSR9uWlgCSqCOiKGv-xXEoWYfTJNGaabtZjZDGu2X7BF2ZfcXW2Y2RdATYb6nt-DpSDUQjwLBFelK-vCw/s1600/kursusega+aulas+18.+mail+2019.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhm0EKs1YRsQpyeUpSMhkzq67579CNbpCYkalGA1O-vgW5xBp_QcwA9xR3RAUCeSR9uWlgCSqCOiKGv-xXEoWYfTJNGaabtZjZDGu2X7BF2ZfcXW2Y2RdATYb6nt-DpSDUQjwLBFelK-vCw/s320/kursusega+aulas+18.+mail+2019.jpg" width="320" /></a></div>
Kimbuke kursusekaaslasi Tartu ülikooli aulas 19. mail 2019<br />
<br />
...järgnebhellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-29870500334426782292020-05-09T15:30:00.001+02:002020-08-23T22:58:50.412+02:00Mälestusi koroonast I: karantiin12. märtsil oli mu sünnipäev. Tütar kinkis Tõnis Niinemetsa etendusele pileti, et ehk saab suutäie naerda. Ootasin tütart kontserdisaali fuajees ja olin närvis, et ei tule ega tule. Juba vilgutati tulesid. Helistasin.<br />
-" Kohe hakkab peale! Kus sa oled?"<br />
-"Ma ootan sind. Peab juba saali minema!"<br />
Natuke seletamist, mille peale selgus, et tütar ootab mind teatris (etendus toimus kontserdimajas). Kes teab, see teab, et need on eraldi kohad.<br />
See oli selle õhtu kõige parem nali.<br />
Jõudsime viimasel minutil oma kohale esimeses reas.<br />
Ilm oli väga sant. Tuul ja vihm laamendasid, auto oli ka nii kaugele pargitud.<br />
<br />
See oli nüüd eellugu.<br />
<br />
Kodus tagasi, panin kohe teleka mängima. Mingi häirekell juba tiksus kuklas, et esineb nakkusjuhtumeid. (Esimese koroonasurmani oli jäänud veel 2 nädalat.) Samal õhtul teatas Jüri Ratas surmtõsise näoga, et reedest, 13. märtsist pannakse kõik kohad kinni ja edasi tuleb kodus püsida. Eriti ohtlik on viirus vanuritele. Ma just sain aasta vanemaks! Järgmisel hommikul oli mul nohu, kurguvalu ja hääl ära. Läksin kohe hulluks. Koroona! Kindlapeale istus mu kõrval või taga mõni nakatanu, kes levitas viirust. Hiljem hakati rääkima superlevitajatest, kel endal sümptomeid pole. Siis ma õnneks seda ei teadnud.<br />
Nii ma jäin koju karantiini nagu tuhanded teisedki. Ajasin ilmselt kõik närvi oma koroonahirmuga. Kui tütar tõi süüa, siis rääkisin temaga magamistoast, et 2 m distantsi oleks.<br />
Nii möödusid esimesed 2 nädalat. Ei olnud eriti tore. Uni muutus katkendlikuks, unenäod "tähenduslikuks". Paar korda päevas haaras mind ärevus. Uudised koosnesid eranditult koroonast. Enam ei mäletagi, mis enne seda oli päevakorras. Vist pensioni II sammas.<br />
Head oli ka - hakkasin väga hästi toituma. Mõtlesin välja nädalamenüü, et oleks ikka mitmekesine. Nüüd olen hädas paari-kolme juurdetulnud kiloga.<br />
Kui 2 nädala möödudes selgus, et mul ikka pole koroonat, tulin isolatsioonist välja. Jalutasin, jalutasin. Liikusin, liikusin. Igasuguse ilmaga. Terve Jaansoni rada ja jõeäärsed tänavad on nüüd minu jalajälgi täis.<br />
<br />
Õppisin Pärnu kohta nii mõndagi. Nii avastasin vana ja hüljatud, punasest tellisest haigla, mille vastas seisab peaaegu sama uhke mahajäetud vangla. Miks need majad maha jäeti ja miks pole neist midagi saanud? Haigla juures on kasutuses ainult torniga kabel, mille kohta oli sügisel uudis, et keegi pätt süütas selle põlema ja toimus laibarüvetus. Nüüdseks on kõik jälle nagu uus.<br />
Vandaalid on palju vaeva näinud, et haigla kõik aknad sisse visata ja muid sigadusi teha, aga ikka on vanal üle 100 aastasel majal mingi kummaline võlu. Vana haigla sai kuulsaks <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4rnu_metanoolitrag%C3%B6%C3%B6dia">metanoolitragöödia aegu 2001. aasta sügisel.</a> Siis hukkus 68 inimest, üle 40 jäi invaliidiks. Paljud ellujäänud jõid ennast hiljem ikka surnuks.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmPp09jcTAlO3tmHiudQB8Vsmmkd_brpPn5SV82_VXoJSWXcsDezFGSsBpcOC90TkOgg04b99ww2HLM0q3a_53aj4hOSolhkfgt1klg-N9163ZbtLWbmZJb5tWnn4vjT-4sWne7bI8LIRk/s1600/P%25C3%25A4rnu+vana+haigla+veel+oma+t%25C3%25A4ielikus+hiilguses.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="540" data-original-width="800" height="216" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmPp09jcTAlO3tmHiudQB8Vsmmkd_brpPn5SV82_VXoJSWXcsDezFGSsBpcOC90TkOgg04b99ww2HLM0q3a_53aj4hOSolhkfgt1klg-N9163ZbtLWbmZJb5tWnn4vjT-4sWne7bI8LIRk/s320/P%25C3%25A4rnu+vana+haigla+veel+oma+t%25C3%25A4ielikus+hiilguses.jpg" width="320" /></a></div>
Pärnu haigla täies hiilguses (avatud 1910, maha jäetud 2005)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8GxZvawjk9dv-CksCd1Zvh8gGyJt5qlfM572E5XfH81m8-weUjC-29Ra_RPZxdywgo4dvMJpTyTBcHhCYZZR41aGpMOXreqmQsSvklfpupbgUnRIgbMWeZ8eRSPQ9SVKYximEm_3VInbK/s1600/esiuks+-+juba+on+vandaalid+k%25C3%25B5vasti+vaeva+n%25C3%25A4inud%2528Tanel+San%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="958" data-original-width="843" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8GxZvawjk9dv-CksCd1Zvh8gGyJt5qlfM572E5XfH81m8-weUjC-29Ra_RPZxdywgo4dvMJpTyTBcHhCYZZR41aGpMOXreqmQsSvklfpupbgUnRIgbMWeZ8eRSPQ9SVKYximEm_3VInbK/s320/esiuks+-+juba+on+vandaalid+k%25C3%25B5vasti+vaeva+n%25C3%25A4inud%2528Tanel+San%2529.jpg" width="281" /></a></div>
Vandaalid on juba kõvasti lõhkunud. Esiuks on kinni löödud, et majja ei pääseks<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgavuOkCoCidnV2qqJOKKmJsxRkrehVTtDZFzEGxT60b4nRTh-svTVxufT5hvMKobkkkezuxx0A3mfn8ONy2dejxmwwDlsxEYriWwcGSyRNWID_RGW-E4xq-34M-1iJ2Z9IWzy5Ws7n2nOL/s1600/haigla+vastas+on+vana+vangla.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgavuOkCoCidnV2qqJOKKmJsxRkrehVTtDZFzEGxT60b4nRTh-svTVxufT5hvMKobkkkezuxx0A3mfn8ONy2dejxmwwDlsxEYriWwcGSyRNWID_RGW-E4xq-34M-1iJ2Z9IWzy5Ws7n2nOL/s320/haigla+vastas+on+vana+vangla.jpg" width="320" /></a></div>
Haigla vastas on vana vangla, mis nii lummavalt ei mõju kui haigla<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyNmrbL4gQAdsoSr7MNO-eUDePUOM9JVRspFE6HCHgxzWMY0W_bVwEJxhlBA2WIOfoWToN53TwTCtg3ckngDWrV8prCUeVqn_dz6d1gC-aVh5hDRuK79e2aTX1cJrhrSWwGXc0VcE0O8NI/s1600/vana+haigla+talvel+%2528Tanel+San%2529%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyNmrbL4gQAdsoSr7MNO-eUDePUOM9JVRspFE6HCHgxzWMY0W_bVwEJxhlBA2WIOfoWToN53TwTCtg3ckngDWrV8prCUeVqn_dz6d1gC-aVh5hDRuK79e2aTX1cJrhrSWwGXc0VcE0O8NI/s320/vana+haigla+talvel+%2528Tanel+San%2529%2529.jpg" width="320" /></a></div>
Vaade haiglale õue poolt, otse ees on hiljem ehitatud osa, kus oli sünnitusosakond. Mõned mu tuttavad on seal veel sel sajandil sünnitanud oma lapsed.<br />
<br />
Fotod võetud internetist<br />
<br />
...järgnebhellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-63879851622645325392019-04-19T10:34:00.001+02:002019-04-27T13:25:36.077+02:00Inimestest ja koertestKui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.<br />
<br />
Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.<br />
Nii see lõppes.<br />
<br />
Kui mu tütar oli kooliminekueas, <a href="http://vanadlood.blogspot.com/2008/01/bibi-meie-koer.html">saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika</a>. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.<br />
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.<br />
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.<br />
<br />
Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.<br />
Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).<br />
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks. Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.<br />
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTbe7HmPHRa8rMV5BBzaK-9Wcs1m7fa3Q-WwRck6yq5zQrwd239nbHdIrLHl7A9bJDRWNTA6_Yi2S5oTrD7xskKXuzMzXbvDwB75rXLT7J9UwSzbFq_UJlSJLncn6vFB5hBDxix01clLXV/s1600/mari+koos+Jossuga.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="720" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTbe7HmPHRa8rMV5BBzaK-9Wcs1m7fa3Q-WwRck6yq5zQrwd239nbHdIrLHl7A9bJDRWNTA6_Yi2S5oTrD7xskKXuzMzXbvDwB75rXLT7J9UwSzbFq_UJlSJLncn6vFB5hBDxix01clLXV/s320/mari+koos+Jossuga.jpg" width="240" /></a></div>
Mari koos Joosepiga<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguNb3t9-6WjEUPYe0TyFWrRaJZFo7OVHvbf_uQHiP6CtgcxFhZW6va0HVOuFbT4NcmcwaxtyloxHhbCJXuK6CKYTVBBsJyHJy5LeL1AjBrjoF24-HzCRLWT6F7FFw-nd_GcPAmbRpwLgKS/s1600/kolmekesi+ootamas.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="540" data-original-width="720" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguNb3t9-6WjEUPYe0TyFWrRaJZFo7OVHvbf_uQHiP6CtgcxFhZW6va0HVOuFbT4NcmcwaxtyloxHhbCJXuK6CKYTVBBsJyHJy5LeL1AjBrjoF24-HzCRLWT6F7FFw-nd_GcPAmbRpwLgKS/s320/kolmekesi+ootamas.jpg" width="320" /></a></div>
Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGDRcCT_Yy_-Pb__uYSmD7ZX4HaggyhD3bQT_6ezhULr5lkzZRJZBnyuibYhQTumGiLL4hziSSVjeCQVcokpr7kGqjiQXwWGVq4iV8uq9Yj9IqC8zBMjiz7p8YPUcRXXYAEjVK3q_iJd2o/s1600/joosep+juulis+2015.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="638" data-original-width="960" height="212" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGDRcCT_Yy_-Pb__uYSmD7ZX4HaggyhD3bQT_6ezhULr5lkzZRJZBnyuibYhQTumGiLL4hziSSVjeCQVcokpr7kGqjiQXwWGVq4iV8uq9Yj9IqC8zBMjiz7p8YPUcRXXYAEjVK3q_iJd2o/s320/joosep+juulis+2015.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Jossu aastasena koduküla rannas</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIorRbCE6WHCtcB3HxZ_rghydOObn1KMwSgrsoSa2zX6xTD27dtSB0G-lkf8ElINfbuztd3N1wiIBQkjQM5VnbAo8zaVEkSWbleqBIsEYuod99el1ACT20H_nP2QAybtjhFscIbz-JWH0i/s1600/Jossu+ja+kevad.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="540" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIorRbCE6WHCtcB3HxZ_rghydOObn1KMwSgrsoSa2zX6xTD27dtSB0G-lkf8ElINfbuztd3N1wiIBQkjQM5VnbAo8zaVEkSWbleqBIsEYuod99el1ACT20H_nP2QAybtjhFscIbz-JWH0i/s320/Jossu+ja+kevad.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Jossu ja kevad (2019)</div>
hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-58331527661383955312019-04-03T09:07:00.001+02:002019-04-22T13:53:05.526+02:00JanestMa pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.<br />
Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.<br />
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.<br />
Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja vaatajaid kursis hoidnud.<br />
<br />
Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (<i>Lootuste maal talve pole- vanasõna</i>) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.<br />
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.<br />
<br />
Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).<br />
<br />
Ma ei saanud kaua und, mõtlesin, kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud haige ja tema lähedaste piinade pikendamine?<br />
Kas keegi teab?<br />
<br />
Edit<br />
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".<br />
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.<br />
<br />
<a href="https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi">https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi</a>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-69234290573995457892019-03-20T09:48:00.005+02:002019-04-04T00:37:51.940+02:00Mälust ja eufemismistKui eile koju tulin, kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.<br />
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).<br />
<br />
"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.<br />
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.<br />
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.<br />
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.<br />
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.<br />
<br />
Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas väga kujundlikku keelt. Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.<br />
<br />
Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.<br />
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)<br />
<br />hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-60272239739360998902019-03-03T14:11:00.001+02:002019-04-07T07:31:22.774+02:00Vargamäe filmÜks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.<br />
<br />
Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.<br />
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)<br />
<br />
* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni. Andres lõi vemblaga kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)<br />
<br />
** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju. Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga? Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.<br />
<br />
Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!<br />
<br />
Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.<br />
Valdav tunne - heldimus. Siiani veel.<br />
<br />
<i>Lisatud 19. märtsil 2019</i><br />
Lugesin<a href="http://lastejutud.wordpress.com/"> Manjana blogist</a>, et talle see film ei meeldinud. Eks see on tõesti igaühe sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!? Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.<br />
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.<br />
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.<br />
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.<br />
<br />
Tammsaare ei ole igaühele.<br />
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.<br />
<br />
<a href="https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu">https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu</a><br />
<br />hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-80855174348791386982019-02-08T12:41:00.002+02:002019-03-03T15:08:03.356+02:00Keda valida, keda mitteKa mina vaatasin eile Mihkel Raua "Kolmeraudset". Mida aeg edasi, seda kiiremaks muutub ta kõne ja närvilisemaks liigutused.<br />
Eluvõitluses karastunud vanad ja uued poliitikud olid, nagu olid. Aga ma jälgisin Andrus Vaarikut ja tema mõningast kimbatust ning mõtlesin: "Vaene Vaarik, kas on sulle ikka kõike seda vaja? Kas näitlemisest kõrini? Kas rahva armastus pole tõesti enam tähtis?" Keegi ju ei keela olla maailmavaatelt sots või mis tahes...<br />
Ma kardan, et äkki hakkab Vaariku naljasoon nüüd taandarenema ja lõpuks kuivab väikeseks märkamatuks kärnakeseks naba piirkonnas. Või ongi ta nüüd tõepoolest koju jõudnud ja hilise küpsejana valmis, nagu ise väitis?<br />
<br />
Teine, kelle valiku üle olen viimasel ajal mõelnud, on Raivo E. Tamm, kandideerijanimega Raivo Tamm. Tema valimisklippi vaadates noogutan kurvalt:"Jah, sa pole tõepoolest see Illar- joppenbuhh sealt ENSVst ega ka see suur et Allan Õnne tänavalt, aga kas saab kinnitada, et sust ei tule poliitik a la Aadu Kägu filmist "Seenelkäik" - sama korrumpeerunud,(metsa) eksinud vilets vennike, kes ei varjagi oma siiralt omakasupüüdlikke eesmärke."<br />
Eks alguses ole nad kõik äraostmatud ja innustunud!<br />
Ohh! Milline risk ikka see poliitikasse minek!hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-50201119238701755482019-01-21T17:29:00.000+02:002019-02-05T21:15:56.744+02:00KülalisedReede õhtul pool 9 koputati mu uksele (elan kortermajas 2. korrusel). Ma ei oodanud külla kedagi - tütrega alles saime kokku. Ükskord käisid maja ühistu liikmed veenäitu kontrollimas. Äkki need?<br />
Tegin ukse lahti ja...kaotasin kõnevõime. Ukse taga seisis Eesti peaminister Jüri Ratas, lahke-lõbus naeratus suul, rohelise reklaamijope hõlmad vallali.<br />
"Mina olen Jüri Ratas!" ütles ta valju selge häälega, "ja minuga on kaasas Kadri Simson!"<br />
Ma ei olnud veel päriselt toibunud, kui väljapoole avanenud ukse tagant ilmus välja äärmiselt kaunis ja rõõmsameelne Kadri.<br />
Aga kes siis on kolmas, küsisin. "Tema on Jaan Ida-Virumaalt."<br />
Rohkem mul küsimusi polnud. Mul pole enne poliitikud ukse taga käinud- ma ei tundnud etiketti. Kas kutsuda sisse, kas arendada vestlust? Igaks juhuks ei teinud midagi. Jüri ulatas Kadri-nimelise pastaka ja kolmnurkse kalendri. Kadri ütles, et "vali mind", aga võib-olla ei öelnud kah.<br />
Kui ukse sulgesin ja peeglisse pilgu heitsin, märkasin, et mu juuksed olid kammimata ja T-särk liiga kodune.<br />
Nüüd mõtlen iga koputamise peale, kas ukse taga on Mart Helme või Indrek Tarandi.<br />
<br />hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com23tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-14286822665094697412019-01-20T17:09:00.003+02:002019-01-20T17:12:02.587+02:00Katse: vaatasin, kas veel oskan. Vana postitus aastast 2009 jaanuar<h2 class="date-header" style="background-color: #eeeecc; color: #558866; font-family: "Trebuchet MS", Verdana, Arial, sans-serif; font-size: 10.7185px; letter-spacing: 0.2em; line-height: 2em; margin: 0px 28px 0px 43px; text-transform: uppercase;">
2009-01-14</h2>
<div class="date-posts" style="background-color: #eeeecc; color: #333333; font-family: "Trebuchet MS", Verdana, Arial, sans-serif; font-size: 12.61px;">
<div class="post-outer">
<div class="post hentry uncustomized-post-template" itemprop="blogPost" itemscope="itemscope" itemtype="http://schema.org/BlogPosting" style="border-color: rgb(187, 187, 187); border-image: initial; border-style: dotted; border-width: 1px 0px; margin: 0.3em 0px 25px; padding: 0px 13px;">
<a href="https://www.blogger.com/null" name="4202126083499380706"></a><br />
<h3 class="post-title entry-title" itemprop="name" style="background: url("https://resources.blogblog.com/blogblog/data/rounders3/icon_arrow.gif") 10px 0.5em no-repeat; border-color: rgb(187, 187, 187); border-image: initial; border-style: dotted; border-width: 0px 1px 1px; font-size: 17.0235px; font-stretch: normal; font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; line-height: normal; margin: 0px; padding: 2px 14px 2px 29px;">
<a href="http://sjgelle.blogspot.com/2009/01/igaks-ajab-oma-asja.html" style="color: #333333; text-decoration-line: none;">Igaüks ajab oma asja</a></h3>
<div class="post-header">
<div class="post-header-line-1">
</div>
</div>
<div class="post-body entry-content" id="post-body-4202126083499380706" itemprop="description articleBody" style="border-color: rgb(187, 187, 187) rgb(187, 187, 187) rgb(238, 238, 204); border-image: initial; border-style: dotted; border-width: 0px 1px; margin: 0px 0px 0.75em; padding: 10px 14px 1px 29px;">
Eesti keeles on üks universaalne sõna, mis sobib absoluutselt igasse lausesse, sest ta tähendab nii paljusid asju. - Näe, sobiski siia lausesse ka!-<br />
<br />
Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.<br />
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.<br />
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.<br />
<br />
Pealkiri on <span style="font-style: italic;">"Mis asja ma kardan?" </span><br />
<br />
Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.<br />
<br />
- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.<br />
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.<br />
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!<br />
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!<br />
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?<br />
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.<br />
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!<br />
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!<br />
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.<br />
<br />
Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!<br />
<br />
<br />
Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.<br />
Asjatatud küll juba täna!<br />
(Kah asi, millest blogida!)<br />
<div style="clear: both;">
</div>
</div>
<div class="post-footer" style="background: rgb(255, 255, 255); border-color: rgb(187, 187, 187) rgb(187, 187, 187) transparent; border-image: initial; border-style: dotted; border-width: 1px; color: #666666; font-size: 12.61px; line-height: 1.5em; margin: 0px; padding: 2px 14px 2px 29px; text-align: right;">
<div class="post-footer-line post-footer-line-1" style="min-height: 1.5em;">
<span class="post-author vcard" style="display: block; float: left; margin-right: 4px; text-align: left;">Posted by <span class="fn" itemprop="author" itemscope="itemscope" itemtype="http://schema.org/Person"><a class="g-profile" data-gapiattached="true" data-gapiscan="true" data-onload="true" href="https://www.blogger.com/profile/06158322095624945785" rel="author" style="color: #445566;" title="author profile"><span itemprop="name">sjgelle</span></a></span></span><span class="post-timestamp" style="display: block; float: left; margin-right: 4px; text-align: left;">at <a class="timestamp-link" href="http://sjgelle.blogspot.com/2009/01/igaks-ajab-oma-asja.html" rel="bookmark" style="color: #445566;" title="permanent link"><abbr class="published" itemprop="datePublished" style="border: none;" title="2009-01-14T14:39:00+02:00">1/14/2009</abbr></a></span><span class="reaction-buttons"></span><span class="post-comment-link"><a class="comment-link" href="https://www.blogger.com/comment.g?blogID=815265226503697649&postID=4202126083499380706" style="background: url("https://resources.blogblog.com/blogblog/data/rounders3/icon_comment_left.gif") left 45% no-repeat; color: #445566; padding-left: 14px; white-space: nowrap;">5 comments: </a></span><span class="post-backlinks post-comment-link"></span><span class="post-icons"><span class="item-control blog-admin pid-147724476" style="display: inline;"><a href="https://www.blogger.com/post-edit.g?blogID=815265226503697649&postID=4202126083499380706&from=pencil" style="color: #445566; text-decoration-line: none !important;" title="Edit Post"><img alt="" class="icon-action" height="18" src="https://resources.blogblog.com/img/icon18_edit_allbkg.gif" style="border: 1px solid rgb(187, 187, 187); margin: 0px 0px 5px; padding: 4px; vertical-align: middle;" width="18" /></a></span></span></div>
</div>
</div>
</div>
</div>
hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-8161927996533474432013-08-26T08:56:00.001+02:002015-07-31T10:00:11.140+02:00Uus elu!Ma olen kõikidele oma blogituttavatele ja juhulugejatele võlgu olulise info - ma olen nüüd Pärnu elanik. Lõplik kolimine toimus 17. augustil, eelnevalt oli ära kolitud mööbel ja paar päeva enne mind veel Pätu. Pätu pärast oli kõige suurem mure. Keegi ei osanud ette arvata, kuidas õnnestub 12aastase kastreeritud vana isepäise kõutsi integreerumine 2toalisse, endise korteriga võrreldes kitsastesse oludesse.<br />
Esialgu oli päris närvesööv, aga tänase seisuga võib öelda, et kass on kohanenud, minust endast rääkimata.<br />
Asjade lahtipakkimine ja nende jaoks koha leidmine võtab kindlasti mitu kuud aega. Vaatamata sellele, et ära on antud, visatud, jagatud tohutult maist vara, on seda siin ikka veel liiga palju. Kõige suurem puudus on sahtlitest ja kapipealsetest, kus oli hea hoida igasugust pudi-padi.<br />
Ilmad on siin ilusad, aga randa pole siiski saanud. Põhiliselt liigun linnaliinibussiga ja jalgsi. Olen juba päris osav orienteeruja. <br />
Tasapisi hakkan last ka hoidma. Seni on mind säästetud tõstmistest, venitamistest, üldse liigsest pingutamisest, sest 4 nädalat haiglas on jätnud jälje. Aga küllap ma kosun. Vana elu pole isegi enam unes näinud!<br />
Ja need õudusunenäod, et lähen klassi ja olen unustanud ennast riidesse panna või siis, et ei mäleta, mis klass ja mis teema, on nüüd ehk igaveseks lõppenud. hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com19tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-77998337398264496472013-07-10T14:51:00.001+02:002013-07-10T15:03:47.388+02:00„Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)Kui ma ükskord kolitud saan ja uues kodus ennast sisse sean, siis, ma vannun, ei osta ma endale enam ühtki raamatut, ei telli ühtki ajalehte ega -kirja, ei lase õmmelda ühtki riideeset, ei lase endale kinkida midagi materiaalset, ei paljunda ühtki paberit, ei muretse ühtki jalanõud, sest mul ei ole mitte midagi enam vaja, mul on kõiki asju ka järgmise elu jaoks. Ma vajan ainult aega, rahu ja puhkust. <br />
Aamen.hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-32804091456889614612013-07-08T11:26:00.001+02:002013-07-08T11:59:09.504+02:00Albumite suurmood<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZREGukByv40bhoq3SdQE_r_Yzj7Lx2FoNf9FqhlKVSyS7eSsHL0iEC65hkL17nmCS4J1oqdwxFrXhla3r5qZyf5nDItA5kvHAkP2uTlONGhHp7KG0dbClIfnu9k77NZSTNXXVJ3ufmbpH/s1600/HP+talvel.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="188" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZREGukByv40bhoq3SdQE_r_Yzj7Lx2FoNf9FqhlKVSyS7eSsHL0iEC65hkL17nmCS4J1oqdwxFrXhla3r5qZyf5nDItA5kvHAkP2uTlONGhHp7KG0dbClIfnu9k77NZSTNXXVJ3ufmbpH/s200/HP+talvel.jpg" width="200" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Õed karupükstega </td></tr>
</tbody></table>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiETn_jBZY2cJJ-R0kr_zPLcfNFWKZDybUXGuLiYa56kViWKlK7RfrQU04KyhfnmIofreeXCmCwAUrgngnM6hSXdagmqIMlE7AC8Q5DUJxBLDKlzCMRLVhT0Yc_XGc2L46BdgT4fDzqKGnw/s1600/helle+ja+pille.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiETn_jBZY2cJJ-R0kr_zPLcfNFWKZDybUXGuLiYa56kViWKlK7RfrQU04KyhfnmIofreeXCmCwAUrgngnM6hSXdagmqIMlE7AC8Q5DUJxBLDKlzCMRLVhT0Yc_XGc2L46BdgT4fDzqKGnw/s200/helle+ja+pille.jpg" width="150" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Õed raamatutega</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Täna ma tegelen albumitega. See on suur töö. Ma ei saa /ei või/ albumeid minema visata, sest need on nii väärtuslikud. Neid albumeid on üle 30 (lugemine läks sassi). Ma ei saa ka kõiki albumeid endaga kaasa kolida, sest minu uues kodus on 2/3 vähem pinda kui praeguses. Te ju mõistate, milles on probleem.<br />
Mida teha albumitega?<br />
<br />
Kõigepeal ma vaatan neid, ammu pole vaadanud. Korrastan veidi, lahtised pildid kleebin tagasi, aukudesse lisan uusi. Millegipärast on mõned albumid väga ära räsitud. On pilte võetud, aga tagasi pole enam pandud. <br />
Need ei ole mitte ainult perealbumid, vaid eelkõige kellegi isiklikud.<br />
Minu emapoolsed vanavanemad (papi ja mammi) olid mõlemad õpetajad. Nendele on tänulikud õpilased ja kallid kolleegid kinkinud tähtpäevade puhul suuri nahkalbumeid, millel on peal ka graveeritud hõbeplaat ja sisse kirjutatud pühendus koos allkirjadega.<br />
<br />
Album pühendusega "Kallile vennale...60. sünnipäeva puhul õdedelt..." on täidetud piltidega isa enda poolt siis, kui ta jäi haigeks. Piltide sorteerimine ja albumisse kleepimine oli tema vaimsetest hobidest üks viimaseid ( lugeda ja kirjutada ta enam ei saanud, hiljem ka rääkida mitte). Valik on isegi naljakas, sest pilte on pandud suvalt- lapsepõlveaegsed hobused koplis segamini Gruusia sõjateede ja sanatooriumi piltidega. Aga ka väga haruldasi perepilte. Sellisena ongi see album armas. <br />
<br />
Kui mu ema jäi haigeks (esimene infarkt), siis ta tegi oma maitse järgi laste ja lastelaste albumi. Kõigepealt olid seal poiste pulmapildid, siis tulid lapselapsed riburadapidi. Kui ema läks, siis oli tal 5 lapselast. Nüüd on tal 10 lapselast ja 14 lapselapselast. Seda albumit olen ma hiljem täiendanud piltidega ja allkirjadega. <br />
<br />
<br />
Ma jätan siin pikemalt mainimata, et albumeid on igast eluperioodist. Kui tuli juba värviliste piltide aeg, siis tulid ka teistsugused albumid - sellised moodsamad, polnud vaja pilte kleepida, neid pandi kiletaskutesse <br />
Nüüd on pildid kõik arvutis (või kus iganes), õnneks pole neid füüsiliselt enam siin. Ma saan ka nüüd vahel paberil pilte, näiteks klassi- ja koolipilte, aga neid on vähe selle kõrval, mis on albumites.<br />
Vähe sellest - pilte on ka karpides. Õnneks on paremad ikkagi albumitesse koondatud. Mina pole üldiselt matusepiltide poolt. Parem, kui neid ei tehtaks üldse. Eriti lahtisest kirstust. <br />
<br />
Mida ma siis teen nende rohkete albumitega?<br />
Jagan laiali oma vendade ja teiste sugulaste vahel. Igaüks saab vähemalt 5 albumit. Ja tütar viigu oma albumid ka lõpuks ära. Jäävad minu isklikud ja siis veel mõned armsad perealbumid, mida kiivalt endale hoian. hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-62932668790971157052013-07-06T11:21:00.002+02:002013-07-06T11:49:47.135+02:00Elukutse needusKui mu sõbranna läks pensionile, hakkas ta aasta varem läbi vaatama oma pabereid (töötas juristina Eesti pangas) ja neid jõudumööda hävitama- lasi läbi paberihundist. Ta hoiatas mind - see lõik on kõige raskem, nimelt otsustada, mis on veel vajalik, olgu tal siis mis tahes väärtus. Ja veel ütles ta, et paratamatult tuleb läbi teha mitu ringi. Esialgne valik ja lõplik valik.<br />
Mina ei ole jurist, aga võin kinnitada, et õpetaja amet on sama hull või hullemgi veel. Olen jõudnud faasi, kus juhe jookseb kokku, tekib lühis. Kuidas ja kuhu ma viskan asjad, mida olen oma töös pidanud tähtsaks ja hädavajalikuks? Kõik need testid, konspektid, väljaläiked, temaatilised kaustad, näidistööd, koolituste materjalid jne jne<br />
See pole mingi käsitsi kirjutatud materjal, vaid kvaliteetpaberil. Kesse tänapäeval käsitsi midagi teeb!! Kui palju puid on maha võetud, et mina saaksin oma tähtsaid pabereid välja printida ja õpilaste jaoks paljundada! Kui palju inimtunde vaimset tööd on selle kõige taga!<br />
Ja nüüd viskan tulle!! Süda tilgub verd.<br />
Omaette kroonika ja ajaloo moodustavad õpetaja päevikud, mis vähemalt minul olid igal aasta eri värvi ja sisaldasid tunniplaani ja muu säärase kõrval ka kogu igapäevaeluks vajalikku infot, päeva kommentaare, märkusi ja tähelepanekuid. Üldse oli see minu jaoks nagu mälu protees.<br />
Kuna sahtlite ja kappide- riiulite üldpind väheneb uues kodus katastroofiliselt, siis pean tegema radikaalse otsuse. <br />
<br />
<i>Unikaalne leid!</i><br />
<i>Leidsin oma ema kirjad suvest, kui meie pere hakkas kolima Abjast Suure-Jaani. Need olid saadetud papile-mammile ehk siis minu vanaemale- vanaisale. Kõik viis last olid juba olemas, noorim alles pooleaastane. Isa oli juba käinud kohta vaatamas, korterit veel ei leitud. Tol ajal varustas õpetajaid korteriga linna täitevkomitee (võin vahelepõikena öelda, et korteriturg oli olematu või väga vilets, meie lapsepõlvekodus elati äärmises kitsikuses). </i><br />
<i>Nüüd mõelge - need kirjad on kirjutatud suvel 1953. Neid on alles hoitud läbi mitmete kolimiste ja põlvede. </i>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-12094387374226204982013-07-05T12:32:00.003+02:002013-07-05T17:18:37.147+02:00Möödunut ei ole me võimelised muutma (Cicero)Õieti on see jätk eelmisele sissekandele.<br />
Olen jõudnud sinnamaani, et pean otsustama - kas hävitada oma päevikud täies mahus või jätta osa neist alles. Kas loen neid veel kunagi? Vaevalt.<br />
Keskkooliaegseteni pole veel jõudnudki. Täna lugesin oma ülikooliaegseid. Kindlasti on neid, kes arvavad - säilitada! Ise ma selles kindel pole. On üks helesinine kaustik, mille esileheküljel on väikselt kirjas "Kes seda loeb, on viimane siga!" ("siga" alla joonitud.) Eks ma siis ole, kui vaja! (ma sea-aastal sündinud)<br />
Mul ei olnud üldse kerge seda järjekordselt lugeda. sest need tunded ja rasked mõtted, mis olid minu esimeste ülikooliaastate sagedased kaaslased, pole üldse meeldivad ega nostalgiat tekitavad. <br />
Vähe sellest, ma isegi ei tunne ennast kohati nende seest ära, olen unustanud selle ängi ja enese tühisuse tunde, mis seal valdav oli. Tagantjärele tundub mulle, et oli vaimse küpsemise aeg, mis murdis teed läbi mustade enesehaletsushoogude, alaväärsustunde ja madala enesehinnangu.<br />
Valdavalt tüdrukute (filoloogide) kursus koosnes suurtest egodest ja isiksustest, kes kõik tahtsid vist mingil moel ennast kehtestada kaaslaste silmis. Ma ei mäleta ühestki oma varasemast ega hilisemast eluperioodist sellist maailmavalu ja hirmu üksinduse ees. Ja nii palju pisaraid ( kui see ikka tõsi oli).<br />
Mõned näited:<br />
<i>- Need intrilaupäevad on kõige õnnetumad laupäevad maailmas. Istun toas ja olen pisarateni kurb.</i><br />
<i>- Mul on mõnikord nii vilets, et tahaksin ära joosta. Aga mõtete eest pole kuhugi minna.</i><br />
<i>- See kevad tundus mulle eriti raske. Kuna nüüd on vaimne pinge null, siis ei oska ma isegi enam mõelda.</i><br />
<i>- Ma olen täiesti endast väljas ja seda juba mitmendat nädalat. Eile ma ulusin nagu 3aastane.</i><br />
<i>- Kuidas mina ometi nii nõrk ja vilets olen!</i><br />
<i>- Meie toa õhkkond on talumatu!</i><br />
<i>- Võibolla pean ma lihtsalt ootama, ainult - KUI KAUA?</i><br />
<i>- Miks on kõik nii kaugele läinud? Kuskil peab ju olema lahendus - rahuldav lahendus. </i><br />
<i> </i> <br />
Põhiliselt siis suhtedraamad, intriigid, (armu)kadedus. Sekka ka labrakatest ja ime küll- õppimisest ja eksamisessioonist.<br />
Kõige rohkem olen maininud soome keele igapäevast õppimist ja eesolevat ladina keele arvestust, mis tundus kaelamurdvalt raske (oli ka).<br />
Ja pidev hädaldamine lektüüri lugemise pärast, et ei jõua, aega nii vähe jäänud jms<br />
Terviseprobleemidest olen maininud unetust ja närvilöövet. Veel üks tõsine angiin, mille pärast jäi väliskirjanduse eksam õigel ajal tegemata. Sooritasin väljaspool sessiooni. <br />
Väga vähe olen kirjutanud kodus käimisest, sest ega sel ajal käidudki rohkem kui kord kuus, kui sedagi. Olid ju ka laupäeval loengud. Koju minek tähendas nendest puudumist. <br />
<br />
Teine ülikooliaegne päevik on ka, mis jõuab aga välja esimese töökohani, tütre sünnini ja hiljem koju naasmiseni pärast ema surma. Selle jätan esialgu alles.<br />
Muide, ebameeldivana kogen, et mõned pastakad on jätnud rasvased leheküljed, nagu oleks nende peal keegi praepanni hoidnud. Polegi tint ja paber igavene!<br />
<br />
<br />
<br />hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-815265226503697649.post-32097831462412676162013-06-23T22:17:00.001+02:002013-06-23T23:03:16.641+02:00Mälestused tulle!<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEins2YCvOz9L0FemR-UfS0_P3RtvQ2opZIcwj2Fs81onLb1MsE1h6q5_nEyI4L_FX5Btd-1VY6o0g1EYDDFpfteRWYc_BUfGhhjO9fBhTVapG_eEEWXZhUPJFnsK-7FbJt615NKYTWUa_8Y/s1600/f_08_07_035_2330.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEins2YCvOz9L0FemR-UfS0_P3RtvQ2opZIcwj2Fs81onLb1MsE1h6q5_nEyI4L_FX5Btd-1VY6o0g1EYDDFpfteRWYc_BUfGhhjO9fBhTVapG_eEEWXZhUPJFnsK-7FbJt615NKYTWUa_8Y/s320/f_08_07_035_2330.jpg" width="320" /></a></div>
Pika elu jooksul koguneb sügavatesse sahtlitesse nii mõndagi. Näiteks kirju - palju kirju erinevatest aegadest. Postkaarte ja telegramme naistepäevaks, sünnipäevaks, aastavahetuseks. Sekka ka igasuguseid dokumente, palju pilte. Lühidalt- mälestusi.<br />
Kõigepealt kirjad ajast, kui arvutist ei osatud undki näha. Kursusekaaslaste naljakad kirjad, poiste sõjaväest saadetud kirjad, üks pikk kirjavahetus, mis lõppes eimillegagi, esimesse töökohta maha jäänud heade sõprade kirjad. Sadu kirju.<br />
Mida nendega teha, kui hakkad kolima?<br />
Mõne võiks ju alles jätta, aga milleks. Ükskord on nad nagunii kellegi jaoks tühipaljas praht.<br />
Kõik suurde musta kotti ja jaanitulle! Kas on paremat aega põletada mälestusi, kui aasta pikimal päeval, kui ööd peaaegu polegi!<br />
Nüüd on jäänud sorteeerida veel karbitäite viisi fotosid.<br />
Eh elu! <br />
<i>Pilt võetud netist ja ei ole selle looga otseselt seotud.</i>hellehttp://www.blogger.com/profile/06158322095624945785noreply@blogger.com11