Minu elu pisiasjad

Väljas on veebruar täna - 05.02.12

2012-02-05T09:28:00.015+02:00

01.02. 2012 sündis mu teine lapselaps, mis teeb mind tohutult õnnelikuks.

Köögiaknal näitab termomeeter + 11, toas +15.

Päike tõuseb. Nii ilus on, aga väga külm.

Akna taga näitab kraadiklaas - 30C. See pole muidugi mingi rekordnäit.

Aeg on kuulata jälle SEDA laulu.

Hmmm! Pühapäevahommik Reet Linnaga!!! Äsja lõppes "Prillitoos", nüüd algas "Tähelaev". Reet Linna ja jalgpall?

Waterloo Roadi kool

2012-02-02T22:23:00.005+02:00

ETV hakkas hiljuti näitama BBC uut sarja "Waterloo Roadi kool".
Ma arvan, et kõik, kellel kooliga mingit pistmist, leiavad siit palju mõtlemisainet. Ei jõua ära imestada, kui hästi tehtud - kui head probleemiasetused ja huvitavad lahendused. Ja mitte ainult kooli teema - õpetajate ja õpilaste omavahelised suhted, vaid ka kõike muud.
Britid ikka oskavad!

Valla raamatu esitlus

2012-01-27T19:11:00.008+02:00

Igal juhul nüüd on ta valmis!

Pookstave panemas.

"Kaua tehtud kaunike" kehtib täiega!

Hääästi magus...mmmmm...

Lugemisest ja raamatutest

2012-01-06T09:09:00.017+02:00

Kolmekuningapäev juba käes ja ma pole SEL AASTAL veel kirjutanudki.
Kaks nädalat on läinud nii kiiresti nagu veidi pikem nädalavahetus. Põhilise aja pühendasin lapse(laste) hoidmisele. Ei arva, et see kerge töö on. Vastupidi - eeldab head füüsilist vormi ja mängulisust. Õnneks mõlemad omadused on arendatavad... vajadusel.

Igal vabal hetkel lugesin. Ma ei tea, kas minister kiidaks mu valiku heaks. Vähemasti eestikeelne originaalkirjavara. Elulooraamatud. Üldiselt siis selline easy-värk.
Andres Laasiku "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast"(2011) läks mul üle kivide ja kändude. Nii detailirikas. Kuigi Kiisa filmid ju üldiselt teada, oli üllatav, kui palju intriige, piikide murdmist ja jama kaasneb loomingulise tööga. Vahepeal tekkis tahtmine lehekülgi vahele jätta, just nende pikkade jurade pärast, aga lugesin siiski lõpuni. Peategelase surma tõttu 2007. aastal jäi Kiisa enda osa raamatu valmimisel liiga põgusaks.

Kirsti Vainküla "Ervin Abel. Siin ma olen" (2010) oli väga kerge lugeda. Kesse Abelit ei teaks, eelkõige tema Kiirt, hilisemat Kiire-papat. Üllatas, et Abel nii populaarne ja armastatud rahvakunstnik oli. Halbadest joontest oli rõhutatud seda, et Abel laenas ohjeldamatult ja enamasti ei maksnud tagasi. Töötas nagu hull, eraelus mingi pullivend polnud. Naistele meeldis hirmsasti, sest oli sportlik, vaimukas ja alati ülikonnastatud-lipsustatud. Eks ta tervis selle va alkoholismuse nahka läks (jõi noorena äädikat!?), aga tal oli ka geneetiliselt nõrk magu.

Vahur Kersna "7X7"(2011) on mul veel pooleli. Mõne raamatu ees ja ümber käib suur meediakära. Kersna puhul räägib kaasa see, et tal oli/on mingi raske haigus ja see on nüüd seljatatud või kontrolli alla saadud. Mitte miski ei huvita kaasinimest rohkem kui teise elu intiimseim pool ehk siis eraelulised seigad-suhted, haigused jms. Mind häiris see, kuidas Kersna sõbrad-seltsimehed on kaasautoritena täiesti ettearvatavad- ütlevad seda, mida lugeja juba teab. Ma ei tea, kas see on ikka piisavalt hea võte, et elavast klassikust kirjutavad oma arvamusi ja hinnanguid tema kaasteelised-kolleegid. Millegipärast tundub mulle see tellitud kiitusena ja väga edev. Aga nohh, geeniuse värk!

Ja Vilja! Kindlasti on ilus olla kellegi noorusarmastus, mida ei varjuta isegi hilisem SUUR armastus.

Lisatud 7. jaan.
Lõpetasin eile Kersna ära. Erilise naudingu ja uhkustundega jutustab Kersna oma "ämbritest". Mõnda neist mäletan ka mina väga hästi. Näiteks seda Hommikutelevisiooni saadet 1993. aastal, kuhu Kersna oli kutsunud 2 äsjavalitud missi ja koleda Matti Miliuse, kes esitas kahtlase sõnumiga luuletuse.
Selle kohta kirjutab Kersna:" Mul oleks targem olnud põgeneda tagaukse kaudu. Fuajees ootas mind kolme meetri kõrguseks paisunud Enelin (Meius), kes, näost lilla, vajus mulle peale nagu tsunami. (---) Siis purjetas ta (Meius), südantlõhestavalt niutsuv prl Kits kaenlas, uksest välja." (lk 178)
Asi lõppes kohtus ja Hagi Šeini noomitusega Kersnale ja vabandusega televaatajate ees.

Eesti miss 1993 Karin Kitse (kindlasti mitte KITS!!!) oli minu klassi tüdruk ja väga kena, sümpaatne neiu, kes päris kindlasti polnud sellist kohtlemist ära teeninud. Oli siis Meiusega, kuidas oli.

Kas Eestis on hea elada ja muid uitmõtteid

2011-12-27T10:05:00.014+02:00

Jõuluvana tõi mulle Vahur Kersna elulooraamatu, kus on palju pilte sees ja suhteliselt vähe juttu.
Vaatasin ka intervjuusid, mida VK oli teinud eriliste inimestega. Ma saan aru, et VK on üle elanud suure puhastuse. Loomulik ju, et pärast rasket haigust hindad ümber eluväärtusi.
Põhiline mõte, et tervis (ja hingerahu) on kõige tähtsam siinpool jõge, ja muidugi inimsuhted- lähedased, kes ei jäta sind üksi mis tahes raskes elusituatsioonis, läbis punase joonena kogu paketti.
Kõike muud saab raha eest osta. Ja kui raha ei jagu, siis järelikult pole ka vaja nii palju tarbida.
Küsimus, mida VK kõikidelt intervujeeritavatelt küsis, oli "kas Eestis on hea elada?". Eranditult kõik vastasid jaa, tuues põhjenduseks nii vaimseid kui geograafilis-poliitilisi aspekte.
Kõikide küsitletute nimed ei jäänud meelde, aga sisukaim oli mu meelest Sven Grünbergiga tehtud usutlus. Üllatus oli ka Erik Tohvri, rahvakirjanik, kelle teoseid ma paraku lugenud pole. Sümpaatne vana oli.

No sellist aastavahetust annab mäletada.

Tulin ühel õhtul venna juurest. Avasin oma korteri ukse, kass lippas nagu välk jalge vahelt välja. (Ta on tohutult solvunud, kui ma ära käin) Siis kuulen äkki helinat, õigemini viisi "I wish you a Merry Christmas and a Happy New Year". See kestis nonstop.

Esialgu arvasin, et pissipott laulab, aga siis meenus, et laulev pi-pott on ju Viljandi lapsel.
Hakkasin lauluallikat otsima. Lõpuks leidsin- see oli üks väike ilukarbike ehete jaoks. Kui sahtel oli lahti, siis laulis. Mis teda äkki laulma pani, ei tea. Ilmselt oli laps eelnevalt sellega mänginud. Arvatavalt laulis leierkast kõik need päevad, mis ma ära olin.

Eile õhtul tabas mind uus katsumus. Kui olin teleka kinni pannud ja sättisin magamist, kuulsin katkematut ja kõrget heli. Noh umbes sellist, mida teeb tuleandur, ainult veidi nõrgemalt. Kass oli ärritet ja hakkas kiunuma. Otsisin jälle heliallikat kaua enne, kui leidsin. See oli UPS. Lülitasin selle välja. Ilmselt pidev voolu kõikumine oli ta lolliks ajanud.

Aasta hakkab lõppema. Seekord oli ta siis selline - minu arvates sugugi mitte kõige halvem. Hinnad on jah palju tõusnud ja elu kallis, aga rääkisime noorte sugulastega, kes elavad Rootsis, ja resümeerisme, et Eestis on paljud asjad isegi paremini korraldatud. Ja tagasi keerates loo algusesse võin ikka ja jälle kinnitada, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda. Hea on seal elada, kus sa tunned hingerahu ja tuge lähedaste olemasolust. Muid hüvesid võime ju endale osta !!???

Kui uus aasta on vähemalt sama hea kui eelmine, siis oleme mäel. Aga alati tasub loota, et tuleb parem!
Uut ja paremat kõigile blogijaile!!

Viimased jõuluostud

2011-12-23T13:13:00.008+02:00

Olgu kohe alguses öeldud, et mingit jõulutunnet pole siiani. On hoopis tülpimustunne. Nagu Bianka väga tabavalt mainis, on jõulud igal aastal ühtemoodi, mis puudutab traditsioone. Eriliseks võib jõulud muuta - ilm, meeleolu, mingi kaasnev sündmus/ootus.
Tegin veel viimased kiired ostud, eelmine ostupäev oli möödunud laupäev, kui käisin läbi lörtsi ja lobjaka Viljandis jõululaadal. (sealt ma selle viiruse sain!)
Kuigi täna on viimane päev enne jõule, ei näinud ma kusagil rahvamasse tunglemas ja oste sooritamas. Vastupidi. Majapidamistarvete poes polnud kedagi ja müüja kallas minu peale oma varjamatut pahameelt. Esiteks püüdis ta mind veenda ostma kunstkuuske, kui juhtusin korra kuuse poole pilku heitma. Siis näitas ülisoodsa hinnaga toasusse (2 eurot paar). Seal oli veel väga hea hinnaga müügil lastekelk(puust) ja soome kelk(punane).
"Kui lumi tuleb, võetakse need kohe ära, " porises müüjanna, "ega keegi ju ette mõtle!"
"Maal pole mõtet poodi pidada! Kõik käivad linnas ostmas. Küll te ükskord näete, kui iga kruvi järgi peab Viljandisse sõitma!" pahandas poeomanik.
Tundsin ennast süüdi, kuigi ma selle poe püsiklient pole. Läksin lihtsalt vaatama.
Ega`s poes vaatamas käida, ikka ostmas!

Häid jõule! Olgu nad ikka mõnes mõttes erilised!

Jõulude eelõhtu

2011-12-18T12:47:00.010+02:00

Vanad saavad susse ja sokke

Minu säästuaja jõulukompa (valminud täna hommikul kiiruga)

Minu lemmikkuused "stiliseeritud jõulukuuskede" võistluselt. Oleks tahtnud endale ka midagi sellist teha kui alumisel pildil, kuid ei viitsinud vihmaga õue puuoksa otsima minna.

***
Ükskõik, kuidas eirata mõtet lähenevatest jõuludest, tulevad nad siiski. Ärge saage valesti aru. Jõulude vastu pole mul midagi. Las nad olla. Jõulude aegu saab mehiselt süüa. Sülti ja verivorsti, seapraadi ja hapukapsast. Mis sest, et pärast jõulu on mitu kilo juurde tulnud ja magu välja veninud.

Kingitustega on alati häda. Pole ideid. Ammu oleme loobunud kingitustest, millel puudub praktiline väärtus. Noored pered saavad köögitarvikuid, lapsed saavad pidžaamasid, vanad saavad toasusse ja etnosokke. Ühel aastal kinkisime raamatuid, mida laenutamise korras kõik lugeda said.

Lastele tuleb jõuluvana, kuigi kumbki 2st ei oska veel nii palju keelt, et salmiga maha saaks. Loodetavasti ei karda nad jõuluvana. Mida aeg edasi, seda rohkem lastekeskseks me muutume, sest lapsi tuleb juurde.

Tegin endale koju ka väikesed jõulukompad, sest kuuske ma sel aastal ei too. Kuigi täna on endiselt "vihmane ja pime polaaröö", on mul imekombel veidi jõulutunnet. On ka viimane aeg, sest 4. advent käes ju.
Muide, esimene jõululõuna - töökollektiiviga Taagepera lossis - on juba toimunud.

Alumised pildid SJ valla kodukalt.

Detsember - jõulukuu

2011-12-03T09:32:00.009+02:00

Vaatan aknast välja - paistab ilus ilm olevat. Päike tõusis äsja, maa on roheline, taevas helehall. Mitte miski ei meenuta talve. Õhtuks pidi kohale jõudma järjekordne tuul ja vihm.
Usun küll vanarahva tarkust, et "ega tali taeva jää". Kui enne lumi pärale ei jõua, siis märtsis hiljemalt.
Nii palju siis ilmast.

Lugesin just lastele ette üht käitumisõpikut, kus muuhulgas oli öeldud, et "absoluutne tabu on rääkida võõraste inimestega haigustest, surmast, rahvusküsimustest, vältida võiks ka poliitikat", see-eest sobib aga alati võtta üles ilma teema. Te ju teate küll seda inglaslikku small talki?!

On selline asi nagu arenguvestlus.
Miks peaksid vanemad tahtma mulle rääkida oma pere probleemidest? Miks peaksin ma seda teadma? Vahel on nii ebamugav kõigil osapooltel. Olen märganud, et vanemad kaitsevad/õigustavad igal juhul oma lapsi. Võib-olla on see päris loomulik. Vahel järgneb õpetaja suhteliselt ettevaatlikule kriitikale selline turmtuli, et tuju läheb ära mitmeks päevaks. Laps vaatab kõrvalt, ja kindlapeale tunneb uhkust südames, et tema ema(üldjuhul käivad koolis ju emad) julgeb õpetajaid süüdistada.
Üldiselt oleme hakkama saanud, jäädes viisakuse piiridesse ja lähtudes põhimõttest, et osa teemasid on tabu.

Olen selleks aastaks arenguvestlustele ringi peale saanud.
Jõuludeni on jäänud kõigest kolm nädalat. Põletan hoolega küünlaid.
Kaunist advendiaega kõigile!

Pildil eelmise aasta 1. advendi hommik

Sekkumisest

2011-11-19T12:11:00.007+02:00

Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

Fotojaht: rännud

2011-11-06T15:21:00.015+02:00

Tuleb meelde üks habemega anekdoot.
Juku peab kirjutama kodukirjandi teemal "Minu pikim reis".
Järgmisel päeval esitab Juku kirjandi.
"Minu reied on ühepikkused," loeb õpetaja.
***
Käisin suvel oma pikimal reisil senimaani - Itaalias.
Tagasi jõudnud, rändasin mõtetes aina edasi ja jälle tagasi- aja- ja kultuurilukku.
Mõtterännakud ongi need kõige õigemad rännakud?

Mida kõrgemal oled, seda kaugemale näed

Laevaga Capri saarele ring peale

Pilguga Vesuuvi haaramas

Bussiga kiirteel

Teised rändurid

November

2011-11-02T06:39:00.005+02:00

Esimest korda ärkasin kell 4. Liiga vara üles tõusta. Püüdsin uuesti uinuda. Võib-olla tukastasin korraks.
Siis vaatasin kella pool 6. Und enam ei tulnud. Pole ka ime- suveaja järgi ju olekski paras ärgata. Kellakeeramine on minu jaoks alati probleem, olenemata kummatpidi tuleb keerata.
Või on siis asi hoopis milleski muus. Hingevaevas, aastaajas, igatsuses, rahutuses, rahulolematuses.
Täna on hingedepäev.
On aeg hakata põletama küünlaid, et raske aeg üle elada.

Lapsehoidja rõõmud

2011-10-26T12:00:00.009+02:00

Kiikuda on vahva!

Salaja proovin su kingi...

Karikatega on põnev mängida

Uued saapad

Ma lugesin Katit

2011-10-23T07:14:00.013+02:00

Ütlen kohe, et see ei ole mingi retsensioon, lihtsalt üks arvamusavaldus.
Katit lugedes püüdsin aru saada, kuidas tema lapsepõlv mõjutas/kujundas tema hilisemat elu.
Mitte keegi meist ei tea täpselt, kui suures osas oleme pärinud oma vanemate geenid, kui suures osas on mõju avaldanud keskkond ja kodune kasvatus. Kindlasti on ka "midagi uut ja "midagi kordumatut". Olen lugenud artikleid selle kohta, et kasvatuse mõju inimisiksuse kujunemisel on üle hinnatud. Kui suures osas, ei tea.

Kati on uhke oma juudi, prantsuse, rannarootsi, norra ja mustlase vere pärast. Eestlaste veri on üldse väga segatud. Minu tädi rääkis, et meie vanavanaema oli pooleldi saksa verd, sest tol ajal kehtinud "seaduse" järgi olevat mõisnik kasutanud esimese öö õigust. Mäletan, et sel ajal tundus see lugu minu jaoks väga intrigeeriv. Muidugi võib see lihtsalt jutt olla! Võta kinni!

Kati isa Harri Vasarat ma mäletan küll oma noorusest - laulmas kõrge häälega haledaid laule. Milline oli Kati ema, päris hästi teose põhjal ei adunud. Ma ei saaks öelda (ikka teose põhjal), et ta Katit ei armastanud või jättis ta kasvatamise saatuse hooleks. Ema ju suunas teda omal moel, jälgides tema harrastusi ja tahtes teda õnnelikult mehele panna. Ema muretses, et Katil on nõrk süda. Ja Katil oli vanaema. Lõppude lõpuks ka isa, kes ei osanud ise oma eraelu sättida, ja temalt ei saanud rohkem nõuda - boheemlane ja joodiku geenidega, nagu ta oli.
Muide, Kati kirjutab alkoholismist väga avameelselt. Ka mina olen selles absoluutselt veendunud, et kel on joodikugeen, peaks viinast ja muust väga kaugele hoidma.
See välismaale minemise ihalus, iga hinna eest välja, on Kati vanaema ja ema kinnisidee. Raamatu põhjal tundub, et enamus eestlastest tahtnuks nõuka-ajal õnneliku elu peale välismaale minna. Lugesin mõni aeg tagasi delfist, et Kati tahab ka oma Terminaatoriga kusagile soojale maale (Hispaania?) kolida, sest siin tema teeneid ei vajata.

Arvan, et Kati anderikkus ja vastuolulisus ei ole tingitud mitte niivõrd tema "olemisest ema isiklik projekt" kui just muudest asjaoludest, mida võib nimetada keskkonna mõjudeks ja kaasa saadud geneetiliseks koodiks.
Ma arvan, et Kati on kirjutanud selle raamatu kiirustades, seda tajusin ma pidevalt.
Võib- olla oli tal raha vaja (kellel poleks!) või olid tähtajad kukil või oli tõesti nii, nagu ta esimeses loos kirjutas, et sai tütrelt kirja koos ränkade etteheidetega, ja see ajendas oma lugu jutustama.

Fotojaht: kõige armsam naeratus

2011-10-15T19:22:00.018+02:00

Ma pole kaua fotojahist osa võtnud, nii et olin isegi unustanud, kuidas lingitada. Teema aga oli nii inspireeriv, et otsustasin siia üles panna väikese osa oma lapselapse naeratusest. Ta on nii päikseline laps, et naeratust pole vaja tema käest välja kaubelda.
Täna sai ta pooleteiseaastaseks.
Väike laps toob inimestes esile parima. Katsu vastu naeratamata jätta!

Teised naeratused

Mis teeb õnnelikuks?

2011-10-15T08:20:00.011+02:00

Kui jõuab kätte viinakuu, millele järgneb vääramatult porikuu ja kaamose-aeg, siis süvenevad eriti meeleolud, et kõik on nii kole ja raske. Ja et need eestlased on kohe loodud sellised mornid ja altkulmu põrnitsejad.
Sestap ma peangi ruttu kirjutama vastupidist ehk seda, et kõik pole kaugeltki nii lootusetu ja sünge, kui näib.
Eile avati meie kooli uus, renoveeritud aula. Tegelikult oli seal üritusi juba enne olnud, aga nüüd toimus lindi läbilõikamine ja peeti kõnesid ning Kristi õnnistas seda ruumi, et tast saaks igavesest ajast igavesti AULA.
Nii palju rahvast oli. Ma ei mõista, kust nad kõik tulid. Oli ju pime reede õhtu, ilm polnud ka suurem asi. Mina kahtlesin ka algul, kas minna. Töönädal seljataga, oleks ju mõnus kotil vedelda ja telkut vahtida. (minu igipõline dilemma).
No nii-nii ilus oli! Puhkpill mängis 3. korruse treppidel, rahvas ei taht kuhugi ära mahtuda. Esimest korda elus nägin nii lähedalt lindi läbilõikamist. Aula täitus kiiresti ja ühtki vaba kohta ei olnud. Vallavanem tänas tegijaid ja kaasaaitajaid.
Maarja-Liis Ilus andis kontserdi, mis oli valla poolt kingituseks. Maarja suhtles saaliga vahetult, võttis rahva endale pihku ja pani kaasa laulma.
"Hetke vaid mõni mälestus kestab..." ja "Halleluuja". Kui hästi kõlas ja kui hea akustika!
Ma ei näinud ühtki morni ja pahurat inimest. Ausõna, NAD naeratasid.

(pildid valla kodukalt, oleks tahtnud eilse kontserdi pilti, aga seal polnud veel, lisan hiljem)

Sihtgrupiks olemisest

2011-10-05T10:48:00.027+02:00

Käsitöömaja, endine juustumaja

Endine sepikoda, nüüdne toimetulekumaja

Täna on õpetajate päev. Tore päev õpetajale ja ka õpilasele. Sest kes ei tahaks oma rollist väljas käia ja rutiini muuta.
Oleneb koolist ja traditsioonidest, aga meie koolis antakse abiturientidele selleks päevaks absoluutne võim. Õpsid saadetakse kohe majast minema ja pakutakse elamusi mujal.
Seekord käisime Lahmuse mõisakompleksiga tutvumas.
Kunagi hallil ajal (üle poole sajandi tagasi nõuka-ajal) oli peahoones tavaline maakool. Kõrvalhooneid kasutas Lahmuse sovhoos viljaaitade, kartulikeldrite ja igasuguste laoruumidena. Mäletan seda hästi, sest minuaegses koolis toimusid tootmisõpetuse raames praktikatunnid seal (kevadel tassisime keldritest mulda ja mädand kartuleid välja, sügisel korjasime õunu ja keerutasime vilja).

Siis profileeruti ümber ja mõisakoolist sai erikool (nn "lollide" kool, vabandan ette ja taha, aga ikka üteldi vahel mõnele, et "Su koht on Lahmuse koolis", ja see oli kõige suurem solvang maa peal).

Nüüd, aastaks 2011, on Lahmuse Kool saanud endale taastuskeskuse, õpilaskodud, spordisaalid, käsitöömajad, vaba aja veetmise võimalused, toimetuleku klassid. KÕIK kõrvalhooned on renoveeritud. Mõis pole isegi oma ehitamise ajal nii uhke välja näinud, kindel see. Rahad on tulnud EL-st ja vist ka Norrast (ma nagunii ei taipa sest suurt midagi). Ega keegi pole muidugi ise pakkunud, et "võta-võta, ehita endale midagi", projekte on kirjutatud ja igasugustest fondidest raha taotletud.
Õpilasi on 60 ringis, neil on kõik tasuta, ülalpidamine riigi kulul. Kasvataja ja õpetaja saab seal pensionile 25-aastase tööstaaži järel.

Ja siis me muutusime väga-väga kurvaks, sest meie ei ole mingi sihtgrupp. Tavaline kool, tavalised õpilased. No on mõni andekas laps hulgas, aga keskmine prevaleerib. Riigil ja vallal pole raha, et muretseda igasse klassi arvuti ja data-projektor, rääkimata puutetahvlist või televiisorist, mis Lahmusel igas ruumis silma torkas. Ja millised vetsud seal on- igas toas eraldi, ka duširuum!

Aga muidu oli tore päev, varasügis ikka meeldib mulle. Isegi vihm meeldib vahel.
Depressioon saabub alles pori ja pimedaga.

Soovin kõigile blogijatest õpetajatele ilusat ametipäeva! (Vähemalt aasta-ajaga on nad täppi pannud!)

pildid renoveeritud kõrvalhooned, mis avati pidulilult äsja (valla kodukalt)

Kohtumine Vanjaga*

2011-09-25T09:43:00.010+02:00

Kui vaatasin "Tähelaeva" Ivan Makaroviga, tuli eredalt meelde tema isa Mihhail Makarov, kes õpetas Tartu ülikoolis aastakümneid filosoofia ajalugu. Juba esimesel kursusel oli teada, et viienda kursuse sügissemestril on eksam ja selle teevad ära vähesed. Hirm Makarovi ees põhines sellel, et ta ei sallivat naisi, eriti filolooge (lootusetult lollid!). Detailid olen ära unustanud. Seda mäletan, et ta ei osanud eriti perfektselt eesti keelt (sellest tulenevalt liikus tema kohta palju anekdoote) ja tema loengut oli raske konspekteerida. Kuna need toimusid kogu teaduskonnale ühes (Vanemuise ringauditooriumis), siis mina külastasin küll neid harva. Aga ülikooli tahtsin ära lõpetada.
Siis sain kusagilt vanemate kursuste käest Makarovi loengute konspekte laenata. Ja nüüd - tänapäeva kontekstis eriti uskumatu- minu isa ja noorem vend trükkisid need märkmed trükimasinal ümber. Muidugi läbi kopeeri ja maisipaberil, nii et ma sain õnnelikuks teha veel 5 inimest. See oli aukartust äratav kogus materjali. Ma arvan, et see on mul kusagil alles (olen oma ülikooli konspekte säilitanud).
Kui eksam hakkas lähenema, kasvas hirm kolossaalseks. Mäletan, et liigutasime isegi taldrikut, et teada saada, mis saatus toob. Mina sain eksamil ausa 4. Konspektidest oli kasu!!!?
Nüüd vaatan, et vana Makarov on täitsa rauk, aga sama resoluutne kui varemgi (ei poolda liberaalse ja väga humaanse poja poliitilisi vaateid!).

*Ivan Makarov on ääretult sümpaatne venelane. Ma teadsin seda varemgi, nüüd sain kinnitust.
Saates oli palju Urmas Alendri muusikat.

Uus telehooaeg algas

2011-09-19T10:20:00.017+02:00

Nädalavahetusel vaatan ma päris palju telekat, kui just kottu ära ei käi.
Muide, lugesin Sirje Kiini Ameerika-raamatust (Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005-2009), et seal on igas toas telekas ja et need huugavad vahetpidamata, on siis parasjagu vaatajaid või mitte.
Mul on üks telekas ja ma ei konkureeri kellegagi puldi eesõiguse osas. Olukord muutub kohe kardinaalselt, kui külastan näiteks tütre perekonda.

Vanad tegijad on tagasi!
Mul on heameel, et Teet Kallas jätkab "Õnne 13" stsenaristina. Urmas Lennuk oli ikka liiga lennukas ja moodne.
Maire Aunaste on oma saatesse palganud ekspertideks uusi nägusid ja loobunud, vähemalt esialgu, kõiketeadjast Maaja Kallastest.

Hannes Võrno on asunud küsitlema Eesti ühiskonnas tegijatena tuntud persoone. Mulle meeldib, et intervjuud on lõigatud tükkides ja pikitud vahepaladega (hirmsasti häirivad pikad reklaamipausid vahepeal). Hea, et ta küsib kõigi käest, mida nad tegid 20 aastat tagasi augustikuus. Meelest hakkab juba ära minema, inimese elus on 20 aastat ikka pikk aeg - vähemalt 1/4 kogu elust, pool teadlikust tööelust.

Tandem Teet Margna-Kristjan Jõekalda on käinud ära Venemaal ja meelitanud kaasa asjatundja-turvaja-reisifirma omaniku Tiit Pruuli. Esimene saade oli väga vahva. Eks Venemaal reisimisest ole igal vanemal inimesel kustumatuid mälestusi.

Ja muidugi "ENSV". Ikka vaatan ja imestan, mis ajastust me oleme tulnud ja kuidas kõik nii kiiresti ununeb. Kui loomulikuna võtab tänapäeva inimene vabadust ja sellega kaasnevaid hüvesid! Ja ikka pole eluga rahul!!! Õnneks on seriaal huumorivõtmes, kesse tõsielu enam välja kannataks.

Lisatud 23. sept.
Maaja Kallast tagasi, ja nagu öeldakse- "endises headuses". Ja Mairekene eputab lõputult. (Saade "Mida Sina arvad?") Endiselt arvan mina, et selle saate toredaim osa on sketšid.

pildil pere telekat vaatamas (netist)

Tunne kodumaad!*

2011-09-12T10:58:00.019+02:00

Nädalavahetusel oli lõpmata kaunis sügisilm (ametlikult on vist veel suvi). Uus tähtpäev - vanavanemate päev - pole veel kinnistunud, tuli täitsa üllatusena. Aga tore, et see on valitud septembri esimesse poolde, kui suvi pole veel lõplikult möödas ja sügis on alles teel.
Käisin Pärnus lastel külas. Pärnu on armas linn - seal on kenad inimesed nii turul kui tänaval. Autod annavad teed, kui näevad sind kaugelt lapsekäruga tulemas.
Tagasi tulin kahe bussiga. Soovitati. Et esmalt sõidan Vändrasse, seal ootan Karksi bussi, millega saan lipsti koju. Nii enamvähem oligi.
Esimene buss sõitis kõrvalisi teid pidi. Vahepeal olin päris üksi bussis (bussijuht ka muidugi) ja mul tekkis väike hirm, et bussijuht on eksinud või siis tahab mind kusagil kolkas maha raputada.
Siis tuli peale kaks poissi ja üks tüdruk (teismelised). Nad olid väga lärmakad. Poisid pommisid tüdruku käest suitsu, jutt oli tervest plokist!! Jäi mulje, nagu oleks tüdruk lubanud või oli võlgu! Tüdruk saatis poisid julgelt pimedasse kohta, mispeale poisid vastasid samaga. Üks poiss küsis tüdruku käest, kas ta on pead seebiga pesnud, juustel pidi seebilõhn olema. Selle peale ütles tüdruk, et... (ei hakka kordama) Nad väljusid Viira kooli juures. Mis edasi sai, ei tea.
Vaatasin aknast koolimaja - ilus ja hästi korras oli. Nüüd kodus guugeldasin, et kuidas on nii, et õpilased laekuvad kooli juba pühapäeva õhtuks. On jah seal õpilaskodu! Põhjalikumalt ei uurinud.

Pärast ringi keerutamist otsustas bussjuht mind siiski viia Vändrasse, kus asusin ootama järgmist bussi. Vahepeal jälgisin igavuse peletamiseks inimesi.
Mõned suurte kottidega noored kogunesid bussijaama. Sellest järeldasin, et nad sõidavad kaugemale kooli. Üks poiss (hilisteismeline) käis ringi ja küsis midagi. Siis kuulsin, et suitsu. Tüdrukutel ei olnud, aga ühe noore autojuhi käest sai viimaks.
Lõpuks tuli oodatav buss. See oli väike ja armetu. Teadsin, et see on eraliin. Küsisin bussijuhi käest oma kodu juures maha, ta oli lahke ja tegigi peatuse. Soovisime üksteisele head õhtut.

*Kunagi sõitis üks bussiliin siit Tallinna 4 tundi, kolistades läbi kõik väikesed kohad. Seda liini nimetati rahvasuus - "Tunne kodumaad".

Pildil " Seal ta on- Pärnu jõgi!" (9. sept 2011)

Kõik, kõik on uus septembrikuus

2011-09-01T12:48:00.010+02:00

Minu klassijuhataja rääkis alati, et õpetajaameti juures on KÕIGE MUU kõrval lõputult tore ikka see, et 1. septembril ja viimasel koolipäeval täitub süda erilise heldimusega, et on põhjust ennast pidulikult riidesse panna, uus kostüüm lasta õmmelda ja et lilli ka kingitakse. Nõus!

Täna saatsime pensionile ühe õpetaja, kes on seda ametit pidanud üle 50 aasta. Ta on olnud minu õpetaja ja minu tütre õpetaja. Temaga on üks epohh meie kooli ajaloos mööda saanud.

Täna 50 aastat tagasi kolis meie kool uude koolimajja. Seda ehitati tolle kombe kohaselt kaua. Tüüpprojekti järgi. Niisuguseid koolimaju on Eestis kümneid. 4 aastat tagasi sai valmis võimla - juurdeehitus, mida oli oodatud mitukümmend aastat. Nüüd siis jõuti aula remondini. Uus aula on valge, toolid rohelised-sinised, lavaauk must, põrandaks tammeparkett, tagaseinas on osa, mis meenutab rõdu.

Meie kool on ilus, peaaegu täiuslik, ainuke häda - lapsi jääb pidevalt vähemaks. Ministri sõnul on see suur ressursi raiskamine, kui nii väikseid gümnaasiume tuleb üleval pidada.
Eks ta ole.

Ei oskagi muud midagi öelda. 1. september on ilus päev...
Head kooliaastat kõigile!

Pühapäev enne sügist

2011-08-28T11:43:00.007+02:00

Täna hommikul olen tundide viisi otsinud teksti sünnipäevakaardile - et oleks sobiv ja väljendaks pieteeditundeliselt neid mõtteid, mida kollektiiv oma ülemuse suhtes tunneb.
Mitukümmend luuleraamatut olen läbi lehitsenud, nüüd on järg aforismide kogumike käes.
Tervet päeva ei tahaks selle tähtsa asja peale raisata. On veel vaja töökavad valmis teha.
Suve viimased päevad on väga pingelised, sest 1. septembril algab ju sügis.

****
Mulle on kunagi kingitud üks armas raamat "Värvid hingele", koostanud Pham Rhodes.
Põhimõtteliselt on see aforismide kogu, aga süstematiseeritud kuidagi värvide ja meeleolude kaupa.
Näiteks kollase all on alapealkiri "Põhjus olla rõõmus".

- Igal hommikul ärgates täna jumalat, et sul on teha midagi, mis peab tehtud saama, kas see siis meeldib sulle või mitte. (Charles Kingsley)
- Milline suurepärane elu mul on olnud! Soovin vaid, et oleksin seda varem mõistnud. (Sidonie-Gabrielle Colette)
- Tulevikule mõeldes langesin masendusse: niisiiis lõpetasin selle ja keetsin pisut moosi.---(David Herbert Lawrence)
- Õnn tähendab, et sul on, millega tegelda, keda armastada ja millele loota. (Allan Chalmers)
- Kui kõik meie hädad ja õnnetused pandaks ühte hunnikusse, kust igaüks peaks võtma võrdse koguse, oleks enamik inimesi rahul, kui nad saaksid võtta vaid omaenese õnnetused ja lahkuda. (Sokrates)
- Esimene ja kõva käsk on mitte lasta end hirmutada.(Elmer Davis)

Aitab küll! Ega ma saa siia kõike ümber kirjutada.

***
Vahepeal on taevasse tekkinud hallid pilved, ilmselt hakkab sadama. Kõht on läinud tühjaks. Pool pühapäeva juba läbi!

pildil võrratu Veneetsia (august 2011)

Pompeji ja Vesuuv - viimsepäeva võimalus

2011-08-18T07:52:00.028+02:00

Ilus vaade Napoli linnale

Kivid on igavesed

Pompeji linna varemed

Teater, valged trepid on originaalid.

Köök (söökla, restoran) - pliidiaugud

Üks väljak Pompejis, eks tal oli mingi nimi ka!

Seal ta on - imeline ja salakaval Vesuuv!

****
Itaalia-reisist on juba nädal möödas, aga ikka on tunne, et pole veel tagasi. Mõtetes.
Kui Roomas ja Firenzes oli palju maist ja vaimset rikkust, Capril ja Veneetsias lõputult silmailu, siis Pompeji vapustas kui üks reaaliseerunud võimalus maailmalõpust.
Vesuuv paistis igale poole kätte, kui me Lõuna-Itaalias tiirutasime.
Pompeji minevik on ju üldiselt teada. Asutatud juba ammu enne meie aega, käinud käest kätte, kuni roomlased ta vallutasid.
Siis tuli maavärin - 5. veebruaril 63. Nagu sellest veel vähe oleks, kattis purskav Vesuuv Pompeji enda alla 24. augustil 79. Kohati oli kuuma laava paksus 7-9 m. Tegelikult jäi laava alla kolm linna, ainult Pompeji on suures osas välja kaevatud (18.- 19. saj).
Jälle lugesin Tuglast, kes on oma reisikirjades väga põhjalik.
Pompeji ei olnud mingi tavaline provintsilinn, vaid seal elasid talviti Rooma rikkurid. Aga oma hierarhia oli sealgi. Vapustav, et linnastruktuur ja -plaan oli nii täiuslik juba 2,5 tuhat aastat tagasi (isegi bordumaja oli olemas!).
Ja kui AEG ühel hetkel peatub, siis ... mida sa teed praegusel momendil?
Kui laava purskama hakkas, siis oli ikka mõni minut vist aega midagi ette võtta, sest väljakaevamisel leiti ühest keldrist 18 laipa, kaasas toiduained ja rutuga haaratud varandused (Tuglase järgi) - majaomanikul käes korterivõti ja lähedal ori koos raha ja väärtasjadega.

Pompeji ilma Vesuuvita on poolik.
Kui sajand tagasi roniti Vesuuvi otsa jala ja selleks kulus vähemalt 8 tundi (Tuglas ühes Laikmaaga), siis nüüd sõitsime harjale bussiga. Nagu ikka, sada bussi oli juba ees, manööverdamisega oli probleeme.
Kuna Vesuuvi tippu ronimine oli sügavalt vabatahtlik, siis mina ja veel mõned sinna ei kippunud. Ootasime raja alguses, millal teised naasevad. Kuigi Vesuuvi tipp tõuseb umbes km ja veerandi võrra üle merepinna (see pole mingi Elbrus!), tunnistasid paljud, et neil tekkis õhupuudus ja hingamisraskused. Pole ka ime, see oli meie reisi üks palavamaid päevi.
Tuglas kirjutab, et tundis Vesuuvi kraatri lähedal väävlihaisu ja kraatrist paiskus näkku kuumust, igasuguseid gaase, ümberringi podisesid üksikud suitsevad pisikraatrid. Tõeline nõiapada.
Iga hetk võib see kaane pealt visata ja saabub pimedaim öö. Ometi pole see kedagi hoidnud eemale - ikka elavad inimesed Vesuuvi kraatrile nii lähedal kui võimalik. Ikka on neid, kes tulemäest suurt kasu lõikavad. Ikka on kiibitsejaid. 1, 5 km pikkune jalgsimatk ja kraatri põhja piilumine maksis 8 eurot. Rääkimata nendest rohketest suveniiriputkadest, kus müüdi laavast tehtud tasse, kaelakeesid, käevõrusid, mida iganes.

P. S. Rohkem ma Itaaliast ei kirjuta, tulevad uued väljakutsed. Homme tuuakse lapselaps hoida!

Eredamaid muljeid - Rooma ja Vatikan

2011-08-15T17:25:00.015+02:00

Ülemine pilt võetud netist, mul endal ei tulnud väljak nii hästi välja. Vatikan.

Ilus valgest marmorist palee ja monumendid selle ees (Roomas)

Rooma varemed - täpsemalt ei mäleta

Fragment Colosseumist ( me sees ei käinud)

Vatikani muuseumi sisevaated

Michelangelo maalitud ja kujundatud kuppel Püha Peetruse Basiilikas.

****
Germalo poolt koostatud reisikava ütleb sissejuhatuses, et "ükski Lääne-Euroopa haritlane ei saanud 17.-18. sajandil lugeda oma haridusteed täiuslikuks, käimata ära Itaalias". Ega see tänapäevalgi vist teisiti ole...
Midagi oleme ju kõik omal ajal koolis õppinud ja elust kuulnud, aga kui sügavad need teadmised on, see on iseasi. Võib-olla oleks pidanud eelnevalt kodutööd tegema?!
Soovitatud kirjandusest leidsin kodus Friedebert Tuglase "Reisikirjad". Lugesin sealt nüüd läbi tema Itaalia-reisi kirjelduse. Tuglas on Tuglas - nii põnevalt ja hästi kirjutab. Tema rändas põhiliselt rongiga ja jalgsi, vaevles rahapuuduses, aga nägi tuhat korda rohkem kui meieaegsed oma luksustingimustes.
Ma arvan, et möödunud sajandi jooksul pole ajalooline Rooma suurt muutunud, sest kõik need ligi 500 kirikut, monumendid, templid, paleed, termid, sambad, lossid, mäed-orud, Colosseum, katakombid, varemed, väljakud, trepid, tänavad on olemas olnud sajandeid. Giid rääkis, et roomlased pole oma väärtusi eriti hoolikalt hoidnud ega hinnanud. Väljakaevamiste, lammutamiste ja restaureerimiste läbi on nii mõndagi kaotsi läinud. Aga olgu - ikka on nii palju seda, mida vaadata ja imetleda. Mis on antiik, mis keskaeg, mis renessanss - kõik on peas segi.
Paremini hoomatav oli Vatikan - riik riigis, linn linnas. Püha Peetruse väljak ei tundunudki nii suur, kui telekast meelde jäänud. Paavsti ei kohanud ja kortsnast suitsu ka ei tulnud(ei pidanudki). Eriti võimas oli muidugi Vatikani muuseum(-id), maailmakuulsad kunstiväärtused. Juba esimesest saalist alates hakkasime järgima noolt, mis osutas Sixtuse kabeli poole, millest vist kõik, ka kunstikauged inimesed, on kuulnud.
Kui kunsti on nii suures kvantumis, siis lihtsalt väsid imetlemast, muutud tuimaks ja jalutad kui robot. Ja siis lõpuks seal ta on- Sixtuse kabel, Michelangelo maalitud laefreskod. Seal oleks tahtnud istuda, uurida lähemalt, aga seal just ei tohtinud õieti seisatadagi - korrapidajad kamandasid edasi liikuma. Suhteliselt väike ruum oli puupüsti turiste täis.

Eriline elamus oli ka Püha Peetruse katedraali torni ronimine. Kupli ehitas/maalis Michelangelo 16. sajandil. Raske oli seda "vallutada", aga väga uhke oli seal olla. Vaade linnale võttis hingest kinni.
Ah, seda ilu ja vägevust pole võimalik sõnadesse panna! Ega ma Tuglas ole!

Selge, et 1-2-päevaga ei näe suurt midagi. On ainult teadmine, et oled augustis 2011 käinud Igaveses linnas ja teinud iidsetele tänavakividele oma väikseid jalajälgi.

Uskumatu Itaalia - esmamuljeid

2011-08-13T10:09:00.017+02:00

See oli minu esimene soojamaareis. Kui me sõbrannaga talvel oma suvereisi planeerisime, siis oli kaks valikut - Itaalia või Norra. Talvel tundub ju soojale/kuumale päikesele mõtlemine nii ahvatlev.
Sõelale jäigi Itaalia ja august. Alles hiljem mõistsin, mis mind kõik ees ootab.
Ma ei hakka kirjutama siin sellest, mida igaüks peaks ise oma silmadega nägema, vaid vahendan just (esma)muljeid. Giid ütles, et Itaalias on kõik teistmoodi kui Eestis. Olen täitsa nõus. Alates põrgukuumusest, mis kogu nädala jooksul püsis 34-38 kraadi, ja päikesest, mis pilvitus taevas kõrvetas armutult. Juba esimesel õhtul osteti Pisa torni juurest laiaservalised kübarad, kui just kodust kaasa pold veetud.
Mina ostsin ka, aga hiljem müüsin edasi, sest "minu stiiliga" kübar ei sobi, kandsin oma valgest riidest lotut. Päikeseprillid päevitusid ka näkku nagu särk selga.
Ööbisime väikestes linna-äärsetes hotellides, mida nad ise nimetasid villadeks. Olime seal enamasti ainukesed külalised, kõik tundus ja oligi nii privaatne ja turvaline. Hommikueine oli piisav, mitte just nii rikkalik kui Rootsi laevas/lauas.
Kohe esimesel päeval ütles giid, et sööma peab korralikult - muidu ei pea tempole ja koormusele vastu, ja nälg teeb pahuraks. Meil olid ühised lõunasöögid itaaliapäraste toitude ja veiniga. Need olid väga armsad ja gruppi ühendavad.
Meie reisigrupp oli haruldaselt distsiplineeritud, teadmishimuline, heas füüsilises vormis, suurte reisikogemustega. Kaasas oli 9 teismelist last - kas isa või emaga või mõlemaga. Kuna mitmesse muuseumisse sai sisse õpetaja kaardiga poole raha eest, siis tuli välja, et selliseid oli meil ka 9.
Elu Itaalias on väga kallis. Eriti toit. Poodidesse me suurt ei pääsenud, selleks polnud lihtsalt aega ette nähtud. Need mõned suveniirid, mis kaasa ostsime, saime kõige käidavamate kohtade pealt putkadest.
Turiste on metsikult. Ma kahtlen, kas me üldse kohalikke nägimegi, peale teenindava personali muidugi. Peab mainima, et teenindussfääris töötavad põhiliselt mehed. Toidutaldrikuid kanti ette nii, et kummaski käes oli umbes 7 portsjonit.

NB! Piltide esitamise järjekorras pole mingit loogikat, samuti puuduvad siin allkirjad. Tänapäeval ei käi "isegi vanaemad" reisil ilma fotokata. Mina klõpsisin umbes 300 pilti, minu sõbranna teise sama palju. Leppisime kokku, et üldiselt ei dubleeri. Mina tahtsin meie grupi inimesi ka ikka pildile saada, aga üle vaadates selgub, et on palju võõraid nägusid jäänud. Pildistamine käis üldse käigu pealt, sest näiteks Roomas ja Firenzes me lausa tormasime objektilt teisele. Ühes linnas jagati meile kõrvaklapid pähe, aga need ei seisnud hästi ja krabisesid ka. Eks infoga on nii, et ühekorraga ei haara, peab ise juurde lugema-uurima.

Olustveres pildistamas

2011-07-26T16:59:00.012+02:00

Loe sildilt!

Lapivaibad kohalike motiividega.

Leidlikud ideed ja rahvuslikud motiivid.

Mannekeeni seljas olev kleit/pihikseelik taaskasutatud materjalist (talvemantlist ja sinelist), kõrval kirstu peal samas stiilis kott.

Parajasti õmmeldi lossi toolidele "kleite" selga.

Nõus!

Tagasi kodus

2011-07-25T14:41:00.010+02:00

Hiina(?) vanasõna ütleb, et kui teed tiiru ümber maja, näed ja kuuled rohkem kui toas istudes. Käisin kolm päeva ära ja nüüd istun toas arvuti taga, püüdes end kurssi viia maailmas toimuvaga.

Kui tütar mind eile Tallinna kesklinna trollipeatusse viis, märkasime kõikjal leinalippe.
Mis päev on? Mis juhtunud on? Alles mõni tund hiljem kuulsin veretööst Norras. See on, kui lehte ei loe, netis ei käi ja telekat ei vaata (ühel päeval). Õõvastav õudne maailm. Ma ei tahagi lugeda analüüse, mis püüavad asju põhjendada virtuaalmaailma kurja mõjuga.

Ostsin täna hommikul kassast bussipileti. Ulatasin 20eurose. Tagasi sain 1.20.
"Aga 10? Ma andsin ju 20."
"Te andsite 10."
Mul hakkas süda kloppima. Ma ei saanud 10 anda, sest mul oligi ainult 20eurone kotis. Ainuke rahatäht.
Teenindav neiu ärritus, lõi luugi kinni ja hakkas inventuuri tegema. Minu taga seisvad inimesed pahandasid. Kõigil oli bussi peale kiire, mul ka. Aga ma ei kavatsenud loobuda. Harva olen nii kindel endas olnud. Siis viskas neiu mulle 10 eurot, aga küsis telefoninumbri ja nime.
Buss ei olnud veel välja sõitnud, kui helises telefon.
"Teil oli õigus, vabandage. Aga teate, kui tihti püütakse petta!!!?"

Kodus on hea olla. Nii turvaline ja õdus. Päike paistab.

Positiivne elu

2011-07-18T07:51:00.017+02:00

Tütar korraldas mulle ühe massaažiseansi, sest olin talle kurtnud permanentse pinge üle õlavöötmes. Eks ma olen enne ka masseerija juures käinud...isegi mitu korda.
Nüüd võin kinnitada, et eelnevad on üksnes õrnalt paitanud.
2,5 tundi ainult ülakeha! Mitte ükski sentimeeter ei jäänud vahele. Hüüatused "oi, mis teil siin on!" ja "hingake, hingake!"
Ei sobi ju oiata, kõik kannatasin ilusasti välja. Mul on kõrge valulävi, vist.
Arvatavasti kuuluvad ametialase suhtluse juurde küsimused, mis tööd ma teen, mille üle kaeban ja mis muret valmistab. Ei osanud millegi üle kurta. Eriti suvel, eriti praegusel eluetapil. Millest mul puudu on?!! Ei tulnud korrapealt midagi pähe!
Uskuge või mitte - mul on kõik, mida ma momendil oskan tahta.

Veel kolmandalgi päeval tunnen oma läbitöötatud kehas mõnusat valu.
Kui seanss lõppes, kiitsin tublit masserijat ja tema ütles, et pole nii positiivset klienti ammu (enne?) näinud.
Kolm päeva lapselapse seltsis ainult paljundas mu positiivsust ja täiendas energiavarusid. Ma ei lase oma pähe mõtteid ja muresid maailma asjade pärast, mille muutmiseks mina midagi teha ei saa. Vähemalt suvel luban ma endale täielikku õnnetunnet! Saagu siis edaspidi mis saab! Ptüi, ptüi, ptüi!!!

NB! Positiivsust õppisin lapselapse käest! Kui kukkus, siis tõusis jälle püsti. Ja aina katsetas!

Kesksuvi käes

2011-07-08T08:08:00.015+02:00

Mis häda see küll on, et mingeid mõtteid blogimiseks pole. Vaatan, et ega teistel ka suurt pole:)
Aga nädalas ühe sissekande võiks ju välja imeda(vanasti öeldi - sulepeast, nüüd - arvutist?).
Eile õhtul kauples üks kolleeg, et lähme hommikul pool 8 stadkale kepikõndi tegema. Mina väga veendunud ei olnud, ütlesin, et kella helisema ei pane, kui ärkan ise, siis tulen.
Olin pool 8 platsis, kolleegist ei haisugi. Tegin oma 5 ringi ära, natuke häbi oli küll (valeäbi!). Siis tulin koju, pesin, jõin külma kohvi...(näed siis, jõudsingi põhiteemadeni!!)
Hommik on erakordselt ilus, kraadid juba kõrged, taevas pilvitu.
Otsustasin täna minna kohalikule biitšile, et teha lõpuks jala märjaks. Kuidas ma muidu järgmisel nädalal kuurortlinna lähen, helesiniste säärtega!

Mihkel Muti mälestuste juures olen jõudnud teise köite lõppu. Kolm on veel. Läheb päris hoogsalt edasi - MM on selline kerge sulega lennukas ja hästiloetav autor. Ega suvel suudagi midagi rasket lugeda (seepärast võtsin rmt-kogust ikka selliseid õhemaid/kergemaid raamatuid!).
Mul on raamatukogus teoste nimekiri, mille järjekorras ma olen.

Väisasin ka silmaarsti ja tellisin uued prillid. Selgus, et nägemine on kehvemaks läinud, aga tänaval tunnen inimesed ikka ära.
Mul on külalisi käinud, ise olen enamasti kodus olnud.
Olen kergemeelne ja laisk.

Juuli teine pool on eriti sündmusterikas. Augustis tuleb Itaalia-reis.

Lisatud 09.07
Keegi mind ei kiida, teen siis seda ise. Käisin ka täna kepikõnnil. Ühe teise kolleegiga. NII TUBLI, eks! Kui tuppa tulin, vaatasin kella - täpselt tund aega. Ringe ei lugenudki, vb isegi 6!!! Ma arvan, et mul olid kepid liiga pikad. Tegelikult ei valda üldse tehnikat, seda tean, et ega see pole suusatamine!
Eile olin veel mitu tundi järve ääres. Arvasin, et õhtupoolikul päike eriti ei kõrveta ja UV-kiirgust on ka vähemaks jäänud.
Õige suvetunne on käes!
Saaks veel mere äärde, siis on täiuslik!

Pildil - selline kogus korrutada 2-ga oleme sel suvel maasikaid ära söönud. Külma pole midagi pannud:)

Suveuudised

2011-07-01T08:56:00.014+02:00

Keerasin hommikul kalendrilehte - juuli mis juuli, pea see augustki ei tule:) (ütleb pessimist minus)
Pole sel suvel veel kordagi vees käinud. Ei tea, mis minuga on - tegelikult olen suur veeloom.

Õhtuti vaatan telkut, ainult midagi pole vaadata. Kõik puha ammu ja mitu korda nähtud.
Seepärast lootsin, et see Eesti mäng on ehk vahva asi. Oleme perekondlikel üritustel (näiteks jõulud!!) mänginud ennastunustavalt samanimelist lauamängu, mille järgi telemängki on tehtud.

Ma ei tea, mis edasi saab (mängust), aga seni kulgeb see loiult, ilma pingeta, latt on nii alla lastud, et kolmemehedki peaksid vastuseid teadma, ja kui ei tea, antakse vihjeid või öeldakse ette.
Mis on mängu eesmärk? Meelelahutus, teadmiste värskendamine?
Olgu et seal on toredad eesti inimesed ja ilus pikajalgne Jaana, kes nuppe tõstab, on mäng igav, igav ja veel kord igav. Lisaks ei saa ma aru, mis täring see on, kus ainult nr 1 ja 2 veeretada saab.

Ühel õhtul vaatasin soome kinu "Hargneva armastuse maja" (režissöör Mika Kaurismäki, 2009).
Ma ei tunne Soome elu, aga filmi põhjal tundub kaunis raju värk. Põhiliini vaatasin päris suure kaasaelamisega, aga need igasugused kõrvalarendused peategelaste emade ja isadega, otsapidi ka muud pahed- narkots, salakaubandus, prostitutsioon jms, ajasid pildi kirjuks. Liiga haraliseks läks mu meelest.

Tegin suveplaanid ka valmis, st panin kirja mis, kus ja millal toimub? Mõni päev jäigi veel vabaks.
Kiirustage, sm unetud!
Muide, igasuvine probleem unetusega on päral.

Pätu on ka kaotanud hingerahu. Päeval on palavusest oimetuna toas, ööseks läheb õue ja kisab seal teiste kassidega. Hüüdmisele ei reageeri. Mure, kuidas ma kodust ära käin ... vajadusel.

Pildil karikakrad Luke mõisa pargis pärast jaanipäeva (Asta foto)

Suve tulemine

2011-06-24T09:40:00.010+02:00

Kolm päeva lapselapsega otsekui treeninglaagris, sest ükskord tuleb meil kahekesi hakkama saada.
Ei kõnni veel vabalt, aga käest kinni hoides pistab jooksu. Üldse tundub talle, et käimine võrdub jooksmine.
Eriliselt meeldivad trepid - ikka üles-alla, üles-alla. Te teate, kui püsiv ja järjekindel võib olla väikelaps!
Minu poolt tehtud putru ei pidanud millekski. Panin küll maasikaid sisse...
Ma ise ka ei tahtnud.

Aasta lühim öö ja pikim päev on nüüd seks puhuks läbi...
Õnneks suvi ikka veel ees.

Köleri kodukohas Lubjassaares

2011-06-21T14:19:00.042+02:00

Linnulennult on meilt Lubjassaarde vist ainult kümmekond kilomeetrit, aga vanasti tehti teed nii kiira-käära, et vaata ise, kuidas kohale saad.

Mulle meeldivad muuseumid, kus elatakse sees. Ma ei mõtle muidugi seda, et peaks kuulsa tegelase nõudest sööma ja tema voodikeses magama.

Need talu- ja kodukohamuuseumid on elujõulised siis, kui seal käib elutegevus. Peremees punub korve näiteks, kogub traktoreid või käib linnas tööl.
Perenaine korraldab maalilaagreid ja toitlustab ise oma jõududega kõik see mees. Ja tal on suur kapsapõld ka.

See on eramuuseum, peab ise toime tulema.

Mulle meeldib, et koerad on lahti ja hauguvad küll algul, aga liputavad saba ja silmist on näha, et sõbralikud.

Mulle meeldivad leidlikud detailid ja vanad asjad.
Näiteks rehealune, kus on kõike - ma usun, et kusagil on välja pandud ka vanaaegne õmblusnõel.
Igatahes vokke oli küll igas suuruses.

Suur reheahi jäi eksponaatide varju.

Kuulsast kunstnikust olid mõned reprod ja piip. Ega ta seal elades kuulus olnudki veel.
Läks mees 13aastasena kodunt laia ilma ja jõudis välja Peterburi kõrgemasse seltskonda.
Lõpuks maeti ikka Suure-Jaani kalmistule, kuhu tegi büsti Amandus Adamson (vt eelmine postitus!)

Nii on kõik omavahel seotud.

Tõeliselt vahvad olid uunikumid - vanad tsiklid, traktorid, tõllad, veovankrid. (ma ei teagi, mis nende kõikide nimed on)

See muuseum asub ikka päris perifeerias - sinna ei satu kuidagimoodi lihtsalt "läbisõidul".

Ekskursioonil nagu muiste

2011-06-09T19:09:00.020+02:00

"Eestis pole enne ja pärast olnud kõvemat skulptorit kui Adamson, " ütles giid. "Selliseid enam ei tehta!" Kodus otsisin välja Hans Laari "Pirnipuu, pronks ja marmor" (1988) ja lugesin uuesti läbi.

Väike puukirikut meenutav peahoone.

Ateljeest on alles ainult valged trepid(ülal) ja keldriaken(all). Trepil olevat kunstnik ataki saanud ja surnud.

Imestasin, et kivipraos kasvas vereurmarohi.

Eesti põhjaranniku eriline vaatamisväärsus - pankrannik. Liiga servale ei tohi minna!

Buss oli vana ja konditsioneerita. Bussijuht oli vist algaja. Tee oli käänuline ja sildid eksitavad.
Aga kohale jõudsime... Paldiskisse. Enamus ei olnud seal oma elu sees käinud. Vanasti polnud ju võimalikki.
Amandus Adamsoni majamuuseum meeldis rahvale väga. Ilus, väike, atraktiivne ja moodne. Taieseid võis imetleda 3D variandis.
Giid oli endine õpetaja ja ütles meile "tüdrukud". Tema arvates olime liiga uimased ja lötsis. Polnud ka ime, sest päike lajatas lagipähe ja tuult pold ollagi. Ja õpetaja on kevadeks ikka täitsa tühjaks pigistatud ka.

Tallinnasse sõitsime ka, aga seal olime ennegi käinud.
Rohkem ei viitsi kirjutada, ehkki oli tore päev.

Ombudsman ja taevaminemispüha

2011-06-02T15:11:00.013+02:00

Eile oli lastekaitsepäev. Sellega seoses võeti intervjuu meie lasteombudsmanilt, kes on ühtlasi õiguskantsler Indrek Teder. (Katsuge öelda kiiresti mitu korda järjest ombudsman, ombudsam, ombusman...)

Ombudsman pärineb rootsi keelest ja selle tähenduseks märgivad kaks rootsi-eesti sõnaraamatut: volinik, asjaajaja, esindaja. Meile on see sõna tulnud siiski inglise keele kaudu. J. Silveti inglise-eesti sõnaraamatus on eesti poole peal kirjas niimoodi: "ombutsmann".
Ombudsman "uurib, kas riigiasutuses on rikutud inimeste õigusi ja mida oleks tarvis õiguste kaitseks teha. Või pole kaebuse esitaja asjadest aru saanud ning vajab ägedaks paisunud konfliktis rahulikku vahemehe selgitust."

Olgu mis on, aga nii keerulise sõna taga ei oska esialgu aimatagi lihtsat ja selget sisu: kui sa ei saa seadustest tolku või pole su seaduslikke õigusi tagatud, pöördu ombudsmani poole. Küll tema aitab!

Taevaminemispüha ehk suure ristipäevaga on aga nii, et see on tähtis kiriklik püha ja seda peetakse alati neljapäeval 6 nädalat pärast Jeesuse ülestõusmist. Selle sisu: Jeesuse taevaminemise päev (40 päeva ülestõusmisest). Sellest edasi 10 päeva on nelipühad (alati pühapäeval). Vat nii.
Et täna on taevaminemispüha, kuulsin hommikul raadiost. Ja paljudes riikides on see töövaba päev (ei tohi puuoksagi murda!).

Täna said lapsed koolist lahti. Milline pidu ja püha! Selle nimel võib ju välja kannatada poolteist tundi aktust lõõskava päikese ja tigedate sääskede käes- püstijalu!
Mina küll ei kujutaks ette, kui meie lapsed peaksid veel 3 nädalat koolis piinlema. Õnneks seda ei ole, vastasel juhul tuleks küll ombudsmani poole pöörduda.

Suvi on käes.

Valda pildistamas

2011-05-26T15:12:00.060+02:00

Üks isetehtud vanasõna ütleb, et enne, kui lähed maakonna päälinna, käi oma valla külad läbi.
Käisime täna valla raamatu jaoks objekte pildistamas. Tore seltskond oli: mina, vallavanem ja fotograaf-nooruke.
Tegin oma fotokaga pilte ka iseenda jaoks.

Ühes tulevases veinikeldris nägin esimest korda nii lähedalt nahkhiirt (magas ?)

Kopra kätetöö - küll peavad ikka hambad olema!

Sakala tee - mets ja liivaluited.

Energia talu - pildistatud teemaja aknast välja.

Energia talu kasvatab ravimtaimi ja teeb neist igasuguseid teesid.

Lahmuse järv juustumaja rõdult vaadates

Ilusad eesti inimesed

2011-05-22T10:48:00.007+02:00

Vahel mulle tundub, et see Tähelaeva formaat on ennast ammendanud, sest Eestis on kõik enam-vähem kuulsad ja tegusad inimesed seal juba käinud, kas ise olnud kaptenid laevas või siis kaasreisijad.
Tänaseid külalisi vaatasin ma küll suure kaasaelamise ja imetlusega.
Peep ja Ave Vardja.
Kui inimesele on antud andeid kotiga kaasa, siis ma ei oskagi neid kadestada. Kui aga tase ja tulemused on tulnud järjepideva töö ja tahtejõuga, siis ma olen küll kade - miks mulle pole neid suurepäraseid omadusi piisavalt jagunud?
Lühidalt- ilusad inimesed, kes tegelevad ilusa spordialaga, pakkudes imeilusaid elamusi ja õpetades välja uusi ilusaid inimesi.
Kuigi see kõlab klišeena, olgu pääle- tähtis on seesmine ilu ja oskused, mitte paljalt glamuur ja kulinad. Võistlustants ühendab muidugi mõlemad.
Ja Ilus Maarja ka veel!

Rõdult testides veendusin, et ilus kevadpäev täna. Viimane aeg on minna .... seda kõike nautima, mida loodus meile tasuta ja külluslikult jagab.

Pettumus

2011-05-15T15:10:00.017+02:00

Võitlesin unega, et mitte maha magada meie Getteri triumfi. Kuulasin vahepeal isegi Juure ja Kiviräha kommentaare, aga need olid nii lahjad, et pettusin sügavalt.
Kui hakati hindeid panema, siis esimese kümne järel oli selge, et ei tule sealt midagi - oodatud edu.
Reikop ei suutnud pettumust varjata ja kordas aina, et "see on uus süsteem, mis ei lase pingel kuni lõpuni langeda".
Ei mingit skoori, ei loodetud võitu!
Tõsi, pärastpoole Reikop enam ei öelnud, et fännide edetabelis on Eestil kõrge koht. Ju siis ei olnud...enam!

Võistlus on võistlus. Eurovisioon on ettearvamatu. Vaatamata igasugustele uuendustele, püsib põhimõte, et " omadele" anname palju punkte.
Kes olid siis meie "omad"?

Kõige rohkem pelgan seda, et tagantjärele targad hurjutavad kõiki - Sven Lõhmust, kes nii vale laulu kirjutas, Eesti Laulu žüriid ja valijaid, kes ei tundnud õiget laulu ära, Heidy Purgat, kes oma ninast kaugemale ei näe, ja lõpuks noorukesi esinejaid, kes kargasid laval nii ebaprofessionaalselt. Ja mis Ameerika!!!! Ja lilla kleit!??
Punkti paneb kindlasti Õel Kommenteerija, kes resümeerib: paras teile, mis te usute meediat!

Pärast pettumusterohket õhtut ja lühikeseks jäänud ööd vaatan aknast välja: ilm on nii pilves, kindlasti hakkab sadama. Homme on jälle esmaspäev...

Soome poiss oli tore. Kandis langevarjust tehtud pluusi ja muretses, mis saab maailmast.
Aga tema ka ei võitnud.

***
Lisatud. Ma lugesin kommentaare. Üllatavalt palju oli heatahtlikke. Getterit julgustatakse ja kiidetakse. Asi polegi ju selles, et Eesti sai vähe punkte, vaid hoopis selles, kas on ikka õige ootusi nii kõrgele kruvida, mis paneb esinejatele liiga suure vastutuse. Selles mõttes olid Urban Symphony ja Robin Juhkentali esinemised palju pingevabamad, et esimese puhul tuli edu meeldiva üllatusena ja teisel juhul ei oodatudki rohkemat. Nad on ju nii noored, mitte Kreisiraadio pässid, kel paks nahk.

Kohtumine

2011-05-11T17:01:00.010+02:00

Tulin töölt läbi linna, et ühtlasi ka poest midagi osta.
Ilm oli nii ilus, kui ainult maikuus võib olla. Täiuslik.

- "Ooo tere! Ammu pole näinud. Kuidas sa elad?"
- "Hästi ikka! Hing sees, mis sa veel tahad!"

Vestlesime põhjalikult ilmast, siis tühjast majast siinsamas, kust elanikud on kõik välja kolinud, ja maja nüüd müügis.
Kiitsime kevadet ja oma kodulinna ilu (on tõepoolest ilus).

- "Kuule," võttis ta mul äkki käest, "mul ei tule su nimi meelde."
Ütlesin.
- "Aga kas sa minu nime tead?" küsib siis kavalalt.
- "Muidugi, sa oled ju... Eha... Mäe...ee...oru..."
- "Ei ole, Maie olen. Eha on mu kõige vanem tütar."

Hahhahhhaaaaa, naersime südamest ja läksime kumbki oma teed.

Foto Tanel Voormansik (aprill 2011)

AEG /Jaan Kaplinski/

2011-05-08T11:20:00.017+02:00

Foto: Triin - Vana kalmistu Pärnus, aprill 2011

Aeg käib vanas seinapalgis
vaikse tik-tak sammuga.
Suure häälega ta pole,
kuid on suure rammuga.
Aeg on see, kes kellapendlit
lakkamata kiigutab;
saadab pilvi üle taeva,
puudelatvu liigutab.

Ajal alati on aega, aeg on pika meelega; aeg on leek, mis limpsib halgu oma kuldse keelega. Aeg on see, kes tõuseb vara, kannab tassid lauale; kevadel toob sinililled vanaema hauale..	.
Aeg käib mööda metsarada, üle soo ja heinamaa; aeg käib mööda taevavõlvi vaikselt, ilma kärata. Aeg on vahel nõnda tasa, et ei ole märgata. Alles siis ta tuleb meelde, kui sul aeg on ärgata.

Kas euri või eurot?

2011-05-05T08:44:00.013+02:00

Oleme eurotsoonis juba üle 4 kuu ja paljud on vist isegi harjunud oma rahavoogusid eurodes arvestama. Suuremate summade puhul arveldatakse mõttes ikka kroonides, aga toidupoes kauba eest makstes mina küll ei viitsi ajusid ragistada.
1,6 eurot on 25 krooni. Nii ma umbes arvestan, kui tahan suhet teada.

Hädas olen sularahaga, sest neid eurosente on nii palju ja ilma prillita ei näe ka, mis vääringus need on. Eriti punased ja pisikesed. Enamasti maksan küll kaardiga.

Ühel päeval oli kõrgepingeliini rike ja midagi elektrilist ei töötanud. Olin parajasti toidupoes. Kaardimakseid ei saanud sooritada, sularaha aga mul polnud. Ladusin kõik oma kaubad riiulile tagasi. Kui sõltuvad me oleme tsivilisatsiooni hüvedest.

Mul on mitu tuttavat, kes käivad poes selle hiina kalkulaatoriga ja konverteerivad pidevalt. Kuni iga senti ei pea esialgu veel arvestama, ei mõtle ma iga päev sellele, et kõik on nii kallis.
Muidugi on. Eriti toit ja eluasemekulud. Eriti lasteriided ja -jalanõud. Päris õudne on, et käima hakkava lapse esimesed jalanõud maksavad 1500 krooni ja väike satsiline-pitsiline suveseelik üle 300 krooni.

Üldisesse kõnepruuki on juurdunud eur - euri, mitte euro - eurot, nagu on grammatiliselt õige(m).
Isegi Urve Palo ütles eilses Foorumis pidevalt euri.

Pildil viimased kroonid (üle triigitud!!!)

Kus prillid?

2011-04-27T16:17:00.007+02:00

Mul on igaks otstarbeks eri prillid. Ühtedega olen arvutis.

Eile õhtul olid need aga kadunud nagu tina tuhka. Küll ma otsisin siit ja sealt. Kõik toad tuulasin läbi, köögis käisin korduvalt. Isegi külmkappi ja prügikotti vaatasin.
Õhtul läksin magama lootuses, et küllap nad hommikuks välja tulevad.
Tulidki. Olid teised sangapidi altnaabri rõdu küljes. Nüüd ma mõistatan, kuidas nad sinna said.
On kaks varianti.
1. Vaatasin üle oma rõdu piirde alla, kas kass Pätu ootab välisukse taga sissesaamist. Prillid kukkusid märkamatult alla.
2. Käisin õhtul pimedas kassi koju kutsumas, aga tema hüppas mulle altrõdu serva pealt ootamatult selga. Ehmatusega ei märganud, et kaotasin prillid.

Ükskõik, kumb variant on õige, igal juhul on kass süüdi!!!
Mina ju ometi pole ohmu:)

Täna oli viimane klassikaline lõpukirjand!?

2011-04-25T18:08:00.009+02:00

1. Minu Eesti

2. Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele

3. Ühiskonna arengu võti on haridus

4. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda (Iiri vanasõna)

5. Igal ajal on oma nägu

6. „Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

7. „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“ (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)

8. Kultuur meis ja meie ümber

9. Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi?

10. „Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.” (Theodore Parker)

Lugesin delfist lugupeetud kirjanike arvamusi kirjanditeemade kohta. Kommentaare ka muidugi. Kirjanikele (Berg, Õnnepalu, Kivirähk) tundusid teemad laialivalguvad, lamedad ja abituriente alahindavad. Igaüks võib proovida, kuidas oleks kirjutada 6 tunni jooksul 600-800 sõna arutlevat arukat teksti.

Uut tüüpi eksam on kollitanud ammuilma. Järgmisel kevadel on ta siis kohal. Märt Hennoste võit.

Ma nägin und

2011-04-24T09:44:00.018+02:00

Viimasel ajal näen ma imelikke unenägusid. Need pole just õudukad, aga ma olen neis väga suures kimbatuses.
Ega oma unenägudest jutustamine pole vist hea toon, aga olgu pääle.

Esimene unenägu
Olen ühes suures majas, mis meenutab interjöörilt mingit baari või ööklubi. Rahvast on seal ka, aga mina olen omaette - mul pole seal tuttavaid ja kellelgi pole minuga asja. Siis tahan ma lahkuda, sest pean jõudma ... eksamile. Ega unes keegi just seda öelnud, aga ma vaatasin kella ja teadsin, et mul on väga kiire- vaja ÕSid veel saali viia. Ei leidnud aga ust - ust polnudki. Mind valdas paanika. Lõpuks leidsin mingi väljapääsu, aga see viis kinnisesse hoovi. Oli kõrge plank ees, mida hindasin mõttega, kas suudan üle ronida. Ei suuda!!!
Tahtsin helistada, ilmselt õppealajuhatajale, et ei saa tulla, aga telefon(mobla) oli võõras, mitte minu oma, ja sellega ei saanudki helistada. Seal polnud üldse klahve.
Siis ma ärkasin. Oligi aeg tõusta.

Teine unenägu
Oli kas riigikogu või valitsuse pildistamine. Sätiti inimesi ritta istuma, aga mina magasin oma voodis objektidel jalus. Teadsin, et pean sealt ära minema, aga mul polnud riideid, ei saanud teki alt välja tulla. Oli hirmus piinlik, mind vaadati pilkavalt või põlastavalt. Siis veeti mu voodi platsilt ära. Olin nii alandatud, et nutsin. Ma ei saanud midagi iseenda aitamiseks teha- ei saanud isegi rääkida.

Ma ei otsi unenägudest mingeid teateid, aga seda ma usun, et alateadvuses on peidus muremõtted, mis end unenägudes ilmutavad.

Häid kevadpühi kõigile! On nii kaunis pühapäev! Mõne päevaga on läinud roheliseks, ehkki heki all leidub veel lund!

pilt netist

Meie põlvkonna iidoleid

2011-04-22T11:35:00.016+02:00

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn)

Kuulasin Vikerraadiost saadet Alo Mattiisenist, kus ema, põlvkonnakaaslased, sõbrad meenutasid teda.
Nii lühikeseks jäi ta maine elu, aga igavene nimbus püsib ta kohal seni, kuni on kas või üks põlvepikkune poisike, kes kõneleb eesti keelt ja mäletab midagi eesti rahvast.

Kui Mattiisen oleks täna elanud, oleks ta olnud kõigest 50aastane.
No mis vanus see ka on!!!
Ivo Linna, Tõnis Mägi jpt- temast üle 10 aasta vanemad - on siiani kõvad tegijad.

Mäletan, kui Mattiisen suri, räägiti, et kirstus oli nagu 70aastane ätt.
Mis teda nii kiiresti kulutas? Ema meenutustest kumas kuidagi süüdistust naise aadressil, kes ta üksi jättis.
Ei olnud talle ette nähtud pikemat elu! Põles kui säraküünal. Eredalt, kuid üürikest aega.

Vaatasin täna ka üht dokki viimasest ärkamisajast.
Ilus aeg oli. Inimesed olid kõik nii rõõmsad, noored, ilusad, hoidsid üksteisel käest või ümbert kinni. Laulsid "Eestlane olen ja eestlaseks jään...."

Esimene juubel

2011-04-18T14:45:00.007+02:00

Aasta on möödunud nagu unenägu.
Juubilar lillede keskel, ise ka nagu lill!

Epp loomingulisel lähetusel

2011-04-14T14:40:00.009+02:00

Epp on oma postituses maininud, et on Suure-Jaanis kirjutamas...
On jah. Siin ju ruumi palju, kummalgi oma tuba ja 2 jääb veel tagavarakski.
Epuga oleme kümmekond aastat tagasi ka koos elanud. See oli aeg, kui tal oli pelgupaika vaja. Tuli Tallinnast ära koos oma seitsme asjaga, millest suure osa moodustasid raamatud.

Mäletan, kuidas ma saatsin ta siit bussi peale - läks Soome mingitele rahvusvahelistele kursustele (taotles ja sai stipendiumi). Seal nad kohtusid Justiniga.....ja edasisest võib lugeda juba "Minu Eesti" 1. ja 2. osast.

Siin me nüüd oleme kahekesi. Kuulen Eppu tundide viisi arvuti klaviatuuril klõbistamas. Kiiresti-kiiresti, kusjuures ta trükib ainult kahe sõrmega. Ta on siin toimetanud mälestuste raamatuid ja kirjutanud oma India-värki märkmikust arvutisse. Ma imestan, kui suure töövõimega ta on.
Telekas teda ei ahvatle, lobisemine samuti. Nii me austame teineteise privaatsust.

Justin on ka väga tubli mees. Ta saab suurepäraselt hakkama kahe tütre kantseldamisega samal ajal, kui ema on Indias või Suure-Jaanis või ... kus tahes.

2011-04-03T12:47:00.004+02:00

Noor inimene ei usu, et ta saab kunagi vanaks. Tegelikult ta muidugi teab seda, et saab, aga see mõte ei sobi tema elukäsitusse. Mõned noored isegi ei salli vanu inimesi ja näitavad seda avalikult välja. Noored elluastujad usuvad, et neid ootab ees ilus elu, unistuste elu. Tarvitseb neil ainult tahta ja kõik sujub. Oleks ka kole, kui see nii poleks. Küll aeg ja elu annab omad vitsad.
Kui ma 1. aprillil rääkisin abituuriumile Ita Everist, et milline fenomen - 80aastane ja NII NOOR veel, nii terane, nii vaimustav, nii-nii... Et annaks jumal meile kõigile sellise vitaalsuse ja pika ea ühes paketis.
Seepeale nähvas üks abituriendist neiu: kust te teate, et ta dementne pole!

Vargus algab vaatamisest ...(eesti vanasõna)

2011-03-31T11:18:00.013+02:00

Lugesin Delfist, et Soomes on eestlased suhtarvult endiselt kõige suuremad kurjategijad (vargad). Mitte et see nüüd suur "uudis" oleks, aga vastik ja ebameeldiv ikka.
Siis lugesin veel ühte blogi, milles avaldatud mõtetega olen ühte meelt.

Nägin samuti seda "Ringvaadet", kus kutsuti inimesi meenutama, kuidas nad nõuka-ajal riiki varastasid. Isegi väga lugupeetud Mati Talvik meenutas midagi, mis mul praegu kahjuks ei meenu. Kõlama jäi mõte, et nõuka-ajal varastamine ja petmine (ja valetamine nagunii) oligi elustiil ja täitsa normaaalne käitumine. Et KÕIK varastasid. Eriti aktsepteeritav ja respekteeritav oli vargus riigi tagant. SELLISE riigi tagant varastamine oli õigustatud ja auasi.
Loll olid, kui ei osanud varastada.

No ma ei tea. Tegelikult ikka tean ka. Mäletan, kui 60ndail ehitati uut koolimaja (tol ajal kestis ehitustöö 4-5 aastat), siis paralleelselt kerkis ka direktori eramu. Oli avalik saladus, kust tulid need ehitusmaterjalid.
Süütumatest asjadest ma ei räägigi, näiteks, et haigla või koolisöökla "solgi" peal kasvatati üles oma kodusead (võib-olla on see isegi mõistlik, miks väärtuslikku kraami raisku lasta?), aga aeg-ajalt tõstatus ka probleem, et pärast tööd viidi kotiga koju produkte ja et söökla töötajatel pold küll asja poodi toiduosakonda.

Aga nüüd neid näiteid korjata, et sellest filmi teha! Mis oleks sellise kinu sõnum?
Et eesti rahvas ongi varastamise peale meister? Kivirähk ju kirjutas sellest oma "Rehepapis". Toatüdrukud varastasid oma prouad paljaks, nii et neil polnud enam surikleitigi selga panna. Siis tõid selle tagasi... oma heasüdamlikkuse ja lahkuse ülesnäitamiseks.
Krattide ülesanne oli vara kokku kanda, nad läksid kohe põlema, kui seda teha ei saanud.

Isegi Tammsaare "Tões ja õiguses" on episood, kus Pearu rikkuse kohal ripub kahtlus, et see on tal mõisast kokku varastatud.

Nüüd, kui ma kuulsin, et kaks Tartu lugupeetud haridusametnikku on kahtluse all, et on omastanud suurel hulgal linna raha, siis .... ma vist ei imesta enam millegi üle.

Vaatasin eesti vanasõnu varastamise, pettuse ja kelmuse kohta. Neid on nii palju. Mõned "toredamad".
- Kis vaatab, see varastab. (Sim)
- Sukavardaga alustab, Siberiga lõpetab. (Trt)
- Mis ripakil, sii ära. (KJn)
- Raasike valeta, raasike varasta, siis saad ilmast läbi. (Trv)
- Vargal varga õnn.(VMr)
- Hästi varastatud on enam kui ostetud. (Äks)

Muidugi on ka selliseid, kus varastamine hukka mõistetakse.
Näiteks "Ole küll vaene, siski aus ja kaine." (Hää)

Raamatupoes

2011-03-27T09:43:00.032+02:00

Meil siin kolkas pole juba mitu aastat raamatupoodi. Konsumis on küll vastav riiul, aga seal on kõige rohkem paarkümmend raamatut, enamasti retseptid ja elulood.
Kui ma väisan Tallinnat, siis leian ikka aega ka kaubanduskeskuste raamatuosakondadest läbi käia. Eriti hea on seal aega parajaks teha ja jalgu puhata.

Istusin Solarise Apollos mõned tunnid sõbrannat oodates ja lugesin selle ajaga läbi kolm raamatut.
Tõnu Aav meeldis mulle väga. Eriti imponeerib mulle see, kui inimene ISE oskab kirjutada, mitte ei ole vahendajaks mõni ajakirjanik. Vana aja inimesed oskavad ennast väljendada ja neil on ka, mida öelda(seda olen ma täheldanud ka blogisid lugedes!).
Kukumäge lugesin ka. Ja veel Heinz Valku (seda uut).
Midagi ma endale ei ostnud. Milleks, kui saab ka nii!
Romaane ma ette ei võtnud, nendega läheb vist veidi kauem aega:)

Järgmisel päeval veetsime sõbrannaga päris mitu tundi Rocca al Mare kaubanduskeskuse raamatuosakonnas (Rahva Raamat). Seal oli eriti hubane. Tellisime endale kohvi ja heeringavõileiba. Pärast einestamist lasime leiba luusse mugavas tugitoolis ja lugesime kumbki läbi mitu raamatut (mõeldudki kohvikukülastajatele). Mina uurisin algul teatmeteost "Maailma maad" ja täiendasin oma teadmisi Liibanoni jt maade osas.
Seejärel lugesin läbi Peeter Volkonski üllitise(vabandan, et täpset pealkirja ei jätt meelde). No seda poleks ma endale tahtnud ka kingituseks mitte. Vaatasin pilta ja lugesin suure kirjaga tekste sinna kõrvale.

Ühe raamatu ostsin ikka ka.
Heljo Mänd "Nõgesed ja nartsissid", ilmunud kirjaniku 85. juubeli puhul.
Ei pidanud paljuks astuda isegi raamatupoe kliendiks, et saada soodustust ligi 3 eurot.
Armas heleroheliste kaantega raamat, väga ilusa kujundusega, palju fotosid ja väikesed lood kirjaniku isiklikest kontaktidest kultuuri - ja muude tegelastega.
Ja mõtted, mõtted...

Mul on hea meel, et ma selle raamatu ostsin.
"Sina, päevade jagaja, oled jaganud mulle päevi heldelt. Usutavasti jagad Sa veelgi neid, kuigi ma ei kauple Sinult ühtki tundi juurde. Kui Sa ütled: punkt, siis on punkt.---" (lk 251)

23. märtsil sel aastal

2011-03-23T09:08:00.010+02:00

Ostsin eile ühe orhidee - väikese valge, 4 õiega, kõvera varrega, Phalaenopsis.
Ei tea, kuidas ta kohaneb ja kas ta teeb juurde veel mõne varrekese, uusi pungi esialgu näha pole.

Teen väga harva taolisi spontaanseid lilleoste.
Mõtlen ühe hea inimese peale, kellel on täna sünnipäev.
Aga juba kolmas nädal ... ootame ja loodame.

Pätu arvab, et talle on nüüd uus magamisase tekitatud. Esialgu nagu häbenes ja kadus kähku minema, kui ma peale sattusin. Las magab, kuni last siin pole. Oma kass ju, kastreeritud ja tubane, kirpude ja kärnadeta.

Kevade on sala tulnud....

2011-03-21T08:02:00.014+02:00

Vaatan Terevisioonist, et Türil tuli kevad suurte pidustustega - uued trendid, Murumoor ja Muruniiduk. Rahvas südaööl tänaval. Miks ka mitte, kui televisioon kohal!!!

"Loodusele sügavalt silma vaadates"(UV) tuleb siiski nentida, et kevad hilineb, vähemalt selles kohas, kus mina elan.
Kõigest hoolimata on hea meel, et talv sai sellega otsa, et on vaheaeg ja et hing sees...
Ja et laps sai endale nüüd voodi ka vanaema juurde:)

Kena kevadet kõigile!!!
Eks ükskord läheb ka asjaks ... veed hakkavad voolama, jõed üle ujutama, linnud pesa tegema, pungad puhkema. Teate ju küll!

P.S. ETV hakkas näitama "Südameasja" kaht viimast hooaega. Kuidas ma jälle kõik need kaotused üle elan!

Lilled märtsis

2011-03-17T10:33:00.018+02:00

Vaatasin täna emalik-mureliku pilguga üle oma toalilled.
Mõned on pikemat aega kidunud ja ma ei oska nendega midagi ette võtta (näiteks ratsuritähed, ei õitse - ei ela, ei sure).

Sain sünnipäevaks uue orhidee - väikeseõielise kollase (ei ole kuuking). Pean veel teda uurima internetist.
"Vanad" õitsevad nagu hullud, pole neil puhkust ega midagi olnud. Väetist tuleks vist anda?

Minu eriline sõber on flamingolill, mis 5 aasta jooksul pole kordagi õiteta olnud.

Üheks sünnipäevaks sain lille, mille nimi on sulgvõhk. Selle kohta lugesin, et nii vähenõudlik kui vähegi võimalik - ainult tolmu tuleks aeg-ajalt lehtedelt pühkida (pildi pealt märkan, et lehed tolmused!). Viimasel ajal on too sulgvõhk visanud jõudsalt pikkust ja kasvatanud lehti.

Olen tähele pannud, et sünnipäevaks kingitud lilled on mind hästi omaks võtnud.

Kauni emakeele päev

2011-03-14T15:13:00.006+02:00

Tere!
Oli suurejooneline plaan keelepäeva raames e-etteütlusest osa võtta, aga tehnika vedas alt. Algul alustasin paberil kirjutamist, siis sain lingi lahti, kirjutasin paar lauset sinna. Siis aga, nagu mu läpakale kombeks, tegi ta midagi, mis kõik teksti kustutas. Taastada enam ei saanud. Jäigi osa võtmata.
Täitsa tige!
Annakas kah muidugi sikutas jalast.
Laps õppis vanaema sünnipäevaks diivani peale ronimise ära. Õnneks tuleb tal see mõte siiani vaid siis, kui me kah seal aeleme või pult või mõni muu põnev ese laokil on.
Hambumus meilgi nüüd aastase oma:-) Varsti enam pole vampiir.
S.tt sai potti püütud. Midagigi head. Ilm tundub kah kena olevat. Suundume õue.

Allikas: tütre kiri 14. märtsil 2011

Elu ja saatus

2011-03-10T07:19:00.011+02:00

Inimene mõtleb, saatus juhib. Kas oled tähele pannud, et kui teed mingeid pikaajalisi plaane, siis teeb elu või saatus kiiresti oma korrektiive? Ära muutu liiga muretuks! Ära kaota valvsust! Oska olla tänulik iga päeva eest, mis sulle on antud.
Kuigi mulle ei meeldi põhimõte, et elada tuleks ainult päev korraga, on see vahel sulatõsi, sest ...

Aneurüsm ajus. Esimesed teated ehmatavad poolsurnuks. Kohe guuglisse. Ei midagi lohutavat, kuigi lootust on, kui saab opereerida ja kahjustused ei ole liiga ulatuslikud.
Eile paistis päike - operatsioon õnnestus. Ootame. Toetame mõttejõuga.
Sotsiaalne võrgustik toimib.
Elu on habras. Mitte milleski ei saa kindel olla. Võib-olla ainult selles, et kevad tuleb nagunii ja hommikul ärgates on juba valge ja päike soojendab läbi aknaklaasi nii, nagu oleks õues suur suvi.

Igasugused mõtted tulevad pähe. Üks- tuleb märke tähele panna. Teine- mõnikord antakse kella, et ole ettevaatlik! Kolmas - hea inimese suhtes on saatus armuline. Neljas - ka sina ise pole millegi eest kaitstud. Viies- aeg annab arutust. Kuues - säästa ennast selle läbi, et muretsed vähem asjade pärast, mille kulgu ei saa muuta. Seitsmes....

Millised neist mõtetest on positiivsed ja julgustavad?
Elame päev korraga....

pilt- Malle Leis "Varakevad"

Sünnipäev

2011-03-03T09:46:00.010+02:00

Äärepealt oleksin unustanud, õigemini unustasingi ära oma blogi sünnipäeva. Muidugi pole see nii oluline sündmus ka, aga ikkagi 4 aastat täis. Midagi see ju tähendab. Mõned asjad poleks muidu meeldegi jäänud, näiteks see, et eelmised riigikogu valimised võitis ülivõimsalt Ansip üle 22 tuhande häälega!!!?
Kirjutamine on olnud ikka mu leib. On olnud aktiivsemaid perioode, aga ka madalseise. Praegu on üks selliseid. Vahel on päriselu nii pingeline, et blogieluks pole aega ega jaksu.
Aja jooksul on elu virtuaalis palju muutunud. Mõned blogitutvused on kolinud reaalellu, mõned on peitunud eraelu kardinate varju. Konkureerivaks keskkonnaks on saanud facebook.
Ma ei arva, et ma blogimisest niipea loobun. Kui aega ja mõtteid on rohkem, tulevad ka uued postitused.
Lubasin Epule, et kirjutan Justini uuest raamatust "Minu Eesti 2 - Mida Sa tahad?", mis mul on paraku veel pooleli. Mitte huvi puuduse pärast, vaid ikka selle pärast, et tööd ja sellega seotud pingeid on palju. Ma teen seda kindlasti!

Ponnistan, et toime tulla kõikides valdkondades.
Ootan kevadet.
"Algas kevadkuu ja sünnikuu" - see oli mu esimese blogipostituse esimene lause. Peaaegu sama klassikaline minu jaoks kui " Kevade" alguslause.

Lisatud 5. märtsil kell 10.30
Kas on see minu konservatiivsest loomusest või millestki muust tingitud, et ma pole oma blogi kujundust üldsegi muutnud. Nii nagu alguses sai, nii on jäänudki. Vahel olen küll mõelnud, et võiks, et koliks ka wordpressi üle, aga siis loobun. Las ta olla. Oma blogi- oma asi.
Natuke kahju on, et meie suguvõsa ühine blogi on varjusurmas, aga siin on ka mõned objektiivsed põhjused - "vana aeg" sai ära räägitud ja tegijad vist väsisid. Võib-olla saabub veel renessanss?!

Nii külm...

2011-02-24T08:55:00.002+02:00

Kallid kaasmaalased!
Kaunist sünnipäeva kõigile!
Keegi meist ei ela üksnes iseendale ja meil on üksteist vaja!

Imeinimesed

2011-02-20T10:33:00.011+02:00

Vaatasin Tartu Maratoni starti - telekast muidugi. Ilus pilt oli. Ma tean ka umbes kümmet inimest, kes selle sündmuse nimel elavad - st ühest Tartu maratonist teiseni. Külm või muud ebamugavad ilmaolud pole nende jaoks argumendid.

Mul on ka keldris suusad vanast ajast... parem ei hakka meenutama, kui palju aastaid tagasi ma viimati suusatasin.
Aga ma olen murega vaadanud, et läheb juba teine ilus lumerohke talv...ja ma pole näinud lapsi suusatamas, isegi kelgutamas mitte, uisutamisest rääkimata. Ometi on meil ju head tingimused, sama palju võimalusi kui mõnes suusakuurordis:)
Vanasti lükati järv lumest puhtaks, tehti uisuväli. Aeti ümber järve Lendri mägedesse mitu erineva pikkusega suusarada. Kirikumäe otsast sai mõnusa põntsuga kelgusõitu teha.

Ainukesed inimesed, keda mina olen sel talvel siin näinud suusatamas, on parimas keskeas. Nad teevad staadioniringe - 20-30 korraga.
Nüüd ma mõtlengi, kas nähtus on omane ainult minu kodukohale - noh et lapsi ja noori talisporti harrastamas ei näe- või on see laiemalt levinud. Samas ma tean siit mitut perekonda, kes käib lastega igal aastal hirmpeentes mägedes suusatamas või lumelauda sõitmas.
Siin - istuvad lapsed kodus, peavad külmapühi!!!

Imeinimesed on need tuhanded, kes sõidavad läbi Tartu maratoni - põhidistants 63 km või siis ka poole vähem, ikka vägev.

Ma lähen nüüd õue, vaatan, mis ilm täna on.

pildid Postimehest

Sõbrapäeva eel

2011-02-13T11:57:00.012+02:00

Kõikidest nö võõrpühadest respekteerin ma mingil määral sõbrapäeva 14. veebruaril, sest see pole eriti pealetükkiv ja omab üldinimlikku mõtet.
Sõpru meil ju kõigil vaja ja on ka. Eriti nüüd internetiajastul, kus feissbuki kaudu tuleb sõpru uksest-aknast. Vaatasin oma kontot -109 sõpra. Neid oleks kindlasti vähemalt 3 korda rohkem, kui ma kõik pakkumised vastu võtaks.
Huvi pärast lugesin kokku - neist 25 on otseselt sugulased. Ülejäänud on endised õpilased, tütre sõbrad, minu enda klassiõed, blogituttavad-sõbrad. Kolleege nende hulgas ei ole.
FB sõltlane ma pole - või äkki olen?- , aga vaatan iga päev küll, mis seal toimub- kes on pilte või videosid üles pannud, kes mõnele huvitavale asjale lingitanud. Elu keeb!
Kui kellelgi on sünnipäev, siis on lehekülgede viisi õnnitlusi, sest spikker ju paremal küljel.
Õige sõber teab su sünnipäeva ka peast.

Tõelisi sõpru on ikka vähe. On selliseid, kellega suhtled iga päev messengeris või räägid telefoniga pikalt-laialt, arvele mõtlemata. On ka lapsepõlvesõpru, kellega kohtud aastas kord või paar, aga ikka on hingele lähedal.
Kui ühes hiljutises "Wallanderi"osas küsis peategelane oma naiskolleegi käest, kas tal on sõpru, vastas too pika mõtlemise peale:" Varem ma arvasin, et on ... mu mees, nüüd ma ei tea."

Kes üldse on sõber, kes niisama hea tuttav ja semu või lihtsalt kolleeg?
Head sõbrapäeva igal juhul!

Kui ma tahtsin teha kompa oma sõbrakohvitassiga, siis hüppas pildile ka Pätu. Olgu siis nii.

Hommikud on siin juba valged

2011-02-12T09:14:00.019+02:00

Juba mõnda aega olen märganud, et tööle minna enam nii pime pole. Aga aeg ka juba sealmaal - varsti märts käes. Kaugel see jaanipäevgi!

Nii see aeg kaob.
Lugesin eile intervjuud Heljo Männiga. Kui terane ja elutark vanaproua! On vist ikka tõsi, mida intensiivsemalt oma tark- ja riistvara kasutad, seda kauem nad töökorras püsivad.
Tegime koolis Heljo Männile sünnipäevaraamatu.
Lugesin kiirelt läbi ta noorsooraamatu "Miks sa vaikid?", et veenduda milleski - kas ta on tänapäeva kontekstis lootusetult naiivne või kõlbab ka. Suurimate saavutuste hulka kirjaniku loomingus seda pole peetud. Bianka ja Killi lugu, vanemad blogijad kindlasti mäletavad.

Minu jaoks on aegumatult armas "Väikesed võililled", sellest olen ka varem kirjutanud.

Nüüd Postimehe intervjuust mõned vastused, mis mulle hirmsasti meeldisid.

Kuidas on aeg teie jaoks muutunud?
Aeg kaob ära. Aeg on ära kadunud, enam ei jõua selle ajaga midagi teha. Ma ei tea, kuhu ta kaob. Algab hommik, juba on õhtu. Algab kuu , on juba kuu lõpp. (----)
Kas juhused on juhused või on need märgid?
Ei ole juhused.(----) Ikka märgid on, ainult et ei oska alati neid näha, teinekord saab alles tagantjärele aru. Nad suunavad, annavad kinnitust, hoiatavad.

Ma olen alati Heljo Mändi eelkõige lastekirjanikuks pidanud ja pole tema täiseale mõeldud teoseid lugenud. Kindlasti loen, kui aega saan.

(Muide, vaatasin, mitu korda olen siin tekstis sõna aeg ja selle vorme kasutanud.
8 korda!)

Väljas on veebruar täna

2011-02-03T08:53:00.014+02:00

Aasta otsa ootan seda kuud, et üles panna SEE LAUL, ja siis iga päev kuulata. Isu pole sellest veel täis saanud. Sõnu kuulan ka!

Veebruar meeldib mulle talvekuudest kõige rohkem, ei teagi põhjust. Võib-olla seepärast, et ta on kõige lühem. Samas - kuhu mul kiiret, et aeg peaks käes sulama. Vastupidi!

Hiina kalendri järgi algab uus aasta. Mõned pahandavad, et milleks meile võõrad pühad, sõbrapäev jm.
Las ta olla, nagunii meil vähem pühi kui naaberriikides.
Riigi sünnipäev ka veebruaris. Ja minu tütre sünnipäev.

Head jäneseaastat, kuigi mulle meeldiks kassiaasta-versioon rohkem.
Püsigem terved ja tublid! Varsti on läbi - talv, ma mõtlen:) Mitte muud.

Pildil eelmise aasta veebruar, vastlapäeval.

Pühapäevahommikusi mõtteid

2011-01-30T10:09:00.006+02:00

- Lapsi kasvatasid vanemate sõpruskonnad.
- Lapsed kasvatavad vanemaid kindlasti.
- Meie lapsepõlv ei sisaldanud lasteaeda.
- Lapsed annavad elule mõtte, nende pealt näed, kuidas aeg liigub.
- Õpetaja kõige tähtsam missioon on suunata sinnapoole, kus sul ilmneb anne või huvi.
- Kultuurikeskkond mõjutab kõvasti isiksuse arengut.
- Õpetaja saab anda õige suhtumise.
- Vanemate asi on luua lastele võimalused ja avardada nende maailmapilti. Valikuid teevad lapsed ise.
- Inimene on endaga rahul, kui tal õnnestub midagi korda saata.

Vaatasin "Tähelaeva" Jüri Lumistega ja konspekteerisin toredaid mõtteid.

Tingimusteta armastus

2011-01-20T11:08:00.013+02:00

Vaatasin eile hilisõhtul ETVst filmi "Moekoer" (režissöör Moonika Siimets). Peategelasteks olid sülekoerad ja nende kaunitaridest "emmed". Miski selle filmi sisu juures pani kahtlema-mõtlema, kas see on ikka päris normaalne, et noored naised valivad lapse (laste) asemel suurte silmadega imetillukese sülekoera, keda siis hellitavad, nunnutavad, musitavad, räägivad temaga nagu lapsega. Lühidalt - elavad koerakese peal välja oma emainstinkte.
Ma saan aru inimestest, kes peavad väga koduloomadest, sest need peletavad üksindust või siis mõjuvad emotsinaalses mõttes stabiliseerivalt. Mul endal ka üks kodukass ju:)
Aga ma ei saa aru, miks tekib selline nähtus, kus koerakene-tillukene-musirullikene on nagu mänguasi, kellele on antud oma staatus, keda pannakse riidesse kui nukku, viiakse jalutama spetsiaalse, ilmaga kohandatud kostüümiga, kelle frisuuri eest hoolitsetakse rohkemgi kui iseenda oma eest. Sellise lemmiklooma pidamine pole odav, ometi ütles koeraomanik Nele, et ta oli kolm aastat koerakesega kodune (justkui lapsega!!!). Nüüd käis koos lemmikuga tööl.
Kõige imelikum (polnud isegi naljakas!) oli sülekoerte laulatus, kusjuures piigale valiti sobivat partnerit ikka paljude kandidaatide seast, sest kõik "ei läinud mitte".

"Tingimusteta armastus," ütles üks kaunis koeraemme. Ma ei kahtlegi, et tema poolt nii see oli.

Meenus ka üks teine dokfilm, kus näidati kassiarmastajaid, kelle armastus oli nii suur ja avar, et seda ei saanud kulutada ainult ühe-kahe looma peale, vaid neid tuli oma ellu tuua sadu. Elada nendega ühist elu, jagada niigi väikest elamispinda, toita neid niigi vähesest sissetulekust.

Ei saa aru, aga ega kõik vist peagi kõigest aru saama!

pilt ja uudis siit

Talvetüdimus

2011-01-15T10:25:00.011+02:00

Harjal ära käidud. Mõte sellest, et pool talve on veel ees, tekitab stressi. Mitte niivõrd lumi, kui just see, et pärast tõusu on järsk langus. Millal uus hari kätte jõuab, ei tea. Võib-olla märtsis. Ootame, loodame. Säästame energiavarusid.
Välja sellest valgest lõpmatusest!
Kui seda päikestki rohkem oleks ja kui see päevgi nii lühike poleks!

Apteegis

2011-01-10T14:45:00.006+02:00

Üks mutike ostab apteegist rohtu. Apteeker küsib:
" Mis rahaga te maksate?"
"Vene rahaga muidugi!" vastab vanainimene.

(loo jutustas täna üks abiturient)

Kuidas ma paketti vahetasin

2011-01-08T14:44:00.014+02:00

Kahtlustasin juba pikemat aega, et mul on ebasoodus pakett, aga ise midagi ette ei võtnud.
Siis võttis minuga kontakti üks kena häälega noormees, kes pakkus uut ja soodsat. Neli korda helistas enne, kui ma nõustusin. Tavaliselt ma nii kaua ennast moosida ei lase, nõustun juba 2. korral:)

Eile oli siis ühinemise päev. Suure hädaga sain ise SIM-kaardi vahetatud. Aga oh üllatust - vähemalt 2/3 numbritest olid kadunud. Allesjäänute hulgas polnud ühtki siseringi numbrit. Kui üks kolleeg helistas, siis ei tundnud ma teda häälest ära, küsisin, kes räägib.
Säilinud numbrite hulgas valitses suur segadus. Leidsin niisuguseid nimesid, mille kohta ei osanud kohe midagi arvata. Näiteks Aino- nimeline. On üks klassiõde ja üks vallatöötaja. Kumb neist? Kustutasin ära.
Oli ka Hollandi-reisi giid, kellele ma vaevalt kunagi helistama hakkan.
Nimede märkimisel puudus igasugune süsteem. Kord oli eesnimi ees, kord perenimi. Vahel ka lihtsalt nimi või pseudonüüm.
Tegin korda.
Siis hakkasin taastama olulisi kontakte. Mõned numbrid olid mul ikka märkmikus kirjas ka. Mõnele saatsin e-kirja. Ajapikku ehk saan telefoniraamatu korda.
Miks ma siis ei salvestanud eelnevalt oma numbreid? Ei osanud ja ei tulnud selle peale.

Nüüd on mul uus pakett. Loodetava kokkuhoiu kõrval sain lahti ka asjatust ballastist.
(Korrektsuse huvides ei ütle, mis paketist ma lahkusin ja millega ühinesin)

Mitut rahareformi sa oled näinud?

2011-01-03T15:50:00.013+02:00

Aastavahetuse peol tehti üksluisuse peletamiseks ka viktoriin, milles pooled küsimused olid uuest liiklusseadusest ja pooled varia. Läbiviijaks oli liiklusjurist Indrek Sirk. Võistkonnad olid 2liikmelised. Ma teadsin, et liiklus on mul väga nõrk (ei oma juhilube), aga et variast ka midagi suurt ei tea, oli ebameeldiv üllatus.

Üks võtmeküsimus oli selline.

Mitu rahareformi või uue raha käibele tulekut on Eestis olnud alates 1918. aastal Eesti Vabariigi loomisest, mil kasutusele võeti Eesti mark? Iga õige reformiaasta annab 1 punkti. Mõelge ajaloo peale, eriti segane aeg oli II maailmasõda, kuid siin aitavad ajalooteadmised ja loogika.
max 7 punkti

Mina sain 3 punkti.
1941 - Saksa mark
1992 - Eesti kroon
2011- euro

Oma vanuse järgi võinuks teada ka Vene rubla devalveerimist 1961, aga näe ei teadnud.
Minu tädi ohkis surmatunnini, et teda on kõik rahareformid nöörinud (ta oli sajandivahetusel sündinud). Viimane oli Eesti kroon, millega ta ei jõudnudki ära harjuda.
Kui ma oma Rüütli koolivennast sugulase käest küsisin sama asja, polnud tal mingi probleem kõik rahareformid järjest üles lugeda.

Ise loodan, et euro saab ikka omaseks ja ei pea pidevalt kroonidesse ümber arvestama.
Eurode eest pole ma veel midagi ostnud. Toidupoes tasusin krooni sentidega.

NB! Uurisin netist seda rahareformi asja ja leidsin ammendava vastuse: asi on veelgi segasem, kui oskasin kahtlustada:)

Selle aasta viimane meem

2010-12-28T10:00:00.008+02:00

Kaamos läkitas meemi. Tänan, täidan häämeelega.

1. Külastan oma blogi sagedusega…
No ikka väga sageli, eriti kui midagi üllitanud olen. Vaatan, kas keegi on viitsinud kommenteerida. Blogipidajate ühine omadus on edevus ja soov olla märgatud.

2. Poliitikute blogisid loen…
Regulaarselt küll ei loe, pole neid ka oma listi pannud. Eks nendel ole oma asi ajada, mul oma. Need "asjad" ei kattu enamasti.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Loen blogisid, mis on aruka ja arenenud inimese kirjutatud. Mõte köidab ja ka stiil/keel. Mõned blogid on sellised mängulised, teised jälle tõsised, arutluskäik hästi läbi mõeldud. Kunagi oli diskussioon blogide teemade osas ja siis jäi kõlama seisukoht, et sellised "söön, joon, vahin niisama"-blogid ei kõlba. Minu arvates kirjutatagu millest tahes, iseasi kas mina neid loen. Igaühel omad joped.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
Millistele muudele? Blogi nimetatakse sotsiaalmeediaks. Eks ma meedia tarbija ikka olen, isegi lehte loen veel paberkandjal (Postimeest). Ei eelista üht teisele.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Ei mäleta suurt solvumist. Väikest ka ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Uusi huvitavaid tulijaid on vähe ja vanadest on ka paljud tagasi tõmbunud või hoopis ära kadunud, teistesse kanalitesse suubunud. Mulle pole meeldinud ka see parooli taha pugemine. Lühidalt - ma tunnen puudust blogimise kuldajast, kus oli palju sisulisi vaidlusi, kommenteeriti ja anti üksteisele hinnaguid ja medaleid, palju meemitati jne

7. Miks sa üldse blogid?
Tont seda teab, vanast harjumusest vist. Millegagi peab ju oma aega täitma!!!:-) Samas hoiab blogimine mõningaid tähtsaid oskusi töökorras, näiteks pildi lisamine, lingitamine, eneseväljendus...

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei mäleta. Ja kui midagi sobimatut ongi olnud, siis saab ju blogis alati postituse maha võtta või siis muuta sõnastust. Ka kommentaari saab ära kustutada. Kui ma hästi järele mõtlen, siis olen võib-olla midagi ebasobivat mõnes kommentaariumis öelnud. Vahel tunnen häbi, kui olen asjast valesti aru saanud.

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?
Iga uus asi on algul põnev ja popp. Siis uudsus kaob, asemele tulevad uued nähtused ja moevoolud. Sama on ka blogivärgis.
Kunagi olid jututoad väga moes, siis igasugused foorumid, suhtlusportaalid. Blogimine on igal juhul süvenemist eeldav tegevus, siin ei aita paljast säutsumisest. Samas, ehkki pidevalt lisandub uusi sotsiaalmeedia avaldumisvorme, ei kao vanad ka päriselt ära. Näiteks ajaleht paberkandjal pole ju kuhugi kadunud.

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)

Liigutagu oma näpukesi vanal aastal veel Tiia, Bianka, Lendav Konn, Linda, Emmeliina. Palun.

Elu pärast: kohtumõistmine

2010-12-26T09:33:00.007+02:00

"Klassi" viimane järg tõmbas otsad kokku. Kaspar Kordes sai oma karistuse, mis oli nii leebe kui võimalik sellise teo eest. Järgmine aste oleks õigeksmõistmine.
Muidugi ei arva ma, et Kaspari oleks pidanud avalikult hukkama, aga tavaarusaamise järgi on "tingimisi" karistus umbes nagu noomimine.
Kuulasin eile ka Vikerraadiost arutelu, mis järgnes näidatud osale iga kord. Seni ma pold seda kuulanud. Sissehelistajad olid enamasti vanad inimesed, kes tundsid muret, et sellised asjad võivad juhtuda. Üks papi arvas, et tuleb õpetada enda eest seisma nagu vene sõjaväes. Seal kiusati ka nii, et vähe pole, kui sa olid mömm.
Saates seletas asju lahti ka psühholoog ja jurist, targemaks sain. Oleneb inimesest/kurjategijast, kuidas ta karistuse vastu võtab. Mõni kannab ära ka reaalse karistuse, ise ennast süüdi tunnistamata, ja vabanedes alustab otsast.
Kaspari kuritegu oli tingitud kõrgeimast õiglustundest ja ülitundlikust loomusest. Aga psühholoog arvas, et, kuigi fiktsioon, ei ole Kasparil tulevases elus kerge. Nii impulsiivne ei tohiks olla, peab ennast talitsema, manitses psühholoog.

Ma ei oskagi midagi lisada.
Armastuse tärkamine kaitsja ja kaitstava vahel oli veidi "hollivuudilik". Ingrid (Laura Peterson) oli kaunis noor naine, Kaspar katki ja pettunud nooruk. Miks ei võinud viimasel tunded tekkida, liiati kui ta ennast nii hüljatuna ja üksikuna tundis? Aga kas see on eluline, et koolitulistaja riiklikuks kaitsjaks määratakse alles nii kogenematu algaja advokaat?

Kogu kohtumõistmine oli minu jaoks arusaamatu, aga mul pole ka ses osas mingit kogemust.
Kollase meedia ajakirjanikke ja advokaadibüroo juriste näidati ka väga eetikavabadena.

See osa meeldis mulle rohkem kui eelmine. Kõigele vaatamata läks hinge ja mõjus emotsionaalselt.

On vist aeg vaadata algusest lõpuni läbi ka põhifilm.

Loe ka siit.

Üks päev enne jõule

2010-12-23T18:19:00.013+02:00

Kauneid jõule ja palju rõõmsaid päevi uuel aastal! Blogime veel!

Elu pärast: Tingimisi vabadusekaotus

2010-12-19T09:21:00.011+02:00

Endine koolikiusaja Toomas saab tulistamisel raskelt viga ja peab nüüd kogu ülejäänud elu olema ratastoolis.

Toomas on noor inimene ja tema ei näi esialgu aduvat, et ratastooli jäämine ei ole "tingimisi", vaid lõplik. Aga sellega kohanetakse enamasti. Toomast toidab lootus, et meditsiin areneb ja paranemine on veel võimalik.
Tema vanemad nii positiivselt meelestatud pole ega suuda oma masendust varjata, vähemalt ema.
Toomas on ilus sportlik selgete silmadega nooruk. Järje põhjal ei taha kuidagi uskuda, et ta põhifilmis nii julm kiusaja oli.

Vaataja süda võib nüüd rahulik olla: leidub koole ja klasse, kus koolivägivalda ei ole ja kus tehakse tublit ennetustööd. See on kool/klass, kuhu Toomas pärast taastusravi õppima asus.
Aga õige pea saame teadmise, et vale ja varjamisega uut elu alustada ei tohi.
Võtmeküsimus oli, miks üldse kiusatakse (koolis).
Kui Tooma uued klassikaaslased küsisid, miks Toomas seda tegi, siis jäi ta korraks mõtlema: "Tahtsin lihtsalt pulli teha. Algusest peale oli see üks pullitegemine."
Nii see vist ongi!??
Kui meie koolis põletas üks poiss teisele kaela peale kuuma kruviga jälje, siis ütles ta umbes sama: "Nalja tegin!"

See osa meeldis mulle vähem kui mõni eelmine. Liiga palju oli probleeme kokku kuhjatud. Näiteks see Afganistani- mehe enesetapp, mis jäi isegi arusaamatuks (ma tean küll, et juhtum on elust maha kirjutatud). Vanemate suutmatus uue olukorraga leppida. Noore alakehast halvatud mehe seksuaalelu jms

Aga kõige rohkem häiris mind peategelase ja ka mõne teise mittenäitleja halb diktsioon. Mul puudub oskus huultelt lugeda. Seetõttu läks minu jaoks palju kaduma.

Tüdinud kõigest

2010-12-13T21:38:00.005+02:00

Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust,
tüdinud tänavaaukudest, juustest enese pääs.
Tüdinud mõtteist, suurist raamatuvirnust,
tüdinud sellest, et kuskil ei kumagi pääs.

Tüdinud tööstusest, tüdinud paadist ja parvest,
tüdinud autodest, tüdinud aatomijõust,
tüdinud uuest ja vanast undavast sarvest,
tüdinud kohtlusest, tüdinud nõukate nõust.

Oled, sest pead, isuta hulgud ja hingad,
seegi su meelest ei muu kui tühi rutiin,
võbelus veel, lillede lõhn, - neid ehk veel hindad,
enesest öelda ei tea, milleks muigutad siin.

Elu sind üllatas kord, otsisid elule mõtet,
nõnda kuis elu sul kaob, nõnda mõtegi kaob,
kerkib ja kaob, pole jäädavat mõtet,
see, mille avastab üks, teise jaoks ikkagi kaob.

(1976)
Hando Runnel

P.S. Mõeldes V-le, kellele see luuletus äkitselt meenus.

Viies osa - "Trööst"

2010-12-12T11:31:00.016+02:00

Viies osa alapealkirjaga "Trööst" sobis hästi oma tonaalsuse poolest jõulu-eelsesse perioodi, kui inimeste meeled on rohkem avatud valgusele ja headusele, õigemini on vastuvõtlikumad.
Selle järje puhul tundsin, et põhifilmi kehv tundmine tuleb mulle isegi kasuks. Ma lihtsalt ei tea täpselt, millised need poisid olid, kelle vanematel tuli neid kaotada 2 korda ja kelle kohta on öeldud "koletised".

Nii ma vaatasingi...seda järge ja püüdsin aru saada.
Inimesed reageerivad valule ja leinale erinevalt. Kuigi pool aastat on traagilistest sündmustest möödas, ei tarvitse veel möödas olla terav süütunne ja mõistmatus, mis on valeti tehtud, et lastest on tulnud sellised jõhkardid.
Täitsa normaalsed ja intellektuaalsed kodud olid ju. Pauli isa Väino (Erik Ruus) lausa kirjanduse professor, ema Ireen (Liina Olmaru) arvatavalt psühholoog, kodu kui külaraamatukogu(või see polnud kodu?)
Teise poisi Olavi ema Julia on loomaarst (Anu Lamp), kahe taksikoera omanik. Tagasihoidlik, leebe, südamik naine, üksikvanem! Kas on üldse humaansemat elukutset kui loomaarst!

Ja nende pojad olid siis koolivägivalla algatajad ja mentorid, organiseerijad ja suunajad!

Olen viimasel ajal lugenud, et kasvatuse osatähtsust on kõvasti ülehinnatud, et empaatiatunnet, tolerantsust on nii vähe hoopis seepärast, et aeg on selline - meedia, internet ja kogu ümbritsev keskkond on inimlikkuse ja vaimsuse hävitanud. Kodu ei paku seda, mida ta vanasti pakkus - turvatunnet, mõistmist ja armastust, sest moodsa haiguse läbi on kõik nakatunud tuimusesse ja lootusetusse, mille kaasnähud on jõhkrus, julmus, hoolimatus.
Lähedust ja soojust otsid/leiad pigem oma looma juurest, kui saad seda kodakondsetelt.
Ei tahaks seda ikka 100% uskuda.

Siiski oli see palju rõõmsam ja lootusrikkam film kui see Joosepi isa Marguse lugu.
Aga koduloomad pakuvad troosti küll, kogetud asi.

See oli Gerda Kordemetsa film.
Pilt ja jutt siit.

Fotojaht: Piibli eest

2010-12-11T13:30:00.014+02:00

Mõni raamat on nagu piibel, kuigi ei ole Piibel. Võtad lahti kust tahes ja loed. Piiblit polegi nii põhjalikult lugenud, tükati ainult.
Märkused servadel ja allakriipsutused tähistavad, et on olnud eriti tähtis mõte. Käsitlemist vajav mõte.
Kui ma enam midagi ei pea "käsitlema", siis võtan kätte mõne uuema väljaande ja loen kui esimest korda. Üldiselt ma ju raamatuid täis ei sodi...

Teised siin

Jõulumeem. Teine advent

2010-12-05T11:39:00.025+02:00

Kingitus kõige kallimale.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldivad, kuigi hulluks ei lähe ja jõulumeluga kuu aega enne ka ei liitu. Lähtun sellest, et jõulud tulevad nagunii. Parem on neid siis juba heatahtlikult vastu võtta. Jõulumeeleolu tekib või ei teki olenevalt ilmast. Kui lumi on maas ja väljas ilus talveilm (nagu praegu), siis on parem tuju küll. Ei meeldi see tohutu kommertslikkus, mis tarbimisühiskonnas ilmselt paratamatu on. Aga seda võib eirata.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Üksi ei tahaks jõuluõhtul olla ja pole ka olnud siiani (vana-aastaõhtul küll täitsa vabatahtlikult). Viimased paarkümmend aastat oleme jõulud veetnud keskmise venna perega koos. Meie ühispere on nüüd küll oluliselt kasvanud, aga venna maja on ka suurenenud - jõuluks on mõni uus ruum või tuba valmis saanud. Nii et mahume kõik ära. Loodan, et ka sel aastal on kõik vanamoodi. Jõulude juures hindan traditsioone ja seda, et pere on koos.
Jõuluööl mängime väsimuseni lauamänge, näiteks Aliast ja Eesti mängu. Nalja kui palju!
Kõik saavad kõigilt kingitusi.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Kui mina laps olin, siis räägiti nääridest. Jõulud olid küll vanemate inimeste meeltes, aga kuuske meil vähemalt jõuluks tuppa ei toodud. Oli selline loll aeg, mis teha. Oleks ju siin tobe meenutada aega, mil jõulud legaliseeriti ja hakati neid riiklikult tähistama. Ma olin siis juba "päris suur tüdruk".

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Vt eelmine vastus. Aga oma lapsele kutsusin ikka naabrimehe jõuluvanaks, kuni ta mängu läbi nägi. Meie lapsepõlves käisid näärivanad, aga neil oli nii palju tööd, et nad jätsid kingikotid ukse taha.
Vastus on: meie küll ei kartnud jõuluvana. Mis tast karta! Lapsel olid ka salmid kenasti peas.

5. Parim jõulumälestus?

Tiia mäletab, et tal sündis tütreke. Mul tuli sellega seoses meelde, et sain jõuluks haiglast koju ja sõitsin vanemate juurde. Ootasin oma tütart ja pool rasedusest veetsin haiglas.

6. Lemmikjõulutoit?

Jõulud on totaalsed söömispühad. Mulle meeldivad kõik jõulutoidud, iseäranis muidugi seapraad koos hapukapsastega, sült, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, marineeritud seened, kala igasuguses töötluses jne
Spetsiaalset magustoitu jõuludega seoses ei tea nimetada - hästi palju mandariine, piparkooke ja šokolaadikomme söön küll.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Vt vastus nr 2. Loodan, et kutsutakse ikka.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Teen oma kodu korda. Kuusk on ikka ka olnud. Varakult käin ära surnuaias, panen haudadele küünlad. Käin kirikust läbi. Siis sõidan venna juurde. Vt vastus nr 2.

9. Sinu jõulukingisoov?

Et ise ja teised armsad inimesed terved püsiksid. Muu polegi nii tähtis. Kingitused on toredad, kui nad tulevad südamest. Parima kingituse endale teen tavaliselt ise. Ostan midagi, mida olen ihaldanud ja nii mõtlengi: see on nüüd minu jõulukink.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Päris palju aastaid tagasi pani vend mulle sooja vee boileri üles ja ütles, et see on nüüd minu jõulukink. Olin talle ammu peale käinud, et boilerit vaja (tsentraalne soe vesi lõpetas eksisteerimise).

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Pahad inimesed võiksid vitsu saada, et nad enam nii pahad poleks. Ei mingit kinki neile!

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Seda, mida endalegi - et nad terved oleksid, et neil ikka tööd ja leiba oleks, et kallimad neid ei hülgaks, et nende lastel hästi läheks, et meie riik püsiks ja et euro meie vaesust nii haledana välja ei näitaks, kui ta ilmselt näitab.

Aga kõige tähtsam on hingerahu!!

Hagi Šein rääkis "Tähelaevas" ühe vana juudi mõistujutu.

Oli üks rikas juudi vanamees, kes vaatamata oma jõukusele ei olnud õnnelik. Läks ta siis juudi jumala juurde paluma endale hingerahu.
Jumal ütles talle:" Ma olen küll maailma koos kõige sinna kuuluvaga loonud, aga vat hingerahu ma loonud pole. Selle peab igaüks endale ise tagama."

Selle meemi võiks täita neiud ärevil, Bianka ja Kukupai.

Mina sain meemi Tiia käest. Seal on ka tegemise õpetus.

Esimene advent

2010-11-28T15:20:00.006+02:00

Uue talve algus. Lund on parasjagu, külma omajagu. Eelmine talv on veel nii hästi meeltes, nagu poleks vahepeal erakordselt kuuma suve olnudki.

Kas reetmist saab andestada?

2010-11-28T10:31:00.008+02:00

"Klassi" 4. järg käsitleb reetmise lugu.
See, et Thea tunneb süümepiinu oma reeturliku käitumise pärast rannas, on loomulik. Nõuab südikust, kodanikujulgust, üldse julgust astuda massi ja tumeda jõu vastu. Kõik seda ei suudaks. Thea ei suutnud, aga ta oli intelligentne tüdruk, palju lugenud, tal oli empaatiatunnet ja eneseanalüüsimisvõimet.

Kui meie põlvkond (praegused 50+!) kasvasime, siis olid meie eeskujudeks pioneerkangelased, kes lasid end piinata, keele suust välja kiskuda, kuumade oradega silmad peast torgata, aga ei reetnud ... eelkõige muidugi kodumaad.
Mille põhjal kujuneb tänapäeva noortel veendumus, et reetmine on üks alatumaid käitumisakte inimeste vahel ja üldse?(NB! riigireetmine!)
Keegi tegelastest (Thea isa vist?) ütles, et lastele antakse andeks, et väike reetmine antakse andeks. Ma ei oska arvata, kust läheb piir- mis on väike reetmine ja mis juba suur. Kaspari väga sümpaatne vanaema ei arvanud vist, et reetmist saab andestada.

Filmi lõpus saab Thea Kasparilt kirja. Kas Kaspar andestab Theale selle, mis juhtus rannas? Kas olulise, tähtsa inimese reeturlik käitumine võis vallandada selle, mis toimus hiljem kooli sööklas?
Küsimused jäävad... Vastuseid ei tea vist keegi...

Tarbisin kultuuri

2010-11-25T11:14:00.015+02:00

Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin.
Oi, mis ma räägin - eile käisin. Ugalas. Tom Ziegleri tükki "Grace ja Glorie" vaatamas. Ameerika autor, maailmas rohkesti lavastatud ja kõrgelt koteeritud.
Kahe naise tükk - üks on vana ja haige, elab viimaseid päevi ehk Grace, teine- tunduvalt noorem, edukas, aga elus juba traagika üle elanud, ainuke poeg liiklusavariis hukkunud ehk Glorie.
Publik oli silmnähtavalt eakas, noh vanemapoolne.

Lugesin läbi ka kriitika, mis ülistas Leila Säälikut, aga heitis Kadri Lepale ette mõningast rabedust ja liigset paberkottide ja toidunõudega sahkerdamist. Mind ei häirinud.
Raske, aga üdini inimlik teema. Kuidas olla ja mida teha, kui tead, et surm saabub lähiajal. Mingit lootust pole, aga hirm on, kuigi Grace väidab vastupidist.
Grace koob kampsunit kaugelt sugulasele, noorele lapsele, keda ta näinudki pole. Magama ei julge jääda, sest teab, et siis on lõpp.
Glorie, vabatahtlik hospiitsist, aitab vanal naisel viimaseid päevi üle elada ja asju kokku tõmmata. Samas avab ka oma elu tagakülje.
Varandus (majake mägedes koos 50 aakri maaga) on läinud sulide kätte, sest Grace`i raha ei huvita.
Südamlik (ja natuke naljakas) oli testamendi tegemise stseen, kus Grace avaldab kaamera ees oma "viimase tahte", olles eelnevalt noore naise poolt meigitud ja ilusaks tehtud.
Gloriele pärandati ämma uhke supitirin, mida vana naine kasutas viimastel elupäevadel mittesihtotstarbeliselt ehk siibrina.

Oli küll natuke ameerikalik, eriti mis puutub suhtumisse jumalasse ja usku saatuse vääramatusse jõusse.
Sain elamuse.

Õpetaja Laine

2010-11-21T10:29:00.012+02:00

"Klassi" 3. järg mulle eriti ei meeldinud.
Olid mõned episoodid, mis mind kohutavalt häirisid (näiteks see vannistseen, kus Laine endalt elu hakkas võtma, või rannas huligaanitsevad teismelised, kes Laine kotiga palli mängisid, ei mingit respekti vanema inimese suhtes!!!). Need venisid lõputult.

Oli ka episoode, mis mind ajasid naerma oma grotesksuses, näiteks naisõpetajate tripsutamised ja suitsetamine...koolis, nagu koolilapsed - salaja!!, see maskiball, kus Laine koos hea kolleegiga käis, Guido Kangur lugemas naissoost lugejaile ette oma surmigavat romaani jne

Põhiteema jälgimine. See on päris kindel, et klassijuhatajale on tõeliselt šokeeriv, kui tema klassis midagi koledat juhtub, sest koolis vastutab klassijuhataja kõige eest, mis tema klassis toimub või ei toimu. Vahel ütleb meie õppealajuhataja ka, et klass on klassijuhataja nägu (a la laps on kodu peegel), mis pole kindlasti ei tõde ega vale, kusagil vahepeal.

Klassis kujuneb mingi vaim, seda mõjutavad ühelt poolt liidrid, aga ka massipsühhoos. Koolis on tänapäeval palju raskeid probleeme. Kiuslikkust ja pahatahtlikkust on väga palju, empaatiat ja tolerantsi vähe. Olen nõus mõne autoriteedi arvamusega, et headus- ja väärtuskasvatusega on lood pahad nii koolis, perekonnas kui ühiskonnas.
Lainel polnud õpetajana viga midagi. Laine Mägi näitlejana meeldib mulle ka.
Temas oli nii südant kui hinge, mida veel tahta! Kord oli ka majas. Nunnutamine ei vii kuhugi, aga see "häppi end" oli lausa võlts!!! Silmakirjalikkuse triumf.

pilt

Elu pärast "Klassi"

2010-11-14T08:24:00.012+02:00

Ma ei ole "Klassi" ühtegi korda otsast lõpuni vaadanud, kaks korda olen alustanud. Aga ma tean, mis seal lõpus toimus, või vähemalt aiman.
Nüüd järgesid vaatan küll. Väga hästi tehtud, mis sest, et odavalt. (Mis kasu oleks filmist, mille peale on kulutatud tohutult, mis aga mingeid mõtteid ega tundeid ei ärata.)

Eilne lugu - Joosepi isa Marguse lugu- oli nii kurb, et oleks tahtnud nutta. Kogu filmi jooksul kartsin, et Margus murdub ja ta kas võtab endalt elu või saab infarkti. Viimast hirmu sisendas reklaamiklipp, kus näidati Margust diivanil pikali kooljanäoga.

Päriselus ei oskagi alati pooli valida, ja kas peakski. Siin aga Joosepi vanemad versus hukkunud laste vanemad, kes eranditult jätsid külma ja kalgi mulje. Samas, miks nad pididki kaasa tundma "mõrtsuka" vanematele! Õpetaja ja kooli süüdistamine, et need midagi ei märganud. Hukkunute isad Margust peksmas... Ja Margus kuidagi äpu, ennast alaväärsena tundev.

Hästi joonistus välja lihtsakoelise eesti mehe (isa) tüüp, kes ei oska abi paluda ega abi vastu võtta (hingelist), kes ei oska isegi oma tundeid analüüsida. Juhtunu tõeline õudus jõudis talle pärale alles pärast matust, kuhu ta ei jõudnudki.

Joosepi ema tegi mulle vahepeal täitsa viha, aga lõpp lepitas. Omapärane noormees oli Ingmar, Marguse vennapoeg, kuigi temast ma ka lõpuni aru ei saanud. Kuidagi robotlik ja liiga mõistlik...

Väga mõtlemapanev lugu isadepäeva eelõhtul.
Ja Margus Prangel isa rollis oli väga-väga hea.

Isadepäevaks

2010-11-13T13:29:00.007+02:00

Tore, et isadepäeva peetakse.
Täna oli poes kohe märgata, et tähtpäev lähenemas - erakordselt palju inimesi teostasid sisseoste, kõik kolm kassat olid töös ja ostukorvidest tuli vahepeal puudus kätte. Tuli võtta käru.

Kui koolis isadepäeva kutseid jagasin, siis vaatasin oma klassi lapsi. Kolmel on isa kodus olemas, kolmel töötab isa välismaal, kahel isa surnud, kolmel on kasuisa, ülejäänutel kasvatab ema üksi.
Üritusel oli minu klassist ainult üks isa, õigemini ema järjekordne mees.
Kui mul on lastevanemate koosolek, siis eksib sinna harva mõni isa.
Isasid oleks aga hädasti vaja, selliseid õigeid isasid, kes oleksid ikka eeskujuks ka. Poistele näitaksid, milline üks mees välja peaks nägema, tüdrukutele näitaksid, millist meest ja laste isa nad tulevikus sooviksid.

See naistekeskne kasvatus teeb ikka karuteene küll. Lugesin kusagilt, et naised ei taha abielluda, sest meeste haridustase jääb nende omale alla, aga last tahavad. Üksikud haritud naised, kes puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes "muretsevad" endale "vanaduspõlve toeks" lapse, võivad hiljem seista probleemi ees - materiaalseid vahendeid küll piisab, et üks laps suureks kasvatada, kuid üksinda ei suuda ega oska ka õpetada kõike, mis elus vajalik.

Olen näinud üksikema kasvatatud poegi, kes jäävadki koju ema juurde, kuni ema silmad suleb. Siis on aga hilja midagi oma elus ette võtta. Võib-olla on ka ema kasvatanud sellise memmepoja?

Meil ei räägita enam ammu sellest, et kasvatus peaks olema sookeskne, aga minu arvates peaks.
Sest vaadake, mis välja tuleb, kui üksikul naisel on poeg - see läheb lasteaeda, kus on kõik ainult "tädid". Siis läheb kooli, kus on kõik ainult naisõpetajad (heal juhul direktor on mees). Kust ta siis õpib meheks olemise kunsti? Tänavalt?
Poe juures kakerdavad aastatepikkuses joobes mehepojad. Aeg-ajalt sureb mõni ära, aga asemele tuleb ka. Neil pole tööd, sest kes neid tahab, ja nad ise ka eriti enam ei taha.
Ma võin teile kinnitada, et see on väikese maakoha suurim sotsiaalne probleem, see nimelt, et ei jätku tublisid isasid.

Head isadepäeva!

Sõnadega peksma

2010-11-06T13:47:00.010+02:00

Me teame, et sõnadel on jõudu ja väge. Sõnadega võib rohkem haiget teha kui käsist väänates või pikali tõugates. Te ju saate aru, mis ma mõtlen?
Füüsiline valu läheb üle, solvavad ja mõnitavad sõnad aga ei unune, jäävad hinge alles ja meenuvad iga kord, kui meenub situatsioon, millal või kuidas need öeldi.
Viisakas ja empaatiliseks kasvatatud inimene ei ütle teisele näkku asju, mis võivad isikut solvata. Näiteks, et oled paks, kole, haised higi või mõne muu kehavedeliku järele, oled kõverate jalgadega, liiga pika ninaga, katkiste hammastega, haisva suuga. Ei öelda ka, et oled nii vastik, et ei taha suga isegi ühel maakeral elada.
Koolikiusamise tagamaad on just siin - midagi teises ei meeldi ja nauditakse seda tunnet, et saab teisele haiget teha.
Omaette nähtus on Sami Lotila, kes on endale võtnud õiguse solvata kogu eesti rahvast.
Ma pole Õhtulehe tellija ega ostja, netist vahel loen pealkirju või kommentaare.
Ma ei tea isegi seda, kas Soome kodanik Lotila kirjutab Õhtulehes iga kuu või iga nädal midagi meie rahva kohta ja kas tal on kogu aeg üks- ja seesama jutt või lisab ta iga järgmine kord ka uusi detaile ja tähelepanekuid. Ma olen kord või paar tema üllitisi lugenud. Vastik on, aga veel vastikum on, kui mõned meie kaasmaalased kiidavad takka - jah, tal on õigus, on jah eestlased niisugused ja naasugused. Mitte keegi ei ütle, et tema on just selline, et ta tunneb ennast selles karakteristikas ära, vaid ikka teised.
Peeter Oja on impulsiivne inimene, aga mitte rumal. Võib-olla tõesti kaotas ta otsesaates närvid ja unustas sõnu valida, aga tal oli ju õigus. Kaua võib taluda, et meid mõnitatakse!
Kommentaarid, mis Lotila artiklite all on, pole peatoimetajat mõtlema pannud. Võib-olla paneb see, kui tema kohta avalikus eetris öeldakse "limusk, sitajunn, mollusk"?
Ja miks ei tulnud peatoimetaja ise saatesse kohale, et ausas debatis omi seisukohti kaitsta?

Nüüd mind huvitabki, kas lõpeb ära see Lotila "sitaloopimine" meie inforuumis või jätkub kõik samas vaimus?

Lugesin täna ühte blogi, ja ma oleks tahtnud, et ka mina oskaks nii kirjutada.

Tore asi see GENI!

2010-11-04T17:59:00.012+02:00

Anton Hansen-Tammsaare is your first cousin twice removed.

You -> Aino Lenk, your mother -> Peeter Lenk, her father -> Ann Lenk, his mother -> (Albu) Peeter Hansen, her brother -> Anton-Hansen Tammsaare his son

Vat! Nii ma olengi Tammsaarega sugulane!

Aktuaalsel teemal

2010-10-27T14:09:00.017+02:00

Lugesin Kaamose ja Tiia blogist teemal, kas ja miks tagasi tulla oma sünnimaale ja kuidas suhtuda presidendi üleskutsesse "talendid koju tagasi!"

Mul on mitmeid tuttavaid, minuealisi, kel on lapsed mööda ilma laiali. Nad läksid juba kümmekond aastat tagasi nooruseuljusest ja seiklushimust. Nägid vett ja vilet, töötades lapsehoidjatena ja koduabilistena, läbi raskuste integreerunud uuel elukohamaal, leidnud sealt endale "teise poole", abiellunud, saanud lapse(d) ja... kohanenud/kodunenud.

Vanemad muidugi igatsevad ja kurvastavad, et ei saa lapselapse kasvamist jälgida, aga on ka leppinud olukorraga. Lõppude lõpuks on ju ükskõik, kus tänapäeval elada. Euroopas on muidugi lihtsam, saad võib-olla isegi külla sõita ja lapsed tulevad ikka koju käima. Peale selle on ju võimalusi suhtlemiseks, skype, messenger jms

Mul on lähisugulaste hulgas noori, kes on kõrghariduse omandanud välismaal ja saanud seal hea töökoha. Mõned neist on isegi kaalunud tagasipöördumist kusagil tulevikus, aga aeg läheb, lapsed käivad juba koolis, pole nii kerge enam elu kardinaalselt muuta.
Mulle meeldib Epu seisukoht, et maailm on nagu globaalne küla, isegi Viljandis võid end tunda ühe mosaiigikilluna maailma kirevuses.

Mul on ka sugulasi, kelle vanemad emigreerusid sõja ajal keerulistes oludes. Vanem põlvkond on muidugi juba ammu päris kaugele/kõrgele kolinud, aga noored teavad, kust nad pärit on, ja käivad aeg-ajalt Eestis.

Mina olen täitsa egoistlikult õnnelik, et minu ainuke tütar ei tahtnud omal ajal kuhugi lapsehoidjaks minna ja otsustas, et talle meeldib Eestis, täpsemalt Pärnus, elada. Nüüd saan ma tal külas käia ja lapselast reaalselt kallistada, mitte virtuaalselt kussutada.

Kui midagi hullu maailmaga ei juhtu, riikide piirid ei suleta ega maailmasõda ei puhke, siis las olla. Kogu rahvas nagunii ära ei lähe, lähevad julgemad, ettevõtlikumad, seiklushimulisemad, aga jääb siia ka.
Pole mõtet paanitseda ega halada. Ja mis mulle üldse ei meeldi - pole vaja oma riiki ja rahvast alavääristada ega anda vaikimisi mõista, nagu siia jäänud oleksid kõik hädapätakad ja susserdajad, samas kui minejad on õiged - andekad ja ajudega. Elu näitab, et minemiseks on palju põhjusi ja üks põhilisemaid on oma elujärje hüppeline parandamine (või lootus selleks). Poliitilise varjupaiga otsimine vist praegusel ajal aktuaalne pole?!

Kujundav hindamine

2010-10-21T09:21:00.010+02:00

Kooliga seotud inimesed teavad, et homme lõpeb I veerand. Õpetajad teavad, et viimased päevad on väga pingelised, sest tuleb välja panna veerandihinded, hinnata iga õpilase käitumist ja hoolsust ainetunnis ja klassijuhatajana panna välja keskmine. Siis esitada aruanded õpitulemuste ja puudumiste kohta.
Viimasel ajal on hakatud rääkima, et numbriline hindamine on ajast ja arust ega motiveeri kedagi rohkem õppima. Kahed ajavad üldse musta auku, kust raske välja ronida.
Lugesin Postimehest (19.okt 2010) Viimsi kooli kogemustest kujundava hindamise alal.
Ei kujuta ette, kuidas see oleks. Teen kontrolltöö, parandan vead, aga tagasisidet annan hinnanguna "pole viga", "käib kah", "oled tubli" nagu Tootsi-aegadel? Hinne(hinnang) tuleb alles õppeaasta lõpuks, kui õpilane sooritab suure (terve õppeaasta materjali hõlmava) töö-eksami?- ja saab selle eest hinde/hinnangu (kujundava?).
Kui järjepideva hindamise vastu räägib see, et hinne ei motiveeri kedagi pingutama ja hoiab õpilast pidevalt stressis, siis kuidas see välja näeks, kui õpilane peaks kõikides ainetes näitama oma aasta jooksul kogutud teadmisi kevadel lühikese ajavahemiku jooksul?
Ja siis veel see mõte, et õpilane koostab õppeaasta jooksul aines õpimapi, mida õpetaja siis kujundavalt hindab/analüüsib.

Ma saaks veel asjast aru juhul, kui mul oleks üks klass umbes 15-20 õpilasega. Küllap mul siis oleks aega juhendada, tiivustada igaüht eraldi ja samas suulist tagasisidet jagada, aga mul ei ole. On 5 klassi, kus 2 kuni 3 eraldi ainet (keel, kirjandus, tekstiõpetus). Seega tuleks mul jälgida jooksvalt ja pidevalt üle 200 õpilase.

Oehh, ei saa aru.
Aega rohkem sellele mõelda ka pole, hakkan 12. kl töid parandama.

Kes peaks pesema trepikoda?

2010-10-16T12:17:00.015+02:00

Elan juba 25 aastat kortermaja teisel korrusel 4toalises korteris. Iga kuu maksan 777 krooni hooldustasu. Külm vesi, kanalisatsioon, prügi vedu juurde ja nii pole mul isegi ilma kütteta arve palju alla tuhande. Küttest ma ei räägigi.
Meie trepikojas on 6 korterit, igal korrusel 2.

Viimasel ajal olen täheldanud, et kellegi asi suurt pole trepikoja koristamine. Suvel ja talvel pole hullu, tekib veidi tolmu, mille kokkupühkimine pole raske. Porisel ajal aga on probleem. Kes peaks treppe ja mademeid pesema, kui puudub ses osas kord või graafik?
Peseb see, keda hakkab kasimatus häirima.
Mind vahel hakkab, siis pühin trepid ära ja käin mopiga ka üle. 3. korrusele ma ei lähe, sest mul pole sinna asja. Vahel jätan tegemata ka alumise korruse, sest sinna on ladustatud 3 jalgratast ja vahel ka motikas.
Ükskord oli meie trepikotta ära eksinud võõras kass. Vihast või paanikast oli ta kuhugi sirtsutanud vingehaisulist. Kuna mul on ka kass, hakkasin kartma, et naabrid süüdistavad haisu tekitamises vaikimisi mind (minu kassi). Pesin treppe ja aluseid igasuguste vahenditega, lasin õhuvärskendajat, aga hais ei taht kaduda. Öösel käisin salaja vastaskorteri uksematti pesemas, sest tundus, et sealt see tuleb.
Vat selline probleem.
Mul pole raske koristada üldkasutatavat pinda, aga kas see on õiglane, kui minu peal elab perekond, kus on 3 last permanentselt ja 2 teismelist poissi veel, kes käivad iga päev ema juurest läbi. (Muidu elavad poisid maal isa juures, emal on uus pere.)
See pere aga ei korista.
Nii palju mul ka kodanikualgatust ja -julgust pole, et küsimus näiteks ühistu koosolekul üles tõsta.
Jääb ainult loota, et varsti tuleb talv ja lahtist pori enam nii palju ei ole.

Lisatud õhtul.
Üks asi tuli veel meelde. Minu vend elas vanasti ühes Lasnamäe karpmajas 7. korrusel. Kord pidid neile külla tulema välismaa sugulased. Siis nad küürisid öösel lifti, seda polnud vist mitte keegi kunagi pesnud. Eriti keeruline oli roppe kritseldusi seinalt maha nühkida:) Enam ei mäleta kui tulemuslikult.

Kas sul juba on...mündikott?

2010-10-09T07:58:00.019+02:00

Kolleeg tõi reisilt kogu perele mündikotid. Lõbusad sellised, pealt krõpsuga, värvilised. Neid vaadates hakkasin mõtlema, et oleks aeg endale ka sebida mingisugune. Ükski olemasolevatest ei kõlba, sest minu eelistus on alati olnud väike rahakott, mis mahub peopessa ära. Kui palju sinna euromünte mahuks?
Praktiline küsimus!
Ilmselt tuleb aeg, kus paberrahaga asjatamist üldse pole. Suuremad summad lähevad kaardi pealt või ülekandega. Nii et siis ikkagi ainult... mündikott.
Ühes "Ringvaates" demonstreerisid Reikop ja Välba mingisuguseid. Neist ei meeldinud mulle küll ükski. Lilleline või riidest ka ei meeldiks.
Võib-olla peab üleminekuajal kasutama käepäraseid vahendeid, näiteks kosmeetikakotti või plastmassist karbikest!? Selliseid on mul mitu seismas.

Kas sul juba on mündikott ja millist sa eelistaksid? Kas näiteks Tallinnas on kusagil sobivaid müügil?

Ruja - Nii vaikseks kõik on jäänud

2010-10-06T06:26:00.003+02:00

Ruja - Need ei vaata tagasi

2010-10-06T06:24:00.003+02:00

Nipernaadi, Anne Maasiku Rändaja õhtulaul

2010-10-06T06:22:00.003+02:00

Õpetajate päev

2010-10-05T12:58:00.005+02:00

Tänasel aktusel jutustasid õpetajad oma koolimälestusi. Minul ei tulnud midagi sobilikku meelde, aga oleks võinud rääkida näiteks seda. Minu isa oli õppealajuhataja. Kui ma tunnis lobisesin või naersin, siis kutsuti mind korrale nii: "Ära lobise (või ära naera)! Ise õppealajuhataja tütar!" Vahel saadeti mind tunnist välja isa kabinetti oma käitumisest aru andma.
Olin hinge põhjani solvunud. Ei mäleta, et ma eriti palju oleks korda rikkunud. Võib-olla ainult natuke:)

Kogu koolis õpetamise vältel pole ma arvanud, et õpetaja laps peaks kuidagi eriti pai olema.
Õpetasin 6 aastat ka oma tütart, aga mitte kunagi ei teinud ma talle tunnis märkusi. Kui oli midagi vaja ütelda, ütlesin kodus privaatselt.

Alandus püsib elu lõpuni meeles.

Head õpetajate päeva, blogijad-õpetajad!

Keerulise diagnoosiga lapsed

2010-09-30T08:06:00.006+03:00

Olen vaadanud tõsielul põhinevat saadet "Rääkimata lugu"(Kanal 2). Kõik räägitud lood on traagilised, haledust esile kutsuvad. Eilne näiteks jutustas poisist, kellel oli keerulise nimega diagnoos. Kuulsin ka korraks sõna "autist", mille raskeima vormiga puutusin kokku möödunud suvel.
Nägin kohalikus ujumiskohas tihti üht hilisteismelist poissi, kes käis koos oma noore sugulasega ujumas. Tema käitumine erines kardinaalselt tavapärasest. Ta puristas ühtejärge tunde vees nagu hüljes - ei ujunud, vaid sukeldus ja huilgas. Väiksemad lapsed ja nende vanemad natuke pelgasid poissi, aga ta oli teistele absoluutselt ohutu. Nii vähemasti tundus, sest ümbrus talle korda ei läinud. Autist 100 %.
Hiljem kuulsin, et ta pole tavalises koolis päevagi käinud, õpib erikoolis, kuid aastate jooksul on omandanud ainult mõningad algteadmised. Õnnetu laps.

Eilses saates olnud Rasmus (11aastane) tekitas probleeme eelkõige oma hüperaktiivse käitumisega. Intellekt paistis olevat üle keskmise, ometi ei sobinud ta ühessegi tavalisse kooli, sest ta oli nii taltsutamatu, spontaanne ja äkiline, ohtlik nii endale kui oma kaaslastele. Ema ja vanaema(pedagoog) olid väga õnnetud, sest nad olid teinud kõike, mis võimalik, et poissi kasvatada/ravida.

Olen oma töös kohanud viimasel ajal aina rohkem nn hüperaktiivseid lapsi, kes ei püsi sekunditki paigal ei tunnis ega vahetunnis. Kui laps rabeleb vahetpidamata, on motoorselt rahutu, ei allu ühelegi korraldusele, ei kuulagi, mis talle räägitakse, siis tundub mulle ja ka minu kolleegidele, et tegemist on lihtlabase kasvatamatusega ... kui talle just pole pandud keerulise nimega diagnoosi. Kasvatus aga algab kodust ja lapse elu esimesest päevast.

Või ma ei tea.... Kes teab? Mõtlemise aine.

Kuidas jagada raha ...ebavõrdselt?

2010-09-27T20:16:00.016+03:00

Võistlusmäng "100 sekundit" (TV 3) on oma olemuselt geniaalne näitamaks, kui ahne, rumal ja ebatäiuslik on inimene, kui mängu tuleb raha ehk isiklik kasu.
Pole oluline, milliseid küsimusi esitatakse ja kuidas või kes vastust teab. Põhiosas leitakse siiski kompromiss suhteliselt kergesti. Kui vähemalt 2 mängijaist usuvad, et vastus on õige, siis kolmas loobub vaidlemast.
Eriti pingeline on aga aeg 1,5 minutit, mil tuleb kokku leppida, kes saab summa a, b või c. Vaatajana saad üldjuhul aru, kes on kõige targem, kes kõige rumalam. Vahel ei saa ka, aga vastajad ise ei saa vist sedagi.
Ükski kolmest aga ei nõustu kõige väiksema summaga. Vaadatud saadetest mäletan ainult ühte korda, kus suhteliselt kiiresti kokkuleppele jõuti. Eelmises mängus blokeeris üks meesmängijaist teadlikult otsustamist, sest tema vähemaga kui suurim summa ei nõustunud. Argumendid "saage aru, mul on seda raha väga vaja" või et "mul pere ja võlad kaelas" töötavad vales suunas.
Ei tea, kuidas ise seal käituks. Kui võtaks vabatahtlikult väikseima summa, annaks nagu liiga kergesti alla, tunnistaks end lolliks. Parem juba siis nii, et summa läheb nulli?!
Eriti jama on, kui lõpuks leitakse küll kompromiss, aga summad on selleks ajaks kahanenud imepisikeseks.
Oh, loll mäng! Aga õpetlik ja inimlik.

p.s. täna jagati siiski raha, mitte ainult erimeelsusi.

Unetus

2010-09-25T07:11:00.009+03:00

On laupäev. Varahommik. Uni läks ära poole kuuest. Kuu paistis aknast sisse ... voodisse. Suur kuu, vist ainult n-a-a-tu-ke väiksem kui täiskuu. Ma usun küll nendesse "pahadesse päevadesse", mis kuidagi kuu ja muuga seotud on.
Lootsin, et uni tuleb tagasi, aga ei tulnud. Siiski pool tunnikest pigistasin veel välja. Siis tõusin üles ja läksin kööki kohvi keetma. Inimestel on söömisega seotud väga erinevaid harjumusi. Minul näiteks see, et ükskõik, mis kell ma ka ei tõuseks, pean kohe kohvi saama. Ega ma päeva peale rohkem kohvi joogi kui see hommikune.

Nüüd on kell juba 7 läbi. Argipäeval olen selleks ajaks valmis tööle minema, silmad peas ja püksid jalas.
Laupäeval on tõeliselt tobe nii vara tõusta. Kogu maja on vaikne, naaberkortermajadki magavad alles.
Lehed netist loetud, blogid üle vaadatud, istun arvutis ja toksin nupukest tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita.
Pean minagi tõdema, et mul on loominguline ... või mõni muu ... kriis. Lisaks sellele, et unetus on nagunii.

Päike on tõusnud. Alanud on loodetavasti ilus sügispäev.

Pilt, mis on täitsa iseenesest tekkinud mu digikasse, mina küll sellist pole teinud:)

Mitu peotäit sina päevas sööd?

2010-09-23T12:42:00.011+03:00

Ühes "Ringvaates" kõneldi, et eestlased ei söö piisavalt juur- ja puuvilju. Et peaks sööma 5-9 peotäit päevas (nimetatakse ka portsjoniks, aga see pidi olema eestlasele eksitav termin).
Mina ka ei söö nimetatud hulk peotäisi, sest ma lihtsalt ei tea, kust neid saada/osta. Tahaks aga küll õunu, tomateid, viinamarju, pirne, ploome jms

Käisin täna poes mõttega, et ostan. Meie turul (no see on küll suisa liialdus!) müüs üks vanatädi kodumaiseid õunu 25-30 krooni kilo, aga tingimuseks oli, et ostetaks kastitäis korraga (5 kilo). Õunad, olgugi et oma aiast, olid vissid ja plekkidega. Ma olin nõus ostma kilo, aga tingimusel, et on korralikud. Ei saa, ütles väga pahane müüjatädi. See oli tema õigus, minu õigus oli mitte osta.
"Mis inimesed siin on, Viljandi turul on õunad 35 krooni kilo!"porises tädi omaette.

Läksin poodi, Konsumisse, ainukesse meie linnas. Seal väljamaised õunad 11.90 krooni kilo. Otsisin ilusamad välja. Mis teha, kui ongi pritsitud. Panin korvi veel kobartomateid (ei tea, kust imporditud). Viinamarjadest seekord loobusin.
Nii sain 2 tingpeotäit.
Toitu siis tervislikult!
Kodus ootab pangetäis männiriisikaid. Kupatan ja marineerin. Pärast söön nii palju peotäisi, kui tahan.
Tegelikult on isu kodumaiste õunte ja tomatite järele, aga mis teha, kui neid pole.

Nõuka-aeg ja nostalgia

2010-09-19T10:01:00.016+03:00

Minu elu tegusamad ja mõnes mõttes ka ilusamad aastad (noorus on ju ilus aeg!) möödusid nõuka-ajal. Mäletan vaesust ja viletsust (lapsepõlv ja ülikooliaeg), pioneeriat ja komsomooliat, rivivõistlusi, leninlikke arvestusi, igasuguseid kampaaniaid ja kohustuslikke üritusi, mida tuli õpetajana ja klassijuhatajana juhendada-vedada ja kõige eest vastutada. Olen isegi üks aasta enne ülikooli töötanud pioneerijuhina.
Ma ei tahagi väita, et kogu see pealesunnitud kasvatus oli läbinisti ja üdini, viimse niidikeseni paha.( Absurdsus kasvas ajas seoses sellega, kuidas venestamispoliitika igasse valdkonda, eelkõige haridusse, tungis) Vähemasti püüti noori selle läbi distsiplineerida ja kasvatada nendest lojaalseid kodanikke, olgugi et täitsa valele ja võõrale riigile. Kindlasti püüti ka nende vaba aega sisukamaks muuta:)
Praegused noored (ei räägi kõikidest, vaid oma kogemustest) ei võta üldse vastu isamaalist kasvatust, sest nad on parasjagu küünilised, kriitilised ja vabad kui linnud. Nemad on kasvanud üles oma riigis, vabas Eestis ja nad ei saagi teada midagi nõuka-ajast, sest see on nende jaoks sama võõras nagu kiviaeg.
Mul on tunne, et vanem põlvkond (vähemalt maal) on neisse süstinud teatud väärarusaami ja nostalgiat vene aja suhtes. Miks nad muidu räägivad mulle, et "siis oli kõikidel tööd, et arstiabi oli kättesaadav, et riik andis haridust kõigile tasuta" jne
Ma soovitasin abiturientidele vaadata sarja "ENSV" - et võrrelgu üht ja teist aega. Ise ma kahtlen oma sisimas natuke, kas see aeg ikka NII absurdne ja groteskne oli, et on liialt urtreeritud. Aga võib-olla oli ka, kui stsenarist Villu Kangur kinnitab, et kõik on elust endast maha kirjutatud ja kõige värvikamad seigad on veel tagataskus varus.

Aga mingi totter sõnulseletamatu nostalgia on ka minul, kui ma vaatan vene kanalite pealt vanu filme või kuulan juutjuubist vene muusikat, näiteks multikatest või filmidest tuttavaid laule. Vene keel, vene kultuur, paljuülistatud russkaja duša ei tekita minus ksenoboobiat. Ma usun ka, et venelane on meile lähem ja arusaadavam kui mõni muu rahvus, kes elab meist lõuna- või põhjapool (Vt Maire Aunaste eelmine saade "Eestlane ja venelane" 17.09 ETV)

Mina küll ei taha tagasi neid kaugeid aegu, kaugel sellest. Ma ei taha isegi noorust tagasi ja igavest elu ei taha ma kaa.

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!
(Hando Runnel)

Täna on vanavanemate päev!!!

2010-09-12T09:52:00.008+03:00

Kuulsin sellest juhuslikult, kui raadio hommikul lahti tegin.
Miks ka mitte! Veel üks päev, kus ennast tegelasena tunda!
Teistele ka head vv-päeva! Mis siin salata, nagu praegu on moes öelda, oleme siin ju enamasti kõik v-vanemad või lihtsalt vanemad:) Või siis tulevased! Peaks ennast kuidagi premeerima...

Üks lõbus lugu, mida ka Kanal-2 pühapäeval näitas.

Metsas seenel

2010-09-11T19:22:00.009+03:00

Kogu saak on siin.

Leidsime ka kukekate koloonia ja isegi kuuseriisikaid.

Seenel on vahva käia. Eriti, kui seeni on. Puravikke mina ei leidnud, aga minu kaaslane küll. Tal oli suurem korv ka ja pikemad jalad. Mina ei julgenudki autost väga kaugele minna, sest päikest pold, kartsin ära eksida. Mobiili ei võtt kaasa, huilgasin niisama ajaviiteks.
Vahepeal korjasin pohli, kuigi see just eesmärgiks polnud. Palju neid ei olnud ka.

Nüüd olen metsaskäigust ja seentega tegelemisest täitsa väsinud.

Tradition must go on...

2010-09-04T21:13:00.016+02:00

Koolipere Lembitu juures ja tagasiteel. 1. september 2010.
Traditsioon loodi siis, kui taastati Lembitu ausammas. Viimase koolipäeva aktus on samuti seal. Mäletan ainult ühte korda, kui see ära jäi vihma tõttu.
Kristi räägib iga kord huvitava ja õpetliku loo. Seekord oli harilikust pliiatsist, mille kõige olulisem komponent on süda ehk terav süsi. Kui pliiats on karbis teiste omasuguste hulgas, siis on ta tugev. Üksi võib teda kergesti katki murda.
Kui koolil oli veel oma puhkpilliorkester, oli lõbusam astuda. Linnarahvas lehvitab teepervel.

Renee pildid (võtsin Facebookist)

Jälle algab kõik, algab uuesti

2010-09-01T18:11:00.007+02:00

Anu Välba küsis tänases "Ringvaates" koolilaste käest, kas nad tahavad kooli minna. Üks poiss ainult tahtis, sest ta on "õppimishull". Üks tüdruk tahtis ka, aga põhjust ei osanud öelda.
Minu käest pole keegi õnneks küsinud, aga vastus oleks ei.
Anekdoot tuleb ikka meelde.

Tegelikult pole asi muidugi lootusetu. Paar nädalat võtab aega, kuni harjub vara tõusma, palju rääkima, mööda treppe käima.
Küll ta läheb, kus ta pääseb! Ega ma -Urmas Otti tsiteerides- "labidat ka taha vibutada".
Koolis pole kerge, aga seal pole ka igav.
Peame vastu, ainult 10 kuud uue suveni.

Kommunikatsioonihäired

2010-08-28T09:26:00.003+02:00

Vahel kisub kõik viltu. Teed küll plaane, kavatsed parimat, aga häired kommunikatsioonis rikuvad asja ära.
Pidime sõpruskonnaga minema Vanaõue sauna kala sööma ja suve kokku võtma. Kõik oli selgeks räägitud, kui langes ära transport/võtmeisik. Ühel momendil ei võtnud ta lihtsalt telefoni vastu/ei olnud levi/oli välja lülitatud.

Mõnda segadust või arusaamatust harutad mitu päeva ja asi läheb aina imelikumaks. Lõpuks katkeb kommunikatsioon üldse...

Sugulastega ammu kokku lepitud, et teeme ühe suvelõputuuri, aga üks lüli vahelt ei kommunikeeru. Ei saa mobiiliga kätte ega oska ka aimata, mis toimub.

Midagi tähtsat on kaduma läinud suhtluses inimene-inimene, otsekui võtaks eeter ja elektroonika matti suhtlemise supipoti paksemast servast.

Leidsin konksu!

2010-08-22T11:20:00.013+02:00

Pesin hommikul pesu ja viisin õue, et hea tuul, puhub kiiresti kuivaks. Ja siis ...ja siis...märkasin konksu. Tegelikult palju konkse, sest suurel majal peab ju pesunööre palju olema.
Konks on üks väheseid asju maailmas, mis on nii ainufunktsionaalne. Konksu otsa saab midagi siduda või riputada. Ilu pärast neid ei panda.

Leidsin ka trepikojast konksu, kuhu ülaltnaaber on lillepoti riputanud (ei jäänud hästi pildile). Meie maja rõdudel ripuvad amplid, ikka konksude otsas.
Riidepuu ilma konksuta on tarbetu ese.

Konks on strateegiliselt väga tähtis jupstükk.
Mul on koolis üks poiss, kelle perenimi on Konks. Tõeline masuurikas on.

Vaata teisi konkse.