Kas unenägudel on tähendus?

Tavaliselt ma ei mäleta hommikul, mida unes nägin. Või kui mõni detail ongi meeles, siis ei pea seda oluliseks. Täna öösel aga nägin und, mis veel siiani kummitab. Oli tühermaa, seal suur prügihunnik. Mina üksi, otsisin kassi, aga see polnud minu oma. Kassi leidsin üles, selline valge kassipoeg oli. Midagi oli vist veel, aga nii täpselt pole enam meeles.
Rääkisin sõbrannale oma unenäost(tema jutustab mulle kogu aeg oma jagusid).
"Prügihunnik tähendab halba," ütles ta. "Ja kassid pole ka midagi head."
No pidin ma talle üldse rääkima!
Mida halba mul oodata on? Elan suhteliselt stabiilset elu, käin tööl, tervis on korras, sugulastel läheb ka hästi, sügis on imeilus, katus on peakohal, leib laual, võlgu ei ole. Ei hakka mina praegu muretsema hinnatõusu ja inflatsiooni pärast. Või ülemaailmse kliima soojenemise pärast.

Targem on vist unenägusid mitte uskuda. Pole vaja endale kunstlikult probleeme tekitada.

Maja, kus ma elan...

...on 3-kordne, 24 korteriga, ehitatud vene aja lõpus 1986. aastal. Esimestest elanikest on alles veel 7 (peret). Viimastel aastatel on kolitud oma majja või väiksemasse korterisse. Või ära surdud. Alati on asemele tuldud.

Algul oli siin palju lapsi. Üks 7- ja üks 8-lapseline pere. 4- ja 3-lapselisi peresid. Kokku umbes 30 last.
Nüüd on see esimene põlvkond lapsi siit läinud - kooli lõpetanud, täiskasvanuks saanud, suuremasse linna kolinud, oma pere loonud.

Lähedal on samuti suured kortermajad.
Ühe aknast hüütakse:"Lii-ii-dia!"
Vaikus. "Mi-i-s -sa-a ta-a-had?"vastab hele lapsehääl.
"Tule söö-öö-ma!"
Vaikus. Mõne aja pärast jälle:"Liiidia!"
"Ma-aa tuu-len juu-ba!"
Süda läheb soojaks.

Meie maja ees seisavad kahes reas autod. Muru arvel tehti teed laiemaks, et autod saaksid parkida. Neid on vähemalt 30.

Ka praegu on majas väikseid lapsi, aga lastekiiged on lagunenud, liivakast lohuks vajunud, mänguplats muruga kaetud. Inimesed on rikkamaks saanud.

Korteriühistu tegutseb - plaanitakse laenu võtta, et koridorid ära remontida, uksed vahetada, uus katus panna. Umbes pooltel meie maja korteritest on aknad vahetatud pakettakende vastu. Mina pole seda teinud. Mitmel põhjusel: ma ikka veel plaanin korterivahetust (väiksema ja odavama vastu), mulle ei meeldi hermeetiline korter, raha kulutan pigem reisimise peale, vanad aknad käivad veel küll.

Fotol suvaline maja.

Algas vananaistesuvi

Paar aastat tagasi oli põhikooli lõpueksamil küsimus, mis on vananaistesuvi. Umbes 60 lapsest teadis ainult üks poiss õiget vastust. Tema on üles kasvanud kodus vanaema seltsis. Lasteaias pole käinud ükski nende pere neljast lapsest. Kõik nad on väga targad, tasakaalukad, hästi kasvatatud, lausa kompud.
Kas Sina, blogilugeja, tead täpselt öelda, mis on vananaistesuvi?
Igal juhul nüüd ta algas!

SEE pilt on võetud Tiiu blogist. Ma olen nagu kratt, kes käib teiste blogides pilte krahmamas. Aga see on NII ilus ja meeleolukas pilt. Suurenda seda ja sa näed.
Ja Tiiu kirjutas luuletuse ka juurde.

Miks vihatakse ajakirjanikke?

Ka mina tahtsin kunagi õppida ajakirjanikuks. Astusin ülikooli selle mõttega. Tol ajal ei olnud veel eraldi ajakirjandusosakonda. Tuli spetsialiseeruda teise kursuse lõpuks. Enne seda pidi ennast igapidi näitama: olema aktiivne ülikooli ajalehe juures, pakkuma pidevalt kaastööd, tegema intervjuusid, lugema korrektiivi jm
Mäletan, et mõned "algaja esimesed katsetused" ikka ilmusid ka. Sain kord ülesandeks võtta intervjuu ühelt üliõpilaspäevade külaliselt. Vene keeles. Tol ajal oskasin ma kehvasti vene keelt. Olin püstihädas, aga ülesande täitsin. Siis otsustasin, et ma ikka ei õpi ajakirjanikuks.
Pärast natuke kripeldas, käisin Juhan Peegli loengutel, fännasin teda kõvasti.

Hiljem läksid ajakirjandust õppima minu lähisugulased, kellest üks on siiani tuntud ajakirjanik. Epp nimelt, kuigi ka tema tegeleb viimastel aastatel millegi muuga.
Teine loobus oma karjääri poole peal. Oli Äripäevas päris kõva tegija. Nüüd kirjutab mu tütar vahel ühes ajakirjas lugusid. Niisama, hobi korras, põhitöö kõrvalt.

Ajakirjanikke pekstakse päris kõvasti. Vahel hakkab mul nendest kahju. Võib-olla kõige selle pärast, mis mind ennast ajakirjandusega seob(emotsionaalses mõttes).

Ajakirjanikel on oma eetikakoodeks, mille järgi nad peavad vastutama oma sõnade ja loomingu eest ega tohi oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamatuid kannatusi. Pluss veel sada
punkti.

Mina ei ole ajakirjanduse läbi kannatada saanud. Võib-olla on mul vedanud. Ühte asja mäletan küll siiani. Mõned aastad tagasi sai meil üks koolipoiss surma. Ajas ära oma isa auto, tegi sellega avarii, kus ainukesena hukkus. Kaassõitjad pääsesid ehmatusega ja põgenesid sündmuskohalt, nagu see tihti juhtub. Me olime loost vaevalt teada saanud, kui SLÕhtulehe ajakirjanikud olid krõpsti kohal ja otsisid inimesi, kes neile teavet jagaks. Keegi ei tahtnud seda teha. Oli väga suur šokk. Midagi nad siiski teada said ja järgmisel päeval oli see esikaaneuudis. Sündmus kogus palju halvustavaid kommentaare ja tegi haiget lähedastele ja sõpradele. Ma ei oleks tahtnud olla SEE ajakirjanik, kelle tööülesandeks oli sündmust kajastada.

Kindlasti on ajakirjanikud kõrge eetikaga, madala valuläviga ja suure riskifaktoriga. Vähemasti enamik neist. Mina ei peksaks neid umbropsu ega süüdistaks kõigis maailma pahedes.

Haigus kui karistus

Olen viimasel ajal mõelnud, miks inimesed haigeks jäävad. Eriti kõhedaks teeb seisukoht, et haigused tabavad meid kui karmavõlg (karistus halva eest, mida oled oma elus teinud), kui saatus, mille eest pole pääsu.
Lugesin Eesti Ekspressist, et Vahur Kersna haigus ei olegi võib-olla õnnetust kukkumisest Niilusesse, vaid hoopis tema teravast keelest ja suurest egost. Või ei saanud ma päriselt pihta? Mine seda allteksti tea! Igal juhul on Kersnast haiguse perioodil palju kirjutatud ja ta on ka ise kriitiliselt sõna võtnud. Kui inimene on tõsiselt haigestunud, siis on ta eriti haavatav.

Inimesed haigestuvad erinevatel põhjustel.
Mina põen teist nädalat. Ägedad sümptomid on leevendunud, aga enesetunne on nõrk. Olen küll viisakalt ära kuulanud kõikide heade inimeste soovitused, aga tõsiselt tegutsema pole veel asunud. Ostsin isegi ingverit, mis olevat imerohi. Mett, küüslauku ja sidrunit olen ka tarbinud.

Ma loodan, et minu sesoonne haigus pole mingi karmavõla maksmine, vaid on tingitud lihtsalt külmetusest ja haigete inimestega kokkupuutumisest.
Täna käisin vereproovi andmas, no igaks juhuks.

Pilte kokkutulekult

Aili loaga panen siia tema tehtud pilte kah.

Kallistades...

Kooli kokkutulekud on väga emotsionaalsed asjad, täis ootamatuid kohtumisi ja üllatusi. Ühekorraga saab kokku minevik ja olevik. Vahelt kaob aeg ja distants. Kallistad igaüht, kes ette jääb - oma vana õpetajat, endisi õpilasi, kolleege, klassikaaslasi. Toimub tohutu energiavahetus. Ja sa oled nii rõõmus kui viimati nooruses.
Iseäranis armsad on su oma lapsed, isegi kui juhtub, et mõnda kohe paugupealt äragi ei tunne.
Ja hirmus vahva on rahvamöllus kohtuda oma isikliku tütre ja vennaga.


(Ei mäleta, millal see totaalne kallistamise mood tuli. 10, 20 aastat tagasi? Varem kallistati harva, mäletan.)

Raske on tavalisse ellu tagasi tulla. Jälle töö, jälle rutiin. Vastu pimedale ajale.

P.S. Ülal Paul Kondase naivistlik maal "Maasikasööjad". Rõõmsa koloriidiga maal. Maasikaid on palju, jagub kõigile.