Turuvarblased

Minu tütar pole kuulnud mõistet "turuvarblased". Pole ka ime, sest tema nooruses seda vist ei kasutatud. Aga tema käis oma nooruses TPL-is. See oli maalaste töökasvatuse programm: suvel rakendati lapsi kolhoositöödel - põhiliselt rohimisel. Põllud olid suured ja vaod olid tohutult pikad. Lapsed olid väikesed, aga tegid  rasket tööd. Nõuka-ajal polnud see probleem - keegi pidi ju need peedipõllud puhtaks rohima-kõplama.
Pane sa tänapäeval mõni 10aastane pooleks päevaks põllule küürutama!

Minu tütar otsis interneti kaudu mõnd talu, kus vajataks maasikate korjajaid. Regioonis selliseid ei leidnud, aga ta sattus peale ühele ökotalule, kes kutsus appi herneid korjama. Võttis kontakti ja otsustas minna. Mõtlesin, et läheks seltsiks. Jalad ja käed otsas, miks mitte proovida. Sõbranna küsis, et mis oli meie motiiviks. Teenimine see  ei saa ju olla, aga ilus motiiv oleks, et tore värskes õhus füüsiliselt end veidi liigutada ja koos olla.
Seni oleme käinud 4 päeva, teinud igasuguseid töid. Raske on, aga ei tapa. Arvan seni, et põllumajandus on füüsiliselt üks raskemaid töövaldkondi. Selg hakkab valutama. Eriti hull on palava ilmaga. Peale meie on veel mõned rohijad, hernekorjajad, kartulivõtjad. Mingeid horde pole me seni näinud, kuigi interneti kaudu on kutsutud.
Panen mõned pildid, et tõestada - kõik on tõsi.

Jalga puhkamas põlluserval (ilusa ilmaga on lust töötada). 3. päev

Pool vagu veel teha. 1. päev - muld on nätske.

Nõmme turu varblased (sõbranna saadetud pilt) NB! Kas näed ikka varblasi?


P.S. Tööd tehes läheb kõht väga tühjaks. Võileivad võtame kaasa. Esimesel päeval panime leivakoti kivi peale, et seal siis hiljem einestada. Siis aga tabas meid üllatus: keegi oli käinud leivakoti kallal. Küll mõistatasime, kes  - hiired, siilid, rebased, varesed? Jäigi mõistatuseks. Me kõplasime mõned meetrid eemal.

Kilekott oli ribadeks. Küpsisepakki kõvasti räsitud. Võileivad jäid õnneks puutumata, olid karbis. Banaane ei tahetud.

Ühel päeval käisid põllul ka lapsed (üks 10, teine 8 aastat vana). Kartuli jõuab üles võtta ka ju laps!

Käisin Kuramaal

Kui eelmisel sügisel  reisiplaane tegime, siis ei osanud arvata, et vahepeal see nii suure küsimärgi alla seatakse. Veel kuu aega tagasi ei teadnud, kas reis toimub ja kas ma ikka võtan osa, kui toimub.
Aga kõik läks hästi - 50-kohalisest bussist oli välja müüdud natuke üle poole. Reisiseltskond oli valdavalt vanemapoolne ja maalt. Reisifirma Loodusreisid OÜ (asub Võrus).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka natuke muljetada. Ma ei hakka kronoloogilises järjekorras kirja panema, mis toimus 3 päeva jooksul. Ainult mõned nopped.
Ilmad olid kuldsed, kohati liiga palavad, aga tagantjärele kaotab see pisiasi tähtsuse.

Eks Lätis ole käidud ennegi, aga mitte seda marsruuti pidi. Ammu, eelmisel sajandil ja eelmise formatsiooni ajal käisime ülikooliga vanal Liivimaal. Sellest ajast on mul meeles liivlaste kultuurimaja Mazirbes, mis jättis nii hüljatud ja halli mulje. Ja jutt sinna juurde, et Läti valitsus on jätnud vaesed liivlased hooletusse. Liivlaste rahvamaja on näide sugulasrahvaste koostööst. Ehitati see ju  eesti, soome ja ungari rahva raha ja toega (1939).
 Tänapäeval on rahvamaja hakatud renoveerima, aga nagu ikka- raha napib. Siiski saal juba peaaegu korras.  Pärisliivlasi vist enam sealkandis ei ela. Kohalik giid rääkis konarlikku vene keelt ja oskas 2 lauset liivi keeles öelda. Eks lätlaste jaoks ongi liivi keel raske, see-eest eesti keelele sarnasem kui soome keel. Kaluriküla on vallutanud uusrikkad suvitajad -  liivi hõngu enam tunda polnud.

Seda enam meeldis Kolka neem, kus 2 merd saavad kokku. Ühelt poolt Riia (Liivi) laht ja teiselt poolt Läänemeri. Õhust oleks seda muidugi tore vaadata. Kuna ilm oli ilus ja tuult polnud üldse, siis ei saanudki olla lainete murdumist ja muid vahvaid asju. Pärast vaatasin kaardi pealt, et Saaremaa Sõrve säär on sealt kiviga visata. Selline tunne, et jaluta läbi mere ja oledki kohal. Vesi oli nii madal.

Kuldiga linn oli ka nii nunnu. Vana punasest telliskivist sild (1874) ja Euroopa kõige laiem looduslik kosk Venta jõel (249 m). Kuna oli parajasti põuaperiood, siis see laius ja org nii võimsat muljet ei jätnud, kui oleks võinud. Linnas oli veel teine jõeke ja koseke ka ja väikeseks Veneetsiaks nimetatav nähtus.
Põhipunkt oli Ventspilsil*, kus olime ühe päeva ja kaks ööd.
Kuna mina ise pilte ei teinud, pean kasutama internetist võetut (Tensi Reiside kodukalt)

Kolka neem, kus kohtuvad Liivi laht ja Läänemeri.

Kuldiga punastest tellistest sild Venta jõel

Kuldiga linna kosk Venta jõel, mis on Euroopas kõige laiem looduslik kosk.


P.S. On 2 laulu, mis on Kuramaaga (Kurzeme) seotud ja mida Eestis ka lauldakse.
"Puhu, tuul, ja tõuka paati" (liivi rahvalaul) ja "Kurzeme kuulub merele" (Raimond Paulsi viis ja eestikeelsed sõnad Vally Ojavere).
Esimene on väga kurva viisi ja sõnadega. Teine, mille meil on populaarseks laulnud Vello Orumets, see-eest väga hoogne ja kaasakiskuv. Ja sel on väga poeetilised eestikeelsed sõnad.

*Contra on kirjutanud raamatu" Minu Läti". Olen lugenud, aga erilist muljet ei jätnud.
Lastega pered võiksid julgelt külastada Ventspilsi. Seal on palju purskkaeve, seiklusparke jm toredaid atraktsioone. Mh ka lehmad ja jänesed. Üldse - linn on uuemal ajal väga ilusti korda tehtud. Skandaalne linnapea Aivars Lembergas on sinna kõvasti raha sisse tagunud. Külastage!

Viimane. Lõpp!

Täna hommikul kell 8.04 algas suvi.
Ei tea, kuidas teistega on, aga mina ei mäleta, millal sel kevadel õitsesid õunapuud ja sirelid. Ühte tulikuuuma nädalat mäletan, kus võitlesin pidevalt peale kippuva minestamistundega, nii et pöördusin arsti poole. Vererõhk oli nii madal,  pold siis imestada.

Nüüd on siis seisud järgmised.
Täna lõpetan oma viimase klassiga põhikooli. Kõne on valmis (küll nägin vaeva, et kõik ikka hästi oleks!). Lõpukleit ripub puu peal, ostsin ka sobivad helmed ja kõrvarõngad. Nii et ettevalmistused peaks tehtud olema. Veel on aega 2 tundi, siis hakkan sättima.

Korter on müüdud. Lahkumispidu kolleegidega peetud.
Kolimise plaanid üldjuhul paigas. On muidugi probleeme, aga loodetavasti lahenevad need kõik protsessi käigus.
Hüvasti, senine elu!

Suvesari "Tuhat ja üks ööd"

Ei karda näida (või  olla) vähenõudlik  kunstitarbija, kui ma valisin sõbranna soovitusel suvesarjaks "Tuhat ja üks ööd". Vahelduseks haiglaseriaalidele ja tüütuseni korduvatele väärtfilmidele on esimesed muljed täitsa head.
Igal juhul olen õhtupoolikul kõpsti teleka ees vaatamas, kuigi see röövib kaks tundi, sest reklaamiga kokku nii pikalt käibki. Võtsin  riiulist  isegi 2osalise samanimelise koguteose, mis on ilmunud eesti keeles 1984. (Kokku 1000 lk. Tõlkinud vene keelest Andres Ehin ja Ly Seppel)  Tunnistan, et läbi pole loetud.
Võibolla on see sari/ seriaal/ seep  araabia kultuuri  ja islami sügavamaks tundma õppimiseks  päris hea huvitekitaja! Kunagi pole hilja ennast ise järele aidata.
Ma pole Türgis  käinud, aga läheks küll.  Ilus maa, ilusad inimesed.
Mis tundub olevat selle seebi väärtuseks?
Just seesama ongi - ilusad inimesed, rikas elu, palju armastust.
Üle mõistuse käivad tunded. Vaatan neid suuri sügavaid ja säravaid silmi. Tundub jah natuke läila, aga tutvustuses öeldakse, et väga kaasaegne ja populaarne igal pool.  Et peaosalised armusid ka reaalselt filmi tegemise käigus ja ongi nüüd abielus. Ilus ju!

Peegelpilt

Olin eile valla laulu- ja tantsupeol. Mulle meeldis, sest "oma rahvaga mul meeldib olla koos". Eriti meeldisid tantsu- ja ilunumbrid. Iseäranis vahva oli Ernst Idla liikumissüsteemi harjutused 20. saj algusest. Esitasid valikrühmad spordiriietuses.
Vahetekstid olid ka naljakad. Üks Maie Põllu vurfi rahvariietes mees luges äärmiselt ilmekalt ette ärkamisaegsete laulude sõnu. (Laulude tekstid on ju väga koomilised, eriti korduste ja refrääniga koos)

Istusin kõrvuti inimesega, keda tunnen ammust ajast, aga kellega pole vist kunagi nii pikalt ühtejärge koos olnud. Ega`s muidu poleks kogu "inf", mis ta jagas, mulle nii suur üllatus olnud. Ma sain teada, kes on kelle armuke olnud, kes on kellele lapse teinud, kes on tühijuttude tegija ja tagarääkija, kelle suu ei seisa minutitki kinni.
Millises pimeduses olen ma siiani elanud!!!
Lõpuks resümeeris mu kaaslane:" S i i n elavad nii õelad ja kadedad inimesed. Sul veab, et sa siit minema saad!"
Mul hakkas isegi natuke kahju tast, kes on sündinud ja kogu elu elanud ühes ja samas kohas.

Peo lõppedes sulandusin rahvamassidesse ja kohtusin imearmsate kaksikutega, kes lükkasid täpselt ühesuguseid lapsevankreid. Olen neid õpetanud, aga vahet ei tee.
Peo üks korraldajatest tõi meile põllulilli, lihtsalt niisama. Väga armas.

(Pildi tegemiseks küsisin luba, siia üles panen juba omal vastutusel.)

Sammulugeja

Sõbrannad kinkisid mulle sünnipäevaks sammulugeja. Umbes sellise - vt pilti (netist)
Kui klassiõde siin oli, siis sättisime minu sammulugeja töökorda. Temal oli ka olemas. Kuigi manuaal oli eestikeelne, nägime tükk aega vaeva, et kõik funktsioonid tööle saada.
Kaalu ja kellaaja märkimisega pold probleeme. Keerulisem oli sammu pikkuse mõõtmine. Kas arvestada varbast varbani, kannast kannani või varbast kannani? Siis leidsime lahenduse - tegin 10 sammu, mõõtsin pikkuse mõõdulindiga ära ja jagasin 10ga. Lihtne!
Seejärel hakkasin toas harjutama. Sammusin kõik toad ja koridori läbi ja vaatasin, mitu sammu kokku tuli.
Esimesed katsetused välitingimustes tegime siis, kui käisime "kodukohas". Üldiselt sõitsime muidugi jalgrattaga, aga mäest üles ei jõudnud vändata. Kodus võrdlesime näitusid ja oh pettumust - minul oli palju vähem sammusid. Nüüd ei teagi, kas sammulugeja vassis või oli tundlikkusega midagi valesti.
Ei tea, miks on minu sammulugejal ka paanikanupp (alarm)? Mina arvasin, et selle pärast, et kui keegi mulle kallale tungib(!!), saan selle abil märku anda. Klassiõde arvas, et kui sammulugeja ära kaob, hakkab alarm tööle.

Katsetused jätkuvad.
Sammulugeja tähtsusest ja seosest tervisenäitajatega loe siit.

Elu Eestimaal

Mõtlesin, et kirjutan midagi lugejate rõõmuks, aga ei tule vist välja. Pea on tühi nagu vana kaev. Klassiõde tuli üle mitme aasta maale oma kodukohta väisama. Võtsime oma vanad jalgrattad ja tegime mõned tuurid ümbruskonnas.
Lõhavere park on korda tehtud. Õnneks mitte ära nüsitud - kogu pilt on selline veidi metsik, v.a pingid istumiseks ja sillad oja ületamiseks. Jalge all prõksusid sajad teod, polnud võimalik neist mööda astuda.

Ei tea, ei mäleta, mis hoone see kunagi oli. Kindlasti mitte loss ega mõis. Võib-olla silohoidla. Kohati meenutas Pompeji linna pärast laavapurset. Toonekurel oli hea ülevaade.

Meie surnuaias puhkab oma viimast und Tartu ülikooli soome keele professor Paula Palmeos, kelle hauda olen kaua otsinud. Surnuaed oma kaootilisuses on vahel hullemgi kui labürint.

Viljapõllud ja kaunid maaelamised pole päriselt kadunud, kuid neid on ikka väga väheks jäänud. On üks laul "Kuni su küla veel elab, elad sina ka". Nojah.

Metsmaasikad on valmimas, kahjuks ei saa neist kunagi kõhtu täis.

Pilt räägib iseenda eest. Ülal: klassiõe kodu, kus pole ligi paarkümmend aastat keegi elanud.

Rattad on väsinud.
Kevadel varastatud ja suve hakul taas leitud jalgratas.

Suvepuhkus käes

Ootad seda suve ja puhkust juba jõulust saati ("mu kevad algab peale jõulu juba" M. Under), ja kui ta lõpuks käes on, ei oska algul midagi sellega ette võtta.

Oskus puhata on väga suur oskus. Tean, kui paljud inimesed kadestavad(osatavad) õpetajaid, et mis teil/ neil viga - pikk puhkus ja alati suvel. Tõsi. Soovitan õpetajaks hakata!
Tunnid lõpevad ära tõesti juba juuni algul, aga ametlikult saab puhkusele ikka pärast jaani. Ja päris nii ka pole, et käid koolis ainult nägu näitamas ja tühja juttu ajamas.

Ja siis tulid need Kappide päevad, mis on selleks aastaks jälle läbi saanud. Ostsin endale festivali passi, et ikka publikuks olla. Inimene on ju nii loodud, et on laisk ja mugav, mugav ja laisk, kui tal sundust peal pole. Pass on ses mõttes sundus, et vähemalt väljakäidud raha saaks tasa. Käisin 8 kontserdil, sh vaimulikul laulupäeval, mis oli ekstreemsete ilmaolude tõttu tõeline kangelastegu.
Eriliselt võimas oli muidugi ERSO ja RAM meie kooli suures saalis (võimlas). Ja miniatuurne (tõesti väike naine) Anu Tali rasket meeste tööd tegemas. Ütelge, mitut naisdirigenti te teate, kes suurt sümfooniaorkestrit juhatab! Rappa ma jaaniööl ei läinud.

Öösel ei tule uni peale, loen siis, kuni hommik ahetab - ööd on ju nii lühikesed:)
Lugesin läbi meie kandi tüdruku Reet Klettenbergi "Minu Ungari"(Petrone Print 2010).
Tubli tüdruk! Pärit paljulapselisest perest (suguvõsast), on ta jõudnud oma noore eluga nii kaugele ehk siis teisisõnu õpetab Ungaris Budapesti ülikoolis eesti keelt (tänapäeval öeldakse, et on eesti keele õppetooli lektor).
Olen tema õdesid-vendi õpetanud ja tema onu on minu klassivend!
Nii tihedalt on kõik põimunud.
Suvi on käes. Jääb veel oodata, millal saabub soe periood.

Täna on suvi - 21. juuni 2012

Eile said elluastujad kätte oma lõputunnistused. Nende jaoks on see elu ilusaim aeg. Mitte kunagi hiljem ei taju nad seda nii selgelt, et kõik teed on valla - mine, kuhu tahes. Õige pea sulgub enamus võimalustest - raha, võimete, suutlikkuse, tahtmiste takka. Aga igaühe jaoks leidub siiski elus midagi spetsiaalset temale ettenähtut. See on lohutav teadmine.
Täna ma pildistasin lilli.
Kaunist suve!

Jälle käes on juuni

Lehekuuke lendab, kägu kukub leina,
vikat ootab räästas, millal pääseks heina.
Kostab pillihäält ja külakiige kaiku,
enne heinaaega tunned suve maiku.

(Hando Runnel "Talupoja kalender")

Suve hakul (kui pidada suve alguseks tinglikult 1. juunit, maikuuga saab kevad läbi) meenub mulle alati 2 Runneli luuletust. Üks on eespool osutatu, teine "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi". Mõlemad tuntud ka viisistatuna.

Vaatasin läbi eelmiste suvede postitused (see suvi) ja tegin järelduse, et jahe kevad ja lausa jäine suve algus ongi meie kliimavöötmes tavapärane. Miks mulle siis tundub, et seekord on eriti külm, lausa selline, et ei taha toast välja minnagi?

Järgmisest nädalast jäävad koolilapsed suvevaheajale. Need arvamusliidrid, kes aeg-ajalt tõstatavad küsimuse, et meil on liiga pikk suvepuhkus, et tea, mis nad räägivad. Kõikidel on toss väljas. See, et paljude laste jaoks jääb suvi tühjaks, organiseerimata, sest ei pakuta piisavalt laagreid ja töötamise võimalusi, on hoopis teine teema.
Minuealiste põlvkond käis vähemalt ühe vahetuse pioneerilaagris ja teenis orjatööga endale ka väikese taskuraha, rohides sovhoosis kilomeetripikkusi peedivagusid või korjates marju. Maalastel olid kodus omad kohustused. Õnneks pold sel ajal arvuteid (mis on kuradist!) ja telekast ei näidatud ka midagi. Vihmase ilmaga lugesime kodus raamatut, täitsa vabatahtlikult, muide.
Nüüd, kui ma soovitasin(!!) suvel 2-3 raamatut läbi lugeda, muutus klass hüsteeriliseks: "Me tahame suvel puhata kaaa!"
Lapsed ei oska oma aega sisustada, nende vaba aja tegelused on passiivsed. Vanematel aga pole aega, võib-olla ka võimalusi ja tahtmist-oskust midagi muuta.
Ja veel see, et seadusega on keelatud lapsel tööd teha. Miks peab pendeldama ühest äärmusest teise?
Isegi enese järelt koristamine on keelatud!!? Katsu sa lapsele öelda, et "võta kommipaber maast üles."
"Ega mina pole seda visanud," ütleb ta.

See on jah jutt, et "vanasti oli rohi rohelisem", aga mõned väärtused on ikka devalveerunud küll.

Ootan suvesooja, ootan puhkust, ootan...tont teab mida. Viimased nädalad veel tööl käia!

pildil Parika rabajärv maikuus 2012

Kesksuvi käes

Mis häda see küll on, et mingeid mõtteid blogimiseks pole. Vaatan, et ega teistel ka suurt pole:)
Aga nädalas ühe sissekande võiks ju välja imeda(vanasti öeldi - sulepeast, nüüd - arvutist?).
Eile õhtul kauples üks kolleeg, et lähme hommikul pool 8 stadkale kepikõndi tegema. Mina väga veendunud ei olnud, ütlesin, et kella helisema ei pane, kui ärkan ise, siis tulen.
Olin pool 8 platsis, kolleegist ei haisugi. Tegin oma 5 ringi ära, natuke häbi oli küll (valeäbi!). Siis tulin koju, pesin, jõin külma kohvi...(näed siis, jõudsingi põhiteemadeni!!)
Hommik on erakordselt ilus, kraadid juba kõrged, taevas pilvitu.
Otsustasin täna minna kohalikule biitšile, et teha lõpuks jala märjaks. Kuidas ma muidu järgmisel nädalal kuurortlinna lähen, helesiniste säärtega!

Mihkel Muti mälestuste juures olen jõudnud teise köite lõppu. Kolm on veel. Läheb päris hoogsalt edasi - MM on selline kerge sulega lennukas ja hästiloetav autor. Ega suvel suudagi midagi rasket lugeda (seepärast võtsin rmt-kogust ikka selliseid õhemaid/kergemaid raamatuid!).
Mul on raamatukogus teoste nimekiri, mille järjekorras ma olen.

Väisasin ka silmaarsti ja tellisin uued prillid. Selgus, et nägemine on kehvemaks läinud, aga tänaval tunnen inimesed ikka ära.
Mul on külalisi käinud, ise olen enamasti kodus olnud.
Olen kergemeelne ja laisk.

Juuli teine pool on eriti sündmusterikas. Augustis tuleb Itaalia-reis.

Lisatud 09.07
Keegi mind ei kiida, teen siis seda ise. Käisin ka täna kepikõnnil. Ühe teise kolleegiga. NII TUBLI, eks! Kui tuppa tulin, vaatasin kella - täpselt tund aega. Ringe ei lugenudki, vb isegi 6!!! Ma arvan, et mul olid kepid liiga pikad. Tegelikult ei valda üldse tehnikat, seda tean, et ega see pole suusatamine!
Eile olin veel mitu tundi järve ääres. Arvasin, et õhtupoolikul päike eriti ei kõrveta ja UV-kiirgust on ka vähemaks jäänud.
Õige suvetunne on käes!
Saaks veel mere äärde, siis on täiuslik!



Pildil - selline kogus korrutada 2-ga oleme sel suvel maasikaid ära söönud. Külma pole midagi pannud:)

Suveuudised

Keerasin hommikul kalendrilehte - juuli mis juuli, pea see augustki ei tule:) (ütleb pessimist minus)
Pole sel suvel veel kordagi vees käinud. Ei tea, mis minuga on - tegelikult olen suur veeloom.

Õhtuti vaatan telkut, ainult midagi pole vaadata. Kõik puha ammu ja mitu korda nähtud.
Seepärast lootsin, et see Eesti mäng on ehk vahva asi. Oleme perekondlikel üritustel (näiteks jõulud!!) mänginud ennastunustavalt samanimelist lauamängu, mille järgi telemängki on tehtud.

Ma ei tea, mis edasi saab (mängust), aga seni kulgeb see loiult, ilma pingeta, latt on nii alla lastud, et kolmemehedki peaksid vastuseid teadma, ja kui ei tea, antakse vihjeid või öeldakse ette.
Mis on mängu eesmärk? Meelelahutus, teadmiste värskendamine?
Olgu et seal on toredad eesti inimesed ja ilus pikajalgne Jaana, kes nuppe tõstab, on mäng igav, igav ja veel kord igav. Lisaks ei saa ma aru, mis täring see on, kus ainult nr 1 ja 2 veeretada saab.

Ühel õhtul vaatasin soome kinu "Hargneva armastuse maja" (režissöör Mika Kaurismäki, 2009).
Ma ei tunne Soome elu, aga filmi põhjal tundub kaunis raju värk. Põhiliini vaatasin päris suure kaasaelamisega, aga need igasugused kõrvalarendused peategelaste emade ja isadega, otsapidi ka muud pahed- narkots, salakaubandus, prostitutsioon jms, ajasid pildi kirjuks. Liiga haraliseks läks mu meelest.

Tegin suveplaanid ka valmis, st panin kirja mis, kus ja millal toimub? Mõni päev jäigi veel vabaks.
Kiirustage, sm unetud!
Muide, igasuvine probleem unetusega on päral.

Pätu on ka kaotanud hingerahu. Päeval on palavusest oimetuna toas, ööseks läheb õue ja kisab seal teiste kassidega. Hüüdmisele ei reageeri. Mure, kuidas ma kodust ära käin ... vajadusel.

Pildil karikakrad Luke mõisa pargis pärast jaanipäeva (Asta foto)

Sügise lähenemine

Ega lõputult saa eirata seda, mis tuleb nagunii.
Täna hommikul oli juba/ainult/ kõigest 15 kraadi sooja.
Pihlakad on juba/ peaaegu/ täitsa punased.


Sel aastal pole meie kandis üldse õunu, mitte ühtki. Isegi alõtšahekk on pooltühi.
Räägitakse, et seeni ka pole peale kukekate. Aga seente aeg on veel ees. Nagu sügiski.

Täna on rukkimaarjapäev

Ma tean seda päeva juba ammust ajast, sest meil peetakse selle puhul lauluväljakul rahvapidu.

Ma arvasin, et see rahvakalendri tähtpäev on seotud rukki valmimisega ja koristamisega (kombainiga), aga tutkit - hoopistükkis rukki külvamisega on. Vat siis!

Minu jaoks tähendab see aga eelkõige, et "hakkame lõpetama-hakkame lõpetama!" - suvepuhkust nimelt.
Sellest sain aru ka eile õhtul, kui märkasin - kell 10 juba täitsa pime. Vaatasin rõdult üles, kas tähti mitte ei kuku kolinal ( see perseiidide sadu pidi ju olema!), soov valmis mõeldud, aga oli kottpime, ilmselt pilves. Soe küll, õhk seisis.
Suvele joont alla tõmmates peab ikka rõhutama, et oli/on erakordselt kuum, kaunis, absoluutselt stressivaba suvi. Ühtki muremõtet ei lasknud lähedale. Mine tea, kui palju neid eelolev talv kaasa toob (ptüi!)!!!
Ma saan aru küll, et pole ilus siin keksida - mõnel viis torm katuse pealt ja kirikult torni otsast, mõnel on vamm majas, Venemaal lõõmavad tulekahjud ja mitmel pool Euroopas uputab, Pakistanis koolera lahti, aga ...

Kuni ma siin oma nupukest treisin ja pesumasin oma pesu loputas, ujus selja taha hiigelsuur äikesepilv. Seda ma imestasin, et äkki läks hämaraks (kell 10 hommikul). Pesu pole mõtet välja viia. Tuul on juba tõusnud, õhk toas on hakanud liikuma. Igaks juhuks panen arvuti kinni. Äike on kohe siin. Kui hakkab varakult lööma, siis saab lõunaks läbi - ma ju tahan rukkimaarjapäeva peole minna.
Ongi kohal - vihm, äike ja kolin....

kell13
Sadas ja müristas, võtsin välja kõik juhtmed, mis toidavad elektroonikat. Ei taha riskida. Ühel kolleegil läks suve algul digiboks ja ruuter, teisel arvuti ja teler.

Kell 16
Käisin rahvapeol. Rahvast oli küll vähevõitu, põhiliselt pensionärid ja lapselapsed. Kohalik näitering astus üles Kati Murutari (nüüd Kati Murdmaa) näidendiga, mille pealkirja ma ei tea. Tegelasteks oli 3 rasedat naist, kes arutlesid lapsesaamise teemadel.
Rase 1 oli idealist ja lootis, et tema sünnitus kulgeb valudeta ja mees armastab teda ka lõpp-rasedana ning rasedusarmidega.
Rase 2 oli väga skeptiline, pidas mehi naistepetjaiks, kellel lastest pole sooja ega külma. Arvas, et meestel pole sünnituse juures midagi vaja vahtida. Parem, kui neid jalus ei kakerda.
Rase 3 oli prominent-naine, kellele oli sünnitamine üks aste karjääriredelil, kes ei kavatsenudki last ise kasvatama hakata, vaid palgata hoidja-amm. Viimase naise osatäitja on tegelikus elus paljulapseline ema ja väga kaugel prominentsusest, pigem vastupidi.
Mees-osatäitja täitis mitmet rolli - oli jutustaja, naistearst, Rase1 armastav mees, lisaks veel lavastaja.
Nalja üldiselt ei saanud, va see, et tuttavaid inimesi oli tore laval näha.

Siis sain aru, et ma pole sihtgrupp, ja tulin enne lõppu ära.
Ostsin ka poti värsket mett, sõin tasuta jagatud suppi, vestlesin mõne tuttavaga.

Väljas on selline läpatis, et kindlapeale tuleb veel äikest.

Maalt linna

Kui tavaliselt minnakse suvel linnast maale, siis mul on vastupidi: vähemalt kord või paar tahan suve jooksul ikka (pää)linna pääseda.
Minek pole sugugi lihtne. Lisaks koduhoidja otsimisele (kass!) tuleb leida hea inimene, kes mind Olustverre toimetab (bussi või rongi peale). Head inimesed pole ilmast kadunud, õnneks.
Oli vahva nagu ikka. Kõik viimase minutini paigas, aeg sisustatud, meel lahutatud.
Käisin esimest korda Paldiskis, Nõmme turul, üle hulga aja Keila-Joal.
Ja muidugi Vääna-Jõesuus, kus käiguta poleks suvi täiuslik.

Nüüd ma olen tagasi oma selle suve teiselt reisilt. Hakkan tegelema kurkide ja tomatitega, mis poolvägisi koju kätte toodi.
Paratamatult veab mõte sügise poole. Ükski suvi ei kesta igavesti, isegi selline mitte, kus päike on hõõguvalt kuum...pikemat aega.

Tormist olen pääsenud, kuid mitte kukkumisest. Kivi otsa, mis oli pandud ülbete autojuhtide pidurdamiseks keset kõnniteed. Oli mul vaja, pea laiali, ringi vahtida!

Ongi august käes...

Kuigi see suvi on igas mõttes kaunis olnud - pole mul muret olnud ega miskit, pole tööga end tapnud, ei võtnud remonti ega aknavahetust ette, olen keskmisest rohkem lihtsalt puhanud- on mul väike rahulolematuseuss hinges, et midagi huvitavat peaks veel tegema, kuhugi peaks minema. Talvel nagunii istu enamasti kodus...

----
Kunagi väga ammu, eelmisel sajandil, kui ma polnud veel suurt kusagil käinud, sõitsime koos sõbrannadega Ukrainasse Krementšugi linna, mis asub Dnepri ääres. Vene ajal, teate isegi, pold ju probleemi. Rongipiletid olid odavad, ööbimise leidsime lihtsalt - anti elumaja, perenaine ööbis ise kuuris. Loodusannid- virsikud ja persikud- ei maksnud õieti midagi.

Meil oli tookord väga vilets suvi. Sadas pidevalt ja oli külm. Terve aeg käisime jopega. Aga Dnepri ääres ilus päike, ilmad kui kuld. Dnepr avar nagu meri, pilguga ei haara. Sattusime eufooriasse ja lasime päikesel end võtta. Sel ajal ei rääkinud keegi UV-kiirgusest ja muudest ettevaatusabinõudest. Õhtul määrisime end hapukoorega ja millega veel, miski ei aidanud. Paar päeva istusime rannas, valged linad ümber.
Tagasi tulime Kiievist lennukiga Riiga, otsepileteid ei saanud. Riias sadas jahedat vihma nagu Eestiski. Oli augusti keskpaik.
----
Loo moraal on selles, et suvel ei tasu panna panust lihtsalt vee- ja päikesemõnudele, vaid suvi peab rahuldama inimese kõiki meeli. Viimane aeg on midagi ette võtta...

pilt netist

Veel üks nostalgiast nõretav suvelaul

Muutunud olekus

Ma olen seda eluaeg teadnud, et midagi ei tohi kiita - sõnud ära. Aga ikka läksin vana reha otsa.

Terve öö nägin mingit jampsi unes.
Et arstil käisin, verd võeti, aga veri sai otsa. Et jäin arsti (õigemini -õe) juurde magama, aga tegelikult pidin hoopis kell 12 minema tunde andma (krt, juba kool unedes!!!) Kogu aeg olin vaevas, et pean minema, aga ei lähe. Hoopis magan.
Siis tuli mu unesse Jüri Krjukov, kes aga must üldse välja ei teinud (loomulik ka, me pole ju isiklikult tuttavad!!- vaatasin eile ühte vana saadet VII lennust).

Hommikul olin kui läbipekset. Kurk haige, nohu käes, tuju ka langend sama palju kui õhutemperatuur.
Kaamosel on õigus - sügis peaaegu kohal, sellest annavad märku painajalikud unenäod...ja tondid viljapõllul. Kuigi ka varasügis on väga kena aastaaeg - palju värve ja ande...
Ohhh!

Täna ma järve äärde ei lähe.

Liina pildid.
Kui floksid õitsevad, on sügis käes!

Suvekroonikast

Alates 2000. aastast, kui mul on oma arvuti, olen kirjutanud suvekroonikat. Niisama, et meelde jääks, mis toimus, kes külas käis, kus mina ise käisin, mida lugesin ja milline suvi oli.

Ma ei kujuta ette, et peaks suvel tööl käima. Nii hea on elada vabapidamisel - teha midagi või mitte teha, oma voli.

Ma ei suuda mõelda, et peaksin suures linnas ühistranspordis trügima, kuumadel tänavatel rüsima.

Sellisele luuserile nagu mina on suvi parim aeg. See praegune - on jah liiga palav, aga ma lähen kohaliku järve äärde. Rattaga. Istun seal, loen lehte või raamatut, käin vees.

Kui uskuda ilmaprognoosi, siis homsest läheb veidi jahedamaks ja hakkab sadama. Mingu, sadagu. Toas ka hea olla.

Olen oma eluga praegu nii rahul, kui üldse võib olla.

Tegin täna pilte ka järvest ja ujumiskohast. Meil on õieti kaks järve. Esimene on linna keskel ja teine surnuaia taga. Teist kutsutakse Kõpukaks kunagise koolidirektori järgi, kes poistega olevat selle rajanud. Kahte järve ühendab tamm.

Esimesel järvel kasvavad vesiroosid ja ujuvad pardid. Seal on ka kaks ujumiskohta, aga mulle meeldib Kõpukas ikka rohkem.

Suvi kestab veel

Paljutki on toimunud, paljud on külas käinud, nii mõndagi olen teinud ja rohkem tegemata jätnud.
Paljud plaanid on vastu taevast lennanud, aga tost pole üldse kahju...
...sest "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga" (laulab Jaak Joala)
Isegi permanentse kuumusega (30+) hakkan harjuma ja kardan juba aega, kui peab üle kolme riideeseme selga panema ja öösel teki peale võtma.
Pikemat aega loen ühte ja sama raamatut. Marie Underi eluloo juurde pole veel jõudnudki.
ETV hakkas taas näitama Inglise krimisarja "Uued trikid" (ainult ma ei tea, kas ka uued osad) ja teisipäeviti Inglise draamasarja "Kodutänav" (The Street). "Südameasi" ka veel.
See suvi on suurepärane. Ideaalsuvi.


Foto Liina tehtud.

Pätuga arsti juures

Käisin paaripäevasel suvetripil. Kass jäi koju. Söögid-joogid ja liivakast, aknad-rõdud kinni, kardinad ette. Nii tundus kõik korras olevat. Tagasi jõudsin pühapäeva hilisööl. Pätu kurtis valusalt oma kurba saatust ja tahtis siis õue minna. Olgugi et sadas vihma.
Siis märkasin, et liivakasti kõrval oli üks verehägune loiguke.
Järgmisel päeval helistasin oma tuttavale loomaarstile ja rääkisin loigukesest. Veterinaar arvas, et tõsine lugu - võib-olla on põies liiva või isegi kivid.
Pätu tundus küll rahulik, aga järgmise päeva jooksul ei näinud, et ta oleks "potil" käinud või söönud-joonud. Minu ärevus kasvas. Helistasin loomakliinikusse, kus kästi kohe näitama tulla.
Ajasin siis välja transpordi ja puuri, täna läksime. Oli tõsine katsumus. Kogu tee karjus kass ebainimliku häälega, arsti juures rabeles elu eest. Tema riielda ei saanud, aga mina küll, et ei oska kassi kinni hoida. Kuidagi sai ultraheli tehtud ja süst ka takkapihta. Ei leitud näidustust, mille pärast läksime, aga "midagi" on.
Ohh! Kahe nädala pärast kästi uuesti näitama tulla.
Selle vereseguse loigukese kohta arvas arst, et kass oli stressis. Tunnen nüüd suurt süümepiina, et jätsin looma üksi koju palavasse ja umbsesse korterisse. Olen ju enne ka jätt - ma ei saakski ju muidu ära käia-, aga nii palav pole enne old.
Kass on nüüd rahunenud, aga ei jää must sammugi maha. Häda kohe loomaga, mul ju mitu käiku sel suvel veel plaanis. Kompensatsiooniks ostsin talle hirmkalli konservi, rääkimata summast, mis tuli arstivisiidi eest maksta.
Palavus ei mõtlegi järele anda.