Elust, inimesest ja armastusest

- Elu võib olla nii väga näitelava moodi.
- Õpi valitsema iseend ja siis ka teisi.
- Kui ei oska vastata, siis ütle - ei mäleta.
- Õnnetust oodata on raskem kui õnnetu olla.
- Vahel on elu armsam kui armastus.
- Kel pole usku, sel pole ka armastust.
- Jumal annab küll elu ja ameti, aga oskuse pead ise muretsema.
- Tõsine armastus teeb mehed vooruslikuks.
- Rahvast on kergem aidata kui inimest.
- Pimedas on parem vaikida kui valges.
- Mis on elu ilma armastuseta! Kui pean oma elu andma armastuse eest, siis teen seda rõõmuga.
- Armastuses olla kõik rumalad.
- Ja need tütred! Üheksa poega võib ühe tütre asemel üles kasvatada.
- Kui petlik on elu! Ja kui väikesed on inimesed!
- Loomadest kõige imelikum on inimene.
- Laps ei aita, kui ei aita armastus. Ei aita miski, kui ei aita armastus.
- Lombakat jalga nähakse, lombakat vaimu aga mitte.
- Naised on ikka meeste rumalustes süüdi.
- Pole hea, kui naine on targem kui mees.
- Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseendast.

....ütles Tammsaare ( pildil Evald Okase söejoonistus)

Info jaoks üks link.

Inimene on saladus

Pildil Tammsaare 100. sünnipäevaks püstitatud mälestusmärk (skulptor Jaak Soans), kus kirjanik on mõtteisse vajunud. Eriti tähelepanuväärne on see, mis paistab tema jalgade vahelt.
Lugesin netist, et mälestusmärki on rüvetatud vähemalt viiel korral, kusjuures mäkerdatud kokku punase, valge ja rohelise värviga.
------
Lähenemas on Tammsaare 130. sünniaastapäev, aga ma ei ole märganud, et temast kuidagi eriliselt oleks juttu tehtud. Võib-olla siis õigel päeval nimetatakse ära? ;)
Tähistan siin omal kombel suurkirjaniku tähtpäeva.

- Tammsaare on ainuke Eesti kirjanik, kellele on püstitatud mälestussammas tema eluajal.
1935. aastal otsustas Albu vallavalitsus hakata koguma raha ausamba tellimiseks. Riik ei toetanud rahalises mõttes. Raha saadi ürituste korraldamisest, loteriidest ja austamisõhtutest. Muidugi ka kodukandirahva annetustest. Ausamba valmistas skulptor Ferdinand Sannamees. Kirjaniku soove ikka küsiti ka. Näiteks tahtis ta, et tema käsi toetuks raamatuhunniku peale. Avamisele ta vaimulikku ei tahtnud, kuigi puudus ka ise ürituselt!!
Sammas avati 30. augustil 1936. aastal (see ei olnud isegi kirjaniku juubeliaasta mitte!), kohal oli ligi 2000 inimest, asjata oodati peategelast, kes suvitas sel ajal Narva-Jõesuus. Saatis ainult telegrammi sisuga: " Kõigile, kes kokku tulnud tõe ja õiguse pärast, saadab südamlikke tervitusi Tammsaare."
Kõne pidas Gustav Suits.
Tammsaare oli ise oma ausammast salaja, kellelegi teatamata vaatamas käinud alles kaks aastat hiljem suvel 1938, kui ta ühtlasi külastas koos perekonnaga ka oma sünnitalu, vaatas jõge ja sood.

- 1938. aasta oli Tammsaare 60. juubeli aasta. Eks seda tähistati uhkelt Estonia kontserdisaalis piduliku üritusega, kus olid kohal kõik kirjanikud, kunstnikud, teadlased, näitlejad ja saalitäis suure vaimumehe austajaid. Puudus ainult Tammsaare ise, kes olevat mõneks ajaks ära sõitnud teadmata suunas. Tegelikult oli kirjanik küll Tallinnas, aga lahkus varakult kodust kellelegi ütlemata, kuhu läheb, ja viibis hoopis nn voorimeeste kõrtsis, kust teda keegi ei osanud otsida.

- Ühe korra õnnestus Tammsaaret ninapidi vedada, kui ta 9. mail 1938. aastal Noor-Eesti Kirjastuse kutsel otsustas külastada Tartut, tingimusel, et tema sõit saladuseks jääb ja et igasugust pidulikkust välditaks. Kui rong Tartusse jõudis, võttis kirjanikku aga vastu suur rahvahulk, enamasti kirjanduse- ja kultuuritegelased ning üliõpilased ja vilistlased, tervitasid teda kõnede ja roosidega, moodustasid spaleerid jaamast kuni autoni.
-------
Huvitav artikkel.

Kuidas mees peksab naist

Tammsaare kohta materjali otsides olen sattunud igasugustele ammu unustatud allikatele. Näiteks Antoni noorima õe Marta mälestustele oma vanematest.
Isa Peeter Hansen olnud karm ja tõsine mees, kes pidas oma suures peres ranget korda. Sõnakuulmatuse eest andnud ta lastele vahel peksa, jätnud ka tihti söögist ilma. Selle peale hakanud ema Ann nutma ja läinud lauast minema. Peale selle oli Peeter nooremana olnud väga äkilise meelega. ( See kõik ei tähenda, et ta muidu tubli mees ei olnud!! Oli küll tubli!)

Kirjanik pidi oma kodus pealt nägema, kuidas isa peksis ema - mees peksis naist, muidu ta poleks kirjutanud hinge lõhestavat episoodi sellest, kuidas Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Seda nägi pealt nende esimene poeg Indrek. Ta nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, vimma tõmbus, otsekui oodates, millal tuleb hoop pähe, mis kustutaks kõik.
Veel täiskasvanultki ei saanud Indrek lahti õudsest tundmusest, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest kui tol korral tema ema. Siiski: üks oli veel viletsam ja õnnetum - see oli isa, aga sellest ei saanud poiss tookord aru. Ainult ema näis seda aimavat.

Siiani ei suuda ma rahulikult lugeda ka sellest, kuidas Andres kallil jõuluõhtul peksis poolsurnuks naabrite koera( olgugi et vihavaenlase oma!), kes oli toidulõhnade peale tuppa hiilinud. See viha ja vihkamine elu ebaõigluse ja rõõmutuse vastu tegi Andrese tigedaks, sest ta võttis elu, nagu peaks seda hundi lõugade vahelt kiskuma.

Muidugi peksis ka Pearu oma naist ja lapsi, aga ta tegi seda purjus peaga, ja seda on kuidagi kergem mõista ja andeks anda. Või vähemasti võis seda temalt oodata...

Pildi peal Andres (Hannes Kaljujärv) ja Pearu (Jaan Rekkor) maid jagamas. Ugala etendus Vargamäel (1997 - 2000).
(A ma ei teagi, kumb mees kumba meest mängis. Kas keegi teab?)

Kaasmaalased

Tammsaare isa ja ema olid pärit siit meie kandist. Isa Peeter Hansen sündis Põhjaka külas Kolgioja talus ja õppis Suure-Jaani kihelkonnakoolis Joosep Kapi käe all.
Ta olevat seal üks tublimaid õpilasi olnud, kes paistis silma oma ilusa lauluhääle ja tugeva keha poolest.
Hiljem töötas Peeter Hansen isakodus, mõnda aega ka Taevere mõisas õllepruulijana. Noor mees soovis osta talu (eestlase igipõline soov majanduslikult iseseisvuda!), aga Viljandimaal olid talud liiga kallid. Seepärast tuli vaadata mujal ringi.
Kirjaniku ema Ann Bakhoff sündis Põhjaka külas Jüriõue talu saunikuperes. See asus keskusest kaugel metsa sees. Tol ajal ei peetud tüdrukutele hariduse andmist vajalikuks, mistõttu Ann ei osanudki lugeda. Tema vennad olid aga kooliõpetajad, neist Jüri töötas Joosep Kapi abilisena ja hiljem Riias kõrge ametnikuna.

Peeter Hansen valis endale naiseks kodunt tosina versta kaugusel suurte metsade ja laante vahel asuva Jüriõue sauniku tütre Ann Bakhoffi, kes oli temast 11 aastat noorem. Nende laulatus toimus 27. veebruaril 1872. aastal Suure-Jaani kirikus.

Tammsaare vanemate kodukohti tähistavad praegu suured maakivid, kirjad peal. Erilist külastamist need paraku ei leia - ei jää suurte teede äärde.

Noor abielupaar lahkus siitmailt Järva-Madise kihelkonda Albu valda, kus osteti mõisnikult võlgu Põhja-Tammsaare talu väljamäel keset sood Jägala jõe lähedal. Mõisnik pakkunud ka Lõuna-Tammsaaret, aga ostujõud ei käinud üle. Tegelikult maksti talu võlg kokkulepitust varem tagasi, sest Ann sai väikese päranduse. Hiljem olevat Peeter Hansen korduvalt kahetsenud, et ta polnud ostnud mõlemaid talusid.

Seal sündiski tulevane kirjanik 30. jaanuaril 1878. aastal pere 4. pojana.


Piltidel on Tammsaare sünnikoht Albu vallas, praegune muuseum (leitud Internetist, ei hakka linki panema).

Naerab

Otsisin täna Internetist Tammsaare kohta materjali. Pilte on muidugi vähe. Enamasti portreefotod. Aga ühe peal naerab kirjanik nii südamest.
Pildi allkiri on: A. H.Tammsaare 1935. aastal kirjandusauhindade kättesaamisel. (T sai peaauhinna romaani "Ma armastasin sakslast" eest.)

Üldiselt oli suur kirjanik väga tagasihoidlik ja hoidus igasugustest austusavaldustest eemale. Isegi oma mälestussamba avamisele ei läinud (1936). Samuti jättis minemata oma 60. sünnipäevale pühendatud aktusele Estonias. Kas teate tänapäeval mõnda nii tagasihoidlikku avaliku elu tegelast? Mina ei tea.

Kui tänapäeval mõni avalikkuse eest ära kaob, siis on enamvähem kindel, et kukkus tsüklisse.

Pilt on võetud filmilindilt, kus Tammsaaret on jäädvustatud vaid 15 sekundit. See on ainuke taoline jäädvustus, kuigi Tammsaare oli selleks ajaks juba oma parimad teosed kirjutanud ja filmikunst ka lapseeast väljas.

Kirikumõtteid mõeldes...

Viimaste päevade kiire-kiire sai äkki otsa... Mitte et midagi enam teha poleks... On küll - koristada elamist, kinke pakkida, kuusk tuppa tuua, poest toitu koju tarida, viimased kaardid ära saata, oma vanale õpetajale helistada, kohalikule lehele üks lugu kirjutada, mööduvale aastale tagasi mõelda ja ... mõelda.
Mõtelda on mõnus, nagu ütles Hando Runnel.
Olen nüüd jõulusid saanud süle ja seljaga, aga õiget TUNNET vist sel aastal ei tulegi. Ilmselt on ikka põhjus ebasobivas ilmastikus.

Eile oli eriline päev. Uskumatult palju mahtus selle sisse - jõulukontsert koolis, laste jumalateenistus meie kirikus, jõululõuna õpetajatega Suures Vennas ja õhtul kontsert Viljandi Jaani kirikus.

Kui istud kirikus, kuulad vanu igituttavaid jõululaule, siis mõtted uitavad omi radu pidi.
Koolilapsed tuuakse kohustuslikus korras kirikusse, neile on aga hoopis muu tähtsam. Minu ees istub poiss, juhtmed kõrvas (nad kuulavad pidevalt muusikat!), käsi ümber tüdruku...Taga jutustavad kaks suuremat sellest, mis A ütles ja mida B vastas. Väiksemad on rahutud, nii et Kristi peab "oma kogudust" natuke manitsema. Allegooriline jutt vanast jõululaulust ei jõua ilmselt kõigile pärale.

Jõulukontserdil Jaani kirikus näen ainult vanemaid inimesi, ometi laulab Tallinna poistekoor ja Hanna-Liina Võsa.
----
Tuleb meelde jõulude kirjeldus Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osast.
... Mäe lapsed sõitsid kirikusse kahe hobuse ja reega. Väike Liine oli esimest korda kirikus ja tal oli seal nii palju vahtimist, et ainustki õpetaja sõna ei kuulnud. Kõige rohkem pani teda imestama altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas küll selline kirikusse saadi ja püsti aeti? Küünalde panemine on juba kergem töö, sest sellega said kindlasti hakkama väikesed poisid, kes kuuse otsa ronisid...
Indreku silmad rippusid peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste... Ja seal lunastaja vereniret nähes meenub talle lapsepõlvest mällu sööbinud pilt sellest, kuidas Antsu varrudel naised joobnud Pearu peksid.
Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja tundsid...
Tagasisõit oli eriti uhke, sest KEEGi oli kellad hobuse aiste külge sidunud...
----
Vat selline jõulutunne ongi aastatega kaotsi läinud. Ja sellised on minu kirikumõtted.

Pildi sain Aili blogist.