Käisin õunaraksus

Esmalt räägin ära ühe igivana loo.
Õppisin siis ülikooli viimasel kursusel. Ühel sügisõhtul tuli keegi välja ettepanekuga, et lähme õunaraksu. Kesklinnas ei teadnud õunaaedu olevat, seega sõitsime linnaliinibussiga Veerikule. Korjasime kotid täis, kui ühele koerale vahele jäime. Oli teine vaikselt lähedale hiilinud. Ma ei mäleta täpselt, kas kedagi jalast naksas ka. Jooksime maailmarekordilähedase ajaga aiast kaugemale, selja taga kuulmas omaniku sajatusi.
Ega see ilus tegu olnud. Veel aastaid hiljem meenutasime ja  arutasime, et kui oleks ikka totaalselt peremehele vahele jäänud, oleks võibolla ülikoolist välja visatud. Aga õunaisu oli nii suur.

Nüüd tänane lugu. Tulin poest, rattaga. Mõtlesin, et sõidan oma kunagiselt aiamaalt korraks läbi. Vaatan, kas seal vanade puude all on ka õunu natuke. Et nii isu on.

Kunagi ammu, üle 30 aasta tagasi rajas minu isa õunaaia. See oli ühe  suure talumaja juures (aias). Me kasvatasime seal ka köögivilja ja maasikaid. Omal ajal. Vanaperenaisega olid suhted sõbralikud - ta kutsus  tihti kohvi jooma ja pakkus kooki ka kõrvale.
Siis tuli meil oma riik tagasi, aga perenaine ütles, et sest pole midagi, ikka võime tema aias oma väikest aiamaad pidada.Siis suri minu isa ja veidi hiljem ka perenaine. Ma ei tahtnud üksi enam põldu harida, nii jäigi kõik sööti, välja arvatud õunapuud, mis olid veel täis elujõudu. Korjasime sealt ikka õunu ja saagirikastel aastatel tegime õunamahla.

Viimastel aastatel on sinna talumajja (mis on rehielamu tegelikult) elama asunud üks vanamees - ma kahtlustan, et juudi rahvusest (see pole muidugi põhiline). Ta on vist peretütre elukaaslane või manuline, ei teagi täpselt. Olevat kusagilt Venemaalt tulnud. Peretütart pole ma kaua näinud, ainult vanamees tosserdab seal ringi. 

Olin just mõned õunad sõstraroosa alt pihku korjanud, kui äkki vanamees kõpsti mu kõrval (minust pikem küll pold!) ja karjub, sõimab vene keeles. Mul ei tulnud hoobilt kõik sõnad meelde, aga püüdsin ütelda, et võtan natuke söögiks, et minu isa istutatud puud.

"Eeta majaa zemljaa!" karjus ta.

Nii  ülbe olin ma küll, et õunu tagasi maha ei visanud. Muidugi, ma  ei vabandanud ka. Kui ta poleks kõigest kõrist mu peale karjunud, vaid küsinud rahulikult, mis õigusega ma seal  toimetan, oleks mul  meelde tulnud ka ilusad vabandavad sõnad vene keeles - prostite požaluista, jaa bolše ne buudu....
Ma küll poleks kellelegi keelanud neid mahakukkunud õunu, mida oli seal kui loogu maas.


Pildil õunad, mida pakuti lahkelt ühest teisest kohast, kus eelmisel nädalavahetusel külas käisime.

Pompeji ja Vesuuv - viimsepäeva võimalus

Ilus vaade Napoli linnale

Kivid on igavesed

Pompeji linna varemed

Teater, valged trepid on originaalid.

Köök (söökla, restoran) - pliidiaugud

Üks väljak Pompejis, eks tal oli mingi nimi ka!


Seal ta on - imeline ja salakaval Vesuuv!

****
Itaalia-reisist on juba nädal möödas, aga ikka on tunne, et pole veel tagasi. Mõtetes.
Kui Roomas ja Firenzes oli palju maist ja vaimset rikkust, Capril ja Veneetsias lõputult silmailu, siis Pompeji vapustas kui üks reaaliseerunud võimalus maailmalõpust.
Vesuuv paistis igale poole kätte, kui me Lõuna-Itaalias tiirutasime.
Pompeji minevik on ju üldiselt teada. Asutatud juba ammu enne meie aega, käinud käest kätte, kuni roomlased ta vallutasid.
Siis tuli maavärin - 5. veebruaril 63. Nagu sellest veel vähe oleks, kattis purskav Vesuuv Pompeji enda alla 24. augustil 79. Kohati oli kuuma laava paksus 7-9 m. Tegelikult jäi laava alla kolm linna, ainult Pompeji on suures osas välja kaevatud (18.- 19. saj).
Jälle lugesin Tuglast, kes on oma reisikirjades väga põhjalik.
Pompeji ei olnud mingi tavaline provintsilinn, vaid seal elasid talviti Rooma rikkurid. Aga oma hierarhia oli sealgi. Vapustav, et linnastruktuur ja -plaan oli nii täiuslik juba 2,5 tuhat aastat tagasi (isegi bordumaja oli olemas!).
Ja kui AEG ühel hetkel peatub, siis ... mida sa teed praegusel momendil?
Kui laava purskama hakkas, siis oli ikka mõni minut vist aega midagi ette võtta, sest väljakaevamisel leiti ühest keldrist 18 laipa, kaasas toiduained ja rutuga haaratud varandused (Tuglase järgi) - majaomanikul käes korterivõti ja lähedal ori koos raha ja väärtasjadega.

Pompeji ilma Vesuuvita on poolik.
Kui sajand tagasi roniti Vesuuvi otsa jala ja selleks kulus vähemalt 8 tundi (Tuglas ühes Laikmaaga), siis nüüd sõitsime harjale bussiga. Nagu ikka, sada bussi oli juba ees, manööverdamisega oli probleeme.
Kuna Vesuuvi tippu ronimine oli sügavalt vabatahtlik, siis mina ja veel mõned sinna ei kippunud. Ootasime raja alguses, millal teised naasevad. Kuigi Vesuuvi tipp tõuseb umbes km ja veerandi võrra üle merepinna (see pole mingi Elbrus!), tunnistasid paljud, et neil tekkis õhupuudus ja hingamisraskused. Pole ka ime, see oli meie reisi üks palavamaid päevi.
Tuglas kirjutab, et tundis Vesuuvi kraatri lähedal väävlihaisu ja kraatrist paiskus näkku kuumust, igasuguseid gaase, ümberringi podisesid üksikud suitsevad pisikraatrid. Tõeline nõiapada.
Iga hetk võib see kaane pealt visata ja saabub pimedaim öö. Ometi pole see kedagi hoidnud eemale - ikka elavad inimesed Vesuuvi kraatrile nii lähedal kui võimalik. Ikka on neid, kes tulemäest suurt kasu lõikavad. Ikka on kiibitsejaid. 1, 5 km pikkune jalgsimatk ja kraatri põhja piilumine maksis 8 eurot. Rääkimata nendest rohketest suveniiriputkadest, kus müüdi laavast tehtud tasse, kaelakeesid, käevõrusid, mida iganes.

P. S. Rohkem ma Itaaliast ei kirjuta, tulevad uued väljakutsed. Homme tuuakse lapselaps hoida!

Eredamaid muljeid - Rooma ja Vatikan

Ülemine pilt võetud netist, mul endal ei tulnud väljak nii hästi välja. Vatikan.

Ilus valgest marmorist palee ja monumendid selle ees (Roomas)

Rooma varemed - täpsemalt ei mäleta

Fragment Colosseumist ( me sees ei käinud)

Vatikani muuseumi sisevaated


Michelangelo maalitud ja kujundatud kuppel Püha Peetruse Basiilikas.

****
Germalo poolt koostatud reisikava ütleb sissejuhatuses, et "ükski Lääne-Euroopa haritlane ei saanud 17.-18. sajandil lugeda oma haridusteed täiuslikuks, käimata ära Itaalias". Ega see tänapäevalgi vist teisiti ole...
Midagi oleme ju kõik omal ajal koolis õppinud ja elust kuulnud, aga kui sügavad need teadmised on, see on iseasi. Võib-olla oleks pidanud eelnevalt kodutööd tegema?!
Soovitatud kirjandusest leidsin kodus Friedebert Tuglase "Reisikirjad". Lugesin sealt nüüd läbi tema Itaalia-reisi kirjelduse. Tuglas on Tuglas - nii põnevalt ja hästi kirjutab. Tema rändas põhiliselt rongiga ja jalgsi, vaevles rahapuuduses, aga nägi tuhat korda rohkem kui meieaegsed oma luksustingimustes.
Ma arvan, et möödunud sajandi jooksul pole ajalooline Rooma suurt muutunud, sest kõik need ligi 500 kirikut, monumendid, templid, paleed, termid, sambad, lossid, mäed-orud, Colosseum, katakombid, varemed, väljakud, trepid, tänavad on olemas olnud sajandeid. Giid rääkis, et roomlased pole oma väärtusi eriti hoolikalt hoidnud ega hinnanud. Väljakaevamiste, lammutamiste ja restaureerimiste läbi on nii mõndagi kaotsi läinud. Aga olgu - ikka on nii palju seda, mida vaadata ja imetleda. Mis on antiik, mis keskaeg, mis renessanss - kõik on peas segi.
Paremini hoomatav oli Vatikan - riik riigis, linn linnas. Püha Peetruse väljak ei tundunudki nii suur, kui telekast meelde jäänud. Paavsti ei kohanud ja kortsnast suitsu ka ei tulnud(ei pidanudki). Eriti võimas oli muidugi Vatikani muuseum(-id), maailmakuulsad kunstiväärtused. Juba esimesest saalist alates hakkasime järgima noolt, mis osutas Sixtuse kabeli poole, millest vist kõik, ka kunstikauged inimesed, on kuulnud.
Kui kunsti on nii suures kvantumis, siis lihtsalt väsid imetlemast, muutud tuimaks ja jalutad kui robot. Ja siis lõpuks seal ta on- Sixtuse kabel, Michelangelo maalitud laefreskod. Seal oleks tahtnud istuda, uurida lähemalt, aga seal just ei tohtinud õieti seisatadagi - korrapidajad kamandasid edasi liikuma. Suhteliselt väike ruum oli puupüsti turiste täis.

Eriline elamus oli ka Püha Peetruse katedraali torni ronimine. Kupli ehitas/maalis Michelangelo 16. sajandil. Raske oli seda "vallutada", aga väga uhke oli seal olla. Vaade linnale võttis hingest kinni.
Ah, seda ilu ja vägevust pole võimalik sõnadesse panna! Ega ma Tuglas ole!

Selge, et 1-2-päevaga ei näe suurt midagi. On ainult teadmine, et oled augustis 2011 käinud Igaveses linnas ja teinud iidsetele tänavakividele oma väikseid jalajälgi.

Uskumatu Itaalia - esmamuljeid

See oli minu esimene soojamaareis. Kui me sõbrannaga talvel oma suvereisi planeerisime, siis oli kaks valikut - Itaalia või Norra. Talvel tundub ju soojale/kuumale päikesele mõtlemine nii ahvatlev.
Sõelale jäigi Itaalia ja august. Alles hiljem mõistsin, mis mind kõik ees ootab.
Ma ei hakka kirjutama siin sellest, mida igaüks peaks ise oma silmadega nägema, vaid vahendan just (esma)muljeid. Giid ütles, et Itaalias on kõik teistmoodi kui Eestis. Olen täitsa nõus. Alates põrgukuumusest, mis kogu nädala jooksul püsis 34-38 kraadi, ja päikesest, mis pilvitus taevas kõrvetas armutult. Juba esimesel õhtul osteti Pisa torni juurest laiaservalised kübarad, kui just kodust kaasa pold veetud.
Mina ostsin ka, aga hiljem müüsin edasi, sest "minu stiiliga" kübar ei sobi, kandsin oma valgest riidest lotut. Päikeseprillid päevitusid ka näkku nagu särk selga.
Ööbisime väikestes linna-äärsetes hotellides, mida nad ise nimetasid villadeks. Olime seal enamasti ainukesed külalised, kõik tundus ja oligi nii privaatne ja turvaline. Hommikueine oli piisav, mitte just nii rikkalik kui Rootsi laevas/lauas.
Kohe esimesel päeval ütles giid, et sööma peab korralikult - muidu ei pea tempole ja koormusele vastu, ja nälg teeb pahuraks. Meil olid ühised lõunasöögid itaaliapäraste toitude ja veiniga. Need olid väga armsad ja gruppi ühendavad.
Meie reisigrupp oli haruldaselt distsiplineeritud, teadmishimuline, heas füüsilises vormis, suurte reisikogemustega. Kaasas oli 9 teismelist last - kas isa või emaga või mõlemaga. Kuna mitmesse muuseumisse sai sisse õpetaja kaardiga poole raha eest, siis tuli välja, et selliseid oli meil ka 9.
Elu Itaalias on väga kallis. Eriti toit. Poodidesse me suurt ei pääsenud, selleks polnud lihtsalt aega ette nähtud. Need mõned suveniirid, mis kaasa ostsime, saime kõige käidavamate kohtade pealt putkadest.
Turiste on metsikult. Ma kahtlen, kas me üldse kohalikke nägimegi, peale teenindava personali muidugi. Peab mainima, et teenindussfääris töötavad põhiliselt mehed. Toidutaldrikuid kanti ette nii, et kummaski käes oli umbes 7 portsjonit.

NB! Piltide esitamise järjekorras pole mingit loogikat, samuti puuduvad siin allkirjad. Tänapäeval ei käi "isegi vanaemad" reisil ilma fotokata. Mina klõpsisin umbes 300 pilti, minu sõbranna teise sama palju. Leppisime kokku, et üldiselt ei dubleeri. Mina tahtsin meie grupi inimesi ka ikka pildile saada, aga üle vaadates selgub, et on palju võõraid nägusid jäänud. Pildistamine käis üldse käigu pealt, sest näiteks Roomas ja Firenzes me lausa tormasime objektilt teisele. Ühes linnas jagati meile kõrvaklapid pähe, aga need ei seisnud hästi ja krabisesid ka. Eks infoga on nii, et ühekorraga ei haara, peab ise juurde lugema-uurima.

Olustveres pildistamas

Loe sildilt!

Lapivaibad kohalike motiividega.

Leidlikud ideed ja rahvuslikud motiivid.

Mannekeeni seljas olev kleit/pihikseelik taaskasutatud materjalist (talvemantlist ja sinelist), kõrval kirstu peal samas stiilis kott.

Parajasti õmmeldi lossi toolidele "kleite" selga.

Nõus!

Köleri kodukohas Lubjassaares

Linnulennult on meilt Lubjassaarde vist ainult kümmekond kilomeetrit, aga vanasti tehti teed nii kiira-käära, et vaata ise, kuidas kohale saad.

Mulle meeldivad muuseumid, kus elatakse sees. Ma ei mõtle muidugi seda, et peaks kuulsa tegelase nõudest sööma ja tema voodikeses magama.

Need talu- ja kodukohamuuseumid on elujõulised siis, kui seal käib elutegevus. Peremees punub korve näiteks, kogub traktoreid või käib linnas tööl.
Perenaine korraldab maalilaagreid ja toitlustab ise oma jõududega kõik see mees. Ja tal on suur kapsapõld ka.

See on eramuuseum, peab ise toime tulema.


Mulle meeldib, et koerad on lahti ja hauguvad küll algul, aga liputavad saba ja silmist on näha, et sõbralikud.

Mulle meeldivad leidlikud detailid ja vanad asjad.
Näiteks rehealune, kus on kõike - ma usun, et kusagil on välja pandud ka vanaaegne õmblusnõel.
Igatahes vokke oli küll igas suuruses.

Suur reheahi jäi eksponaatide varju.

Kuulsast kunstnikust olid mõned reprod ja piip. Ega ta seal elades kuulus olnudki veel.
Läks mees 13aastasena kodunt laia ilma ja jõudis välja Peterburi kõrgemasse seltskonda.
Lõpuks maeti ikka Suure-Jaani kalmistule, kuhu tegi büsti Amandus Adamson (vt eelmine postitus!)

Nii on kõik omavahel seotud.






Tõeliselt vahvad olid uunikumid - vanad tsiklid, traktorid, tõllad, veovankrid. (ma ei teagi, mis nende kõikide nimed on)










See muuseum asub ikka päris perifeerias - sinna ei satu kuidagimoodi lihtsalt "läbisõidul".

Ekskursioonil nagu muiste

"Eestis pole enne ja pärast olnud kõvemat skulptorit kui Adamson, " ütles giid. "Selliseid enam ei tehta!" Kodus otsisin välja Hans Laari "Pirnipuu, pronks ja marmor" (1988) ja lugesin uuesti läbi.

Väike puukirikut meenutav peahoone.

Ateljeest on alles ainult valged trepid(ülal) ja keldriaken(all). Trepil olevat kunstnik ataki saanud ja surnud.

Imestasin, et kivipraos kasvas vereurmarohi.

Eesti põhjaranniku eriline vaatamisväärsus - pankrannik. Liiga servale ei tohi minna!


Buss oli vana ja konditsioneerita. Bussijuht oli vist algaja. Tee oli käänuline ja sildid eksitavad.
Aga kohale jõudsime... Paldiskisse. Enamus ei olnud seal oma elu sees käinud. Vanasti polnud ju võimalikki.
Amandus Adamsoni majamuuseum meeldis rahvale väga. Ilus, väike, atraktiivne ja moodne. Taieseid võis imetleda 3D variandis.
Giid oli endine õpetaja ja ütles meile "tüdrukud". Tema arvates olime liiga uimased ja lötsis. Polnud ka ime, sest päike lajatas lagipähe ja tuult pold ollagi. Ja õpetaja on kevadeks ikka täitsa tühjaks pigistatud ka.

Tallinnasse sõitsime ka, aga seal olime ennegi käinud.
Rohkem ei viitsi kirjutada, ehkki oli tore päev.