Vana aasta mingu, uus aasta tulgu!

Kunagi oli blogijatel kombeks oma aastast kokkuvõtteid kirjutada. Olen minagi seda teinud. Proovin nüüdki, sest ei taha, et viimaseks postituseks  jääks nii kurb, nagu ta praeguse seisuga oli. 

Ma kirjutan viimastel aastatel harva, aga see ei tähenda, et ma teiste vanade tuttavate blogisid ei loeks. Ikka loen, tunnen huvi, kuidas neil elu läheb.

 Kohe mööduv aasta oli minu jaoks vastuoluline. Skaalal 1st 10ni võiks numbreid panna erinevalt, mitte ainult keskele. Kaotasin oma kalli eluaegse sõbranna, kellega iga päev helistasime. Siiani on raske leppida, kuigi oleme selles eas, et kõike võib juhtuda. Ptüi, ptüi, ptüi!

Aasta tippsündmus oli muidugi laulupeol käimine oma väikese Salukooriga. Süda jätab kohe mõne löögi vahele, kui kuulen  viimase laulupeo laule.  

Minu armas ristilaps läks mehele. Pulmad olid nii vahvad, lihtsad, ei olnud glamuuriga üle pakutud. Noorpaaril oli 10 aastat kooselu seljataga, mõlemal omad sõbrad ja ühised sõbrad. Ma polegi varem nii mängulises ja põnevas pulmas olnud. Õhtujuht (või isamees?) oli Jüri Muttika. Kulminatsioon oli mu meelest see, kui Salukoor laulis viimase noodini puhtalt "Tuljakut". Ja keskööl viidi kogu pulmarahvas Mustlasse "Justamendi" privaatkontserdile. Seal keerutati ka nonstopp jalga. Õhtu üllatusesineja oli  Lauri Saatpalu, kes esitas pala "Pulmad" (või oli see peigmehe kingitus pruudile, sest pruut esitas ise väga kauni laulu, mida saatis meie koor). 

Ma oleks suvel peaaegu väljamaale saanud, aga mõtlesime vanale elutarkusele, et enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Minu meelest tänapäeva pered teevad selle vea, et reisivad kohe Türki või Aafrikasse, aga endal Eestimaa puha avastamata. 

Mina ei olnud siiani Hiiumaal käinud. Võtsime ette ja parandasime selle vea. (Meie= neli küpses eas naist.) Reis toimus enne, kui algas turismihooaeg. Seepärast oli praamil ja üldse Hiiumaal lahedalt ruumi. Meil oli broneeritud külaliskorter ja renditud auto. No nii tore oli. Tuletornid ja Eiffeli torn. Vb pärast lisan mõned pildid. Hiljem lugesin, et Eiffeli torni "maaletooja" lahkus hilissuvel raske haiguse tõttu. Meie rääkisme temaga ja ta oli skeptiline, sest kohalik võim ei lubanud tal oma turismiobjekti edasi arendada.  No see, mis ta oli aastate jooksul seal disniländis  teinud, oli omaette  nähtus. Kahju oli mehest ja väga kahju oli loodusest. 

 Suve lõpul kutsus Saaremaa sõbranna  Kuressaare linna piknikule, mis toimus juba 10. korda. Mina käisin 3. korda. Iga kord on olnud nii kena, aga ma kujutan ette, kui kena võib ikka olla veel põlisel saarlasel, kel on sadu tuttavaid (nagu minu sõbrannal). Uue vaatamisväärsusena on lisandunud Lambakogu, mida nüüd vist kõik käivad  külastamas. Seal jagub uudistamist ja nautimist kasvõi terveks päevaks. Milline eluterve lähenemine meie riigi esindusorganile! Hiljem lugesin, et idee autoril ja teostajal oli ka mingeid muresid rahadega vms. Keegi meist pole veatu!!

Igaks juhuks jätan  siin selle teema  edasi arendamata. 

Võib-olla kirjutan siia veel kultuurielamustest, kui viitsin meenutada. Aga ma ei kirjuta tervisest, poliitikast ja penskarite raskest elust.

                                           

                                   Ikka veel noored!! Aga mitte lambad!

    

                                                       

                                                     

                                                                 

                                                   Kursusekaaslased

                                            

                      Kirik ja meie rendiauto väga kokkusobivas toonis.

                                                        

Hiiumaa poiss

Üks vaatamisväärsusi Hiiumaal, mida see ka endast ei kujuta

P.S. Otsustasime Epuga, et koostame suguvõsa raamatu. Meil on blogi vanadlood, mis praegu seisab jõude. Aga seal on nii palju toredaid mälestusi ja kroonikat. Kirjutajaid oli tipphetkeil 4-5, juhukirjutajaid teist samapalju. Lisaks väga huvitavaid täpsustusi ja mälestusi kommentaaarides.  Epp on juba ühe osa kokku pannud. Tuleb veel 2-3, oleneb. Võib-olla tuleb koguni mitu raamatut?!!!

Pidage vastu!

Oh Liina, Emmeliina!

Kuidas siis nii. Kas Sa ei olnud küllalt tähelepanelik, kui õhtuhämaruses hakkasid teed ületama? Või ei jõudnud Sa isegi reageerida, kui auto nurga tagant tormas ülekäigurajale.

 Terve eilne päev ja õhtu mõtlesin ma Sinule, kuidas Sa oskasid elust rõõmu tunda, kuidas Sul oli/ on 4 vahvat poega ja vitaalne ema. Kuidas Sa nautisid aega brannedega ja käisid isegi septembrikuus kaelani vees. 

 Siis vaatasin oma blogi sissekandeid ja sedastasin, et Sa oled alati ka minu postituse all kommenteerinud. Jah, see blogielu ja blogijate ring. See oli/ on üks omaette maailm ja märkamatult jääb neid vähemaks, kes on bloginud juba 10 ja rohkem aastaid.

 Liina, Sinu sissekanded olid alati nii vahvad, sisukad, tihti lausa uurimuslikud. Tänu nendele teadsime Sinu elust päris palju. Sinu tööelust, Sinu poegadest ja lastelastest, eraelust ja minevikust. Olid väga teravapilguline, kriitiline ja otsekohene, kui leidsid, et "on mõningaid puudusi". Sulle läksid korda väga paljud asjad. Viimasel ajal märkasin ma Sind tihti FBs. Eks see olegi rohkem nö seeniorite hobi. 

 Liina, me jääme Sind mäletama!

 Olgu lend Sulle kerge!

Blogijate kokkutulekul

 Mõtlesin mitu päeva, kas kirjutan üldse sellest ja kui kirjutan, siis millises võtmes. Kirjutan lihtsalt nii, kuidas tuleb.

Ritsiku blogi loen väga ammu, nagu ka Konna ja Tegelinski oma. Saatuse tahtel olen elama asunud Pärnusse ja Ritsiku kodu on kiviviske kaugusel mu tütre kodust. Mõtlesin, et kui ma ikka üldse seltskonda ei sobitu, saan märkamatult ära tulla. Minu loomuses ei ole vaikselt nurgas istuda, aga pean ennast ikkagi poolenisti introverdiks. Küllap ma hakkama saan, mõtlesin. Ilm oli hommikul vihmane, aga oli teada, et plaan B on ka. (Õnneks lakkas vihm ja oli päris harju keskmine eesti ilm)

Tutvustamise ringis tundsin ennast ujedalt. Polnud nii pikka aega pidanud endast kõva häälega rääkima. Liiati tunnetasin, et ega peale 2-3 erandi mind keegi tunne ka. Õnneks oli kohale tulnud Tegelinski, kelle külje alla ennast sättisin. Aitäh, Tegelinski, seltskonna ja ilusate joonistatud taieste eest!

Ma pole enam järjepidevalt bloginud, sekka vaid mõned sutsakad päevakajalistel teemadel. Ja need, kes "minu ajal" olid mu blogisõbrad, on ka  paljud loobunud, mõned jälle kammbäkki teinud, nagu ma isegi. Aga hoogu sees enam kahjuks pole.  

Ehmatuseks kuulsin Tegelinski käest, et üks pikaaegne ja väga pühendunud blogija on hiljuti lahkunud. Vaikselt, märkamatult. 19. mail tegi veel postituse ja 21. mail teda enam polnud. Uurisin hiljem eakaaslaste käest, kas nemad teavad midagi lähemalt. Keegi polnud kuulnudki! Puhka rahus, Linda!

Sic transit...

Laud oli äge ja tujutõstvat märjukest oli ka. Tegelikult oli ikka päris tore. Minu vasemal käel istus Eda (Tavainimene), kelle blogi olen tükati lugenud. Arukas ja vaimukas. Muidugi teadsin blogi põhjal SK. Sain tuttavaks Piretiga. Kauri olen märganud aktiivselt kommentaarimas siin ja seal. L.Konna käest sain kingiks raamatu. Viktoriiniküsimustele vastata ei osanud. 

Nüüd olen mõelnud, et mis see siis oli. Minu jaoks ikka väike eneseületus, sest tundsin ennast "vanaemana", kuigi ma ennast üldse vanaemana ei tunne.(väga selge mõte, eks?) Järjekordselt tõdesin, et blogijad on üks omaette rahvakild, keda nö lihtsad inimesed ei pruugi mõista. Kahjuks kõikide kokkutulnud blogijatega  ei jõudnud tutvuda. Nagu Ritsiku blogist võib lugeda, siis need kohtumised on regulaarsed, aastas kord või paar. Mina olin üldse esimest korda. Seepärast võib andeks anda, et ma kõiki ei tunne.

 Muide, Käbi oli väga vahva! Küll ma püüdsin teda enda juurde meelitada, aga tal olid teised lemmikud.

Selle aasta viimane meem

Kaamos läkitas meemi. Tänan, täidan häämeelega.

1. Külastan oma blogi sagedusega…
No ikka väga sageli, eriti kui midagi üllitanud olen. Vaatan, kas keegi on viitsinud kommenteerida. Blogipidajate ühine omadus on edevus ja soov olla märgatud.

2. Poliitikute blogisid loen…
Regulaarselt küll ei loe, pole neid ka oma listi pannud. Eks nendel ole oma asi ajada, mul oma. Need "asjad" ei kattu enamasti.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Loen blogisid, mis on aruka ja arenenud inimese kirjutatud. Mõte köidab ja ka stiil/keel. Mõned blogid on sellised mängulised, teised jälle tõsised, arutluskäik hästi läbi mõeldud. Kunagi oli diskussioon blogide teemade osas ja siis jäi kõlama seisukoht, et sellised "söön, joon, vahin niisama"-blogid ei kõlba. Minu arvates kirjutatagu millest tahes, iseasi kas mina neid loen. Igaühel omad joped.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
Millistele muudele? Blogi nimetatakse sotsiaalmeediaks. Eks ma meedia tarbija ikka olen, isegi lehte loen veel paberkandjal (Postimeest). Ei eelista üht teisele.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Ei mäleta suurt solvumist. Väikest ka ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Uusi huvitavaid tulijaid on vähe ja vanadest on ka paljud tagasi tõmbunud või hoopis ära kadunud, teistesse kanalitesse suubunud. Mulle pole meeldinud ka see parooli taha pugemine. Lühidalt - ma tunnen puudust blogimise kuldajast, kus oli palju sisulisi vaidlusi, kommenteeriti ja anti üksteisele hinnaguid ja medaleid, palju meemitati jne

7. Miks sa üldse blogid?
Tont seda teab, vanast harjumusest vist. Millegagi peab ju oma aega täitma!!!:-) Samas hoiab blogimine mõningaid tähtsaid oskusi töökorras, näiteks pildi lisamine, lingitamine, eneseväljendus...

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei mäleta. Ja kui midagi sobimatut ongi olnud, siis saab ju blogis alati postituse maha võtta või siis muuta sõnastust. Ka kommentaari saab ära kustutada. Kui ma hästi järele mõtlen, siis olen võib-olla midagi ebasobivat mõnes kommentaariumis öelnud. Vahel tunnen häbi, kui olen asjast valesti aru saanud.

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?
Iga uus asi on algul põnev ja popp. Siis uudsus kaob, asemele tulevad uued nähtused ja moevoolud. Sama on ka blogivärgis.
Kunagi olid jututoad väga moes, siis igasugused foorumid, suhtlusportaalid. Blogimine on igal juhul süvenemist eeldav tegevus, siin ei aita paljast säutsumisest. Samas, ehkki pidevalt lisandub uusi sotsiaalmeedia avaldumisvorme, ei kao vanad ka päriselt ära. Näiteks ajaleht paberkandjal pole ju kuhugi kadunud.

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)

Liigutagu oma näpukesi vanal aastal veel Tiia, Bianka, Lendav Konn, Linda, Emmeliina. Palun.

Teemade puudus

Blogiks, aga millestki blogida pole. Valitseb totaalne teemade puudus.

Poliitika? Pähh!
Majandusraskused, kriis, lõputu kärpimine, maksude lisandumine? Midagi head pole ja halba ei taha torkida.

Homod, pedofiilid, perverdid? Tänan, ei. Pole minu teema.

Uus gripp igasuguste variatsioonidega? Lugesin netist, et isegi küüslaugu ja C-vitamiini manustamine ei aita. Küüslauk peletab heal juhul eemale ainult kaaskodanikke;)

Jõulud? Ei midagi erilist ega erutavat. Tuleks natuke lundki, siis veel ... Või leiaks mõne päkapiku silmarõõmuks. Paneks soki sisse aknalauale magama.

Kodu remont? Liigub teosammul. On lootus, et jõuluks saab unistuste vannituba valmis.
Aktiva-poolele võiks veel lisada arvutikoolituse läbimise. Jälle üks tähtis paber käes.

Kuulutaks välja jõulupuhkuse, aga see annaks valesignaali, nagu oleks mul kole kiire.
Kiiiret (veel!?) pole, on lihtsalt teemade puudus.
Lähen parem linnaringile...

Pildi autorit ja asukohta ei tea, sain selle oma postkasti. Armas, eks!?

Arvutikasutuse AB

Mina küll ei mäleta enam, mis aastal ma oma esimese arvutikoolituse sain. Igal juhul oli see ammu, juba eelmisel sajandil. Hmm, kõlab hästi - eelmine sajand!!
Alguses ei läinud üldse hästi. Käsi oli raske, trükkida ei osanud (nüüdki trükin ainult 2 sõrmega). Hiire kurser ei allunud tahtele. Tundsin ennast täieliku äpuna. Need olid algkursused ja kuidagi said läbitud.
Tõeline õudus oli, kui sattusin edasijõudjate kursusele. Seal selgus, et midagi ma veel ei oska ja olen puupea kah. Asjad ei jäänud meelde ja hakkama sain ainult kõrvalise abiga. Valasin sisemisi pisaraid, sest nii kurb oli rumal ja saamatu olla.
Kursuse lõpuks tuli esitada nagu ikka lõputöö. Mul on siiani hea meel seda netis näha.
Vahepeal ostsin endale isikliku arvuti (hinnad läksid soodsamaks) ja arenesin tasapisi.
Palju kasu oli DigiTiigri koolitustest.
Ega enam ilma arvutita oskakski olla. Ei viitsiks ju kirjutada pikki tekste, teste, tööjuhendeid, kontrolltöid, kirju, aruandeid käsitsi. Käekiri on ka muutunud loetamatuks ja pastakas ei seisa enam hästi peos.
Huvi pärast hakkasin blogima. See on muu hea kõrval hoidnud mitmeid kasulikke oskusi soojas.

Nüüd läksin järjekordsetele kursustele. Ikka see tiigrihüpe.ee ja euroopa rahad. Kursuse kestvus 16 tundi auditoorset õpet ja 24 tundi iseseisvat tööd. Lõputööna peab valmima esitluskogu programmiga MS PowerPoint, mis avaldatakse veebis.
Ma ei tahagi välja rääkida, kui hädas ma eile esimesel koolitusel olin.
Pikk tööpäev seljataga, peavalu, võõras arvuti, mis langes kooma, kiire tempo ja vähesed algteadmised antud valdkonnas.

Lohutan ennast - küll ma õpin, küll ma hakkama saan. Peab ju.

Arvuti headuses pole põhjust kahelda, aga ma näen kõrvalnähte õpilaste juures, kes on arvutiga beebieast alates kokku puutunud.
- nad ei oska tekstitöötlust, nö AB-d. Kui nad midagi esitavad arvutil trükituna, siis ma katkun karvu peast. Vigadest ma ei räägi, aga tekstil pole ka visuaalses mõttes tegu ega nägu (tühikud, read, lõigud jms)
- referaate pole mõtet teha andagi, sest nad toovad mingid ülespandud asjad, mis on kopi-pastetud, nad pole läbigi lugenud.
- kui käsid midagi internetist otsida, siis nad toovad posu prinditud materjale - vaata ise, mis sind huvitab!!

Aga kui mul on vaja tehnilist nõu, siis saan seda kõige ehedamal kujul 6. klassi poiste käest.

Homme on märts

Veel võib laulda "Väljas on veebruar täna", homseks peaks mõne uue laulu otsima.
Märts on minu jaoks eriline kuu.
Homme saab mu blogi kaheaastaseks.
Algus oli nii arglik nagu igal asjal.
Nüüd on tunne, et kõigest on juba kirjutatud.
Ma ei ütle, et see on "lõpp". Aga mingi ikaldumine on - huvi puudus, ilusate mõtete puudumine või kanaliseerumine väga isiklikeks. Paljude endiste staarblogijate taandumine.

Märts on kuu, mil igatsus kevade (ja suve) järele muutub väljakannatamatuks.
Kuigi : aeg tuleb aeglaselt, aga möödub kiiresti. (hiljuti kusagilt kuuldud)
Tunnen ennast Nipernaadina, kes suvel elab absoluutselt teistsugust elu kui talvel.

Uskumatu, täna öösel on nii palju lund sadanud. Õue!!!
Üks video igatsusest (laul võrdub ju viis, sõnad, esitus)

Mõningaid märksõnu

Eneseharimise korras seletan siin lahti mõned märksõnad.

ori - õigusteta isik (annab liitsõnu galeeriori, pärisori, teoori, võlaori, orirahvas)
Milliseid minu inimõigusi on piiratud? Ma võin käia tööl (kuni on tööd), mõelda omi mõtteid, neid välja öelda, teiste omasid kritiseerida, valida endale vabaajategevusi, osta poest seda, mis on mulle taskukohane ja hädavajalik, elada oma korteris, viibida avalikus kohas, kasutada avalikke teenuseid, armastada, keda tahan. Ma ei ole ori!

probleem - lahendust nõudev/vajav küsimus. Mul on kümneid probleeme. Kõik on vanad tuttavad - ei midagi erilist. Korter on liiga kallis pidada, kevadväsimus kimbutab, tervis loksub, meeleolu kõigub, motivatsioon kipub kaduma, aega ei oska õigesti planeerida ja veel. Mis sõltub minust endast, mis mitte?

säästurežiim, kärped - hoida kokku valdkondades, kus see on võimalik. Vesi, elekter, toit, reisid, luksuskaubad, isiklikud ressursid. Maksud tuleb maksta, nende pealt kokku hoida ei saa. Kuni see on võimalik.

valitsus, riigikogu - nende haldusalasse ma ei pääse ega tahagi. Kuigi tajun koos teistega, et midagi võiks paremini ja õiglasemalt teha, ei kadesta ma neid ometi. Rohkem vastutust, rohkem nuuti = rohkem palka. Rohkem eetikat ja riigimehelikkust oleks küll vaja.

solidaarsus- ühismeelsus, huvide ühtsus ja nendega arvestamine. Ma olen solidaarne oma ametikaaslastega, oma sõprade ja pereliikmetaga, oma rahvaga. Kuidas ma olen solidaarne elu heidikutega? Nutan nendega koos? Jagan seda, mis mul on? Lähen pensionäride, põllumeeste, paljulapselistega koos piketeerima? Või lihtsalt tunnen nendele kaasa? Ma ei osata ega ilgu, et ise olete süüdi - mis te siis olete sellised. Ei osata jah.

tolerantsus - sallivus, leplikkus. Olen veidruste suhtes ja vähemuste vastu tolerantne. Las nad olla! Kõigega aga ikka leppida ei saa! Kus on siis piir? Sisetunne annab nõu? Ma ei salli ülbikuid, jõhkardeid, joodikuid, pätte, pettureid, ihnureid, ahnureid, seaduserikkujaid, varisere, valetajaid, alatuid, mõrtsukaid, reetureid, pealekaebajaid. Kuidas ma saaks olla nendega solidaarne?

surutis - vajutis, press, depressioon. Antud aja kontekstis seotud majanduslangusega, mis puudutab meid kõiki eranditult, andes tagasilööke igas valdkonnas.

kriis - raske olukord, järsk häire; puudus, nappus, näiteks valitsus-, energia-, finants-, majanduskriis. Siinkohal tuleb mulle meelde, kuidas üks lihtne vene vanamees andis tänaval intervjuud ja ütles: nõukogude-ajal polnud mingeid kriise, olid ainult mõningad puudujäägid. Ma ei saanud aru, kas see oli nali. Ei saa siiani, aga mind paneb ikka veel imestama, et mõned nutavad taga vene aega. Venelastel pole seda endalgi ammu enam.

Need mõisted olen iseenda jaoks selgeks teinud, et saada aru, millest praegusel ajal blogitakse.
Kasutatud kirjandus: ÕS 1999

pildil Ori ja Nori siit

Mis asi on meem?

Tegin eile mitu tundi palehigis üht meemi, mis eeldas oma blogis tuulamist ja isegi väikest sorti uurimistööd. Selle tõttu kannatas natuke mu põhitöö, aga pole hullu - blogi kui hobi pole ju ometi taunimisväärt.
Olen omaks võtnud meemi mõiste, täpselt teadmata, mis see päriselt tähendab.
Eks ma siis guugeldasin, mis muud.

Meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub, ütleb Vikipeedia.

Tiia kirjutas meemi ja kettkirja erinevustest ja sarnasustest

Meemi ülesanne on teadmisjanu rahuldamine; mõnede blogide puhul oma blogile külastajatearvu suurendamine; mõnedel külastajate kaudu rahateenimine (kui blogi on raha teenima pandud reklaamide vm. abil). Meemi nö. peibutispalgaks on uudishimu rahuldatus.

Lugesin veel läbi ühe pika ja suhteliselt segase artikli Inglise meemiteadlase Susan Blackmore`i seisukohtadest, võtsin teadmiseks asjad, millest aru sain, näiteks
- meemi mõistet on väga raske defineerida (!!)
- meem on arenenud umbes 2 miljonit aastat, samal ajal kui geen näiteks seal kõrval juba 2 miljardit aastat
- meem on seotud üksnes inimesele antud võimega informatsiooni kopeerida (copy-paste!!!)
- kõik keeled on meemid, sest me õpime neid kopeerides/imiteerides/ teiste inimeste käest

Nii et see, mis me siin blogides teeme (me teeme meeme!), on üks peen teadus - memeetika, mis on seni veel ametlikult tunnustamata teadusharu.

Laske käia ja ärge põdege arvuti taga kulutatud inimtundide pärast!!! (seda ma ütlesin rohkem iseendale)

pildil ühed meemid (araabia tähed)

Otsi uusi blogituttavaid/ meem

Osaline läkitas meemi. Polegi juba ammu midagi nokitseda olnud!

Reeglid on sellised:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemis osalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.


pere: Emast mõeldes
sõprus: Lihtsa elu väärtused
armastus: Elu, armastan sind
iseendast: Aga tegelikult...
varia(mõtted): Oodates...midagi

Oh, kui raske oli! Nõustun, et kõik postitused sattusid kuidagi ühe teema kohta ehk Elu, nagu see on.

Sedasama vaeva võiksid näha
Kaamos
Bianka
Metsapiiga

Nüüd siis üllatajad
veepang
tubli ema

Sotsiaalne võrgustik

Ma sain täna kirja. Mardilt. Täitsa käsitsi oli kirjutatud. Mart kutsub kohtamisele, kaasa võtta villased sokid, võileib ja 400 krooni.
Ilus oli muidugi Mardilt kirja saada ( see pole SEE Mart, keda teie arvate!). Varem oleme ühe korra kohtunud ka.

Ammu pole peale arvete midagi posti teel saanud.
Aga muidu töötab sotsiaalne võrgustik vägevalt.
Kui palju erinevaid võimalusi on suhtlemiseks! Ma jätan siin nimetamata visavii kui kõige elementaarsema. ( Muide, just see võib olla paljudele inimestele probleemiks - ei näegi inimesi, lugesin hiljuti Hundiulu blogist)

- e-kiri, see võib olla peaaegu nagu päris kiri, viimistletud, argumentidega, aga käsitsi kirjutatud kirjaga ei saa võrreldagi
- sms - väga operatiivne, läbi mõeldud, puuduseks tülikas toksimine ja väike pind
- sõnum viitega "vaata postkasti"
- sõnum viitega" mine messengeri"
- vestlus MSNis ( skipe`i pole ma endale veel muretsenud)
- mobiilikõne- lühike, asjalik, pole lobisemiseks (kui just erandeid ei tehta)
- mobiilkõne küsimusega "kas oled kodus? ma helistan lauale"
- mobiilkõne "vastamata kõne" kokkuleppel märkimaks näiteks kohalejõudmist
- lauatelefon - kõige odavam, kõige mugavam (toru ei lähe käes kuumaks), miinuseks - kõne liigne pikkus (vahel kuni 1 h), ei näita numbrit, ei oska alati lõpetada
- muidugi blogi- kuidas seda saab unustada?- ma ju kirjutan teile, armsad lugejad!

Võib-olla on veel võimalusi, aga kõige ilusam on ikka paberkirja saada (mitte ainult Mardilt), seda korduvalt lugeda ja säilitada igavesti, kui on väga tähtis kiri.
Samamoodi, nagu on elusa inimese häält soojem kuulda, kui näha kirja arvutiaknas.

Aga kõige parem on kokkuvõttes see, et sul üldse on sotsiaalne võrgustik, et sa kuulud kellegi sõprus- või perekonda, et sa oled veel suhtleja.

Lisatud.
Näide elust (hiljuti kuuldud). Üks vanem naine ei vastanud mobiilile ega reageerinud sõnumitele. Järgmisel hommikul sõitis tütar kohale ja leidis ema välistrepilt pikali, kõva nagu puuront. Kõrval istus koer, samuti läbikülmunud, aga elus.
Telefonis oli 16 vastamata kõnet + sõnumid. Naine, üldse mitte vana ja vilets, oli ilmselt libisenud trepil ja sinna jäänudki. See lugu ajendas mind ka antud postitust kirjutama.
Alati ma mõtlen, et üksikutel inimestel peab silma peal hoidma!!!

Uue aasta esimene

1. jaanuar 2009 - neljapäev

Mõtteid on nii palju...
Mõned neist on eksistentsialistlikud. Näiteks mõtlen ma väga filosoofiliselt, et igaüks meist ( blogijaist) elab korraga vähemalt kolme elu kolme erineva identiteediga.
Algarv vahetas oma blogijaidentiteeti (üks identiteedi kandja ongi nimi ju) - ühes sellega peab muutuma ka ta imago (pikad mustad juuksed, tulipunased kunstküüned, roosad prilliraamid!!??jms)

Need kolm elu on:
1- eraelu ( isiklik, privaatne, hästi varjatud, millest paljud peale Su enda ei teagi, või on mõned vähesed, kes teavad),
2- tööelu koos sellega kaasnevate pingete ja hierarhiaga, ka siin on omad karid-kreenid, aga see pole avalikuks aruteluks,
3 - blogielu, seesama, millest me siin võtame blogida.
Meil on siin igal oma imidž, oma roll, oma rida, oma ampluaa, oma sõpruskond. See on väga oluline, sest vastasel korral kaoks minul küll stiimul ja motivatsioon blogimiseks. Kirjutaksin oma salapäevikusse või kroonikasse, nagu ma niigi olen teinud.

Igas elus suhtleme inimestega. Inimsuhted on väga olulised, kõige tähtsamad ilmas. Raha võib sul olla rohkem või vähem, aga sõber peab olema. Väga hea, kindel, aus ja õige sõber. Või isegi mitu.
Ma olen ööpäeva jooksul nii palju erinevaid kommunikatsioone kasutades suhelnud, et olen kohe veidi väsinud. Pikad telefonikõned, sõnumid, e-kirjad.
Vahel tahaks hoopis lihast ja verest sõpra oma lähedale, kellega võiks ka vait olla, ikka oleks hea!!

HEAD UUT AASTAT, BLOGISÕBRAD! Meil on siin sõpruskond, ei saa ju salata!!!

Seega on mu esimene sissekanne sel aastal tehtud. Ma ei hakka uut teemat sisse tooma, rääkides, mis mulle vana-aasta programmis meeldis, ei meeldinud eriti või üldse ei meeldinud. Ma ei vaata ka praegu ETVst "Armastust kolme apelsini vastu".

Ma ei hakka midagi lubama. Läheb, nagu läheb. Vedama peab ka. Eelmisel aastal lubasin säästa. Säästsin jee.

Pilt on Tiiu blogist ja võetud üles eile südaööl. Tiiu kodust avanevad kaunid vaated meie kirikule ja järvele. Aitäh, Tiiu, pildi eest!

Lisandusi eelmisele postitusele

Lugesin oma eelmise posti alt sõbralikke kommentaare ja siis sain aru, et olen probleemi veidi vildakalt püstitanud. Parandan siinkohal ära.
Mitte seda ei tahtnud ma öelda (kuigi ütlesin vist), et blogimine kulutab minu niigi kasinaid energiavarusid, vaid seda, et mul ei jätku lihtsalt käesoleval ajaperioodil energiat blogimiseks. Vahet märkate? Tegelikult - vahet pole.
***
Kolm nädalat sundpuhkust oli mõnes mõttes kena küll, aga olen paljudes tööasjades nii palju maha jäänud, et muuks aega ja jõudu eriti ei jää.
Arenguvestlused, kui te teate, mis need on. Sõidan vist nendega otsapidi jõuludesse sisse.
Hindeid vaja panna. Jõulunäidendit harjutada. Ellen Niidu sünnipäeva korraldada.
Pimedas lähen ja pimedas tulen.
Õnneks pole mul kodus rinnalapsi, keda toita, ahju, mida kütta, lehma, keda lüpsta.
Blogides on juba kenasti jõuluaeg (advent) kätte jõudnud. Tublimad on uudsete ideedega välja tulnud.
5.b aga ei usugi enam päkapikke!?? Mis ajast alates?

***
Teisest ooperist

On mingid stamplaused ja tüüpilised klišeed, mida kasutatakse enamjaolt keskpärastes ja halbades filmides, kuid oma lihtsalt inimliku mõtte tõttu tulnud ka igapäevasesse kõnepruuki (tõlge inglise keelest).
Näiteks
- Ma olen alati su jaoks olemas.
- Sa oled parim asi, mis minuga juhtunud on. (variatsioonidega)
- Igaüks väärib uut võimalust. (variant "Anna mulle uus võimalus!")
- Ma luban, et annan endast parima.
- Ma armastan sind. - Mina sind kaa. (see kõik nii muuseas)
- Ma ju palusin andeks, mida sa veel tahad!? (Selle pakkus välja Kaamos, aitäh!)
- Mitte keegi meist pole täiuslik!

Neid lauseid on kindlasti veel, aga mul ei tule praegu rohkem pähe. Kui teil tuleb, lisage kommentaariumisse, ma siis täiendan.

pilt ja ilusaid talve- ja jõululuuletusi siit

Advendiaeg

No tee või tina, mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest ja veidi hilisemast ajast mingit advendiaega, vähe sellest - jõulugi peeti täitsa salaja teki all. Millal need sussid-sokid, päkapikujutud ja avalikud küünla süütamise tseremooniad meie maile tulid? Ilmselt vabaduse saabumisega.

Esimene advent - süüta üks küünal. Mina süütasin viis, aga üks on suur ja selle ma kustutan varsti ära (et seda säästa pikemaks ajaks), sest sel aastal on mul varutud ainult väikseid teeküünlaid. Neid põletangi igal õhtul.

Lugesin kusagilt, võib-olla Algarvu kommentaariumist energia teemadel, et blogimine on ka üks energiaõgard. Ja muide, ma usun seda. Pole nii, et kirjutad kümne minutiga ühe mõttearenduse ja unustad. Sa jääd sellesse kinni terveks päevaks (mina vähemalt küll). Mingi kiiks.

Energiaga on mul alati kitsas käes. Räägitagu mulle, kust seda saadakse - kallistades, seksides, muusikat kuulates, mediteerides, lilli imetledes- ikka on vähe ja juurde ei tule. Isegi varastada ei oska.
Seepärast ma hoian seda (energiat) kokku ja vaatan veidi aega pealt. Püüan vähemalt.
Ilusat advendiaja algust!

pildil loevad hingeluulet minu inimesed

Mitte iialgi -meem

Õpetus:
Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid.
Mina sain meemi kutse Tiia käest.

MITTE IIALGI! meem, 2 x 4 küsimust.

1. KIRJUTA 4 TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
- ei kandideeriks Riigikokku
- ei osaleks tõsielusarjades, sh "Tõehetkes"
- ei teeks langevarju- ega benjihüppeid (kardan kõrgust)
- ei töötaks hullumajas ega vanglas

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- välismaal (kui just peaks, siis elaks Põhjamaades)
- paksus metsas, kus on karud ja hundid
- suurlinnas pilvelõhkuja viimasel korrusel
- ühiselamus ühisköögi peal

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- elusaid asju (tigusid, konni, usse, tõuke)
- haisvaid asju, isegi kui see on mingi gurmaani maiuspala
- kassi, koera, inimese liha
- sitta

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- vangivalvurina
- laibakoristajana
- pikaravihaiglas sanitarina
- lõvitaltsutajana

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

läbipaistvaid sügavalt dekolteeritud sätendavaid kergesti süttivaid kaharaid riideid

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

pahade ja rumalate inimestega

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

avalikus ebamugavas ohtlikus kohas pealtvaatajate nähes (vuih!)

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

tänahommikust, kui kukkusin toolilt maha astudes esiku põrandale selili ja sattusin põlvemeniski operatsioonile (täiendatud 6. nov)

Samadele küsimustele võiks vastata
Kaamos
Elsa
Metsapiiga
Emmeliina

pluss veel nii mõnigi

Millest ma ei blogi?

Kaamos saatis mulle pallikese või meemikese. Eks ma siis ütlen, millest ma ei blogi. Mingit saladust siin ju pole.

Ma ei blogi enam või mitte kunagi:

- oma salapahedest ja saladustest, ei paljasta oma isikuandmeid
- seksist ja teistest intiimsustest, sh perverssustest
- päevapoliitikast ja väga keerulistest probleemidest, mida ei valda
- oma tööst ja töökaaslastest, mis võiks puudutada kolmandaid isikuid
- asjadest, mis võiks solvata kedagi isiklikult või teha kahju mulle endale

Ma blogin oma elu pisiasjadest sellisel moel, kui on mulle omane. Püüan olla avameelne, aga mitte liialt, siiras, aga mitte ülearu. Minu loomuses on tugevasti sees enesealalhoiuinstinkt nagu vist teistelgi.

Samale küsimusele võiks vastata Tiia!

Blogimise mõttest

Tean-tean, ilusal suvepäeval on patt istuda arvutis. Kohe lähen ... tuttava juurde vaarikale (pidi olema hiigelsaak) või kirsse korjama, kui just linnud eile puud päris tühjaks ei teinud.
Aga lugedes Nirti programmilist sissekannet blogimise mõttest, tekkis ka mõni (mõtteke).

*Arvan ka, et peaks kirjutama eelkõige iseendast ja nii avameelselt, kui soovid või julged. Aga mitte ainult - liigne enesekesksus on ka kurjast. Märksõna parajuslus.
* Pereliikmed ja töökaaslased jätta rahule, eriti kui nende käest pole nõusolekut küsitud. Samas mingi tausta loomiseks on ikka neid vaja ju kas või impersonaalselt.
*Mind isiklikult huvitab alati blogija isik nii võrd kui võrd see avalikuks tuleb läbi blogi või muul moel. Eesti on peopesasuurune ja peaaegu kindel on, et mingid seosed on iga blogijaga. Alati pole neid vajagi otsida - ise jooksevad kätte. Kusjuures isikuandmed pole esmatähtsad.
*Õelus, tigedus, labasus, lollus on minu jaoks täielikult aut, ma ei loe kunagi selliseid blogisid üle ühe korra.
* Mõni blogija on nii vaimukas ja vahva, et isegi koerasitast oskab toredasti kirjutada. Minu jaoks on oluline hea keel ja stiil ja mõõdutunne.
*Arvan, et blogimine on harrastus, mis õigesti doseerituna ei tee kellelegi halba, isegi mitte blogijale endale. Sestap imestasin Daki artikli sõnumi üle, aga olgu peale! Veel olen veendunud, et blogimist on vaja eelkõige blogijale endale.
*Kui kellegi jaoks on tähtis olla blogipuu tipus ja hästi populaarne, siis tehku selleks ponnistusi, mis on ausad ja eetilised.
* Kui arvatakse, et piltide ülespanemine, eriti süütute lapsukeste omad, on seotud isiksuse vabaduse piiramise või isegi pornograafiaga, siis ...ma ei räägi kaasa, ei tea lihtsalt.
* Kui enamus blogisid pannakse parooli alla, siis mina loobun nende lugemisest. Ma ei suuda kõiki paroole pähe jätta, loen siis neid, mis on mõeldud kõikidele.
* Ma ei tea, kas blogimine hakkab moest ära minema või on lihtsalt suvel teemade puudus, et võetakse üles nö varia ehk blogimine ise.
* Kui ma kunagi küsin enda käest, kas blogimisel on üldse mingit mõtet, siis, ma arvan, on aeg see ära lõpetada. See võib juhtuda päevapealt, nagu kõik asjad juhtuvad elus päevapealt.

Soovin kõikidele tublidele blogarditele häid mõtteid. SEE SUVI on nüüd vist kätte jõudnud?

Foto Tiiu oma.

Kas blogimine on sõltuvus?

Tekkis tahtmine uurida järele, mis ikkagi on sõltuvus (ma ju aiman küll!).
Haarasin Wikipedia. Ei midagi uut ega erilist. Nüüd ma proovin, kas blogimine sobib igas punktis asendama tarvitatavat ainet.
Vaatame!
-----

Sõltuvus väljendub kehaliste ja psüühiliste nähtude kompleksis, mille korral blogimine omandab inimese käitumises kõige suurema tähenduse.

Sõltuvusseisundit iseloomustavad järgmised tunnused:

• Tugev tung blogida.
• Võimetus kontrollida postituste koguseid (pikkust!?) ja blogimise kestvust.
• Võõrutusseisundi arenemine blogimise lõppedes.
• Tolerantsuse teke blogimise suhtes.
• Järjest suurenev ajahulk, mis kulub blogimisele.
  

Eristatakse:

• Psüühiline sõltuvus - tugev soov blogida.
  
• Füüsiline sõltuvus - blogimise võimaluse puudumisel tekivad tunduvad tervisehäired ehk võõrutusnähud.

-----
Tähelepanu!
Kui teil siin mitte midagi vastu ei hakka ega imelik ei tundu, on blogimine sõltuvus nagu iga teinegi kahjulik tegevus.
Kas ei või jaa?

Kuidas arvad Sina? (arvamus arvamisest)

Siin blogipotis avaldame me kõik ju pelgalt oma isiklikke arvamusi.
Või arvab mõni teisiti?
Kõiki mõtteavaldusi peakski alustama nii- "aga mina arvan..."

Mina arvan, et Eesti peaks nüüd küll Eurovisiooniga lõpetama. Liiati, kui tuleb või on juba käes majanduslangus ja rahadega on lood pahad. See raha (miljonid?) suunatagu rahvuslikku televisiooni, tehtagu selle raha eest laululahinguid või omalaulude konkursse. Meie kuldaeg sai lõplikult mööda pärast üht ja ainukest võitu aastal ....?
Juhan Paadam jt, loobuge tühiponnistustest ja raha raiskamisest asja peale, milles me oleme absoluutselt edutud!
On ju näha, et seal (Euroopas) meie laulud üldse ei meeldi, saadame sinna siis kas ilusaid või koledaid laule, noori või vanu lauljaid, mehi või naisi. Kaua me laseme ennast alaväärsena tunda ja kotime oma esindajaid?! Kahju ju hakkab...

Ega Albikära Antsu moodi tegutsedes ka kuhugi jõua.


Nüüd ma arvan natuke ka blogide konkursi kohta (kui tohib). Mõte on ilus, aga kuidas ikka neid "paremaid" siis välja selgitada. Puuduvad kriteeriumid. Ühtki asja ei saa ju hinnata, kui ei ole teada, mida hinnatakse ja kuidas hinnatakse (mitu punkti mille eest).
Seepärast tundub mulle, et kõik head ideed tuleks üles korjata ja siis teha üks õige hindamisjuhend. Ja mitte nimetada blogisid headeks /halbadeks, vaid populaarseteks ja elitaarseteks. Või kuidagi kolmatmoodi.
Kategooriad peaks olema võrdlemisi kitsad ja konkreetsed, iga blogi võiks kandideerida ainult ühes kategoorias. Eelvoorust võiksid teise vooru minna enim hääli ja/või tähelepanu saanud blogid, kus siis asuks hindama/hääletama rahvas.
Esimeses voorus võiks hindajaks olla suhteliselt laiapõhjaline žürii, keda ei saaks "onupojapoliitikas" süüdistada.
Selge, et rahvas hindab "valesti", aga siis ei ole vähemasti võimalik "arvajaid"* süüdistada.

Nii arvan mina. Nagu sõnumitoojat ei sobi maha lüüa, nii ka ei tasuks materdada arvajat**. Tal on ju üksnes (pelgalt) oma arvamus, mida ta esindab. Siin oma blogis ja mujalgi.
Mul on veel mitu oma arvamust, aga jäägu need edaspidiseks.

* kitsamas tähenduses
** laiemas tähenduses

Millest kõlbab blogida ja millest mitte?

Lugesin Kukupai postitust kommenteerimisest ja Nipitiri arvamust blogide kvaliteedi kohta. Mõlemas torkas kõrva/silma, et on olemas tühised nn "joon, söön, spordin"-blogid, millele vastanduvad sisukad, pikad, diskussiooni vallandavad nn õiged blogid.
Tundsin ennast millegipärast puudutatuna.
No ei oska diskussiooni algatada, mis tooks uusi tuuli blogimerele, ei oska ka meeme välja mõelda, vaimukas/arukas ka pole, kas mul siis ei kõlbagi blogida?

Tean-tean, mida nüüd vastulausena öeldakse: kõik võivad kirjutada, millest tahavad, ja lugejate maitsed on erinevad jne jne
Hiljuti vallandus ühes blogis diskussioon, kas sobib olla oma blogis iseendakeskne või pead pakkuma üldsusele meelelahutust, põnevust. Mõte, et saad seda, mida annad. Inimene solvus ja oli vait ( = blogimata) tükk aega. Nüüd püüab ettevaatlikum olla!

Kas me ikka pole liiga otsekohesed ja natuke vähediskreetsed, kui me ütleme, et meile ei meeldi blogid, kus inimene kirjutab omaenda pisikesest ja tähtsusetust elust?

Kõigest nagunii blogida ei saa ega kõlba. Oma hinge siin nagunii pahupidi ei pööra, kõike välja ei ütle.
Las ma siis blogin oma elu pisiasjadest, näiteks sellest, et täna käisin veeniverd andmas ja sellepärast ma hommikul süüa ei tohtinud. Ja öösel oli vist öökülm - naised arsti juures rääkisid.