Tütar korraldas mulle ühe massaažiseansi, sest olin talle kurtnud permanentse pinge üle õlavöötmes. Eks ma olen enne ka masseerija juures käinud...isegi mitu korda.
Nüüd võin kinnitada, et eelnevad on üksnes õrnalt paitanud.
2,5 tundi ainult ülakeha! Mitte ükski sentimeeter ei jäänud vahele. Hüüatused "oi, mis teil siin on!" ja "hingake, hingake!"
Ei sobi ju oiata, kõik kannatasin ilusasti välja. Mul on kõrge valulävi, vist.
Arvatavasti kuuluvad ametialase suhtluse juurde küsimused, mis tööd ma teen, mille üle kaeban ja mis muret valmistab. Ei osanud millegi üle kurta. Eriti suvel, eriti praegusel eluetapil. Millest mul puudu on?!! Ei tulnud korrapealt midagi pähe!
Uskuge või mitte - mul on kõik, mida ma momendil oskan tahta.
Veel kolmandalgi päeval tunnen oma läbitöötatud kehas mõnusat valu.
Kui seanss lõppes, kiitsin tublit masserijat ja tema ütles, et pole nii positiivset klienti ammu (enne?) näinud.
Kolm päeva lapselapse seltsis ainult paljundas mu positiivsust ja täiendas energiavarusid. Ma ei lase oma pähe mõtteid ja muresid maailma asjade pärast, mille muutmiseks mina midagi teha ei saa. Vähemalt suvel luban ma endale täielikku õnnetunnet! Saagu siis edaspidi mis saab! Ptüi, ptüi, ptüi!!!
NB! Positiivsust õppisin lapselapse käest! Kui kukkus, siis tõusis jälle püsti. Ja aina katsetas!