Hea une retsept

Kui lugesin Trulla blogist, et ta astus unetute parteisse, siis tahtsin ütelda, et mina olen juba vana liige, lausa kuldveteran.

Paljut me pärime oma esivanematelt, midagi kujundab ka kasvatus ja haridus, mõni osa on ka vist looduse inspiratsioon või vallatus või lihtsalt aps. Kuidas võtta.
Keegi on mulle ellu kaasa sokutanud halva une, õigemini uinumisraskused. Olin päris lapseohtu, kui võisin öösiti üleval passida. (Kuutõbine olin nagunii!). Alati kartsin (siiani) uusi olukordi ja võõraid kohti, sest ma ei saanud "võõras kohas" magada.
Kellel on looduse poolt tehtud kingitus - nii kui pea padjale paneb, norskab või äärmisel juhul ootab 10 minti und - see ei saa üldse võib-olla arugi, millest ma räägin.
Ma räägin absoluutselt unetust ööst, mis ei tähenda seda, et und ei ole, vaid et ei saa uinuda igasuguste sundmõtete ja ärevuse pärast. See ei tarvitse olla millegagi põhjendatud, vähemasti silmnähtavat põhjust ei ole. Lihtsalt on nii, et ei saa magada, kuigi oled nii väsinud.

Suvel puhkuse ajal ma ei tee küsimust sellest, et mõni öö ei maga, aga kui kaks ööd järjest ei saa uinuda, lähen juba õhtul kell 10 närvi.
Ma tean peast, et on üldtuntud nipid - loe lambaid, mõtle häid mõtteid, meenuta ilusaid aegu, ära üldse mõtle, maga hea padjaga ja värske õhuga toas, joo õhtul rahustavat teed, loe end magama jne jne
Kõiki neid nippe ma tean, aga tõelise unetuse puhul ei osutu mitte ükski lõpuni efektiivseks.

Vat selliseks ekstreemseks puhuks on mul üks tablett, arsti poolt välja kirjutatud.
Vat ei ütle, mis tablett see on.
Lõpuks aitab see, sest see võtab ära pinged ja mul on usk ka. (ilma usuta ju ei aita miski!!)
Aga nüüd olid mul need tabletid ammu otsas (kevadest).

Eile öösel kell 3 otsisin ma paaniliselt läbi kõik oma kotid (oi, neid on palju), kõik sahtlid, kus mul mingit ravimivärki on. Teadsin, et mul ei ole, aga ikka otsisin. Niisama paaniliselt, kui filmides peategelane näiteks otsib narkootikumi, mille kohta ta teab, et tal seda olla ei saa.

Ja siis juhtus uskumatu. Ühe rahakoti sentide sahtlist leidsin päästva tableti.
Tegin selle pooleks ja võtsin sisse. Magasin hommikul kella 9-ni, kuni algas " Südameasi".

NB! Hoiatus nõrganärvilistele. Ärge seda oma kodus järele tehke. Magage ikka ilma tabletita hästi!!!

Aga tegelikult...

Ma ei saa enne magamagi minna, kui pole kirjutanud, mis oli ... tegelikult.

1. Sel ajal, kui meie ülikoolis käisime, polnud erilist võimalust valida endale eriprogrammi ega ka aineid (väga üksikud said seda siiski), tuli minna vooluga kaasa. Unistada ju võis (alati võib!), aga reaalsus palju variante ei pakkunud. Sestap jäigi peaaegu ainukeseks võimaluseks õppida ...selleks, kelleks ma saingi. Muidugi oleks olnud võimalik minna ajakirjandusse, aga siis ma selleks erilisi pingutusi ei teinud. Ei kahetse. Kirjutamine meeldib mulle siiani...
Ka praegune mina ei suudaks välja mõelda elukutset, mis mulle paremini sobiks. Kõigele vaatamata. Kas mina sellesse elukutsesse sobin, on hilja küsida.

2. Ema süda oli haige, aga sel ajal puudusid niisugused võimalused südant uurida nagu tänapäeval. Südame sondeerimisi ja lõikusi Eestis ei tehtud või polnud see lihtsale inimesele kättesaadav. Isegi tegelik olukord jäi välja selgitamata - alles lahkamisel selgus, et ema süda oli 3/4 osas kahjustatud, arterid ummistunud.
Südame-veresoonkonnahaigused on olnud emapoolses suguvõsas tapja-haigused.

3. Olen ka praegu ... ebalev ja kergesti haavatav. Selles osas pole elust palju õppinud. Muidugi on juurde tulnud tiba enesekindlust ja elutarkust, aga ikkagi lähen vahel ...tühistest asjadest... närvi ja kaotan hingerahu. Ikka muretsen rohkem teiste kui enda pärast, kuigi jah! - iseendale elamise mõnu olen selgeks saanud.
Eks see jääbki nii. Üldjuhul oma loomust muuta ei saa.


Me võime kõik oma elule tagasi vaadates tõdeda, et midagi oleks võinud ju paremini minna või ise targemini talitada, aga nii on kord läinud. Mis siin ikka kahetseda!

Sellisele järeldusele jõudsin täna pärast seda, kui lugesin neid paljusid "kirju iseendale" - 16aastasele MINA-le.

Aga tänu Tiiale saime osa paljude blogijate elust ja õppisime ka ennast paremini tundma. Vähemalt mul on küll selline tunne.

Vastuseks Tiiale

Ega ma enne rahu saa, kui olen sellel teemal kirjutanud.
Inimene teeb oma elus 3 põhjapanevat otsust - elukutsevalik, elukaaslase valik, elukohavalik.
Muidugi võib igas valdkonnas mitu korda otsustada, aga põhimõtteliselt on ju nii.
16aastaselt ei teadnud ma tuhkagi (maalaps, nagu ma olin), mida õieti tahan või kuhu lähen.
Kui nüüd välistada see, et ajad ja võimalused on nii tohutult muutunud, siis on paar asja, mida oleks võinud ette teada ja teisiti teha. Kümmet ma küll välja ei mõtle!

Olgu siis näpunäited noorele MINAle:
1. Õpi ajakirjandust spetsialiseerumisega teatrikriitikale, nagu Sa ju ülikooli astudes soovisid. Ära mine kergema vastupanu teed ja ära lase end ümber veenda keele eriharu kasuks.
2. Hoia veel rohkem oma ema, sest kauaks teda pole teile antud. Ja kui Sa märkad, et ta haarab tihti südamest ja paneb keele alla validooli või nitroglütseriini, siis uuri välja, kuhu, millise arsti juurde teda viia, et ennetada infarkti, mis oma ulatuse tõttu oli saatuslik.
3. Ära usu arste, vaid sünnita teine laps, kelle armastamiseks, kasvatamiseks ja suunamiseks Sul potentsiaali oli. Teosta oma unistus ühtehoidvast perekonnast!
4. Ole juba noorena enesekindel, julge, võta vastu iseseisvalt otsuseid, ära lase end ära kasutada ega mõjutada. Ela oma elu, ära võta teiste muresid oma õlgadele, see teeb Su elu peaaegu õnnetuks.

Rohkem ma öelda ei saa. Iga erinev otsus oleks tinginud erineva elukäigu, aga on läinud nii, nagu parajasti läks - mitte just kõige halvemini.

Kes võiks ka sellest kirjutada?
Epp, Algarv, Tiiu, Metsapiiga, Hundi ulg ... Igaüks, kes tahab.

Kalapäev

Vanemad inimesed nagu mina jt teavad, et nõuka-ajal oli neljapäev kalapäev. Kas oli see siis mõeldud tervislikuma(?) toitumise propageerimiseks või kalurite elukutse väärtustamiseks ;), aga päev oli. Mis kalu sel ajal söödi, tont seda teab - enamasti koledasti haisvaid tundmatuid ookeanikalu...
Meil oli eile kalapäev - käisime Vanaõues kala söömas.

( Vanaõue on väga mõnus turismiobjekt ja seda peab meie hea sõber. Objekt areneb jõudsalt ja pakub igasuguseid atraktsioone, sealt saab väga häid teenuseid - saunad, sviidid, söögid...)

Eile saime maailma näinud inimese käest teada, et vaimse tervise tagavad kolm olulist asja: naer(nali), seks, hea naps (mitte liialdada!). Igal juhul kahe komponendi tugev esindatus korvas kolmanda puudumise ... momendil.
On märgata vaimse tervise paranemise märke.

Siinjuures vabandan kõikide ees, kes mulle tulutult püüdsid helistada. "Unustasin" mobiili kaasa võtta, aga ega saunalaval polekski eriti mugav mobiiliga rääkida. Sõnumid ja head soovid sain kätte. Tänud kõikidele!

Pildil Vanaõue puhkekeskus.

Raske, raske...

Teadsin juba sügisel, et see aasta kujuneb väga raskeks.
Jumala abiga on mõned asjad juba "tehtud", aga ees on veel tõsine mäkketõus. Tunnen, et hapnikku hakkab vähemaks jääma. Välja on löönud häda, mille pärast käisin kaks kevadet tagasi mõõka neelamas. Stress, mis muud.

Täna andis otsad mu klassi arvuti. Äkki läks monitor mustaks. IT- mees lubas pärast vaadata. See mu enda vana monitor, riigile pole kahju tekitatud. Ilma arvutita jäi kohe elu seisma, kuigi neid on ju mujalgi maja peal.

Reedel on "kaunis emakeel", maakondlik üritus. Vaheajal tuleb juhendada lõpuni kaks uurimistööd.
Ja siis abituurium... Oi mu kallis abituurium! Mida te kõik mulle maksma lähete!

Aga täna on õues jälle kevad... ?! Nägin kuldnokka, kui see ikka oli kuldnokk.

Elu enne arvuti leiutamist

Kui arvutit ei olnud veel leiutatud, siis olid minul kõik tähtsad asjad kirjas kalendermärkmikus. See oli tavalise raamatu formaati ja keskmisest paksem. Selliseid on mul tihedalt täis kirjutatud 4 tükki, igaüks ise värvi. Ega need ühe aastaga täis saanud, ikka 4-5 aastat läks. Need on natuke nagu logiraamatud, sest ... seal on igasugust, ka isiklikku, välja lõigat ja kleebit asju, lühidalt My Documents.
Vat ühest sellisest, rohelisest, leidsin õpetuse, kuidas elada. Allikas on ebatäpselt kirjas, ainult Readers Digest.

Teekaart

* Inimestega suheldes vaata neile silma.
* Ela veidi tagasihoidlikumalt, kui su ressursid seda lubavad.
* Kohtle inimesi nii, nagu tahaksid, et sind koheldaks.
* Hoia saladusi!
* Tunnista oma vigu!
* Ole julge! Ja kui sa ei ole, siis teeskle - vahet ei märgata. (!!??)
* Loe vähemalt kordki Piibel algusest lõpuni läbi.
* Ära kunagi võta inimeselt lootust. Võib-olla on see ainus, mis tal on.
* Ole ettevaatlik inimestega, kellel pole enam midagi kaotada.
* Ära jaga end liiga paljude asjade vahel- õpi ütlema "ei" kiiresti ja viisakalt.
* Ära arva, et elu on õiglane.
* Ära alahinda andestuse tähendust.
* Kui soovid, et asjad peaksid vastu vähemalt viis aastat, osta kalleimat, mida võid endale lubada.
* Ole kompleksivaba.
* Tee endale selgeks, mis on elus kõige tähtsam, ja lähtu alati sellest.
* Helista emale.

Neid punkte oli veel....
Olgu muud, mis on, aga Piibel on mul siiani läbi lugemata. (Häbi, filoloog!)

Mida ma olen aastaga õppinud

1. märtsil saab minu blogi üheaastaseks. See pole muidugi mingi iga võrreldes vanade kaladega. Aga selle aasta jooksul olen saanud selgeks blogimise põhitõed iseenda jaoks.
Need on (suvalises järjekorras) :

1. Ole aus iseenda vastu! Ära jäta teistele endast soodsamat (noorem, ilusam, targem, terasem!) muljet, kui sa tegelikult oled.
2. Ära kirjuta asjadest, millest sa midagi ei jaga. Milleks demonstreerida oma küündimatust!
   
3. Ära püüa võita populaarsust põhivooluga kaasa minnes (näiteks lauskriitika x teemal, kellegi naeruvääristamine jm igasugused moeteemad) ega olla vaimukas, kui sul puudub selleks oskus.
   
4. Väldi liigset avameelitsemist ja intiimseid teemasid, nn hingestriptiisi, mida hiljem nuttes kahetsed.
   
5. Arvesta alati sellega, et sinu blogi võib lugeda kes tahes, ka inimene, kes sind tunneb hoopis teistes situatsioonides.
6. Kui millestki kirjutada pole, siis ära kirjuta. Milleks risustada Internetti!
   
7. Ära kommenteeri teise blogis ülepeakaela, esimese reaktsiooni ajel. Enne mõtle järele, kas sul üldse on midagi öelda.
   
8. Kommentaar ei tohi olla selline, mida järgmisel momendil tahad ära kustutada ( ka kustutamine jätab jälje!), sest oled mõelnud ühtmoodi, aga aru saadakse teistmoodi.
   
9. Väldi flirtimist ja kahemõttelisust, mis pole sulle omane.
   
10. Ära kiindu liigselt teistesse blogijatesse, nii et see su elu hakkab mingil moel mõjutama.
11. Ära killusta end liiga paljude blogide lugemisega. Vali endale need, kes sind tõeliselt huvitavad ja köidavad.( Vt veel kord eelmist punkti). Muidugi, alati on võimalus leida endale uusi blogituttavaid!
12. Vähenda seda lolli kommet, et iga oma postituse puhul teed sinna hiljem parandusi ja täpsustusi, nagu ma seda juba täna olen mitu korda teinud.
    
13. Ära kaota reaalsuse taju ega loo endale illusioone - virtuaalelu on siiski midagi muud kui tegelik elu.

Paradoks on aga selles, et ma pole ise suutnud neist põhimõtteist kinni pidada, kuigi püüan. Pidevalt püüan!

Väga tähtis! Need reeglid olen püstitanud iseenda jaoks, mitte kellelegi teisele need ei laiene!!

....juba ma leian, et ajan siin mingit pada... (Vt punkt 6)

Pealkirjata

Olen selles blogis teadlikult vältinud igasugust temaatikat, mis kaudseltki vihjab sellele, millega iga päev kokku puutun. Aga kui siin mitmes blogis kirglikult lahatakse koolivägivalda ja seda, et õpetajad ei tee oma tööd südamega, siis tahaks sõna sekka öelda.

Kool on koht, kus mõni käib rõõmuga - saab seal oma suhtlemisvajaduse rahuldatud ja õpib ka midagi. Veab, kui teda ei narrita või kiusata. Teine käib koolis põhiliselt ennast välja elamas, seltskonna mõttes - sahkerdab tunnis ja kraakleb vahetunnis, tal on kaasas täiuslik arsenal, et igav ei hakkaks. Kolmas käib nagu (sunni)tööl - lihtsalt peab ju, õnneks saab koolis süüa ja ruumid on ka soojad. Neljas võtab rahulikult - ajab oma rida, tal on paar head sõpra ja mõni meeldiv tund/õpetaja. Viies tuleb igal hommikul hirmuga ja ohkab päeva lõpus kergendatult, kui enam-vähem terve nahaga pääseb. Kuues on paindlik, mõistlik, tasakaalukas, avatud, õpetajate unistus... Seitsmes on nohik- kui ta on piisavalt tugev, siis ei lase ta end häirida välistest mõjudest, elab omas maailmas. Kokku on umbes 30 erinevat tüüpi.
Oponentide põhiargument on, et õpetaja ei märka kõiki, ei tegele kõigiga võrdselt. Õpetaja tegeleb terve klassiga, tal pole tunnis abilist ega administraatorit. Suure tähelepanuvajadusega, eriti tüüp 2, võtab endale rohkem ja seda kõikide teiste arvelt. Päris kindel on see, et kui lapsel on koolis probleeme, siis tulevad need kodust või ühiskonnast kaasa. Kelle isa joob või pole teda üldse, kellel on vanemad nii hõivatud oma eluga, et pole laste jaoks aega, kellel on halvad mõjud/sõbrad või on geneetiliselt halvale rohkem vastuvõtlik.... ja siis veel need indigod või hüpid...
Õpetajaid on ka igasuguseid. Palju on loota, et kõik on kooli nagu loodud või et see töö on nii tore, et võib teha paljalt missioonitundest. Kui õpetajatöö oleks atraktiivne ja hästi tasustatud, pakuks palju loomingulisust ja ainult positiivset, oleks ühiskonna poolt kõrgelt hinnatud, siis läheksid võib-olla (!!) noored ja andekad koolidesse tööle. Võib-olla tuleksid siis ka mehed kooli? Muidu mitte.

Kindlasti on 9st 5ni kontorilaua taga istuda nüristav, ei ole proovinud. Või autorooli keerata 12 tundi - muidugi raske. Või poes lette täita ja kaupa kaaluda. Või suuri rahasid liigutada ja materiaalselt vastutada. Või inimesi ravida. Raske-raske!
Igal elukutsel oma head ja vead. Enne sellest aru ei saa, kui ise pole proovinud. Mina pole proovinud ja sellepärast ei kipu kõiki arvustama...

Kõige tähtsamad asjad on tasuta

Vaatasin "Eestimaa uhkuse" kordust. Õigel ajal polnud näinud. Jõulude eel, paiku ja järel on inimeste meeled kuidagi avatud - pisar tuleb silma, kui näed teiste inimeste headust, empaatiat, armastust. Peaks olema rauast, et sellest mitte heldida.
Siis mõtledki iseenda peale: keda oled aidanud või päästnud? Kas sellest piisab, et tegid rahalise annetuse Jõulutunnelisse, et andsid oma panuse kodutute loomade ja erivajadustega laste toetusfondi, et poetasid kirikus korjanduskasti oma osa?
Täna on kolmekuningapäev, pühade lõpp. Homme läheme kõik vapralt tööle. Tööd, jumal tänatud, on veel. Tervist on, jõudu on, tahtmist ka on. Peaasi, et külm ära ei võtaks. Lootust on. Praegu veel on.
Kõige tähtsamad asjad on õnneks veel tasuta. Ja neid ei pea sorteerima.

Mida saab raha eest ja mida mitte

Minu sõbranna saadab mulle aeg-ajalt väga mahukaid postitusi, mis löövad korraga mu hot.ee nii täis, et olen sunnitud kirju ja manuseid vahepeal kiirkorras ära kustutama.

Siis leidsingi ühe kena asja, mida tahan siin üles tähendada. Asi ise oli pikk, ees- ja järelsõnaga, lühidalt üks kettkiri, vist Hiinast. (Tunnistan siinkohal üles, et minu juures katkevad kõik ketid, ja ma riskin sellega, et ma ei saa mitte kunagi miljon dollarit.)

Nota bene!
Allpool olevad mõtted ei ole minu omad, aga ma olen nendega nõus.
Jõulutäht on võetud Internetist.

- Raha eest saab osta maja, aga mitte kodu.
- Raha eest saab osta kella, aga mitte aega.
- Raha eest saab osta voodi, aga mitte und.
- Raha eest saab osta raamatuid, aga mitte mõistust.
- Raha eest saab osta positsiooni, aga mitte respekti.
- Raha eest saab osta ravimeid, aga mitte elu.
- Raha eest saab osta seksi, aga mitte armastust.

- Raha eest saab osta koera, aga mitte sõpra.(omalt poolt)

Lihtne, aga ilus.

Tahan/ ei taha...

Ei taha
- tüli kiskuda
- viha pidada
- haiget saada
- solvunud olla
- tujutseda
- muretseda
- ennast süüdistada
- liimist lahti olla
- halbu asju kuulda
- rahast rääkida

Tahan
- naeratada
- vahel meeldida
- valgeid jõule
- hingerahu
- blogi pidada
- pisut paitamist
- häid asju kuulda
- tunnustamist
- õnnelik/tubli olla
- iseendaga sõber/aus olla

Nimekiri on avatud...

Naerata! Miks sa ei naerata ometi!?

Lugesin Punase Hanrahani pikka lugu sellest, miks meil siin Eestis keegi ei naerata.
...sest kõik on parempoolsed ja kapitalistid, orienteeritud ainult edule, tööle ja rahale, minnakse üle laipade ja nõrgad tapetakse või heidetakse. Sest eestlane arvab, et ta on tugev ja mehine, tegelikult on tuim tümikas, robotlik töörügaja ja hammastega rahakott ja nii edasi...ja nii edasi...

Viimane naeratus suri mu huultel...

Keegi ei saa kellelegi öelda: naerata! ole õnnelik!
Naeratus tuleb seest, ta ei jõuagi alati pinnale, nagu ei jõua kõik lained randa, enne vaibuvad...
Naeratus on tunne, mida toidab elurõõm.
Seda kas on või ei ole, ükskord on ja teinekord ei ole.

PH lõpetab oma postituse siiski positiivselt, isegi südamlikult.
...ära siis naerata, kui sul ikka paha tuju on või midagi muud viga. Aga naerata siis kohe, kui selleks on natukenegi põhjust, sest naeratus on parim, mida me saame teha oma elu parandamiseks...

Kõik on õige: naeratavad inimesed on tõepoolest silmale meeldivad vaadata, kui sellist omaette naeratavat inimest just ullikeseks ei peeta.

Naerata ometi!

Mälestuste lummas

Pärast seda, kui otsustasime noorte sugulastega mälestuste blogi pidama hakata, ei saa ma enam üldse muule keskenduda. Täiesti kole lugu. Töö jääb puhta ripakile.

Eile otsisin vanaema ja vanaisa pilte. Nende põhialbumi andsin Lilli, kus elavad Lengid - vanaisa nime pärija Peeter Lenk, kes pole vanaisa oma ihusilmaga näinudki.
Nüüd natuke kahetsen, aga neil oli ka sellele õigus ju. Album oli suur, nahksete kaantega, kingitus tänulikelt õpilastelt. Fotod ilusasti kinni kleebitud, dateeritud. Nende hulgas on ka fotosid, mida meie kodus pole.

Õhtul enne magama jäämist mõtlen juba, kellest järgmisena kirjutada. Arvan, et minu ülesandeks jääbki inimestest kirjutada ja noortele sekundeerida mälestuste juures.
Uskuge, see on jumalik tunne, kuidas elatud elu ja lähedased inimesed su juurde tagasi tulevad ja sa neid nüüd palju paremini mõistad kui nendega koos elades.

Kohtumiseni mälestustes!

Blogisõltlane? Jaa!

Lugesin Tiiu posti ja tekkis vastulause ütlemise soov.
Iseenda juures olen küll hirmutava tendentsina märganud blogisõltluse süvenemist. Eriti siis, kui põhitöö lausa kukil ei istu. Kui olen midagi üllitanud, siis terve päev kripeldab, lausa veab vaatama, kas keegi on kommenteerinud.

Kui midagi juhtub või mingid kolehead mõtted tulevad pähe, siis jälle arvuti manu. Meenub Voldemar Panso, kes vaatas eluteatrit ka mõttega: kuidas seda lavastada?

Aga ühte ma pole teinud - pole pannud oma blogisse mingit klikkide lugejat või populaarsuse näitajat. Mulle piisab sellest infost, mida pakub blogipuu. Kui ma peaksin veel iga päev uurima, kust, kuidas ja mil moel minu blogis käiakse, siis oleks küll asi päris hull. Minu jaoks.

Vaba nädalaga oleksin võinud lugeda mitu raamatut läbi, koristada sahtleid ja kappe, käia rohkem jalutamas, sõita Pärnusse või Viljandisse. Aga mina istun arvutis nagu mõni teismeline. (Loodan, et teismelised ei solvu!)

Võib-olla ei ole aeg arvutiga päris tühja läinud!? Ma olen leidnud hästi toredaid blogijaid, kelle elu on hakanud mulle korda minema. Olen ennegi välja öelnud, et blogi ei ole minu jaoks meedia, vaid on pigem ilukirjandus - autobiograafia, memuaristika, mida ka päriskirjanduses mulle viimasel ajal meeldib lugeda.

Kui keegi on ka minus midagi leidnud, siis on mul hea meel.

Edit. Mõned küsimused nn laiale ringile.
- Kas on olemas head sõltuvused ja halvad sõltuvused?
- Kui öeldakse kellegi kohta töönarkomaan, kas see on halb või hea hinnang?
- Kui ma olen sõltuvuses blogidest, kas see on siis minu puudus või lihtsalt eripära?
- Miks on naabrinaisega pläramine halvem kui blogide lugemine?
- Kas blogides võib kirjutada kõigest, mida sülg suhu toob?
- Kas ka blogides kehtib kirjutamata seadus, et teiste jutu vahele ei ole ilus sekkuda ehk siis ümbersõnastatult: igasse blogisse ei sobi kommenteerima minna? Miks on muidu aina rohkem levinud kommentaaride eelnev hindamine blogi autori poolt. Ma saan aru küll, miks seda tehakse.
Jne