Kevade tulemine

Meil on siin neli aastaaega, aga kõige rohkem oodatakse ja räägitakse ikka kevadest. See on peaaegu sama tähtis kui uue aasta saabumine. Otsitakse kevade märke, tunnet, tõmmatakse õhku ninasõõrmeisse - kas on juba kevade lõhna?
Esialgu ei toimu midagi - öösel külmetab, päeval sulatab. Tuul on vinge ja mahlakase asemel tilgub nina. Üks märk on see, et hommikul läheb vara valgeks. See viga aga parandatakse varsti ära, kui minnakse üle suveajale.
Nii et kevad on küll meeltes, igatsustes, aga reaalsuses alles kaugel.

Tunnen inimesi, kel hakkavad sõrmed surisema - tahaks mulla sisse neid panna. Kellel on ammu seemned ostetud/tellitud, võib-olla pottigi pistetud.
Mina ootan kevadet väga, aga sellist, kui kask on õrnalt heleroheline, ussike ukerdab mullast välja, linnud on ärevuses ja ei lase magada, hing on haige, sest igatseb tont teab mida.
Mina ootan kevadet, kus rohulible kasvab silmnähtavalt, pungad pakatavad kõigest väest ja metsaalune on (sini)lilli täis. Ja päike põletab nagu läbi suurendusklaasi.
Miks mulle tundub, et sellised kevaded on jäänud ka aegadesse, kus "rohi oli rohelisem"?
Peale selle ma kardan, et SEE aeg on nii üürike, et ei jõua märgatagi.

Ükskord kirjutas laps kirjandis "Kevadet otsimas": otsisin "Kevadet" toast ja köögist, küsisin vanaema käest, kas ta pole näinud. Otsisin päeva, teise, tüki kolmandatki. Lõpuks leidsin ...madratsi alt. Kes ta sinna küll oli pannud?

Kevadest on palju luuletusi, mõned neist on väga tuntud.

Ühte lugesin hiljuti.

Hullkauge kevad, roheline kleit
ja huulil, mis veel polnud puudutand,
campari. Elu esimene klaas,
mis muutis kõik - see magusus, hõrk,
mõrkjus,
see meeletus - ja haljas, haljas valu,
mis hoiab ärkvel läbi unegi.

Doris Kareva kogust "Lõige" (2007)

Pildil punarind

Kõige tähtsamad asjad on tasuta

Vaatasin "Eestimaa uhkuse" kordust. Õigel ajal polnud näinud. Jõulude eel, paiku ja järel on inimeste meeled kuidagi avatud - pisar tuleb silma, kui näed teiste inimeste headust, empaatiat, armastust. Peaks olema rauast, et sellest mitte heldida.
Siis mõtledki iseenda peale: keda oled aidanud või päästnud? Kas sellest piisab, et tegid rahalise annetuse Jõulutunnelisse, et andsid oma panuse kodutute loomade ja erivajadustega laste toetusfondi, et poetasid kirikus korjanduskasti oma osa?
Täna on kolmekuningapäev, pühade lõpp. Homme läheme kõik vapralt tööle. Tööd, jumal tänatud, on veel. Tervist on, jõudu on, tahtmist ka on. Peaasi, et külm ära ei võtaks. Lootust on. Praegu veel on.
Kõige tähtsamad asjad on õnneks veel tasuta. Ja neid ei pea sorteerima.

Täna on teistmoodi päev

TÄNA on mul tunnivaba päev ja ma ei lähe mitte kuhugi.

Päev algas kohe üllatusega. Helistas endine klassiõde, kes otsib meie endise klassivenna kontaktandmeid. Klassiõde on saanud hakkama kirjanikuteoga ehk üllitanud oma esimese lasteraamatu. Luuleraamat (või mitmuses?) on tal ilmunud varemgi...

TÄNA on ilm palju parem, taevas kõrgem ja isegi päikest paistab... Seega tuju rõõmsam ja elu tundub ilusam.

See-eest oli eile üks mammutpäevi. Tavalisele koolipäevale järgnes õppenõukogu ja siis gümnaasiumiosa jõulupidu. Koju sain kell 12. Nii palju oli vahepeal mahti, et käisin kodus riideid vahetamas.
Jõuluvana käest sain pika pai ja ta ütles, et tunneb mind juba (oma minu täpsustus) sünnist saati, nagu mina tedagi ... tema sünnist saati. Ja ilusad kõrvarõngad sain ka...

Illustratsiooniks Paul Kondase maal "Näärivana kalastab", mille ta maalis 81-aastasena. Paadis on kuusk, järveveel peegeldumas kuu ja muu... Võib-olla ongi see praegune või tulevane reaalsus. Tuleb leppida.

Lisatud kell 13.30.
Päeva teine üllatus on see, et äsja helistas tütar ja kutsus mind Viljandisse Pauluse kirikusse Dave Bentoni kontserdile. Neil on pileteid üle. Miks ma siis ei lähe, lähen küll.

Maailm su ümber

Tunne, et maailm su ümber on nii väike ja et sina nii tähtsusetu, on vahel rusuv. Neid, kellele sa tõeliselt korda lähed või kes sulle korda lähevad, on aina vähem. Või ainult tundub see nii?
Justkui seisaksid ookeani kaldal ja tajuksid iseenda tühisust ja väiksust... Hall taevas kummub su üle ja vajutab raskelt. Küsid iseenda käest, mida on sul teistele anda. Mitte midagi, sest anum on tühi...
Võib-olla on mööduva aasta limiit läbi? Tuleb uus, ja jälle on kõik hästi?

Jõulutundetus

Ma keeldun sel aastal jõuludest.
Mul pole ühtki kinki ostetud.
Ma ei pane kuuske tuppa, kuigi see on mul rõdul juba olemas.
Ma ei kuula enam ühtki jõululaulu ja ei söö ühtki jõulusööki.
Minu jaoks sel aastal jõulusid ei tule...

Aga ma vist ikka ei saa päriselt kõike eirata. Ma veel vaatan, mida ma tagasi võtan.

Naerata! Miks sa ei naerata ometi!?

Lugesin Punase Hanrahani pikka lugu sellest, miks meil siin Eestis keegi ei naerata.
...sest kõik on parempoolsed ja kapitalistid, orienteeritud ainult edule, tööle ja rahale, minnakse üle laipade ja nõrgad tapetakse või heidetakse. Sest eestlane arvab, et ta on tugev ja mehine, tegelikult on tuim tümikas, robotlik töörügaja ja hammastega rahakott ja nii edasi...ja nii edasi...

Viimane naeratus suri mu huultel...

Keegi ei saa kellelegi öelda: naerata! ole õnnelik!
Naeratus tuleb seest, ta ei jõuagi alati pinnale, nagu ei jõua kõik lained randa, enne vaibuvad...
Naeratus on tunne, mida toidab elurõõm.
Seda kas on või ei ole, ükskord on ja teinekord ei ole.

PH lõpetab oma postituse siiski positiivselt, isegi südamlikult.
...ära siis naerata, kui sul ikka paha tuju on või midagi muud viga. Aga naerata siis kohe, kui selleks on natukenegi põhjust, sest naeratus on parim, mida me saame teha oma elu parandamiseks...

Kõik on õige: naeratavad inimesed on tõepoolest silmale meeldivad vaadata, kui sellist omaette naeratavat inimest just ullikeseks ei peeta.

Naerata ometi!