Inimestest ja koertest

Kui lugesin, et Epp võttis Mariale seltsiks koerakutsika Venemaalt, siis lausa ehmatasin ära. Kes teab, see teab. Koera ei võeta lapsele mänguasjaks. On ju teada, et laps tüdineb varsti ja ei ole võimeline mingit vastutust loomakese eest võtma. Peale selle vajab koer hoolitsust ja armastust 24 h, teda ei saa jätta üksi õue mitmeks päevaks, kui tuleb tahtmine kuhugi pikemaks minna.

Kui meie olime lapsed, siis tahtsime ka endale hirmsasti koera (kesse ei tahaks!!). Kord tõid vennad ühe pika kerega koeravolaski meile koju. Esialgu peitsid ta kuuri alla ja käisid teda seal vaatamas/ toitmas. Õige pea tuli saladus ilmsiks ja vanemad käskisid koera kohe tagasi viia. Ema ütles, et meil on suur pere ja vähe ruumi, endalgi väga kitsas, meil pole võimalik koera võtta.
Nii see lõppes.

Kui mu tütar oli kooliminekueas, saime tuttavate käest ühe segatõugu koerakutsika. Panime Bibi nimeks. Ta oli väikest kasvu ja väga emotsionaalne. Talle ei meeldinud joodikud, rattasõitjad ja teised koerad. Ta armastas hullupööra oma inimesi ja talus kassi, kellega  oli sunnitud ühe katuse all elama. Bibi oli koolitamata/kasvatamata, ta ei kuulanud üldse sõna ja kasutas alati juhust, kui sai toitu varastada. Sellegipoolest oli ta meile armas. Jooksu ajal pani ta kodust punuma, sellest tuli ka pahandusi. Siiski ma ei tea, et temast oleks järglasi sündinud. Ta oli selline kaugelt passija vist. Paar korda kadus ta ka ära, aga tuli ikka koju tagasi. Ükskord tuli Bibi kooli ja tekitas sellega väga suurt furoori. Ma pidin tütre tunnist välja võtma ja laskma tal koera koju viia.
Bibi elas 18aastaseks. Tema elutahe oli hämmastav. Lõpuks ta enam ei näinud ega jaganud tuhkagi, põis ka ei pidanud ja voodisse tuli teda juba tõsta.
Lõpuks otsustasime tütrega, et laseme tal minna...sinna, kuhu nad ikka lähevad.

Kui mu tütar 4 aastat tagasi koerakutsika võttis, siis olin ma algul vastu. Minu argumendid olid: tuleb palju muret juurde, lapsed alles väikesed, kui tahavad perega ära minna, siis kuhu koer jääb. Salamisi mõtlesin ka, et mul tuleb osa kohustusi enda peale võtta, mis on ka tõsi (näiteks korjan koeras...a aiast kokku). Koer, nimi Joosep, hüütakse Jossuks, on suurt kasvu. Ema kuldne retriiver ja isa teadmata, arvatavasti berni karjakoer. Mõistagi polnud see suhe planeeritud ja soositud.
 Teda on ka koolitatud ja isegi natuke treenitud agility vallas. Kuna tal aga ilmselt palju eeldusi võistlusspordiga tegelemiseks polnud, siis jooksis ta oma rabeduses  perenaise esimesel võistlusel jalust maha. Tulemuseks - põlvevigastus ja operatsioon( perenaisel).
Meie koer on sotsiaalne, ta võtab kiiresti inimesi omaks.  Kui pere sõidab kottu ära, siis saab Jossu kaasa või lähen mina kodu- ja koerahoidjaks. Kui ta noorem oli, siis enne ta magama ei läinud, kui kogu pere oli koju jõudnud. Truu hing.
Muide, minu sõna ei suvatse ta eriti kuulata, kui just isklikku kasu ei näe. Muidu armastab ta mind väga, sest  mul on ju alati tema jaoks midagi kaasa võetud.

                                                  Mari  koos Joosepiga

                          Jossu koos šveitsi valge lambakoera kutsikatega

Jossu aastasena koduküla rannas

Jossu ja kevad (2019)

Kohtumine Vanjaga*

Kui vaatasin "Tähelaeva" Ivan Makaroviga, tuli eredalt meelde tema isa Mihhail Makarov, kes õpetas Tartu ülikoolis aastakümneid filosoofia ajalugu. Juba esimesel kursusel oli teada, et viienda kursuse sügissemestril on eksam ja selle teevad ära vähesed. Hirm Makarovi ees põhines sellel, et ta ei sallivat naisi, eriti filolooge (lootusetult lollid!). Detailid olen ära unustanud. Seda mäletan, et ta ei osanud eriti perfektselt eesti keelt (sellest tulenevalt liikus tema kohta palju anekdoote) ja tema loengut oli raske konspekteerida. Kuna need toimusid kogu teaduskonnale ühes (Vanemuise ringauditooriumis), siis mina külastasin küll neid harva. Aga ülikooli tahtsin ära lõpetada.
Siis sain kusagilt vanemate kursuste käest Makarovi loengute konspekte laenata. Ja nüüd - tänapäeva kontekstis eriti uskumatu- minu isa ja noorem vend trükkisid need märkmed trükimasinal ümber. Muidugi läbi kopeeri ja maisipaberil, nii et ma sain õnnelikuks teha veel 5 inimest. See oli aukartust äratav kogus materjali. Ma arvan, et see on mul kusagil alles (olen oma ülikooli konspekte säilitanud).
Kui eksam hakkas lähenema, kasvas hirm kolossaalseks. Mäletan, et liigutasime isegi taldrikut, et teada saada, mis saatus toob. Mina sain eksamil ausa 4. Konspektidest oli kasu!!!?
Nüüd vaatan, et vana Makarov on täitsa rauk, aga sama resoluutne kui varemgi (ei poolda liberaalse ja väga humaanse poja poliitilisi vaateid!).

*Ivan Makarov on ääretult sümpaatne venelane. Ma teadsin seda varemgi, nüüd sain kinnitust.
Saates oli palju Urmas Alendri muusikat.

Ongi august käes...

Kuigi see suvi on igas mõttes kaunis olnud - pole mul muret olnud ega miskit, pole tööga end tapnud, ei võtnud remonti ega aknavahetust ette, olen keskmisest rohkem lihtsalt puhanud- on mul väike rahulolematuseuss hinges, et midagi huvitavat peaks veel tegema, kuhugi peaks minema. Talvel nagunii istu enamasti kodus...

----
Kunagi väga ammu, eelmisel sajandil, kui ma polnud veel suurt kusagil käinud, sõitsime koos sõbrannadega Ukrainasse Krementšugi linna, mis asub Dnepri ääres. Vene ajal, teate isegi, pold ju probleemi. Rongipiletid olid odavad, ööbimise leidsime lihtsalt - anti elumaja, perenaine ööbis ise kuuris. Loodusannid- virsikud ja persikud- ei maksnud õieti midagi.

Meil oli tookord väga vilets suvi. Sadas pidevalt ja oli külm. Terve aeg käisime jopega. Aga Dnepri ääres ilus päike, ilmad kui kuld. Dnepr avar nagu meri, pilguga ei haara. Sattusime eufooriasse ja lasime päikesel end võtta. Sel ajal ei rääkinud keegi UV-kiirgusest ja muudest ettevaatusabinõudest. Õhtul määrisime end hapukoorega ja millega veel, miski ei aidanud. Paar päeva istusime rannas, valged linad ümber.
Tagasi tulime Kiievist lennukiga Riiga, otsepileteid ei saanud. Riias sadas jahedat vihma nagu Eestiski. Oli augusti keskpaik.
----
Loo moraal on selles, et suvel ei tasu panna panust lihtsalt vee- ja päikesemõnudele, vaid suvi peab rahuldama inimese kõiki meeli. Viimane aeg on midagi ette võtta...

pilt netist

Veel üks nostalgiast nõretav suvelaul

Mälestusi televisioonist

Televisioon on üks "asi", mis meie endi silme all ja eluajal on teinud tohutu arengu.

Ma jutustan oma mälestustest tv-ga seoses.
Need on muidugi väga katkendlikud ja aukudega nagu ikka mälestused. Seepärast ma ei mää-leta üldsegi, millal esimene telekas meie perre tuli. Arvestades, et olime vaesed, ei saanud see olla 50ndate teisel poolel, kui etv alustas, aga mõeldes jälle sellele, et meie isa oli väga uuendusmeelne ja edev omamaks kõike, mis on moodne (makk, grammofon, telefon), siis võis 60ndate alguses telekas meil kodus juba olla küll.

Millal need "Horoskoobid" hakkasidki? Ja esimene omamaine seep "Mis Koosta peres uudist?" "Entel-tentel-trika-trei"?
(guugeldasin- need olid 60ndate II poole tegijad) Vat siis oli telekas ikka tähtis pereliige küll!

Oma esimeses töö-ja elukohas ma küll telekat ei omanud. Polnud ilmselt võimalik osta või ei pidanud oluliseks? Sai ju küla peal vaatamas käia, nagunii oli sel eluperioodil vilgas seltsielu.

Kui tulin koju tagasi elama, siis otsustasime isaga, et kogume kahepeale värvitelekaraha kokku. Niisama ühe kuu palgast seda ei ostnud, ilmselt polnud ka vabalt saada. Igatahes läks aega ja koju ta saabus - suur, raske ja värviline. Esimesed asjad, mis mäletan, olid suusatamise ülekanded.

Õige ruttu hakkas uus telekas jonnima - kord läks hääl ära, kord olid värvid valed, vahel jooksis pilt või kustus mõni lamp. Alguses aitas see, kui rusikaga pihta panid.
Mäletangi ainult lõputut jama. Ju sattus paha pill, kuu lõpus kiirustades kokku klopsitud.
Lõpuks hakkasin kartma, et telekas plahvatab ja me saame viga.
Ei julgenud lasta lapsel üksi telekat vahtida.

Kui Brežnev suri, siis mängiti terved päevad lõputult kurba muusikat. Läksime õhtul õpsidega teatrisse ja ma ei lubanud tütrel telekat lahti teha.
Ütlesin: "Nagunii seal midagi ei näidata, Brežnev on surnud. "
Seepeale küsis mu laps: "Kas siis onu Brežnev tegi kõiki saateid?"

Nüüd ta siin mängib, telekas nimelt. Näidatakse vanu saateid, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama. Et ETV-l on 55 - MIS SIIS??!!

Pesupesemisest ka

Tänane pesu pestud ja välja viidud ka juba. Küll on mõnus, kui õhk on ainult 24 kraadi ja muru kastene. On alles varahommik.

Mida sa nii palju pesed, küsiti. Üksik inimene, palju sa seda pesu määrid?
Mina aga lausa otsin, mida pesta.
Mis mina? Masin peseb ju!

Aga mul tulevad meelde kauged ajad, kus pesumasinaid polnud veel leiutatud või olid need ainult rikastel. Minu lapsepõlves oli pesupäev täitsa katastroof. Siis ei tehtud perele süüa kah, sest pliidil keesid valged pesud - kuidas sa muidu need puhtaks said. Köök oli auru ja pesuseebi haisu täis. Ema nühkis ja nühkis, suure pere pesu pesta ju.
Hiljem avati meie väikelinnas avalik pesumaja, kus tuli aeg varakult kinni panna ja seal siis sai pesta. Pole küll kursis, aga võib-olla on niisuguseid suurlinnades veelgi. Kindlasti on.

Kui see ennast ära ei tasunud või amortiseerus, hakati musta pesu korralikult pakendatult ja numbritega varustatult vastu võtma teenindusmajas ja see saadeti edasi Viljandisse, kust ta mõne nädala pärast puhtalt naases. See meenus mulle nüüd, kui ma ülevalt kapist leidsin veel ühe paki kinniseotud valget voodipesu. No enam eriti valge pole. (millegipärast on seistes kollakaks tõmmanud).

Esimene pesumasin meie peres oli poolautomaatne Riga. Pidas kaua vastu, oli tubli, kuigi ise vett ei soojendanud ega tsentrifuuginud. See-eest sai ühes vees mitu täit pesta, kui just väga rokane pesu pold. Loputamine ja väljaväänamine toimus käsitsi.
Kui Riga üles ütles, siis polnud mul kaua aega üldse pesumasinat. Kuidas ma siis sain? Kuidagi ikka sain, pesin käsitsi ja suuremad asjad saatsin mujale pesta.

Ja alles nüüd sel talvel sain oma esimese täisautomaatse pealtlaetava pesumasina nimega Electrolux.
Nii saabus minu ellu aeg, kus pesupesemine on lausa lust.

Jõulutoit

Ma olen mugav inimene - ei viitsi söögitegemisega jahmerdada. Tööpäevadel söön koolilõunat, nädalavahetusel teen ühepajatoitu.
Jõulude eel keskendun traditsioonilistele eesti jõulutoitudele, mida ostan kohalikust konsumist.
Vahel, nüüd juba õige harva, tulevad meelde need kauged ajad, kui poest sai paremaid asju ainult leti alt. Siis oli väga tähtis omada tuttavat poemüüjat. Ega niisama ka midagi saanud, mingil moel pidid ikka kasulik olema. Müüjatädi lapsega pidid natuke lahkem olema. Praegu kvalifitseeruks see vist süüdistuseks "korruptsioon", siis oli tavaline "käsi peseb kätt".

Poesült sel ajal küll kusagile ei kõlvanud, sestap tuli ise keeta. Suure potiga. Pool seapead, kaks jalga ja tailiha osa suurendamiseks ka vähemalt üks koot.
Päevatöö oli - keeda, keeda, koori vahtu pealt. Kui kondid lahti, siis tükelda, korja seasilmad ja karvased tükid välja.
Rasvane tuli, nii et pärast tahkumist oli kausil mitmesentimeetrine valge kiht peal.

Verivorsti tegin viimati lapsepõlves, siis olin küll rohkem abitööjõud - pudrulehtri hoidja või soolikajupi kinnisiduja. Seatapja käis küla pealt.
Kõrvitsasalat, marineeritud seened, pohlamoos, hapukapsad - kõik ikka ise tehtud. (kindlasti on tänapäevalgi tublisid perenaisi!!)

Täna läksin poodi ja ostsin esimese vooru jõulutoitu külmkappi valmis. Iga päev ju poes ei käi.
Sülti, verivorsti - nii palju erinevaid tootjaid. Müüja ka ei oska soovitada. Salvesti pohlamoos ja hapukapsas, Felixi kõrvitsasalat. Piparkooke vähemalt 5 erinevalt maalt.

Nüüd on jõulutoitu kõht täis. Varsti hakkan sättima päälinna teatrisse kohvi jooma. Tõotab lõputu kohvijoomine tulevat.
Homme kirjutan, kui viitsin.

Meenutame häid õpetajaid

Algas hea õpetaja kuu. Miks ka mitte, sest 5. oktoober on õpetajate päev (vist ülemaailmne!?).
Lugesin ka Tiia vastavat postitust.


Õpetaja headuse hindamiseks on palju kriteeriume: oma aine valdamine, loovus ja innovaatilisus, huvitav ja meeldiv isiksus, suurepärane suhtlemisoskus, enese kehtestamise võime jms
Hea õpetaja ei tohiks olla kiuslik, närviline, naljavaene, igav, veider(koomiline), jäik, kättemaksuhimuline.
Lühidalt - hea õpetaja peaks olema ideaalinimene, kes suudab oma isiksusega mõjutada õpilasi kogu nende tulevase elu. Head õpetajad jäävad meelde surmani ja nende headus ei kahane ajas. Tihtipeale on nii, et kooliajal kardetud ja kirutud õpetajad osutuvad hiljem mälestustes heaks.
Üldiselt armastatakse ja hinnatakse esimest õpetajat, sest siis on laps veel väga vastuvõtlik ja kiinduv olevus, ja algklasside õpetajad on teistsugused ka kui aineõpetajad (rohkem ema moodi ja väga loovad-mängulised).

Mul on kaks õpetajat, kellega ma suhtlen siiani.
Mõlemad on juba üle 80 aasta vanad.
Esimene on minu klassijuhataja ja eesti keele õpetaja Helgi Karolin. Tema mõjul ja soovitusel läksin ma eesti keelt õppima. Ta kiitis mind koolis kirjandite eest, pani seinalehte tegema ja klassikroonikat kirjutama, saatis kõnet pidama Tallinnasse suure auditooriumi ette. Ta tekitas huvi kirjanduse vastu (mitte ainult kohustusliku), sest jutustas väga elavalt, mahlakalt, leidis huvitavaid seoseid eluga. Ta oli väga emotsionaalne õpetaja ja kui vihastas, siis ikka ütles:)

Kui ma tulin oma kodukooli tagasi, nüüd juba õpetajana, siis olime kolleegid. Ütlesin talle teie, enne ei saanud sina öelda, kui ta läks pensionile ja meist said nö sõbrannad. Praegu elab ta Tartus ja me enam nii tihti kokku ei saa.

Teine õpetaja oli mu kolleeg minu esimeses töökohas - Märjamaal. Ta õpetas saksa keelt ja oli nii suur autoriteet, et konfliktid temaga oleks olnud ilmvõimatud. Mida teeb tuuleke kaljurahnule? Tema nimi on Linda Sõrmus. Tema õpetusest noorele kolleegile jäi meelde, et õpilase käest tuleb küsida täpselt seda, mida oled talle õpetanud. Veel ütles ta, et kisendav ja endast väljas õpetaja on naeruväärne. Kõige paremaid tulemusi enesekehtestamisel saavutatakse vaikse häälega öeldud sõnadega(olgu need siis kas või iroonilised ja sarkastilised ...vajadusel muidugi).

Soovin kõikidele blogivatele õpetajatele toredat õpetajate päeva ja kuud ka!!!

Postitus on kirjutatud nö tellimisel, sest sain vastava palve.
Vaata sina ka ja meenuta!

15 aastat tagasi

Eestis ei ole vist inimest, keda Estonia hukk 15 aastat tagasi poleks otseselt või kaudselt puudutanud.
Ma mäletan seda ööd väga selgelt. Isegi siin südamaal tormas nii, et ma ei saanud magada. Vahetasin asendeid ja asemeid, ikka ei tulnud und. (Täiskuu ajal on samamoodi). Siis panin raadio mängima, kuulasin tookord Raadio 2. Mihkel Raud tegi hommikuprogrammi.
Esialgu ei suutnud uskuda, et sellised asjad juhtuvad tänapäeval pisikesel turvalisel Läänemerel. Olin selleks ajaks juba Soomes laevaga käinud ja loksumist polnud tundagi.

Siis lõi hirm nagu nuga südamesse. Jalad ei kandnud, roomasin telefoni juurde ja valisin venna kodu numbri. Ma teadsin, et mu vend käib laeval mängimas. Tol ajal oli see muusikute põhileib. Mul ei tulnud paanikaga meelde, mis laeva peal ta on.
Vennanaine oli veel ärkamata, ta polnud juhtunust kuulnud. Seda sain siiski teada, et minu vend oli samal ööl ühe teise laeva peal.

Üks meie kooli vilistlane pääses Estonialt, ta oli tugev spordipoiss. Tema naise vend uppus. Nad olid need esimese põlve rekkajuhid, kes käisid Eesti - Rootsi vahet tööl.

Urmas Alender olevat ette tunnetanud, et see temaga juhtub. Igal juhul on laule, mis tagantjärele tunduvad tähenduslikud.

Pilt: tahtsin pildistada sirgelt sadavat vihma, mis oli prožektorvalgustuses kui pärlikeed. No kas on näha???

Üks vana kiri, dateerimata

Täna on ilus kuupäev - 09.09.09. Ilm on ka ilus.
Näppu sattus üks vana kiri, dateerimata, oletame, et 09.09.90.
Kirjutatud tütrele.

Kallis laps!
1) Võta raha minu sahtlist passi vahelt!
2) Käi poes, too süüa(leib, piim)!
3) Tee süüa vähemalt 1 x päevas!
4) Vii prügikast tühjaks (köögis), kindlasti!
5) Hoolitse vanade ja loomade eest!
6) Külmkapis on viinereid, hapukoort!
7) Hoia suur tuba enam-vähem korras, oma tuba ka!
8) Ole hea laps!

Tervitab ema

Veel üks mälestus Balti ketist*

Tervitused vabadusvõitlejatele!

Balti keti pildid olidki Karini diapositiividelt maha pildistatud, pilte oli neli või viis, rohkem mitte. Nad olid mul ofoto albumis, aga see muutus tasuliseks ja seetõttu mul seal enam pilte ei ole.

Laupäevases Õhtulehes ilmus intervjuu Lilli naistega: http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=342792
Ajalehe paberversioonis on ka üks neist diapositiivi piltidest 20 aastat tagasi, kuidas me kõik seal Balti ketis seisame (Lilli vanaisa jt sugulased ja meie ka, poisipeade ja uhkete villaste dressidega).

Pühapäeva öösel osalesime teatejooksus (see, mis algas Tallinnast ja lõppes Riias). Meie (mina, Ken, Helen, Randi) valisime oma distantsiks 191. kilomeetri (Porri teeotsast kuni Karksi bussijaamani), start oli kell 2.50 öösel. Väljas oli nii pime, et sõrme ka ei näinud suhu pista. Aga joosta oli valge, politseiautod olid ees ja taga vilkuritega, prožektor säras näkku. Päris jooksjaid oli 2, meie nende taga. Karksi bussijaamas liitus juba rohkem osalejaid. Ken jooksis edasi kuni lossikateni. Teised sugulased jooksid Lillis. Rait pani vist piirini välja suure Eesti lipuga. Pühapäeva õhtul käisime Läti piiril Balti keti aastapäeval. Seal avati uus mälestusmärk, poliitikud pidasid kõnet ja Tõnis Mägi laulis. Sellest Helle ka oma blogis kirjutas.
Seda hetke, kui me sugulaste riviga uue mälestusmärgi ees pilti tegime, näitas ka aktuaalses kaameras.

Huvitav, et näiteks töökaaslastel, kellega olen rääkinud, pole mingeid erilisi seoseid balti keti ja teiste tolle aja sündmustega (kas olid liiga noored või ei osalenud). Aga meil ikka on, mida meenutada...

Helina*

Lisatud 26.08
Helina, ega Sul selle vastu midagi pole, et Su kirja siia üles panin? Ajaloo huvides, eks!

Kui hakkasime pühapäeval piirilt tagasi sõitma, paistis päike nii eredalt (pildistatud läbi auto aknaklaasi).

20 aastat on ikka päris pikk aeg, terve põlvkond.
Vabadus tuli, oma riik tuli. Kõik läks väga hästi. Nüüd ei kuule muust kui masust.
Praegu ei tuleks eesti rahvas nagu üks mees ketti seisma, ei võtaks käest kinni, kuigi kokku peaks hoidma ka nüüd. Praegu on rahvas tuhandeks killuks. Ja meie oma riik on meid hüljanud?

Mis meist saab? Uuesti on üleval küsimus: kas jääme püsima?

Balti kett 1989 - 2009

Balti ketil on minu ja minu sugulaste elus veidi teistsugusem tähendus kui kogu rahva jaoks. Vähemasti meeldib mulle nii mõelda. Minu emapoolse suguvõsa üks elujõulisemaid võrasid ja juuri (kui me joonistame SUGUPUU) asub Lilli-Nuia-Karksi liinil. Lilli on väike küla, millest on Läti piirini 4 kilomeetrit.

Kui toimus see tõeline Balti kett, siis sõitsime sinna kõik kokku. Juba hommikul, sest kartsime, et hiljem pannakse liiklus kinni ja me ei pääse läbi. Onu ja tema pere, kes Lillis elas (-b), võttis suure sinimustvalge kätte ja fikseeris oma permanentse kohalseismisega meile kuuluva mitmekümnemeetrise maanteejupi oma maja kohal. Hiljem sõitis sinna üks suur bussitäis Tallinna mingi tehase töötajaid, kellele oli see distantsilõik "kõrgemalt poolt" määratud. Aga me ei lasknud neid vahele, oli isegi ütlemist korraldajate poolt.

Ei mäleta enam täpselt mitukümmend meid kokku oli, aga noorim ketilüli oli alles 5kuune, vanimad üle 70 aasta. Teised mahtusid sinna vahele. Sellest ajast on kolm diapositiivi, mida on hiljem pildiks tehtud, arvutis töödeldud, nii et kõik meie inimesed on tuvastatavad.
Vanem põlvkond on juba ammu lahkunud, keskmiseski augud sees, aga see-eest on juurde tulnud palju uusi. Noorim baltiketlane on nüüd 20aastane!
Me oleme balti keti juubeleid ikka tähistanud oma kokkutulekutega ja meenutustega sellest kaunist ajast.
Nii ka nüüd.
Kõike ei jõua jutustada, läheks liiga pikaks. Mõned eredamad seigad seega.
Öine teatejoks. Lilli jõudis see hommikupoole ööd, pärast 4. Kell 1 saime magama ja kell 4 oli juba äratus. Ma mõtlesin algul, et mina küll välja ei roni, jooksma nagunii ei lähe. Aga kus sa sellega! Ei jäetud kedagi kotile, ainuke erand tehti väikelapse emale.
See oli nii lummav, kui eskort, mis koosnes politsei- ja muudest autodest, jõudis Lilli. Sõitsime nendega kaasa Läti piirile. Minust nooremad jooksid ka, mõni isegi mitu kilomeetrit.
Kui teist korda sellel ööl magama heitsin, siis ei suutnud kuidagi uinuda. Meeled olid nii elevil.

Pühapäeva õhtupoolikul käisime piiri peal ka mälestusmärki avamas. Kõned, mis peeti, olid trafaretsed. Tõlgiti kahte keelde. Teiste hulgas kõneles ka Rein Taagepera, Urmas Paet, Toomas Vitsut ja Läti poolt sama suurusjärgu tähed. Lauldi hümni.
Kui Tõnis Mägi esitas oma kaunimaid laule, sh "Koitu", siis rahvas korraks koondus troppi lava ette, võeti käest kinni ja ümiseti kaasa. Muidu sagiti seal niisama ringi ja tehti oma balti ketti vastse mälestusmärgi ees.
Meie tulime varem ära, sest pikk tee tagasi sõita.
Selle kahe päeva jooksul ei rääkinud me kordagi poliitikast (masust) ega küsinud üksteiselt "kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?". Me oskasime oma tuju teisiti üleval hoida.

Muide, kinkisin eile oma armsale ristilapsele, sellelesamale noorimale baltiketlasele, oma 20 aastat tagasi ostetud, aga siiani valmis tegemata rahvariideseeliku kupongi ja pluusiriide. Võtsin talt lubaduse, et ta teeb selle valmis hiljemalt kahe aasta jooksul.

Lisatud 3. sept 2009
20 aasta taguseid pilte Balti ketist panin üles sinna.

Lapsest minus

Ma kasvasin üles ajal, kui mänguasju oli vähe. Vaene aeg oli. Ühtegi nukku mul polnud. Meenub, et lauamänge siiski oli. Ja üks saepurust karu.
Minu laps sai endale kõik minu olemata nukud (barbisid mitte, neid vist meil veel ei müüdud!). Need olid ilusad Saksa nukud - pehme pea, siidjate juuste ja kinni-lahti käivate silmadega. Tublimad ütlesid ka "mam-ma"! Üks nukk kõndis isegi, kui käest kinni hoidsid.

Viimase nuku sai tütar kingituseks, kui läks kooli - oma ristivanemate käest. See oli tõeline hitt - elusuuruses beebi. Nimi on tal ka - Erki, ühe reaalse poisi järgi pandud. Praegu on titt juba üle 20 aasta vana. Tal on vanker, kus magab. Kõik väikesed sugulased on teda kantseldanud, riidest lahti kiskunud, mööda maad vedanud ja kõhu peale astuda püüdnud. Olen lõpuks ta päästnud õudse terrori käest. Olen talle sekkaritest uusi riideid ostnud (originaalid on vist ära peetud). Pesen aeg-ajalt ta nägu ja käsi!!
Teised nukud on ka alles, ootamas lastelaste saabumist.

Igasuguseid karvaseid loomi peale kassi on siin ka. Mitmed laste kingitud.
Võtsin mõned pildi peale.

Tuleb vist uskuda, et vananedes muutub inimene taas lapseks. Või on ilusam uskuda, et laps meis ei kao kuhugi?

Mida selga panna

Kõik naised teavad, et seoses riietumisega on kaks suurt muret: midagi pole selga panna ja riided ei mahu kappi ära.
Lugesin ühest blogist mõtteid riietumisstiilidest ja sellest, mis kellelegi meeldib või sobib. Kommentaariks on mõtteid liiga palju, sestap teen eraldi postituse. Tegelikult ennast eksperdiks ei pea ei moevoolude ega stiilide alal.

Mäletan, et kui läksin esimest aastat tööle, oli mul üks must seelik, samblaroheline kleit (väga mini) ja mõned džemprid/pluusid. Samal ajal tulid moodi alt laienevad pikad püksid. Teksad ei olnud veel kättesaadavad, kui just keegi välismaalt ei toonud või saatnud. (Eraldi teema võiks olla "minu esimesed teksad".) Panen siiani imeks, et õmblesin endale ise pükse, vaatamata oma kesisele õmblemisoskusele (esimesed sõbranna abiga).

Siis oli mul üks poest õnnekombel saadud punane trikotaažkleit, mille kandsin ribadeks. Mitte just otseselt, sest tol ajal moes olnud sünteetilised materjalid olid väga värvipüsivad ja vastupidavad. Käisin sellega kõikides oma vendade pulmades ja sugulaste juubelitel. Kui hakkas lähenema isa juubel, siis ema keelas mul selle kleidiga tulla. Põhjendus: kõik arvavad, et mul polegi muid riideid. Hiljem arutasin ülemise osa ära ja kandsin veel alumist seelikuna. Kui armas võib üks riidehilp olla!

Nüüd pole ma enam aastaid kleite kandnud- pole teisi muretsenudki-, kostüümi ja seelikut veel vahel ülipidulikul puhul. Muidu ikka püksid, igas värvivalikus, igas pikkuses, igast materjalist. Ja t-särgid - kõikides värvitoonides. Sama asi toppidega, asendamatud pintsaku alla. Olgu õnnistatud see, kes õmbles esimesed pikad püksid naistele. Elu on näidanud, et püksid naiste jalas on emantsipeerumisele kõvasti kaasa aidanud.

Olen ostnud riideid kaltsukatest, viimasel ajal küll vähem ja põhiliselt teksasid- särke või pükse, millelt juppe alt maha lõigata. Ma ei peaks elu lõpuni riideid ostma, sest neid pole enam kuhugi panna. Igal suvel viskan küll osa minema, aga kapid on ikka täis. Materjalid on muutunud paremaks, valik suuremaks. Põhiprobleem, mida selga panna, on jäänud.

Pilt siit

Esimene mai

Vene ajal kubises maikuu punastest pühadest ja muidu tähtpäevadest. Sellest on veel alles jäänud 1. mai. Tegelikult ma täpselt ei teagi, mida sel päeval kõige rohkem tähistatakse. Ilmselt töörahva püha, aga räägitakse ka midagi kevadpühast (ehkki lihavõtted on ju ka seda kohakaasluse alusel).
Nüüd siis Euroopa Liitu vastuvõtmise päev veel lisaks, aga mis püha see ikka on. Tuletatakse kord aastas meelde, et me kõik tahtsime. Muidugi tahtsime, mis meil üle jäi. Uue aja märgina on 1. mai saanud ka "ärategemise" päevaks.

Vanast ajast tuleb meelde, et maikuu oli koolis juba selline metsaistutamise ja kivikorjamise kuu.
Sellised väikesed hooajatööd kolhoosides- sovhoosides olid ikka koolilaste teha. Vahel tuli ette ka hoopis ekstreemsemaid töid nagu keldrite puhastamine ja puude ladumine riitadesse. Maalapsed oskasid kõiki töid ja mõnes mõttes oli isegi vahva tundide ajast põllul/metsas käia.

Siiamaani imestan, kuidas kõik jõuti ära õpetada, sest ka sügisel läks peaaegu terve kuu kartulivõtmise peale. Vanemad inimesed mäletavad seda kindlasti.
Kui veel tänini võetakse sõna teemal, et Mart Laar keeras meie põllumajanduse tuksi, siis tekib mul alati tahtmine öelda, et seesama põllumajandus elas ju koolilaste ja üliõpilaste odava tööjõu najal. Aga ma ei ütle midagi. Siis oli selline aeg ja praegu on teistsugune.

Avaldasin ühel päeval tööl mõtet, et peaks ikka ka vist väikese põllulapi võtma, mine tea, mis ees ootab. Kohe oli lahke kolleeg valmis andma oma osast tükikese ja teine tõi juba maitsetaimi, mida istutada. Ise ostsin poest seemneid ka (till, petersell, redis jms). Mul on suur köögirõdu, panen sinna ühte nurka mõned potikesed ja kastikesed, nagu nüüd moes on, kõik taimed üheskoos.

Aga maikuu mulle meeldib. Ta on kõige kevadisem ja õiterohkem kuu. Rahvakalendris lehekuu. On see läbi, tuleb varsti jälle jaanipäev ja nii edasi. Ise teate ju.

Pildil kodukandi järv koos bangaloga (erakogu)

Täna on kevad!

Mida imet teeb üks päikseline päev!

Tuli meelde üks lapsepõlveluuletus:

Nüüd sulisevad veed ja veed,
ööd nendest helisevad.
Ja mööda märga porist teed
me juurde tõttab KEVAD.

Kes on autor, ei tule pähe. Võib-olla Ralf Parve?

Ja jälle meenub Jaan Tätte:

Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.

Kui oleks veel laps, siis paterdaks lompides ja laseks tammisid alla.

Lind ka laulis hommikul. Tuju läks kohe heaks.

Lapsed tegid aprillinalja kah. 5ndad olid ära segatud ja kriit oli paberiga kaetud. Eks ma siis tegin, et ei saanud millestki aru.

Tore päev see 1. aprill!!!

Pildid: esimesel liigvesi Soomaal, teisel kodukoha järv

Rohelised niidud

Ükskord olin Luule Komissaroviga ühel sünnipäeval. Oli südasuvi, laulsime õues. Luule ütles, et "Rohelised niidud" on väga ilus laul - seal on kogu inimese elukäik sees. Ja ta laulis seda.
Vahel on nii, et kui teine midagi ütleb, võtad selle paugupealt omaks.

Eestlane on parem kui ta maine

...ütles Vello Salo pühapäeval "Tähelaevas". Veel ütles ta, et "ela 10 aastat vähem, aga ära virise!"

****
"Sügisballi" alguse magasin maha, pool oli juba läbi, kui vaatama hakkasin. Olen ju teost mitu korda lugenud, aga film on hoopis midagi muud.
Vat siin tahaksingi Vello Salo moodi öelda, et eestlane on parem kui ta maine. Joobes või pohmas mööduvad päevad, tühised, ehkki inimlikud unistused, sissepoole elatud elu, üksindus, masendus. Suhtekomöödiaid lavastav " kuulus mees" pekstakse surnuks. (teosest ma küll seda episoodi ei tea!?) Hädine, armetu elu pidevas poolpimedas, hämaras. Vähe sõnu, palju rasket vaikust. Isegi karjatused ja südantlõhestav nutt "maha keeratud".
Hea film, kuigi masendust sisendav.
****
Mati Undi kohta lugesin äsja Kersti Kreismanni teosest "Paljajalu kõrrepõllul"( 2008).
Kui palju on neid mehi, kes oskaksid või kirjutaksid niisuguseid armastuskirju? Muidugi, Unt oli ju kirjanik. Siis 28aastane, olnud juba kaks korda abielus, "kes pole iseenesest paha poiss, küll aga loru ja egoist" jne (loe ise kirja nimetet raamatust lk 110).
Mati Unt on sündinud 1. jaanuaril 1944 ja ta oleks saanud nüüd alles 65aastaseks.

Mul on temast ka isiklik mälestus. Olin siis veel koolitüdruk, kui nad Ela Liimeoniga (tema esimene naine) käisid meie koolis üht noortesaadet tegemas (olid ülikoolist praktikal). Ega ma siis teda välimuse järgi tundnud, aga Undi "Hüvasti, kollane kass" ja " Võlg" olid ju ilmunud ja kõikidel noortel läbi loetud. Mäletan, ma muutusin Loti naiseks, kui Ela tutvustas- Mati Unt. Seni arvasin ma, et kõik kirjanikud on kiilaneva pea ja igava jutuga keskeas mehed. (Ma tundsin isiklikult ka Arvo Valtonit, kes oli meie naaber mõnda aega).
****
"Eestlane on ikka täitsa tore," ütles Märt Avandi raadiointervjuus pärast seda, kui ta oli eestlaste rullnoklust, isamaatundetust, kitsarinnalisust, ahnust kirunud. See oli vastus küsimusele, miks talle meeldib Eestis elada.
Mulle meeldib see vastus, nagu meeldib ka Märt Avandi.

Pildil Mati Unt 60ndatel

Jube libe!

Minu lapsepõlve esimene mälestus on kuidagimoodi seotud kohutava libedusega. See oli Abjas. Vanemad tulid meile lasteaeda järele kahekesi. Midagi erilist nagu polnudki, aga meeles on, et jube libe oli. Tuli käia tee serval, käega majade seintele toetudes.
Meie, lapsed, tahtsime meelega kukkuda! Isa-ema hoidsid teineteisel käest kinni.

Vat täna on sama libe.
Tööle tuli teade, et üks kolleeg oli rängalt kukkunud oma kodutrepil. Viidi kiirabisse, nõeluti põlve. Täpsemalt ei tea veel. Aga temast sõltub kõikide meie jõulupidude muusikaline osa.
Muide, see on kolmas põlvega seotud õnnetusjuhtum meie kollektiivis lühikese ajaga.
Hoiatati kõiki koperdajaid. Kel võimalus, kutsus mehe autoga järele.
Mina tulin koju üle heinamaa äärmiselt ettevaatlikult. Õnnestus tervena pääseda.

Libedaga seoses on mul veel üks mälestus. Ma ei teadnud, kuidas on vene keeles "libe"(nüüd tean!), ja tõlkisin "libe tee" - "lipitšeskaja darooga".

Hoiatus: ärge sattuge libedale teele!!

Nõuandeid ja pilt siit.

Igavene armastus

Kinnistamine: üks õppimise/õpetamise põhitõde on, et asju tuleb korrata, kuni nad kinnistuvad.

"Jälle algab kõik, algab uuesti..."

Pildil meie koolimaja - raske tuvastada, kas sügisel või kevadel.
***
Pühapäeva hommikul, päev enne 1. septembrit...

Vaatan siin ringi ja uurin oma garderoobi, mida küll homse päeva pidulikkust silmas pidades selga panna. Paneks seeliku ... või isegi kostüümi? Käikski kohe sel aastal "naiselikumalt" riides, muidu kogu aeg aina püksid ja püksid;) Igat värvi.
Jalanõudega on ka pahasti. Pori ja lörtsiga (mida lubati!) ei kõlba ju lahtise varbaga minna, külm ka. Sisejalanõudeks tuleb vaadata mõned kontsaga kingad, sest madalaga hakkab jalg juba tunni aja jooksul valutama...
Ohh! Olen küll kolmat põlve õpetaja, aga ikka enne esimest septembrit haarab mind ärevus, mis kipub üle kasvama pisipaanikaks ( nagu torm kasvab tihti üle orkaaniks??). Liialdan veidi - nii hull asi just pole.

***
31. augustil on ühel minu kooliaegsel sõbrannal sünnipäev. Käisime alati tema pool, aga üks kord on eriliselt meeles. See oli enne viimast klassi. Pidu peetud, kõik teised koju läinud, tuli sõbranna mind saatma. Oli soe sume augustiöö (mitte nagu praegu!!), jäime jutustama. Minu meelest istusime heinarõugu alla!?
Jutustasime ja jutustasime, kõik rääkisime südamelt ära, et mis plaanid ja mured on, keda armastame salaja ja lootusetult... Plikade jutud.
No lõpuks said jutud otsa ka ja läksime igaüks oma koju.

Mul ei lähe see pilt kunagi meelest! Ema-isa olid kodust lahkunud, ja paistis, et kiirustades!?
Mis siis selgus! Vanemad, vaadates, et tütar ei tule ega tule koju, hakkasid muretsema (kuigi ma ei saa aru, sel ajal polnud ju põhjust - turvaline väikelinn!).
Magamisest ei tulnud midagi välja, nad panid riidesse ja läksid otsima. Kõik sõbrannad aeti järjest üles (polnud ju mobiiile!) - kõik olid ammu kodus ja magasid. Meid aga polnud võimalik leida, sest istusime tont teab kus heinakuhjas.
Ime, et ma naha peale ei saanud.

Vat selline mälestus seostub mul elu lõpuni 31. augustiga. Palju õnne, Imbi!

Lisatud kell 14.51. Lasin end ära petta päikesest ja läksin küllalt kergelt välja. No teate, paras on välja otsida villane müts ja kindad. (Villased sokid panin kodus juba jalga!) Saabumas on jääaeg!!