Ilusad eesti inimesed

Vahel mulle tundub, et see Tähelaeva formaat on ennast ammendanud, sest Eestis on kõik enam-vähem kuulsad ja tegusad inimesed seal juba käinud, kas ise olnud kaptenid laevas või siis kaasreisijad.
Tänaseid külalisi vaatasin ma küll suure kaasaelamise ja imetlusega.
Peep ja Ave Vardja.
Kui inimesele on antud andeid kotiga kaasa, siis ma ei oskagi neid kadestada. Kui aga tase ja tulemused on tulnud järjepideva töö ja tahtejõuga, siis ma olen küll kade - miks mulle pole neid suurepäraseid omadusi piisavalt jagunud?
Lühidalt- ilusad inimesed, kes tegelevad ilusa spordialaga, pakkudes imeilusaid elamusi ja õpetades välja uusi ilusaid inimesi.
Kuigi see kõlab klišeena, olgu pääle- tähtis on seesmine ilu ja oskused, mitte paljalt glamuur ja kulinad. Võistlustants ühendab muidugi mõlemad.
Ja Ilus Maarja ka veel!

Rõdult testides veendusin, et ilus kevadpäev täna. Viimane aeg on minna .... seda kõike nautima, mida loodus meile tasuta ja külluslikult jagab.

Miks on ilus nii kurb?

Suve nukker lõpp on käes. Või peaaegu. Täna on just selline tunne.
Ja SEE on nii ilus laul. Ja nii hirmsasti tahaks...midagi ilusat.

Jaan Tätte

Tahtsin algul pealkirjaks panna "Jaan Tätte, mu arm", aga ei julgenud. Ei pannud siis.
Aga Jaan Tätte meeldib mulle väga, ja tal on täna sünnipäev.
Ma olen tema elu uurinud, õigemini juhendanud üht uurimistööd tema kohta. Sellega seoses tekkis süvendatud huvi.
Laulud meeldivad ja sõnad ka. Mul on Jaan Tätte laulusõnade kogu (välja antud 2002) - kingitus, kahjuks mitte Jaanilt.
Tätte laulude ja sõnade juures on üks kummaline fenomen - ta kirjutab nii lihtsalt. Olen aru saanud, et suurim võlu üleüldse peitubki lihtsuses. Mitte segi ajada lihtsameelsuse, lihtsustatuse, elementaarse, labasuse või banaalsusega!
Samas valdab Tätte täiuslikult eesti keelt, nüanssideni.
Veel: Jaan Tätte on generatsioonideülene.
Üks näide.

Mis teed
(laulusõnad, viimane kolmandik)
--------- ---------------------------------

Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema,
et näha, kas toomingad õitsevad veel?
Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, miks te ei tee
vahel rõõmsamat nägu, kui näete mind teel?
Tean ju küll - teie ka tahaks tulla minuga,
aga täna ei jõua ja homme ei saa.

Jaan Tätte on sõnu teinud ka teistele, näiteks Olav Ehalale.
See ka.

Mõnus pühapäev Lätimaal

Üritus, kuhu ma pühapäeval pooljuhuslikult sattusin, osutus väga vahvaks. See oli umbes nagu Eesti kepikõndijate ühingu treeningkogunemine Lätimaal Siguldas.
Bussitäite viisi rahvast Tallinnast, Tartust, Pärnust, Raplast ja noh meilt. Kokku ikka mitmed sajad - kes neid seal lugeda oleks jõudnud!

Mul olid tuttuued kepid, kuu aega tagasi ostetud. Täiesti algaja, nagu ma olin, ei teadnud isegi, kuspidi kepp kätte võtta. :) Leidus abivalmis inimesi, kes: tegid kepid parajaks, pingutasid käerihma õigeks, näitasid põhivõtet (ma arvasin, et see on nagu suusatamine, ainult ilma suuskadeta;))) ja üldse toetasid moraalselt. Toredad inimesed need kepikõndijad!

Muidugi on see nn vaeste inimeste spordiala - kepid jõuad ikka endale osta! Imestasin, kui palju oli seal vanu ja ka puudega inimesi, aga ka täitsa noori ja lapsi. Selline igamehesport. Igaühele jõukohane. Täna ma imestan, et tunnen lihaseid, mille olemasolust polnud mul aimugi.

Pärast oli reserveeritud Sigulda restoranis lõuna.
Ja siis tagasisõit mõnusa unenorina saatel.
Valmiera poes sattusin turvatöötaja kahtluse alla - allalatise arvega!;) Ma ei osanud kuhugi oma korvi sokutada, viisin selle tagasi müügisaali, aga tema arvas vist, et varastan!
Valga/Valka piiripunkt oli nii tühi, et isegi ühtki varblast polnud näha. Schengen!

Vaatasin bussiaknast välja ja mõtlesin omi isepäiseid mõtteid.
Ilus on kevadine mets, karjamaa, kollane rapsiväli, mustavaoline kartulipõld...
Lehmi ja lambaid on väheks jäänud. Läti poole peal olid veel mõned hobused... Seevastu nägime aga rebaseid ja metskitsi.
Tühja maad on nii palju.Talu....järgmine talu....veel üks talu...
Mida nad sinna linnadesse kõik trügivad!?
Ilus oled, Lätimaa, ilus oled, Eestimaa! Ilus on elu siin põhjataeva all üürikese kevadsuve ajal!!

Ja sirelite õitseaeg on käes...

Ratsuritäht

Lilled teevad südamele ja silmale rõõmu.

Ma olin väga õnnelik, kui mu mitu aastat lihtsalt vegeteerinud ratsuritähed otsustasid õitsema hakata. Ükski lill (ega laps!) kasva hoolitsuseta - ikka peab (silmaga) paitama, juttu rääkima, väetama ja kastma, õigel ajal valguse kätte tõstma ...

Eelmisel kevadel istutasin oma kodulilled ümber, uurisin natuke Internetist asja ja küsisin targema inimese käest. Nüüd siis tänuks - õitsevad, 4 punast ja 2 valget, ja tuleb veel juurdegi...
Lillede puhul on vist küll nii, et armasta neid ja nad õitsevad sulle ...

Kahjuks mul pole digikat, seega pean pildi võtma Internetist.

Lilled ja liblikad

Kirjutaks vahepeal millestki ilusast, näiteks lilledest või liblikatest.
Liblikatest siiski pole praegusel ajal midagi kirjutada, jäävad siis lilled...

Mul on kodus palju lilli ja kõigil neil on oma lugu. Nad on siia ise kuidagi tulnud. Enamasti kingitud.

Kõige vanem on jõulukaktus. Sain selle kunagi ammu haiglas ühe palatikaaslase käest - oli väike oks õitega. Imekombel ajas juured alla. Nüüd õitseb korralikult iga jõulu paiku.

Ühe toa aknapealne on täis ratsuritähti.
(Pean siin tunnistama, et ma pole eriti haritud lillekasvataja, aga nad -lilled- on minuga kannatlikud olnud. )
Nende ratsuritähtedega on igat juhtunud. Vahel nad õitsevad millegipärast suvel, vahel üldsegi mitte. Eelmisel kevadel ostsin õiget turbamulda ja istutasin kõik sibulad eraldi pottidesse. Ühel päeval märkasin, et tublimad ajavad juba välja pika varre - õis! Ootan nüüd, kas tuleb valge või punane.

Kolm aastat tagasi sain oma klassi poiste käest kingituseks flamingolille (ladinakeelne nimi on Anthurium). Sellest ajast saati on ta pidevalt õitsenud, praegu näiteks kolm õit, oranžid. Talle kohe meeldib minu juures. Kolme aastaga on ta poole suuremaks kasvanud. Vähenõudlik, sest minuga teisiti ei saa. Otsest päikest ei taha, aga päevavalgust küll.

Ühel aknal kasvab kaktus. Tal on sada poega, sest ma pole neid talt ära võtnud. Õitseb jaanipäeva paiku nagu hull - kuni kümme õit korraga. Õied ei jää öökuningannast alla midagi. Õitsevad ruttu ära nagu kaktusel ikka. Vett annan siis, kui meelde tuleb (harva).

Veel on mulle kingitud draakonipuu - puust küll ei saa otseselt rääkida, aga kasvab jõudsalt. Elab üle isegi selle, et kass käib tema pikki lehti või varsi? nätsutamas.

Õnnetult käis aga orhidee ( Phalaenopsis ) käsi. Tütar tõi eelmisel aastal sünnipäevaks. Õitses ilusasti neli kuud. Siis aga läks midagi valesti. Ilmselt piserdasin või "uputasin" üle. Nüüd on lill asjatundja juures "ravil". Näis, kas kosub veel või mitte... Uurisin küll Internetist ja katsusin õpetuse järgi talitada, aga...
Olin nii kurb...

Tegin temast täisõites oma mobiiliga isegi foto. (See, mis siin on, pole see.)

Lisatud 8. märtsil.
Täna kuulsin, et kuigi mu orhidee oli "reanimatsioonis", temast enam elulooma ei tulnud. Orhideedega ma küll ei hakka enam katsetama. Pigem spetsialiseerun kaktuste peale...
Täna tõi Triin mulle lille nimega sulgvõhk (pole enne kuulnudki).

Sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia) ei ole päriselt palm, kuid Zanzibarist ja Tansaaniast pärit palmitaoline taim on kindel valik igasse ruumi. Taim kasvab nii valguses kui varjus. Kasta teda harva, sest taime lihakad lehed ja juured varuvad vett. Väeta kasvuperioodil ainult kord kuus. Aeg-ajalt pühi lehed tolmust puhtaks.

Kallistades...

Kooli kokkutulekud on väga emotsionaalsed asjad, täis ootamatuid kohtumisi ja üllatusi. Ühekorraga saab kokku minevik ja olevik. Vahelt kaob aeg ja distants. Kallistad igaüht, kes ette jääb - oma vana õpetajat, endisi õpilasi, kolleege, klassikaaslasi. Toimub tohutu energiavahetus. Ja sa oled nii rõõmus kui viimati nooruses.
Iseäranis armsad on su oma lapsed, isegi kui juhtub, et mõnda kohe paugupealt äragi ei tunne.
Ja hirmus vahva on rahvamöllus kohtuda oma isikliku tütre ja vennaga.


(Ei mäleta, millal see totaalne kallistamise mood tuli. 10, 20 aastat tagasi? Varem kallistati harva, mäletan.)

Raske on tavalisse ellu tagasi tulla. Jälle töö, jälle rutiin. Vastu pimedale ajale.

P.S. Ülal Paul Kondase naivistlik maal "Maasikasööjad". Rõõmsa koloriidiga maal. Maasikaid on palju, jagub kõigile.

Õnn on õuesuurune

Ma olin tugitoolilaulupiduline, see- eest aga väga pühendunud.

Olen oma elus n korda laulupeol käinud - küll osavõtjana, laste saatjana ja pealtvaatajana. Igasuguseid naljakaid mälestusi on. Esimesed on minulgi 1960ndast, kui paduvihma tõttu esimene kontsert ära jäi. Ega pidulised pole papist tehtud, aga see oli tõesti liig mis liig. Mul lagunesid kingad ära ja läksin paljajalu läbi vee trammi peale. Mäletan, et olin teised silmist kaotanud, trammis pabistasin, kas ikka sõidan õiges suunas. Ööbisime Tõnismäel.
Tantsijana olen ka mitu korda käinud.

Laulupeod on ikka alati eestlasi ühendanud. Üks selline süst peab üle paari aasta olema, et tunda ennast taas väärikana ja erilisena. Vahepeal hakkaski see orjuse-jutt närvidele käima. Kes tahab ennast orjana tunda, tundku! No milline orirahvas laulaks selliseid laule!
Kui ilus pidu see oli! Korraldajad teevad hästi, et võtavad kavasse uusi laule ja poplaulude töötlusi ja kaasavad ilusaid inimesi eeslauljateks ja solistideks ja panevad dirigentideks noori inimesi.
Muide, kust on tulnud sõna "kõneisik" ja mida see täpselt tähendab? Kui uus sõna tekib, siis on selleks ka vajadus. Leelo Tungal oli selle peo kõneisik. Kas sellepärast, et ta pidas kõne või et tema sõnadele oli nii palju laule? Kas president oli ka kõneisik?

Olen emotsionaalne inimene ja igasugune isamaalisus (mis ei ole partei ja valitsuse ülistus) läheb mulle hinge. Tõnis Mägi "Palve", mis tuli ainukesena kordamisele, vapustas hingepõhjani, isegi rohkem kui lõpulugu.
Väga ilus pidu oli!

Öökuninganna

14. juunil avanes Aili öökuningannal 10 õit korraga.