23. märtsil sel aastal

Ostsin eile ühe orhidee - väikese valge, 4 õiega, kõvera varrega, Phalaenopsis.
Ei tea, kuidas ta kohaneb ja kas ta teeb juurde veel mõne varrekese, uusi pungi esialgu näha pole.

Teen väga harva taolisi spontaanseid lilleoste.
Mõtlen ühe hea inimese peale, kellel on täna sünnipäev.
Aga juba kolmas nädal ... ootame ja loodame.

Pätu arvab, et talle on nüüd uus magamisase tekitatud. Esialgu nagu häbenes ja kadus kähku minema, kui ma peale sattusin. Las magab, kuni last siin pole. Oma kass ju, kastreeritud ja tubane, kirpude ja kärnadeta.

Lilled märtsis

Vaatasin täna emalik-mureliku pilguga üle oma toalilled.
Mõned on pikemat aega kidunud ja ma ei oska nendega midagi ette võtta (näiteks ratsuritähed, ei õitse - ei ela, ei sure).

Sain sünnipäevaks uue orhidee - väikeseõielise kollase (ei ole kuuking). Pean veel teda uurima internetist.
"Vanad" õitsevad nagu hullud, pole neil puhkust ega midagi olnud. Väetist tuleks vist anda?

Minu eriline sõber on flamingolill, mis 5 aasta jooksul pole kordagi õiteta olnud.

Üheks sünnipäevaks sain lille, mille nimi on sulgvõhk. Selle kohta lugesin, et nii vähenõudlik kui vähegi võimalik - ainult tolmu tuleks aeg-ajalt lehtedelt pühkida (pildi pealt märkan, et lehed tolmused!). Viimasel ajal on too sulgvõhk visanud jõudsalt pikkust ja kasvatanud lehti.

Olen tähele pannud, et sünnipäevaks kingitud lilled on mind hästi omaks võtnud.

Orhidee hooldamine

Sain sünnipäevaks orhidee. See pole esimene minu elus, aga eelmine kooles ää- ju ma ei osanud puhkeperioodil lille õigesti kasta või oli muu viga.

Nüüd on see armas orhidee minu juures olnud juba üle nädala, aga ma pole talle veel õiget kohta leidnud. Millises toas ja millise akna peal.

Hooldamisega olen nüüd väga ettevaatlik. Leidsin ühe video ka, et aeg-ajalt üle korrata, mis on orhidee pidamisel oluline. Et sellega ei juhtuks nii nagu eelmisega. Tahaks hüüda: kõik orhideeblogijad, ühinegem!

Orhidee hooldamise ABC vaatan siit

Lilled minu kodus

Lille nimi sulgvõhk, äärmiselt vähenõudlik, kastmist peaaegu ei vajagi. Aeg-ajalt peab lehtedelt tolmu pühkima. Seltsiks kõrval meepurk.


Hommikul leidsin aknalaualt ühe õie. Ütelge, et pole sama ilus kui öökuninganna!

Flamingolill on ka õiekese juurde teinud. Tubli!!!

Pildistatud 21. mai hommikul enne tööle minekut.

Vares, vaga linnukene?

Käisin täna surnuaias vaatamas, kas lilled on külmad ööd üle elanud. On küll. Kastsin neid.
Laupäeviti on surnuaias alati palju rahvast, taamal oli ka üks matus. Nägin mitut tuttavat.

Surnuaias tahaks vaikust ja rahu, aga kus sa sellega.
Varesed on sinna oma kolooniad rajanud. Suurte põlispuude otsas on neil pesad, ise on nad nii kärarikkad, lausa agressiivsed. Ei tea, kas evolutsiooni käigus on ka lindude iseloomus muutused toimunud?
Alles hiljuti rääkis keegi, et vares oli lapsele kallale tunginud...
Ma saan aru - ka vares on "Jumala loom", kel on õigus elada ja oma asja ajada, aga kas just surnuaias ja kas just nii valjult kisades.
Ega nad seal ainult kisa - nad kisuvad lilli vaasidest välja ja s*tuvad hauaplaatide peale. Tõelised nuhtlused, ma ütlen.
Kalmistuvaht rääkis, et ta laseb igal kevadel mõne varese pihta ja püüab neid ära ajada, lõhkudes pesi, aga abi sellest pole.
Õrna häälega linnud ei pääse üldse löögile. Kui Koidula kirjutas "Su linnud und mull´ laulavad", siis kindlasti ei mõelnud ta siin vareseid.

On lilli, mis kõige meelsamini kasvavad looduslikult just surnuaias. Need on piibelehed ja meelespead (äraunustamind). Mõlemad nii armsad lihtsad lilled.

Kevad hakkab suveks üle minema. Minu jaoks lõpeb kevad siis, kui sirelid ja kastanid on ära õitsenud. Ehk siis praegu.
Lastel algas suvevaheaeg.

Pilt Tiiu käest.
Artikkel siit.

Ratsuritäht

Lilled teevad südamele ja silmale rõõmu.

Ma olin väga õnnelik, kui mu mitu aastat lihtsalt vegeteerinud ratsuritähed otsustasid õitsema hakata. Ükski lill (ega laps!) kasva hoolitsuseta - ikka peab (silmaga) paitama, juttu rääkima, väetama ja kastma, õigel ajal valguse kätte tõstma ...

Eelmisel kevadel istutasin oma kodulilled ümber, uurisin natuke Internetist asja ja küsisin targema inimese käest. Nüüd siis tänuks - õitsevad, 4 punast ja 2 valget, ja tuleb veel juurdegi...
Lillede puhul on vist küll nii, et armasta neid ja nad õitsevad sulle ...

Kahjuks mul pole digikat, seega pean pildi võtma Internetist.

Lilled ja liblikad

Kirjutaks vahepeal millestki ilusast, näiteks lilledest või liblikatest.
Liblikatest siiski pole praegusel ajal midagi kirjutada, jäävad siis lilled...

Mul on kodus palju lilli ja kõigil neil on oma lugu. Nad on siia ise kuidagi tulnud. Enamasti kingitud.

Kõige vanem on jõulukaktus. Sain selle kunagi ammu haiglas ühe palatikaaslase käest - oli väike oks õitega. Imekombel ajas juured alla. Nüüd õitseb korralikult iga jõulu paiku.

Ühe toa aknapealne on täis ratsuritähti.
(Pean siin tunnistama, et ma pole eriti haritud lillekasvataja, aga nad -lilled- on minuga kannatlikud olnud. )
Nende ratsuritähtedega on igat juhtunud. Vahel nad õitsevad millegipärast suvel, vahel üldsegi mitte. Eelmisel kevadel ostsin õiget turbamulda ja istutasin kõik sibulad eraldi pottidesse. Ühel päeval märkasin, et tublimad ajavad juba välja pika varre - õis! Ootan nüüd, kas tuleb valge või punane.

Kolm aastat tagasi sain oma klassi poiste käest kingituseks flamingolille (ladinakeelne nimi on Anthurium). Sellest ajast saati on ta pidevalt õitsenud, praegu näiteks kolm õit, oranžid. Talle kohe meeldib minu juures. Kolme aastaga on ta poole suuremaks kasvanud. Vähenõudlik, sest minuga teisiti ei saa. Otsest päikest ei taha, aga päevavalgust küll.

Ühel aknal kasvab kaktus. Tal on sada poega, sest ma pole neid talt ära võtnud. Õitseb jaanipäeva paiku nagu hull - kuni kümme õit korraga. Õied ei jää öökuningannast alla midagi. Õitsevad ruttu ära nagu kaktusel ikka. Vett annan siis, kui meelde tuleb (harva).

Veel on mulle kingitud draakonipuu - puust küll ei saa otseselt rääkida, aga kasvab jõudsalt. Elab üle isegi selle, et kass käib tema pikki lehti või varsi? nätsutamas.

Õnnetult käis aga orhidee ( Phalaenopsis ) käsi. Tütar tõi eelmisel aastal sünnipäevaks. Õitses ilusasti neli kuud. Siis aga läks midagi valesti. Ilmselt piserdasin või "uputasin" üle. Nüüd on lill asjatundja juures "ravil". Näis, kas kosub veel või mitte... Uurisin küll Internetist ja katsusin õpetuse järgi talitada, aga...
Olin nii kurb...

Tegin temast täisõites oma mobiiliga isegi foto. (See, mis siin on, pole see.)

Lisatud 8. märtsil.
Täna kuulsin, et kuigi mu orhidee oli "reanimatsioonis", temast enam elulooma ei tulnud. Orhideedega ma küll ei hakka enam katsetama. Pigem spetsialiseerun kaktuste peale...
Täna tõi Triin mulle lille nimega sulgvõhk (pole enne kuulnudki).

Sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia) ei ole päriselt palm, kuid Zanzibarist ja Tansaaniast pärit palmitaoline taim on kindel valik igasse ruumi. Taim kasvab nii valguses kui varjus. Kasta teda harva, sest taime lihakad lehed ja juured varuvad vett. Väeta kasvuperioodil ainult kord kuus. Aeg-ajalt pühi lehed tolmust puhtaks.

Öökuninganna

14. juunil avanes Aili öökuningannal 10 õit korraga.

Kuidas ma aiamaal käisin

Olen kuulnud, et inimene peab iga päev vähemalt 2000 sammu käima, et füüsilises vormis püsida. Lugesin isegi ükskord sammud üle ja panin mõttes marsruudid paika.

Täna käisin aiamaal. Tegelikult ma enam aeda ei pea. Viimati tegime vist peenraid ja kasvuhoonet siis, kui Epp minu juures elas. Seega viis aastat tagasi.
Ega ma mingi eriline rohenäpp ole kunagi olnudki, aga kevadel tekib nostalgia - tuleb meelde, kui tore oli maad kaevata ja seemneid/taimi mulda panna. Lisaväärtusena sai värskes õhus olla ja kehale päikest võtta.

Miks ma enam aeda ei hari? Sellel on mitu põhjust. Esiteks polnudki see minu maa, vaid hoopis teise aiast üks osa. Teiseks puudub praktiline vajadus ise midagi kasvatada, kui poest ja turult saab kõike osta.
Minu isa istutatud õunapuud ja marjapõõsad kasvatavad saaki ikka. Keegi ei keela mul sealt osa saada, kuigi vanaperenaine on juba mitu aastat surnud. Tema tütar elab vist Tallinnas, kedagi liikumas küll ei näinud. Isegi kasse mitte, kes varem alati uudistama tulid.

Kurb pilt avanes: rohi rinnuni, vanad autovrakid, tormist murtud puud koristamata. Mis kasu on sellest, et seal on suhteliselt hästi säilinud vana taluhoone, kui puudub hoolas omanik? Hea, et seda pole veel rüüstatud või põlema pandud. (sülitan 3x üle õla)
Korjasin lilli - lupiine, pojenge ja karikakraid. Püsilillede peenar oli peaaegu kadunud. Piibelehti ei leidnud enam üldse. Rohi on need lämmatanud.
Lõpmata nukker tunne on hinges.