Maja, kus ma juba 10 aastat olen elanud (Pärnus)

 

Mis teeb õnnelikuks?

Kui jõuab kätte viinakuu, millele järgneb vääramatult porikuu ja kaamose-aeg, siis süvenevad eriti meeleolud, et kõik on nii kole ja raske. Ja et need eestlased on kohe loodud sellised mornid ja altkulmu põrnitsejad.
Sestap ma peangi ruttu kirjutama vastupidist ehk seda, et kõik pole kaugeltki nii lootusetu ja sünge, kui näib.
Eile avati meie kooli uus, renoveeritud aula. Tegelikult oli seal üritusi juba enne olnud, aga nüüd toimus lindi läbilõikamine ja peeti kõnesid ning Kristi õnnistas seda ruumi, et tast saaks igavesest ajast igavesti AULA.
Nii palju rahvast oli. Ma ei mõista, kust nad kõik tulid. Oli ju pime reede õhtu, ilm polnud ka suurem asi. Mina kahtlesin ka algul, kas minna. Töönädal seljataga, oleks ju mõnus kotil vedelda ja telkut vahtida. (minu igipõline dilemma).
No nii-nii ilus oli! Puhkpill mängis 3. korruse treppidel, rahvas ei taht kuhugi ära mahtuda. Esimest korda elus nägin nii lähedalt lindi läbilõikamist. Aula täitus kiiresti ja ühtki vaba kohta ei olnud. Vallavanem tänas tegijaid ja kaasaaitajaid.
Maarja-Liis Ilus andis kontserdi, mis oli valla poolt kingituseks. Maarja suhtles saaliga vahetult, võttis rahva endale pihku ja pani kaasa laulma.
"Hetke vaid mõni mälestus kestab..." ja "Halleluuja". Kui hästi kõlas ja kui hea akustika!
Ma ei näinud ühtki morni ja pahurat inimest. Ausõna, NAD naeratasid.

(pildid valla kodukalt, oleks tahtnud eilse kontserdi pilti, aga seal polnud veel, lisan hiljem)

Sihtgrupiks olemisest

Käsitöömaja, endine juustumaja

Endine sepikoda, nüüdne toimetulekumaja

Täna on õpetajate päev. Tore päev õpetajale ja ka õpilasele. Sest kes ei tahaks oma rollist väljas käia ja rutiini muuta.
Oleneb koolist ja traditsioonidest, aga meie koolis antakse abiturientidele selleks päevaks absoluutne võim. Õpsid saadetakse kohe majast minema ja pakutakse elamusi mujal.
Seekord käisime Lahmuse mõisakompleksiga tutvumas.
Kunagi hallil ajal (üle poole sajandi tagasi nõuka-ajal) oli peahoones tavaline maakool. Kõrvalhooneid kasutas Lahmuse sovhoos viljaaitade, kartulikeldrite ja igasuguste laoruumidena. Mäletan seda hästi, sest minuaegses koolis toimusid tootmisõpetuse raames praktikatunnid seal (kevadel tassisime keldritest mulda ja mädand kartuleid välja, sügisel korjasime õunu ja keerutasime vilja).

Siis profileeruti ümber ja mõisakoolist sai erikool (nn "lollide" kool, vabandan ette ja taha, aga ikka üteldi vahel mõnele, et "Su koht on Lahmuse koolis", ja see oli kõige suurem solvang maa peal).

Nüüd, aastaks 2011, on Lahmuse Kool saanud endale taastuskeskuse, õpilaskodud, spordisaalid, käsitöömajad, vaba aja veetmise võimalused, toimetuleku klassid. KÕIK kõrvalhooned on renoveeritud. Mõis pole isegi oma ehitamise ajal nii uhke välja näinud, kindel see. Rahad on tulnud EL-st ja vist ka Norrast (ma nagunii ei taipa sest suurt midagi). Ega keegi pole muidugi ise pakkunud, et "võta-võta, ehita endale midagi", projekte on kirjutatud ja igasugustest fondidest raha taotletud.
Õpilasi on 60 ringis, neil on kõik tasuta, ülalpidamine riigi kulul. Kasvataja ja õpetaja saab seal pensionile 25-aastase tööstaaži järel.

Ja siis me muutusime väga-väga kurvaks, sest meie ei ole mingi sihtgrupp. Tavaline kool, tavalised õpilased. No on mõni andekas laps hulgas, aga keskmine prevaleerib. Riigil ja vallal pole raha, et muretseda igasse klassi arvuti ja data-projektor, rääkimata puutetahvlist või televiisorist, mis Lahmusel igas ruumis silma torkas. Ja millised vetsud seal on- igas toas eraldi, ka duširuum!

Aga muidu oli tore päev, varasügis ikka meeldib mulle. Isegi vihm meeldib vahel.
Depressioon saabub alles pori ja pimedaga.

Soovin kõigile blogijatest õpetajatele ilusat ametipäeva! (Vähemalt aasta-ajaga on nad täppi pannud!)

pildid renoveeritud kõrvalhooned, mis avati pidulilult äsja (valla kodukalt)

Valda pildistamas

Üks isetehtud vanasõna ütleb, et enne, kui lähed maakonna päälinna, käi oma valla külad läbi.
Käisime täna valla raamatu jaoks objekte pildistamas. Tore seltskond oli: mina, vallavanem ja fotograaf-nooruke.
Tegin oma fotokaga pilte ka iseenda jaoks.



Ühes tulevases veinikeldris nägin esimest korda nii lähedalt nahkhiirt (magas ?)







Kopra kätetöö - küll peavad ikka hambad olema!







Sakala tee - mets ja liivaluited.






Energia talu - pildistatud teemaja aknast välja.






Energia talu kasvatab ravimtaimi ja teeb neist igasuguseid teesid.










Lahmuse järv juustumaja rõdult vaadates