Mälust ja eufemismist

Kui eile koju tulin,  kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).

"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.

Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas  väga kujundlikku keelt.  Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult  mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane  Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.

Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)

Keda valida, keda mitte

Ka mina vaatasin eile Mihkel Raua "Kolmeraudset".  Mida aeg edasi, seda kiiremaks muutub ta kõne ja närvilisemaks liigutused.
Eluvõitluses karastunud vanad ja uued poliitikud olid,  nagu olid. Aga ma jälgisin Andrus Vaarikut ja tema mõningast kimbatust ning mõtlesin: "Vaene Vaarik, kas on sulle ikka kõike seda vaja? Kas näitlemisest kõrini? Kas rahva armastus pole tõesti enam tähtis?" Keegi ju ei keela olla maailmavaatelt sots või mis tahes...
Ma kardan, et äkki hakkab Vaariku naljasoon nüüd taandarenema ja lõpuks kuivab väikeseks märkamatuks kärnakeseks naba piirkonnas. Või ongi ta nüüd tõepoolest koju jõudnud ja hilise küpsejana valmis, nagu ise väitis?

Teine, kelle valiku üle olen viimasel ajal mõelnud, on Raivo E. Tamm, kandideerijanimega Raivo Tamm. Tema valimisklippi vaadates noogutan kurvalt:"Jah, sa pole tõepoolest see Illar- joppenbuhh sealt ENSVst ega ka see suur et Allan Õnne tänavalt, aga kas saab  kinnitada, et sust ei tule poliitik a la Aadu Kägu filmist "Seenelkäik" - sama korrumpeerunud,(metsa) eksinud vilets vennike, kes ei varjagi oma siiralt omakasupüüdlikke eesmärke."
Eks alguses ole nad kõik äraostmatud ja innustunud!
Ohh! Milline risk ikka see poliitikasse minek!

Külalised

Reede õhtul pool 9 koputati mu uksele (elan kortermajas 2. korrusel). Ma ei oodanud külla kedagi - tütrega alles saime kokku. Ükskord käisid maja ühistu liikmed veenäitu kontrollimas. Äkki need?
Tegin ukse lahti ja...kaotasin kõnevõime. Ukse taga seisis Eesti peaminister Jüri Ratas, lahke-lõbus naeratus suul, rohelise reklaamijope hõlmad vallali.
"Mina olen Jüri Ratas!" ütles ta valju selge häälega, "ja minuga on kaasas Kadri Simson!"
Ma ei olnud veel päriselt toibunud, kui väljapoole avanenud ukse tagant ilmus välja äärmiselt kaunis ja rõõmsameelne Kadri.
Aga kes siis on kolmas, küsisin. "Tema on Jaan Ida-Virumaalt."
Rohkem mul küsimusi polnud. Mul pole enne poliitikud ukse taga käinud-  ma ei tundnud etiketti. Kas kutsuda sisse, kas arendada vestlust? Igaks juhuks ei teinud midagi. Jüri ulatas Kadri-nimelise pastaka ja kolmnurkse kalendri. Kadri ütles, et "vali mind", aga võib-olla ei öelnud kah.
Kui ukse sulgesin ja peeglisse pilgu heitsin,  märkasin, et mu juuksed olid kammimata ja  T-särk liiga kodune.
  Nüüd mõtlen iga koputamise peale, kas ukse taga on Mart Helme või Indrek Tarandi.

Eestil pole lootust

Ma ei taipa suurt midagi majandusest. Puudub vastav haridus ja huvi. Muretsen rohkem selle pärast, et jaksaks tööl käia ja et minuga oldaks rahul. Ei tahaks ka vaevalist ja viletsat vanadust.
Haigusi kardan ka.

Nüüd lisandus aga uus mure, mis saab Eestist. Kui TÜ rahvusvaheliste suhete lektori Viljar Veebeli missioon on ära võtta eestlastelt lootus, siis ta selle ka täitis. Vähemalt kohalviibijate puhul.

Kui me taasiseseisvumisel ja Euroopa Liiduga ühinemisel arvasime, et nüüd läheb kõik ülesmäge, siis oleme sügavalt eksinud. Edu on ainult näiline. Raha tundub küll olevat rohkem, aga inimesi on üha vähem.

Kuhu jäävad inimesed? Lähevad parematele jahimaadele (olemasolevad) või jäävad sündimata. Iga sündimata jäänud laps lõikab katki võimaluse, et ka temal on kunagi järglased ja et ta on tööturul tegija.

Meil tuleks rõhuda oma tarkusele, innovatsioonile või kultuurile, aga selle asemel müüme maha oma vara, loobume oma riiklusest suurema võitluseta, kaitseme oma riigi asemel USA huve Iraagis, kirjutame oma doktoritöid Eesti ülikoolides võõrkeeles, laseme oma helgetel peadel minna välismaale ja jäädagi sinna.

Koolis ei arendata loovust. Innovatsioon on pärsitud. Aastas antakse patente välja ainult mõnikümmend. Üliõpilased on laisad ja spikerdavad alatult. Levinud on mentaliteet elada vanemate kulul. Usutakse, et kinnisvara tähendab jäävat rikkust. Küsimus: kes hakkavad elama nendes kipsmajades, mida massiliselt ehitatakse? Näide nooremast vennast, kes pressib isalt raha välja, et endale motikas osta. Isa arvab, et ta ei ela pensionieani.
Masendav.

Ansipi välja öeldud loosung, et Eesti jõuab 5 rikkaima Euroopa riigi hulka, on bluff. Tegelikult on Eesti EL 4 vaeseima riigi seas. Viiest rikkaimast ei ole neli Euroopa Liidus!
Edukas on see riik, kes mõtleb eelkõige oma rahva peale ja seab rahvuslikud huvid esiplaanile.

"Eestlane on töökas nagu hobune, aga rumal on nagu põder, "olevat Rein Taagepera kunagi öelnud.
"Paras, et me välja sureme!" ütles Viljar Veebel lõpuks. Päris mitmed naersid.

Õhtul võtsime vennaga mitu pitsi konjakit selle kõige peale.

Iseseisvuse taastamise päev

20. august on imeilus päev. Kui muidu ei mõtle, siis sel päeval ikka tuleb meelde, kuidas me kõik üheskoos taastasime Eesti iseseisvuse. Üheskoos!
Seda imelikum on näha, kuidas mitmesugused poliitilised jõud vaidlevad, kes ikka rohkem vabadust ihkas ja kelle nupuvajutusest sõltus otsus.
Arvatavasti näitab ETV ka edaspidi igal aastal Ilmar Raagi filmi "August 1991" ja kinnistab sellega nooremate ja ka halvema mäluga inimestes ÜHE versiooni vabaduse saabumisest. Muidugi tahtis kogu rahvas Eesti iseseisvust. Aga ilma Muinsuskaitse Seltsi liikumise, Hirvepargi kogunemiste, ERSP, Eesti Komitee ja Eesti kongressi tegevuseta poleks Eesti riiki de jure taastatud de facto. Oleks tehtud lihtsalt uus Eesti riik ja kodanikeks oleks kuulutatud kõik antud ajahetkel Eestis elanud inimesed. See oli väga reaalne.
Tean palju inimesi, kes arvavad, et see oleks olnud õigem, et siis oleksid ära jäänud elanikkonda lõhestanud nn esivanemate vara tagastamisega kaasas käinud sisepinged. Oleks võib-olla ära jäänud ka Vene kogukonna süte all vindunud viha ja igasugused vastuseisud rahvuslikul pinnal. Aga siis oleks seesama muukeelse elanikkonna agressiivsem osa nõudnud ja ka saanud endale õigused, mida nad siiani nõuavad - teine riigikeel, asjaajamine kahes keeles. Nad oleksid siis veel julgemalt vaadanud oma emamaa poole.
Mine tea, milline oleks siis välja näinud Eesti vabadus. Võib-olla oleks siis 20. august olnud rahvusliku hävingu päevaks. Nagu ütles eile Ene Ergma oma pöördumises:" Kolmandat võimalust me poleks enam saanud." Kindel see.

Igatahes mina olen õnnelik, et läks nagu läks, et Eesti on iseseisev riik sellistes raamides, nagu tänapäeval võimaldab meie geopoliitiline olukord. Absoluutsest vabadust pole nagunii olemas ka isiksuse tasandil. Ja igale on antud aeg siin olla- olekski patt nuriseda.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.

Artur Alliksaar

Uudis: Eesti Euroopa viie ebavõrdseima riigi seas

Kui meil 15 aastat tagasi oma raha tuli, siis vahetati kõigile võrdselt 150 krooni. Ei läinudki kaua aega mööda, kui tulid juba esimesed rikkad, esimesed kroonimiljonärid. Ja tänavatele kodutud ja nii-öelda elu heidikud.

Lugesin Kroonikast, et Margit Hakomaa sai pärast lahutust restoraniärimees Auri Martti Hakomaast kompensatsiooniks 21 miljonit krooni pluss 2 korterit vanalinnas väärtusega 8 miljonit krooni. Kaalub nüüd investeerijaid.

Äsja saime uudistest teada, et Eesti esikoolitajad Peep Vain ja Mare Pork võtavad ühe koolituspäeva eest müstilised summad. Kui ma õigesti mäletan, siis oli tegemist 6-kohalise arvuga.
No kesse ikka rahast ära ütleb. Isegi riigikogusse valitud rahva parimad pojad ja tütred ei suuda krabamata jätta, kui ise pumba juurde said.

Parem, kui ma niisuguseid asju ei teaks. Mitte et ma kade oleksin(või siiski olen?). Vaatamata sellele, et olen terve elu tööd teinud (kõrgharidusega, täiskohaga, ennast pühendades), pole rikkust ja muretut pensionipõlve kusagil.

Ise süüdi, et ei oska rikastuda!?

Vastikud uudised

Lehti ei taha lugedagi, sest domineerivad ainult vastikud uudised.

- Õpilased jõid end täis ja läksid riigikokku lällama.
- Ühed teised püüdsid mao kinni, olles enne teda vigastanud, ja viisid kohvikusse, kus see paanikat külvas.
- Rongaisad ei hooli oma lastest, sebides endale invaliidsuse ja töötades nn mustalt.
- Riigikogu kavatseb taastada eripensioni seaduse (mille eest??).
- Riigikogu tahab kehtestada uue kuluhüvitiste seaduse, mille järgi ei pea nad enam kellelegi millestki aru andma.
- Vene meedia mustab endiselt Eestit, mõeldes välja igasuguseid valesid.
- Alaealised kihutavad mopeedidel, pannes ohtu nii enda kui kaaskodanike elu.
- Riigieksamid shokeerivad oma raskusega nii õpetajaid kui abituriente.
- Igapäevased: liikluses hukkus nii ja nii palju inimesi, HIV-positiivsete arv on nii ja nii palju kasvanud jne

VASTIK, VASTIK, VASTIK!

Mida head on vastu panna?

- Keskmist pensioni tõstetakse 200 krooni ümber. Hüpake rõõmust, pensionärid!
- Varsti läheb jälle soojemaks...loodetavasti.
- Suvi ja puhkus on ees!

Mis on ksenofoobia?

Ksenofoobia on võõrapelgus, võõraviha. Ja seda esineb IGAS rahvusriigis, sest see on nii liigiomane. Ma ei tea, mis -foobia on omade vihkamine, aga foobia see on. Mul on tunne, et pronkssündmuste ebameeldivaim tagajärg ongi ühtede fanaatiline viha omade vastu. Tunnistan üles, ma ei loe lõpuni selliseid artikleid, kommentaare, blogi sissekandeid, kus rünnatakse rahvuskaaslasi ehk siis asutakse vastaspoolele. Mulle ei meeldi fanatism üheski tema avaldumisvormis.

Minu arvates on nüüd tõeliselt silmakirjalik rääkida, mis tehti valesti kuu, aasta, kümme või sajand tagasi. Nüüd peab kokku hoidma ja katsuma ellu jääda. Meie, eestlased!

Ma ei kujuta ette, mida tähendab kübersõda oma mustimas variandis. Tundub, et see on sada korda kohutavam kui pätid pimedas Tallinnas, sest siin pole ju enam asi pronkssõduris ega identiteedis. Ega ennegi polnud.
Vaenlased ei vali vahendeid.

Vaatame parem täna Eurovisiooni eelvooru ja hoiame omadele pöialt!

Dialooge pidama!

Vaatasin õhtul venekeelset saadet ETVs, "Vaateväljas"oli vist pealkiri.

Päris avardav oli. Aaviksoo esines väga loogiliselt ja arusaadavalt. Semjonov oli tüüpiline suurvene poliitika ajaja, kes ei tahtnudki midagi mõista ja ei mõistnud ka. Audentese õppejõud, kes on tegelikult ukrainlane, selgitas väga veenvalt, kuidas tuleb asukohamaal elada. Ei mingeid etteheiteid põlisrahvusele.
Vene kogukonna esindaja oli rahulik- ajas seda kultuurautonoomiajuttu. Kultuur päästaks küll.
Kõik rõhutasid, et peab dialooge pidama, mitte ainult ümarlaudu tegema! Keegi ei ärritunud ega muutunud ebaadekvaatseks. Ei räägitud ka seda lõputut venelaste solvumise- ja identiteedijuttu.

Korrektne saade, aga kas seda venelased ka vaatasid?

Ma arvan, et me saaksime oma venelastega hakkama, kui Moskva oma karvase käega siia korda ei tuleks looma.

Lõikasin 7. mai Postimehest välja Sven Grünbergi artikli " Trooja hobuse sündroom".
Vat sellele ma kirjutaksin kohe alla!

Näis, mida toob homne päev!

Kas eestlane on inimsööja?

Mulle ei meeldi väide, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Seda hakati kasutama juba 90ndatel aastatel, õige varsti pärast taasiseseisvumist. Ilmselt siis, kui tekkisid edukad ja rikkad, ühesõnaga ühiskond kihistus.

Kui rääkida eestlase rahvuslikust iseloomust(kas üldse selline asi on olemas?), siis üks joon vist seal tõesti on - see on kadedus. No ütelge ausalt, kas olete sellest patust puhas?
Viimasel ajal on hakanud kõrva väited, et eestlane on harukordselt kuri. Võib-olla tuleb see ka kadedusest? Kommentaare lugedes imestan alati, miks on nii palju kibestunud, õelaid inimesi, aga ma ei mõtle kunagi, et eestlane(kõik eestlased!) ongi selline. Kui üldistatakse, siis on see ebaõiglane ja solvav.

Täna on üleüldine palvepäev. Andres Põder kutsus iseenda sisse vaatama ja olema sallivam.
Kui rääkida veel rahvuslikust iseloomust, siis on eestlasele iseloomulik pikk meel ja kannatlikkus. Loodetavasti mitte alandlikkus ja orjameelsus.

Ma ei arva, et eesti rahvas on oma olemuselt halvem kui mõni teine. Võib-olla on ajalugu meis kujundanud teatud individualistlikke jooni, aga teisiti vist poleks meid enam rahvusena olemas.

Meie ja nemad

Vaatasin täna Aunaste saadet "Meie" ja kuulasin pärast jätku ka Vikerraadiost. Ma arvan, et Aunaste ei teinud selle saatega midagi head. Pigem vihastas ja solvas tõsiseid vanemapoolseid eestlasi(ega noored tema saadet ei vaata!), kes pole milleski süüdi.

Ilmselt ei võtnud ta raadios teadlikult kõnesid vastu eestlastelt(tõsi, mõned ikka olid), et saate ideest - meie oleme süüdi! - ikka kinni pidada. Ta lasi liiga pikalt rääkida tegelikult integreerunud, kuid hingepõhjani solvunud venelastel. Liiga vara on selliseid asju arutada, sest kumbki pool pole veel juhtunust toibunud. Iga asi tahab settimist. Miks arvab Aunaste, et eestlastel pole tundeid?

Nagunii ei räägitud põhilisest, mis pole tegelikult ju pronksmees ja selle paigutamise viis ja aeg, vaid kahe kogukonna erinevad arusaamised ajaloost(lihtinimese tasemel). Miks selles saates ei räägitud, et noored karjusid Rossia, Rossia, ja vanemad ässitasid takka?
Igaüks, kes mõelda oskab, saab ju aru, et kõike juhitakse Moskvast, et äärepealt võib korduda 1940. aasta.

Üle hulga aja...

...olen ma uhke Eesti riigi üle ja pean valitsuse tegevust õigeks. Kuulasin täna Anvar Samosti ja Kalle Muuli ülevaadet olukorrast riigis ja olin peaaegu kõiges nendega ühel meelel. Lugesin ka Peeter Oja arvamust ja veel mitmeid blooge, sh Savisaare oma.
Ka mina ei vihka vene rahvast. Ükski normaalne inimene ei vihka RAHVAST tervikuna. Ma elan Eestis, ma tean, et ka eesti noored laamendavad, lõhuvad, teevad sigadusi. Sellist anonüümset kuritegevust on oi kui palju.

Ka väikestes kohtades - rüüstatakse tühje maju, keeratakse kummuli prügikaste, murtakse maha liiklusmärke ja väikseid puid, soditakse majaseinu ja trepikodasid. Aga mind vapustas viha, jultumus, jõhkrus, millega astusid välja need vene noored selle riigi ja linna vastu, mis võiks olla nende kodu, kus nad elavad.

"Rossia! CCCP- forever!" karjusid nad, kusjuures on siin sündinud ja kogu oma lühikese elu elanud. Mitte ükski neist sadadest, kelle peal kaamera peatus, ei häbenenud oma tegevust, sest neid on nii kasvatatud, et neil on õigus. Forever. See on uus põlvkond juurteta, identiteedita, kultuurita soviette. Nende järglased, kes kunagi siia toodi, ise tulid, otsides, kus parem?

Kes on lõimuda tahtnud, on seda teinud igasuguse riikliku programmita. Teisi ei aita miski, sest nad on sideme kaotanud ka oma emamaa Venemaaga.