Üks maja on igaühel

Otsisin mitu päeva ühte Ellen Niidu luuletust, mille pealkirja ega muid bibliograafilisi andmeid ei mäletanud. Otsisin kodust ja  koolist,  internetist ja raamatukogust. Lõpuks leidsin ikkagi oma kodust - ühest valikkogust "Maailma pidevus" (ilmunud 1978)
Et enam rohkem oma elus seda otsima ei peaks, trükin ta ümber.

Üks maja on igaühel

Üks maja on igaühel
mõne sumeda tänava ääres,
mõne väikese väljaku ääres,
 mõnel veidike kõrgemal künkal,
või lihtsalt maanteederistil,
või lihtsalt kesk metsi ja nurmi
on igaühel üks maja.

On palliplatski seal kõrval
ning õue peal põõsad ja puud on,
mille vahel on mängitud kula
ja kilades pilgatud poisse
ja rebitud plikasid patsist.
ja paar aastat hiljem neidsamu
koolipeo järel oodatud vaikselt
samas puude all, ärevus kurgus.
On igaühel üks maja,
kus aed on ja palliplats kõrval.

----
On klassitubagi kõigil
vana pirnipuu varjuga aknais,
või ka vaatega väljaku poole,
kus kilksumas, kõlksumas tänav.
Nii mõnigi tõsine tarkus
seal klassitoas sai meile selgeks.
Meil kõikidel kuskil üks klass on.

 On mitmesse raskesse tundi
aeg veel meile helistand kella
ja mõneski rängas kontrolltöös
me oskus on proovile pandud.
Seal teisiti, teisiti oli
kui tahvli ees tuttavas klassis.
Vaid kahed olid needsamad.

----
Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
eluvõrrandis tundmatuid leidub.
Aga hea on, kui vähemalt kahte
kätte leidma on õpitud koolis -
iseennast ja südameausust.

Kui hea, et meil kõikidel kool on,
et meil klass on, kus õppida tuli
elu naljakat alust ja öeldist
ning lihtsa füüsika tarkust.
Seda kõike ka kõrgemas astmes
on ometi, ometi tarvis.

(Luuletus on väga pikk, paar salmi jätsin vahele. Mitte et see just EN tipp oleks, aga otsimise käigus leidsin, et koolist on üldse vähe luuletusi tehtud.)

Meie koolis on  pidu. Hariduselu 325. aastapäev.
Kui minu vennad ütlesid esialgu, et nemad ei tule, siis nüüd on kolmest 2 tulemas. Et mine tea, mis 5 aasta pärast on ... igasuguseid asju võib vahele/ette tulla. Ja kool võib ära kaduda.
Eelmine kokkutulek oli 5 aastat tagasi.

Esimene mai

Eile, 30. aprillil istusin 6 tundi riigieksamil. Olin võtnud endale tööd kaasa, ka paar ajakirja, aga kolleeg pakkus lugeda Margit Mõistliku monograafiat Artur Alliksaarest "On raske vaikida ja laulda mul" (2011). Lugesin selle "ühe hingetõmbega" läbi.
Nii meeldis ja köitis mu meeli. Julgen küll väita, et see on üks paremaid omasuguste seast, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Kui mina 60ndate lõpupoole ülikooli jõudsin, oli Alliksaar juba surnud, aga tema vaim näis lehvivat ikka veel ülikooli ja Werneri kohvikus. Tolleaegne akadeemiline noorus oli ikka hullult pöördes Alliksaare (edaspidi AA) pärast. Tema luuletused levisid käsikirjadena ja suuliselt. Tolleks ajaks oli ilmunud ainult üks väike luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968, "Loomingu" Raamatukogu), mida mul oli tohutu õnn omada. "Alternatiivid" olid peas ja neid sai igas sobivas situatsioonis tsiteerida.
"Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?"

Mis mind hämmastas AA elu ja saatuse juures, oli see, et olud olid pidevalt tema vastu, et õnnelikke ja rahulikke perioode polnudki. Treffneri koolist välja heidetud, jäigi see AA viimaseks ametlikuks kooliks (seega siis 9 klassi), kuid kas kellelgi tuleks pähe teda hariduse puudujääkides kahtlustada. Muide, oma poolikut haridust ta häbenes ja varjas, isegi valetas selle kohta. (Miks muidu räägiti varem, et ta on ühe semestri ülikoolis õigusteadust õppinud?)
Kust pärines tema geniaalsus? Eks vist taevast ja suurest lugemusest.
Oma lühikeseks jäänud elu jooksul (suri 43aastaselt) tundis ta pidevalt nälga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tegelik elu ei armastanud teda. Kui oligi veidi stabiilsem aeg, siis põles vahelduseks maja maha.
Natuke isiklikku õnne on siiski kõigile ette nähtud. Nii kohtas AA Lindat, kes oli tast 6 aastat vanem, ja neile sündis poeg Jürgen. Lindat ma mäletan, kuigi isiklikult ei puutunud kokku. Temast räägiti, ja mitte kunagi halba. Ta oli väga eriline, isegi kummaline, aga samasugune vaimne aristokraat kui AA. Vaesus ja puudus ei jätnud neid kunagi maha, aga see ei teinud neid pisikesteks väiklasteks inimputukateks.
Ain Kaalep on maininud oma mälestustes, et AA-d ümbritses palju ülekohut, nõmedust ja argust, mis ei ole teatavasti kunagi nimetu.
Ma ei saanudki aru, miks AA loomingut tema eluajal ei avaldatud, kuigi kogu pealkirjaga "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" oli kirjastusele juba 1965. a üle antud. Vist ongi nii, et kõige suuremad vaenajad on sama tsunfti tegelased. Kadedus, mis muud.

Kõik teavad AA luuletust "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.")
Ma kirjutasin ära teise samanimelise luuletuse.

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.

Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.

Millestki on talumatult hale,
ja see miski kerkib kõrgemale.

Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.

Artur Alliksaar

P.S. 1999. a jõuluks kinkisin iseendale AA "Päikesepillaja". Selle järelsõnast:"Tegelik elu jättis Poeedi kõhu sageli tühjaks. Tegelik elu ei armastanud teda. Ta pidi liiga ruttu lahkuma. Vaimuelus on kõik vastupidi. Vaimuelust ei lahku Alliksaar kunagi." (Arne Merilai)

Tüdinud kõigest

Tüdinud kõigest, tüdinud armust ja hirmust,
tüdinud tänavaaukudest, juustest enese pääs.
Tüdinud mõtteist, suurist raamatuvirnust,
tüdinud sellest, et kuskil ei kumagi pääs.

Tüdinud tööstusest, tüdinud paadist ja parvest,
tüdinud autodest, tüdinud aatomijõust,
tüdinud uuest ja vanast undavast sarvest,
tüdinud kohtlusest, tüdinud nõukate nõust.

Oled, sest pead, isuta hulgud ja hingad,
seegi su meelest ei muu kui tühi rutiin,
võbelus veel, lillede lõhn, - neid ehk veel hindad,
enesest öelda ei tea, milleks muigutad siin.

Elu sind üllatas kord, otsisid elule mõtet,
nõnda kuis elu sul kaob, nõnda mõtegi kaob,
kerkib ja kaob, pole jäädavat mõtet,
see, mille avastab üks, teise jaoks ikkagi kaob.

(1976)
Hando Runnel

P.S. Mõeldes V-le, kellele see luuletus äkitselt meenus.

Alternatiive

Artur Alliksaar:

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem - kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada, peab armu elustama.
****

Kas mõtteid sõnastada või sõnu mõtestada?
Kas tundeid varjata või varju tunnetada?
Kas blogi elustada või elu blogistada?
Kas tunda rõõmu sellest, mis on, või nutta taga seda, mida pole olnudki?
****
Need viimased mõtlesin ise välja a' la Alliksaar.

pildil Paul Kondase büst

1. veebruar 2009

Pätsasin ühe Ave Alavainu luuletuse.
***
2009

Hullud ajad on möödas,
hullemad ajad on ees.
Aga täna me majja
tuli üks võõras mees.

Mees kandis murekuube,
kurbusekübarat,
ei olnud pätt ega varas,
kuid ei olnud ka saks.

Hüüdis:"Kõik läheb mööda!
Ükskord möödub ka see!"
Jättis toolile kuue.

Siis läks oma teed.

***
Tulin mööda teed, päike paistis näkku. Hästi hele päike. Külma oli - 20 kraadi.
Toas ei näinud muud kui sedasama heledat päikest. Panin silmad kinni - ikka nägin. Ehmatasin, et äkki jääbki nii.

...ja ongi oktoober käes

Sügis on meil sel aastal uskumatult ilus värviline, justkui heaks tehes suve mõningast puudulikkust.

Pihlakas on minu lemmik. Minu jaoks sümboliseerib ta suve vaikset taandumist ja sügise tasahilju saabumist. Juba suve keskel jälgin ma murega, millal hakkavad marjad punakaks kiskuma. Augustis nad juba on täiesti. Septembris saavutavad täisküpsuse ja enne lume tulekut on neid veel puis... Vahel ka talvel.

Kui ma ükskord uuesti tulen, siis pihlapuuna.

Tiiule mõeldes kirjutan siia ühe Ellen Niidu luuletuse. Tiiu käest olen saanud esimesed õpetused blogimise alal, olen kasutanud oma blogis tema pilte ja imetlenud tema luuleannet. Optimismi ja õnne Sulle koti ja seljaga kaasa, Tiiu!

Pihlakas

Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.

Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkarja päevis
on rõõmu paljust.

Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.

Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.

Ellen Niit

1. juuni - pühapäev

Vaatasin hommikul kümne aasta tagust filmi Juhan Viidingust. Justkui esimest korda oleks näinud, vähemasti ei mäletanud.
Kummaline oli näha inimesi, kes kümnendi jooksul on lahkunud või märgatavalt vananenud/muutunud. Tabasin end mõttelt, et nii mõnigi neist räägiks praegu hoopis teisiti...
Jaan Kaplinski on kunagi väitnud, et elu on teda Eestis kokku viinud kolme geeniusega - Uku Masingu, Artur Alliksaare ja Juhan Viidinguga. Kõik on luuletajad.
Kas Viidingust olekski tänapäeval nii suurt puudust tuntud, kui ta oleks olnud üksnes näitleja? Näitlejate traagika on selles, et nende kunst on ajalik ja et nad ei jäta endast rohkem maha kui mälestused ilusatest rollidest.

Viidingul-Üdil on aga paks (646 lk) kogu luuletusi. Loen seda alailma, teen lahti ükskõik kust ja ... loen.

Näiteks "Vaimuelu"

mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?

kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teeb vaimse töö?

Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi

Lugesin Postimehe AK lisast ka mälestusi. Kõige rohkem läks hinge kaks - Ülar Ploom ja Mihhail Lotman. (Lugege ise!)

Mees oleks täna saanud alles 60! Poisike ju! Ei kujuta aga teda ette soliidse kõhukesega, kiilaneva pealaega ja taltunud meelega siin Eestimaa peal asjatamas.
Mõned ei saa iialgi vanaks.

On kaks sõna - üdi ja üdini. *Üdi on rohkem kui veri ja *üdini on sellest rajav kääne ( näiteks " oli üdini aus...").

Olen Juhan Viidingust ennegi kirjutanud siin ja siin.

Pühapäev on alles pooles vinnas. Lastekaitsepäeva puhul ei näe ma meie maja ees ainsamatki last!! Täna tööd ei tehta!

Väike vahepala

* * *
Kui säästa saan üht surmavalu,
on elul mõte sees -
või trööstida ühtainust ELU
ta vaevades -
või nõrkend Linnupoja
saan pessa tõsta taas -
on Elul mõte sees.


Emily Dickinson
(tõlkinud Doris Kareva)

Autorist veidi.

Toksiv rähn oli siin.

Veel Leelo leelot

Kriban siia veel mõned vahvad luuletused, pean täna raamatu ära andma.
Leelo on nii soe inimene, täpselt sama muinasjutuline kui Ets siin kõrval pildil.
Ma olen õnnelik, et mul on au teda tunda ...






***
Etsile, muinasjutulisele inimesele
(1. salm ja 4. salm)

Muinaslood on imelised -
neis on peidus naer ja nutt...
Mõni inimene ise
ongi nagu muinasjutt:
loodud laste lohutuseks,
sõbraks halvas kui ka heas,
rahailma rahutuses
kõnnib, lapsesilmad peas.
------

Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe-
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe...
Seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt - ta
ongi tõde. Muinasjutt.


Teatris ei või sülitada

Teatris ei või sülitada,
osalisi tülitada,
näppu ninna paigutada
ega valjult haigutada.

Teatris ei või puupsu teha,
nätsu jätta tooli taha,
pirukat ja pitsat süüa,
naabrit möödaminnes lüüa.

Teatris ei või jääda tuttu,
valjul häälel teha juttu,
jalgadega kolistada
ja mobiililt helistada.

kogust "Lätikeelne jäätis"

Uurima, uurida, uurin... uuritud...

11. klassis peab igaüks tegema uurimistöö. Mul on kaks tööd juhendada.

Niisiiis uurime Leelot...
Et kedagi juhendada, peab ise kõike teadma.
Elulugu on juba välja uuritud, ettekannegi keelepäeval peetud (nooruurijal). Nüüd panen siia linke ja pilte... uuritavast.
Teine teema on laste (I kooliaste) lugemusest.

Leelol on täiskasvanute luulet ka.
Näiteks...


***
Kui loobuks ühest raamatust,
kas säästaks ühe kase?
Mu saamahimu saamatus
mind valida ei lase:

ma kirjutan kui teisedki
ja nutan taga kaske.
Saen oksa nagu teisedki.
Kui ütlen, et on raske,

siis kõik mind rõõmsalt usuvad:
oh loodus, vaene loodus!
Kas inimene rusuvat
näeb iseenda loodus!
(1975)

Tasu

Kui metsa raiutakse,
ikka lendab laast.
Kuid mõni laast
veel üles tõuseb maast
ning hakkab käbiks -
isadele truu.
Ta kasvab kõrgeks.
Lihasööjapuu.
(1976)

Mõlemad luuletused kogust "Raamat ja kask" (1979), hind 20 kopikat, tiraaž 5000
Aga valikkogu " Täisminevik" (2007) maksis 239 krooni.

Leelo lühiluuletusi

Siil saunas

Siilipoiss läks aurusauna,
kehalt pesi maha fauna
(matsi kombel öeldes: täi).
Aga floora alles jäi -
seebilille lahe hõng,
meelespea ja elulõng!



Labakinnas

Labakinnas pole äpu,
elus hätta ta ei jää:
annad talle ühe näpu -
tema võtab terve käe.

Terw ja irw*

Jäta vahel Window´s lahti,
et võiks tuppa tulla Wind,
smailidega salamahti
terw-irw-terwitan ma sind!

*Joodikupojale tuju parandamiseks.

Pilt võetud siit. Luuletused ikka sellest "Lätikeelsest jäätisest".

Õpetaja unenägu

Õpetaja oma tööga
kõndima peab nöörimööda -
sirge selg, soliidne turi...
Ta ei tohi olla kuri
ega ülearu hea,
sest et ... mine lapsi tea!

Ta peab muudkui õpetama,
pahandused lõpetama,
segadused jutti seadma,
absoluutselt kõike teadma,
ei ta tohi pragada
ega tunnis magada...

Aga ükskord õpetaja
unes võttis maha aja,
läks siis suisa paha peale:
paha poiss sai naha peale,
teist ta tutistas ja siis
kolmanda veel nurka viis.

Tuiskas ringi, tuli taga...
Klass jäi vaikseks, aga,
CD-klapid kõrvus, õps see
toolil lesis ja sõi krõpse.
Ärkas õps. Nüüd mõtleb, kust
unele saaks seletust...

Leelo Tungal, kogust "Lätikeelne jäätis" (2006)

Pilt siit.

Kaunis emakeel

Täna oli meie koolis Leelo Tungal.

Kiri arvutis

Arvutis on, näe, kiri!
Ei tea, kelle käekiri?
See käekiri, mida oman,
muide, on Times New Roman.
Mul on sõber Mari,
tal on käekirjaks Arial,
erinevalt temast Meeri -
pruugib hoopis Courieri...
ilus, ühtlane ja kihvt
arvutis on iga šrift.

Kuigi, vaadates ekraani,
vahel mõttes pean ma plaani:
mis siis saaks,kui hoiaks vahel
sulepeadki sõrme vahel,
kirjutades päris kirju?
Küllap oleks hirmus kirju
tähtedest siis kirjaleht!
Kuid käekiri oleks eht...

Saatke meile meile!

Ei te tule meile,
ei me tule teile,
kuna võite meile
saata nüüd e-meile.
Saabub meie maile
dokumente, faile.

Üle-üleeile,
vaatamata EI-le,
tulin korraks teile...
Aga teid ei olnud, ei...
Luugist lugesin: AWAY!
Kus siis oldi eile?
Äkki tuldi meile?


luulekogust "Lätikeelne jäätis" (2006)

Väike ime

Hea uskuda on mõnda väikest imet
ja teada mõnda väikest laulu peast.
Suur ime juhtub õige harva nimelt
ja aariat ei laulda nii heast peast.

Mis viga väikest salmi ümiseda,
et täiemaks saaks mõni tühi viiv.
Suur ime võib sust mööda tümiseda,
kuid väikene on ühtepuhku siin.

Ellen Niit

ära ütle et elu on inetu halb

Mina küll ei mäleta küünlakuud, mis oleks nii kevadine. Kümme tundi päevavalgust ja võib-olla isegi päikest. Nii hästi, et olen täiesti nõus Doris Karevaga.

***
ära ütle et elu on inetu halb
oma koormat et kanda ei jõua
ole uhke ja sirge sa saatuse all
ära iialgi kergemat nõua

varja maailma eest oma pisaraid
naeru selle-eest kõigiga jaga
pea meeles et alati õnnemaid
leidub muredemerede taga

ära kadesta naabrite varandust
vaeseid iial ei tülita vargad
hoia puhtana enese armastus
hoia sõnu mis pühad ja hardad

ära ütle kui hommik on ududes
et sa päikest enam ei oota
vaata ringi nii palju on ilusat ees
tuleb uskuda ainult ning loota

ära kuluta tundmusi tuultele
kergel käel ära südameid loobi
hoia mõistmist ja hellust ka muudele
sest tagasi põrkuvad hoobid

ära ütle et elu on inetu halb
et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all
sinist lapikest heledat taevast

Mina ei oska luuletada

Ammu on teada, et luulel on mingid teraapilised võimed- nad suudavad meeleolu parandada, muuta, nad puudutavad hinge. Kindlasti ei ole olemas luuletajaid või luulearmastajaid, kes samal ajal on sadistid, mõrtsukad, riigivargad.
Mulle meeldivad lihtsa sõnumiga luuletused, sest keerulisest ei tarvitse ma aru saada...
Mina ise ei oska luuletada. Ega kõik peagi oskama... Vahel ma imestan, kui lihtne see võiks olla...

Lihtne luuletus

kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis

viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

Jüri Üdi

21. veebruaril möödus 13 aastat Juhan Viidingu lahkumisest.

Kus on meie juured?

Karl Ristikivi elu oli omamoodi traagiline. Liisu laps, "juba 33aastase mõisa karjanaise südatalvine hilisarmastus". Tüdrukulaps oli sel ajal (ja hiljemgi!!) külarahva silmis ikka midagi alaväärset. Muidugi, isa füüsilises mõttes oli olemas, naabertalu Juhan, aga " oma poja heaks ei ole ta igatahes kaht kõrtki ristamisi tõstnud". Ilmselt Liisu armastas oma ainukest last, aga paistab, et loomu poolest oli ta malbuseta, pigem karm kui leebe.
Päris püsivat eluaset ei tekkinud neil kusagil, kuigi õe peres Juurikal oldi ju peaaegu omad. See korduv juurte lahtirebimine ei saanud jätta sügavat mõju avaldamata.

Sellepärast ongi niisugune luuletus....

Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.

Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.

Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.

Tsitaate kasutatud Endel Nirgi teosest "Teeline ja tähed", 1991

Kes istub ümber minu laua

Kes istub ümber minu laua,
kui ükskord olen ära kaua?

Ma jahmun ajest naeruväärsest:
kes joob mu tassist siniäärsest?
----
Kes sorib minu raamatutes,
kus olen viibind naerdes, nuttes?
----
Kes kisub õndsalt akna valla,
kui kevad astub aeda alla?

Kes ootab uksel? Kelle aste
toob õhtul rohust koju kaste?-

Kes aga haarab minu sule,
kui Tema rängalt lausub: Tule?


Marie Under

Köögikeel

Köögis seisab

Köögis seisab - ootab, ootab
meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
laske tuppa eesti keel!

Laske tema lausa saali,
paluge ta laudagi -
imelikud eesti saksad,
võtke mõistust vähegi!

Nii luuletas Anna Haava aastal 1900.


"Praegu on eesti keele seisund veel üsna hea. Peamine oht on just eespool nimetatud eesti keele prestiiži langus mõnes kasutusvaldkonnas. Vaevalt võime loota, et eesti keel jääb püsima süvateaduse keelena (v.a humanitaaria). Küll aga tuleks iga hinna eest püüda hoida teda kõrghariduse keelena, vähemalt magistriõppeni välja. Vastasel juhul muutub eesti keel varem või hiljem köögikeeleks."

Nii kirjutab professor Mati Erelt, Wiedemanni keeleauhinna laureaat, aastal 2008.

Ring saab täis!?

Aeg

Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord kare`m:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta -
aeg aga on sinu kaaluja!

Juhan Liiv