Janest

Ma pole muidugi ainus, kellele Jane kurb saatus hinge läks.
 Lugesin läbi ta blogi, millele enam iialgi lisa ei tule. Hakkasin lugema, nagu need postitused on. Viimane kõige lõpus. Ja siis ajas tagasi algusesse.
Meedia vahendusel oleme kõigega kursis- kuidas haigus avastati (põhiliselt pani Jane ise  endale esmase diagnoosi dr Guugli abiga), kui kiiresti kõik allamäge läks ja kuidas sündis mõte Šveitsi minna abistatud enesetapule. Jane kirjutab  värvikalt. Kui kõik ei oleks nii lõpmata kurb, võiks isegi naeru pugistada Jane eneseiroonia üle.
 Praegu pole me veel näinud, mida lisandab tänane "Pealtnägija", kes Jane elu viimast aastat on jälginud ja  vaatajaid kursis hoidnud.

Eks igaühe elus tuleb ette raskeid päevi, ängi, haigusi, kaotusi ja ebaõnnestumisi, aga enamasti on ka lootust (Lootuste maal talve pole- vanasõna) ja leppimist, et on, nagu on, elame edasi.
Kuni ise pole midagi nii traagilist üle elanud, ei oska millegagi võrrelda.

Vaatasin eile ETV pealt Soome haiglaseriaali "Pulss", kus üks episood oli ka ALSi põdeva naisega, kes oli teinud enesetapu, millest ta aga päästeti. Esialgu tundus, et ta tahtiski seda (et päästetaks!), aga selgus, et tegu oli lihtsalt valearvestusega. Ja siis aitas haiglas (EMOs) töötav paar - arst ja õde- tal elust lahkuda. Lihtsalt. Nagu Janegi rääkis, et ise peab suutma ampulli pealt korgi ära keerata (filmis vajalikku nuppu vajutada).

Ma ei saanud kaua und, mõtlesin,  kas Soomes ongi see nii lihtsalt võimalik. Või kas see peakski olema võimalik lahendus, kui inimesel pole enam mingit lootust ja meditsiiniliste vahenditega elus hoidmine on pigem ressursi raiskamine ja niigi vaevatud  haige ja tema lähedaste  piinade pikendamine?
Kas keegi teab?

Edit
Vaatasin ka eilset "Pealtnägijat".
Kui enne kahtlesin, kas ikka tasub näidata  nii raske teekonna lõppu, siis pärast PN saadet  mõtlen ma teisiti. Ja on hea, et seda teemat ei noppinud üles Katrin Lust oma "Kuuuurijaga", kelle lemmiktemaatika on õudu tekitavad krematooriumi-saated.

https://www.err.ee/926416/pealtnagija-saatis-jane-paberiti-tema-viimsel-reisil-sveitsi

Viimased jõuluostud

Olgu kohe alguses öeldud, et mingit jõulutunnet pole siiani. On hoopis tülpimustunne. Nagu Bianka väga tabavalt mainis, on jõulud igal aastal ühtemoodi, mis puudutab traditsioone. Eriliseks võib jõulud muuta - ilm, meeleolu, mingi kaasnev sündmus/ootus.
Tegin veel viimased kiired ostud, eelmine ostupäev oli möödunud laupäev, kui käisin läbi lörtsi ja lobjaka Viljandis jõululaadal. (sealt ma selle viiruse sain!)
Kuigi täna on viimane päev enne jõule, ei näinud ma kusagil rahvamasse tunglemas ja oste sooritamas. Vastupidi. Majapidamistarvete poes polnud kedagi ja müüja kallas minu peale oma varjamatut pahameelt. Esiteks püüdis ta mind veenda ostma kunstkuuske, kui juhtusin korra kuuse poole pilku heitma. Siis näitas ülisoodsa hinnaga toasusse (2 eurot paar). Seal oli veel väga hea hinnaga müügil lastekelk(puust) ja soome kelk(punane).
"Kui lumi tuleb, võetakse need kohe ära, " porises müüjanna, "ega keegi ju ette mõtle!"
"Maal pole mõtet poodi pidada! Kõik käivad linnas ostmas. Küll te ükskord näete, kui iga kruvi järgi peab Viljandisse sõitma!" pahandas poeomanik.
Tundsin ennast süüdi, kuigi ma selle poe püsiklient pole. Läksin lihtsalt vaatama.
Ega`s poes vaatamas käida, ikka ostmas!

Häid jõule! Olgu nad ikka mõnes mõttes erilised!

Tunne kodumaad!*

Nädalavahetusel oli lõpmata kaunis sügisilm (ametlikult on vist veel suvi). Uus tähtpäev - vanavanemate päev - pole veel kinnistunud, tuli täitsa üllatusena. Aga tore, et see on valitud septembri esimesse poolde, kui suvi pole veel lõplikult möödas ja sügis on alles teel.
Käisin Pärnus lastel külas. Pärnu on armas linn - seal on kenad inimesed nii turul kui tänaval. Autod annavad teed, kui näevad sind kaugelt lapsekäruga tulemas.
Tagasi tulin kahe bussiga. Soovitati. Et esmalt sõidan Vändrasse, seal ootan Karksi bussi, millega saan lipsti koju. Nii enamvähem oligi.
Esimene buss sõitis kõrvalisi teid pidi. Vahepeal olin päris üksi bussis (bussijuht ka muidugi) ja mul tekkis väike hirm, et bussijuht on eksinud või siis tahab mind kusagil kolkas maha raputada.
Siis tuli peale kaks poissi ja üks tüdruk (teismelised). Nad olid väga lärmakad. Poisid pommisid tüdruku käest suitsu, jutt oli tervest plokist!! Jäi mulje, nagu oleks tüdruk lubanud või oli võlgu! Tüdruk saatis poisid julgelt pimedasse kohta, mispeale poisid vastasid samaga. Üks poiss küsis tüdruku käest, kas ta on pead seebiga pesnud, juustel pidi seebilõhn olema. Selle peale ütles tüdruk, et... (ei hakka kordama) Nad väljusid Viira kooli juures. Mis edasi sai, ei tea.
Vaatasin aknast koolimaja - ilus ja hästi korras oli. Nüüd kodus guugeldasin, et kuidas on nii, et õpilased laekuvad kooli juba pühapäeva õhtuks. On jah seal õpilaskodu! Põhjalikumalt ei uurinud.

Pärast ringi keerutamist otsustas bussjuht mind siiski viia Vändrasse, kus asusin ootama järgmist bussi. Vahepeal jälgisin igavuse peletamiseks inimesi.
Mõned suurte kottidega noored kogunesid bussijaama. Sellest järeldasin, et nad sõidavad kaugemale kooli. Üks poiss (hilisteismeline) käis ringi ja küsis midagi. Siis kuulsin, et suitsu. Tüdrukutel ei olnud, aga ühe noore autojuhi käest sai viimaks.
Lõpuks tuli oodatav buss. See oli väike ja armetu. Teadsin, et see on eraliin. Küsisin bussijuhi käest oma kodu juures maha, ta oli lahke ja tegigi peatuse. Soovisime üksteisele head õhtut.

*Kunagi sõitis üks bussiliin siit Tallinna 4 tundi, kolistades läbi kõik väikesed kohad. Seda liini nimetati rahvasuus - "Tunne kodumaad".

Pildil " Seal ta on- Pärnu jõgi!" (9. sept 2011)

Kõik, kõik on uus septembrikuus

Minu klassijuhataja rääkis alati, et õpetajaameti juures on KÕIGE MUU kõrval lõputult tore ikka see, et 1. septembril ja viimasel koolipäeval täitub süda erilise heldimusega, et on põhjust ennast pidulikult riidesse panna, uus kostüüm lasta õmmelda ja et lilli ka kingitakse. Nõus!

Täna saatsime pensionile ühe õpetaja, kes on seda ametit pidanud üle 50 aasta. Ta on olnud minu õpetaja ja minu tütre õpetaja. Temaga on üks epohh meie kooli ajaloos mööda saanud.

Täna 50 aastat tagasi kolis meie kool uude koolimajja. Seda ehitati tolle kombe kohaselt kaua. Tüüpprojekti järgi. Niisuguseid koolimaju on Eestis kümneid. 4 aastat tagasi sai valmis võimla - juurdeehitus, mida oli oodatud mitukümmend aastat. Nüüd siis jõuti aula remondini. Uus aula on valge, toolid rohelised-sinised, lavaauk must, põrandaks tammeparkett, tagaseinas on osa, mis meenutab rõdu.

Meie kool on ilus, peaaegu täiuslik, ainuke häda - lapsi jääb pidevalt vähemaks. Ministri sõnul on see suur ressursi raiskamine, kui nii väikseid gümnaasiume tuleb üleval pidada.
Eks ta ole.

Ei oskagi muud midagi öelda. 1. september on ilus päev...
Head kooliaastat kõigile!

Pühapäev enne sügist

Täna hommikul olen tundide viisi otsinud teksti sünnipäevakaardile - et oleks sobiv ja väljendaks pieteeditundeliselt neid mõtteid, mida kollektiiv oma ülemuse suhtes tunneb.
Mitukümmend luuleraamatut olen läbi lehitsenud, nüüd on järg aforismide kogumike käes.
Tervet päeva ei tahaks selle tähtsa asja peale raisata. On veel vaja töökavad valmis teha.
Suve viimased päevad on väga pingelised, sest 1. septembril algab ju sügis.

****
Mulle on kunagi kingitud üks armas raamat "Värvid hingele", koostanud Pham Rhodes.
Põhimõtteliselt on see aforismide kogu, aga süstematiseeritud kuidagi värvide ja meeleolude kaupa.
Näiteks kollase all on alapealkiri "Põhjus olla rõõmus".

- Igal hommikul ärgates täna jumalat, et sul on teha midagi, mis peab tehtud saama, kas see siis meeldib sulle või mitte. (Charles Kingsley)
- Milline suurepärane elu mul on olnud! Soovin vaid, et oleksin seda varem mõistnud. (Sidonie-Gabrielle Colette)
- Tulevikule mõeldes langesin masendusse: niisiiis lõpetasin selle ja keetsin pisut moosi.---(David Herbert Lawrence)
- Õnn tähendab, et sul on, millega tegelda, keda armastada ja millele loota. (Allan Chalmers)
- Kui kõik meie hädad ja õnnetused pandaks ühte hunnikusse, kust igaüks peaks võtma võrdse koguse, oleks enamik inimesi rahul, kui nad saaksid võtta vaid omaenese õnnetused ja lahkuda. (Sokrates)
- Esimene ja kõva käsk on mitte lasta end hirmutada.(Elmer Davis)

Aitab küll! Ega ma saa siia kõike ümber kirjutada.

***
Vahepeal on taevasse tekkinud hallid pilved, ilmselt hakkab sadama. Kõht on läinud tühjaks. Pool pühapäeva juba läbi!

pildil võrratu Veneetsia (august 2011)

Tagasi kodus

Hiina(?) vanasõna ütleb, et kui teed tiiru ümber maja, näed ja kuuled rohkem kui toas istudes. Käisin kolm päeva ära ja nüüd istun toas arvuti taga, püüdes end kurssi viia maailmas toimuvaga.

Kui tütar mind eile Tallinna kesklinna trollipeatusse viis, märkasime kõikjal leinalippe.
Mis päev on? Mis juhtunud on? Alles mõni tund hiljem kuulsin veretööst Norras. See on, kui lehte ei loe, netis ei käi ja telekat ei vaata (ühel päeval). Õõvastav õudne maailm. Ma ei tahagi lugeda analüüse, mis püüavad asju põhjendada virtuaalmaailma kurja mõjuga.


Ostsin täna hommikul kassast bussipileti. Ulatasin 20eurose. Tagasi sain 1.20.
"Aga 10? Ma andsin ju 20."
"Te andsite 10."
Mul hakkas süda kloppima. Ma ei saanud 10 anda, sest mul oligi ainult 20eurone kotis. Ainuke rahatäht.
Teenindav neiu ärritus, lõi luugi kinni ja hakkas inventuuri tegema. Minu taga seisvad inimesed pahandasid. Kõigil oli bussi peale kiire, mul ka. Aga ma ei kavatsenud loobuda. Harva olen nii kindel endas olnud. Siis viskas neiu mulle 10 eurot, aga küsis telefoninumbri ja nime.
Buss ei olnud veel välja sõitnud, kui helises telefon.
"Teil oli õigus, vabandage. Aga teate, kui tihti püütakse petta!!!?"

Kodus on hea olla. Nii turvaline ja õdus. Päike paistab.

Kas euri või eurot?

Oleme eurotsoonis juba üle 4 kuu ja paljud on vist isegi harjunud oma rahavoogusid eurodes arvestama. Suuremate summade puhul arveldatakse mõttes ikka kroonides, aga toidupoes kauba eest makstes mina küll ei viitsi ajusid ragistada.
1,6 eurot on 25 krooni. Nii ma umbes arvestan, kui tahan suhet teada.

Hädas olen sularahaga, sest neid eurosente on nii palju ja ilma prillita ei näe ka, mis vääringus need on. Eriti punased ja pisikesed. Enamasti maksan küll kaardiga.

Ühel päeval oli kõrgepingeliini rike ja midagi elektrilist ei töötanud. Olin parajasti toidupoes. Kaardimakseid ei saanud sooritada, sularaha aga mul polnud. Ladusin kõik oma kaubad riiulile tagasi. Kui sõltuvad me oleme tsivilisatsiooni hüvedest.

Mul on mitu tuttavat, kes käivad poes selle hiina kalkulaatoriga ja konverteerivad pidevalt. Kuni iga senti ei pea esialgu veel arvestama, ei mõtle ma iga päev sellele, et kõik on nii kallis.
Muidugi on. Eriti toit ja eluasemekulud. Eriti lasteriided ja -jalanõud. Päris õudne on, et käima hakkava lapse esimesed jalanõud maksavad 1500 krooni ja väike satsiline-pitsiline suveseelik üle 300 krooni.

Üldisesse kõnepruuki on juurdunud eur - euri, mitte euro - eurot, nagu on grammatiliselt õige(m).
Isegi Urve Palo ütles eilses Foorumis pidevalt euri.

Pildil viimased kroonid (üle triigitud!!!)

Elu ja saatus

Inimene mõtleb, saatus juhib. Kas oled tähele pannud, et kui teed mingeid pikaajalisi plaane, siis teeb elu või saatus kiiresti oma korrektiive? Ära muutu liiga muretuks! Ära kaota valvsust! Oska olla tänulik iga päeva eest, mis sulle on antud.
Kuigi mulle ei meeldi põhimõte, et elada tuleks ainult päev korraga, on see vahel sulatõsi, sest ...

Aneurüsm ajus. Esimesed teated ehmatavad poolsurnuks. Kohe guuglisse. Ei midagi lohutavat, kuigi lootust on, kui saab opereerida ja kahjustused ei ole liiga ulatuslikud.
Eile paistis päike - operatsioon õnnestus. Ootame. Toetame mõttejõuga.
Sotsiaalne võrgustik toimib.
Elu on habras. Mitte milleski ei saa kindel olla. Võib-olla ainult selles, et kevad tuleb nagunii ja hommikul ärgates on juba valge ja päike soojendab läbi aknaklaasi nii, nagu oleks õues suur suvi.

Igasugused mõtted tulevad pähe. Üks- tuleb märke tähele panna. Teine- mõnikord antakse kella, et ole ettevaatlik! Kolmas - hea inimese suhtes on saatus armuline. Neljas - ka sina ise pole millegi eest kaitstud. Viies- aeg annab arutust. Kuues - säästa ennast selle läbi, et muretsed vähem asjade pärast, mille kulgu ei saa muuta. Seitsmes....

Millised neist mõtetest on positiivsed ja julgustavad?
Elame päev korraga....

pilt- Malle Leis "Varakevad"

Sõbrapäeva eel

Kõikidest nö võõrpühadest respekteerin ma mingil määral sõbrapäeva 14. veebruaril, sest see pole eriti pealetükkiv ja omab üldinimlikku mõtet.
Sõpru meil ju kõigil vaja ja on ka. Eriti nüüd internetiajastul, kus feissbuki kaudu tuleb sõpru uksest-aknast. Vaatasin oma kontot -109 sõpra. Neid oleks kindlasti vähemalt 3 korda rohkem, kui ma kõik pakkumised vastu võtaks.
Huvi pärast lugesin kokku - neist 25 on otseselt sugulased. Ülejäänud on endised õpilased, tütre sõbrad, minu enda klassiõed, blogituttavad-sõbrad. Kolleege nende hulgas ei ole.
FB sõltlane ma pole - või äkki olen?- , aga vaatan iga päev küll, mis seal toimub- kes on pilte või videosid üles pannud, kes mõnele huvitavale asjale lingitanud. Elu keeb!
Kui kellelgi on sünnipäev, siis on lehekülgede viisi õnnitlusi, sest spikker ju paremal küljel.
Õige sõber teab su sünnipäeva ka peast.

Tõelisi sõpru on ikka vähe. On selliseid, kellega suhtled iga päev messengeris või räägid telefoniga pikalt-laialt, arvele mõtlemata. On ka lapsepõlvesõpru, kellega kohtud aastas kord või paar, aga ikka on hingele lähedal.
Kui ühes hiljutises "Wallanderi"osas küsis peategelane oma naiskolleegi käest, kas tal on sõpru, vastas too pika mõtlemise peale:" Varem ma arvasin, et on ... mu mees, nüüd ma ei tea."

Kes üldse on sõber, kes niisama hea tuttav ja semu või lihtsalt kolleeg?
Head sõbrapäeva igal juhul!

Kui ma tahtsin teha kompa oma sõbrakohvitassiga, siis hüppas pildile ka Pätu. Olgu siis nii.

Aktuaalsel teemal

Lugesin Kaamose ja Tiia blogist teemal, kas ja miks tagasi tulla oma sünnimaale ja kuidas suhtuda presidendi üleskutsesse "talendid koju tagasi!"

Mul on mitmeid tuttavaid, minuealisi, kel on lapsed mööda ilma laiali. Nad läksid juba kümmekond aastat tagasi nooruseuljusest ja seiklushimust. Nägid vett ja vilet, töötades lapsehoidjatena ja koduabilistena, läbi raskuste integreerunud uuel elukohamaal, leidnud sealt endale "teise poole", abiellunud, saanud lapse(d) ja... kohanenud/kodunenud.

Vanemad muidugi igatsevad ja kurvastavad, et ei saa lapselapse kasvamist jälgida, aga on ka leppinud olukorraga. Lõppude lõpuks on ju ükskõik, kus tänapäeval elada. Euroopas on muidugi lihtsam, saad võib-olla isegi külla sõita ja lapsed tulevad ikka koju käima. Peale selle on ju võimalusi suhtlemiseks, skype, messenger jms

Mul on lähisugulaste hulgas noori, kes on kõrghariduse omandanud välismaal ja saanud seal hea töökoha. Mõned neist on isegi kaalunud tagasipöördumist kusagil tulevikus, aga aeg läheb, lapsed käivad juba koolis, pole nii kerge enam elu kardinaalselt muuta.
Mulle meeldib Epu seisukoht, et maailm on nagu globaalne küla, isegi Viljandis võid end tunda ühe mosaiigikilluna maailma kirevuses.

Mul on ka sugulasi, kelle vanemad emigreerusid sõja ajal keerulistes oludes. Vanem põlvkond on muidugi juba ammu päris kaugele/kõrgele kolinud, aga noored teavad, kust nad pärit on, ja käivad aeg-ajalt Eestis.

Mina olen täitsa egoistlikult õnnelik, et minu ainuke tütar ei tahtnud omal ajal kuhugi lapsehoidjaks minna ja otsustas, et talle meeldib Eestis, täpsemalt Pärnus, elada. Nüüd saan ma tal külas käia ja lapselast reaalselt kallistada, mitte virtuaalselt kussutada.

Kui midagi hullu maailmaga ei juhtu, riikide piirid ei suleta ega maailmasõda ei puhke, siis las olla. Kogu rahvas nagunii ära ei lähe, lähevad julgemad, ettevõtlikumad, seiklushimulisemad, aga jääb siia ka.
Pole mõtet paanitseda ega halada. Ja mis mulle üldse ei meeldi - pole vaja oma riiki ja rahvast alavääristada ega anda vaikimisi mõista, nagu siia jäänud oleksid kõik hädapätakad ja susserdajad, samas kui minejad on õiged - andekad ja ajudega. Elu näitab, et minemiseks on palju põhjusi ja üks põhilisemaid on oma elujärje hüppeline parandamine (või lootus selleks). Poliitilise varjupaiga otsimine vist praegusel ajal aktuaalne pole?!

Kujundav hindamine

Kooliga seotud inimesed teavad, et homme lõpeb I veerand. Õpetajad teavad, et viimased päevad on väga pingelised, sest tuleb välja panna veerandihinded, hinnata iga õpilase käitumist ja hoolsust ainetunnis ja klassijuhatajana panna välja keskmine. Siis esitada aruanded õpitulemuste ja puudumiste kohta.
Viimasel ajal on hakatud rääkima, et numbriline hindamine on ajast ja arust ega motiveeri kedagi rohkem õppima. Kahed ajavad üldse musta auku, kust raske välja ronida.
Lugesin Postimehest (19.okt 2010) Viimsi kooli kogemustest kujundava hindamise alal.
Ei kujuta ette, kuidas see oleks. Teen kontrolltöö, parandan vead, aga tagasisidet annan hinnanguna "pole viga", "käib kah", "oled tubli" nagu Tootsi-aegadel? Hinne(hinnang) tuleb alles õppeaasta lõpuks, kui õpilane sooritab suure (terve õppeaasta materjali hõlmava) töö-eksami?- ja saab selle eest hinde/hinnangu (kujundava?).
Kui järjepideva hindamise vastu räägib see, et hinne ei motiveeri kedagi pingutama ja hoiab õpilast pidevalt stressis, siis kuidas see välja näeks, kui õpilane peaks kõikides ainetes näitama oma aasta jooksul kogutud teadmisi kevadel lühikese ajavahemiku jooksul?
Ja siis veel see mõte, et õpilane koostab õppeaasta jooksul aines õpimapi, mida õpetaja siis kujundavalt hindab/analüüsib.

Ma saaks veel asjast aru juhul, kui mul oleks üks klass umbes 15-20 õpilasega. Küllap mul siis oleks aega juhendada, tiivustada igaüht eraldi ja samas suulist tagasisidet jagada, aga mul ei ole. On 5 klassi, kus 2 kuni 3 eraldi ainet (keel, kirjandus, tekstiõpetus). Seega tuleks mul jälgida jooksvalt ja pidevalt üle 200 õpilase.

Oehh, ei saa aru.
Aega rohkem sellele mõelda ka pole, hakkan 12. kl töid parandama.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Läksin hommikul vara surnuaeda, et istutada oma vanemate hauale lilli ja pügada hekki. Lootsin, et saan kella 11 valmis, kui algab surnuaiapüha.

Tutkit. Ma ei saanud ju oma tööd jätkata samal ajal, kui möödujad peatusid ja otsustasid juttu puhuda. No mõnda ma ikka tundsin ka. Isa õpilased, kes meenutasid kooliaega ja isa. Mu enda õpilased, kes jutustasid oma elust vahepealsel perioodil. Mu vendade klassikaaslased, kes ütlesid, et on lugenud Justini "Minu Eestit" ja meid kõiki sealt ära tundnud.
Kümme korda pidin rääkima, et olen jah veel koolis õpetaja. Mõne arvates olen ma isa moodi, mõne arvates meenutan oma ema.

Kuulsin, kuidas puhkpill hakkas mängima. Järelikult surnuaiapüha juba käis.

Ja äkki märkasin, et surnuaed on jäänud inimtühjaks. Minul aga pool hekki veel pügamata. See oli tüütu töö, käis seljale, sest õigeid hekikääre mul pole, pidin ükshaaval oksi lõikama. Omajagu aega ja energiat võttis muidugi ka sääskede laustapmine.

Kui lõpetasin, oli kell juba pool 2, mina väsinud ja näljane kui heinaline.
Süütasin küünlad ja tulin koju.

Head jaanipäeva teilegi!

Kuninglikud pulmad

Kes vaatas päev otsa jalgpalli, kes kuninglikku laulatust.
Vihma sajab, toas ja väljas on hämar. Lugeda ei näe, tuld ei taha põlema panna.
Nii möödub laupäev. Või mis vahet sel on, mis päev. Puhkus ju.

Kunagi laulis Alla Pugatšova, et kuningad võivad kõike, ainult abielluda ei saa nad sellega, keda armastavad. Kroonprintsess Victoria abiellus lihtsa poisi Danieliga, kellega tutvus jõusaalis 8 aastat tagasi.

... esmakordselt on kuninglikust soost tüdrukul võimalus teha oma poisist, kuningriigi alamast, prints ning üle väga pika aja on nii pruut kui ka peig mõlemad läbinisti rootslased.


Mõlema elus on olnud probleeme, alates sellest, et Victoria on düslektik (nagu kuningaski) ja anorektik (vähemalt oli). Veel ei suutvat kroonprintsess meelde jätta inimeste nimesid ja nägusid.
Daniel oli koolis kolmemees, kes polevat oma elus ühtki romaani läbi lugenud. Peale selle põdes Daniel neerupuudulikkust ja tal on siirdatud neer (isa käest saadud). Muu hulgas heideti talle ette kehva võõrkeelte oskust, vähest etiketitundmist ja viletsat haridust.
(Ohh, ma küll ei tahaks, et kogu maailm mu puudusi ja hädasid teaks!!!)

Nii kuningas kui ka kuninganna olid alguses suhtele vastu. Ent Victoria oli otsustanud, et just Westlingist saab tema prints. Nii andis isa tütre tahtmisele lõpuks järele.

Selline ilus tänapäeva muinasjutt siis.

Seemned ja õied

Jutud sellest, justkui noored on jäänud rumalamaks ja et kõrgharidus (rakenduslik) pole mingi haridus, on ka blogides laineid löönud.
Lugesin eile Rein Veidemanni artiklit Postimehes ("Seemned, õied ja viljad Eesti kõrghariduspõllul" - 8. juuni 2010). Mõnes asjas olen lugupeetud professoriga täitsa nõus. Humanitaariasse (filoloogiasse) oli tõepoolest eelmisel sajandil raske sisse saada, aga ma ei usu apsaluutselt, et tolle aja ülikoolis ainult taibud (keenjused) õppisid.
Näited, mida lp prof toob "kogu esseede massist"(kümnendik, nagu ta mainib), ei pane mind üldse karvu kitkuma. Kah asi, aetakse Mart Saar ja Kristjan Raud segamini!!!! Kui palju on asju, mida meie lugupeetud professoriga ei tea ega ole kuulnudki. Ka kultuuri vallas. Muust rääkimata.
Ühte ma tunnistan küll: õpilaste kirjalik väljendusoskus ja õigekiri on teinud vähikäiku, aga see ei puuduta ka ju kogu põlvkonda. Nad ei loe ilukirjandust, nad teevad selle asemel muud. Prioriteedid on muutunud.

Kui raha eest saab haridust osta, siis seda ka tehakse (üks asjadest, mida saab raha eest!!!). Ma ei usu, et riigieelarvelisi kohti täidavad puupead. Geeniuste ja andekate % on permanentselt püsiv suurus.
Kui tähtsaid ametikohti täidetakse jätkuvalt algharidusega "petsialistidega", siis pole ju mõtet kusagile kõrgemale püüelda.
Kui positiivse hinde saab kätte 45%- ga, siis pole ka ju erilist mõtet pingutada. Pingutame seal, kus on rohkem nõutud. Kõik on prioriteetide küsimus.
Seemned, õied ja viljad - kõike on nähtud ja kogetud. Midagi uut ei tundu mulle selles jutus.

Tähelaevas Ave Alavainu*

Kui mina ülikooli jõudsin, oli Alavainu seal juba vana olija. Ma ei teagi, kas ta kusagil hingekirjas ka oli, aga ülikooli peal ja ühikas nägin teda küll permanentselt.
Ei tea, kas Ave mind tunneks ära. Vaevalt küll, sest ma ei usu, et ta mäletab, kuidas ta hommikupoole ööd meie tuppa vajus ja kõvahäälset vestlust arendas. Olen isegi mingi seltskonnaga tema juures Peedul käinud, kui ta seal ühes kirjanike suvilas elas, poolpaljas ja - näljas. Oh seda tolleaegset boheemlaslikku noorust!
Alavainu sõpruskonda kuulusid sellised kujud nagu Johnny B Isotamm, Aleksander Müller jpt 60ndate poolpöörased poeedid.

Ma ei ole siiani Hiiumaal käinud. Tahaks ära käia ... kas või sel suvel. Läheks Alavainu juurde ja ütleks, et tunnen teda sada aastat juba.
Eks ma tunnen ju ka. Mäletan, ta isa oli Tartus tuntud lastearst. Ave oli ise skandaalne ja legendaarne tegelane. Kes teda tolleaegses Tartus ei teadnud!!!

Tema luuletused mulle meeldivad. Täitsa arusaadav on see sõnum, mis ta sinna sisse on pannud.
Oma elus on ta nii palju trampinud, hullanud ja teid tallanud, et nüüd on tal jalad täitsa otsas. Paistab, et ta on oma saatusega leppinud.

Kahtlemata on Ave Alavainu väga koloriitne kuju.

*kordussaade oli

Kooliaasta lõpetus

Kui viimase nädala tunnid venisid nagu näts ja suur tüdimus oli peal, siis kiusasin ma lapsi juttudega, et suvevaheaega hakatakse lühendama mõlemast otsast. Kevadel pannakse juurde kaks nädalat (umbes jaanipäevani) ja augustis tuleb kooli tulla juba poolest kuust.
"Eee-iiii!" kisasid nad.
Pärast väikest šokiteraapiat võtsid nad juba märksa rahulikumalt teadet, et suvel peab läbi lugema 3 raamatut. Iga kuu kohta 1. Teha kokkuvõte või poster.
"Suvel me tahame puhata kaaa!" torisesid nad, aga veidi vaiksemalt.

Otsustasin oma klassile (6. kl) kinkida igale ühe raamatu oma rikkalikust raamatukogust. Olen nüüd neid siin valinud.
Kõige tublim lugeja saab Charles Dickensi "David Copperfield" - 2 osa. Ta saab sellest jagu, sest viimane raamat, mida ta klassile tutvustas, oli Bronte "Jane Eyre". Enne seda olid kõik "Videviku" osad.

Igasuguseid olen siin kokku otsinud.Gerald Durrellit, Agatha Christiet, Jaan Rannapi "Spordilood", kassidest ja koertest, kiviaja tasemele jäänud rahvastest, reisidest, hülgepüüdjatest, Leelo Tungla "Neitsi Maarja neli päeva", Ottokari lood jne
Igale kirjutan sisse ka. Siis ehk ei viska prügikasti:D

Vanad kirjad

Ammu-ammu, kui arvutist ei osanud ulmekirjanikudki und näha, kirjutati paberkirju. Tühja-tähja pärast ei hakatud vaeva nägema, sestap olid kirjad ikka informatiivsed. Mul on alles kirju erinevatest eluperioodidest kingakarpide viisi. Need on muidugi vastused, oma kirju ma ilmselt kunagi enam ei näe, kui ma just nii kuulsaks ei osutu, et keegi neid menetlema hakkaks!!!

Aga mul on posu ka enda kirjutatud kirju, muidugi koos vastustega, mis olen saatnud koju emale-isale. Mul on hea meel, et need alles on. Lugesin neid kirju uuesti nüüd, kui sain vanaemaks.

Vedelesin üle poole oma rasedusest haiglas, mis tagantjärele tundub kui kinnipidamisasutus (et mitte öelda vangla). Ainus side välismaailmaga oligi kiri.

Ema kirjad - muretsevad, lohutavad, südamlikud, detailideni üksikasjalikud. Ja minu vastused - ema säästvad, optimistlikud, lootust täis.
Siis veel kirjad, kui oma pooleaastase tütrega naasin Mm-le tööle. Juttu olmest, lapse arengust, elu pisiasjadest. Nagu ikka.

Minu ema nägi oma 10st lapselapsest ainult 5. (Minu tütar oligi 5.!) Tütar oli natuke üle aasta, kui oma vanaemast ilma jäi.
Nüüd on need 10 lapselast suured ja neil on omakorda kokku 10 last. Mingi jumaliku seaduspärasuse järgi on minu tütar jälle 5., kes lapsevanemaks sai. Temast nooremad pole järjekorras ette trüginud. Kas pole huvitav tähelepanek?

Edasi tulevad kirjad, mis tütreke on saatnud Karepa pioneerilaagrist või Toilast, kus ta oli ühel suvel, kui mina pidin pikkadel kursustel ennast täiendama. Laagris olid elajalikud vereimejad sääsed, Toilas kassipojad, kellest vähemalt pooled oli endale kaubelnud!!!

Viisin nüüd need kirjad noorele emale lugeda.

"Sa oled nagu vanaema - samasugune muretseja ja pabistaja. Teis on nii palju sarnast!" kirjutas tütar. (Hmmm, ma olengi ju vanaema!!!)

Meil on nii palju rääkida ja arutada, et käiku lähevad kõik tänapäevased suhtlusvahendid - e-kirjad, MSN ja mobla.
Kuidas aga seda kommunikatsiooni säilitada järeltulevate põlvede jaoks?

* * *

Kui sünnitad lapse, siis sünnib ka vastutus, lootus, unistus, mure, rõõm, saatus. Koos lapsega kasvades koged tundeid, mis ilma lapseta jääksidki kogemata.
Algul on suur hirm - äkki ei saa hakkama, aga see on asjatu. Annab Jumal lapse, annab ka ematunded ja oskused. Enamasti.

Laps kasvab ja areneb, varsti on lasteaed möödas, puberteet läbitud, kool lõpetatud. Ta on emast juba pikem ja mõnes mõttes ka targem/enesekindlam, ettevõtlikum.
Kui saadad ta ülikooli, siis muretsed jälle- kuidas ta kodust eemal hakkama saab. Kas ikka sööb korralikult, õpib nagu vaja ja suhtleb õigete inimestega. Ega ta ometi hukka lähe!!!
Kui ta kodus käib, siis püüad järele uurida - nii ääri-veeri, mis elu ta elab, aga ta säästab sind asjatutest muredest. Ta teab, et nii on parem ja õigem.

Sa oled õnnelik, kui sinu otsesed kohustused lapsevanemana on täidetud. Aga mure jääb. Kuigi aastaid üle 30, on ta sinu jaoks ikka veel laps. Ka siis, kui ta juba ise ema on.

P.S. Täiendatud päeval, kui sain vanaemaks.

Pehmed teemad

Mind ka häirivad jubedalt need meie riigis toimuvad protsessid - Eesti inimarengu aruande näitajad 2009, pensioniea tõstmise reaalne plaan, koolivaheaja lühendamise kava, gümnaasiumi ja põhikooli seaduse elluviimine jõumeetodil, regionaalpoliitika olematus, maapiirkonna tühjenemine ja väljasuretamine, töötuse ja pessimismi pidev kasv, eesti spordi kidumine, rahva järjest halvenev elujärg ja tervis, aina suurem sotsiaalne kihistumine ja kastistumine, poliitikute võõrandumine oma rahvast ja vastupidi, naiste tööpanuse mitteväärtustamine jaaniiedasi


Hulluks võib minna, kui sellele kõigele mõtled ja sellest päev otsa kuuled.
Tahaks pugeda kookonisse, sulgeda silmad ja kõrvad, mõelda sellele, et su üks ja ainuke elu ei tohiks ju mööduda ainult muretsedes halbade asjade pärast.
Parem võtta ette pehmed teemad - kevade pealetung, vulisevad veed ja lõõritavad lõod, päikese paiste ja heinamaa, peagi õitsema hakkavad lilled, puud ja põõsad.
Loodusest on ennegi troosti leitud.
Pikk ja raske lumekoorma all möödunud talv on üle elatud. Jälle tuleb kelli keerata, vähem kui 3 kuu pärast algab suvi.
Õnnest on puudu veel üksnes see, et õige pea muutub mu staatus (või saatus?).

Ma ei tea, võib-olla ei sobi sellest mõelda, nii rasked ajad ju. Tegelikult ka.

Pildil Paul Kondas, kelle sünnist möödub 31. märtsil 110 aastat.

Lugesin anekdooti.
- Mida teeb asotsiaal arvutis?
- Sorib prügikastis.

Tume tulevik

Rohkem kui 5 aastat tagasi anti esimene häirekell.

Tolleaegne Viljandi maavanem Kalle Küttis oli välja töötanud Viljandimaa koolivõrgu muutmise kava. Selle järgi võis alles jääda üks kahest Põhja-Viljandimaa gümnasiumist. Meie kool otsis ja leidis võimaluse tol ajal ellu jääda. Koostöös lähedal asuva kutseasutusega avati kutse-eelõppe klass.

Eks sel olid oma head ja halvad küljed nagu igal asjal ilmas.
Hea oli see, et kutseklass võimaldas vastu võtta ka mitte eriti edukaid põhikoolilõpetajaid ja ka neid, kes suurtesse linnakoolidesse ei kõlvanud. Meie ei loopinud ninaga ja võtsime soovijad vastu.
Õnnelikud olid nii need, kes nn akadeemilisse klassi ei sobinud kõrge künnise tõttu, kui ka õpetajad, kes said tööd juurde. Halb oli aga see, et pakutud eriala oli nö sundvalik ja õppijate motivatsioon seetõttu üsna madal. Väljalangevus kutseklassist oli suur ja lõpueksamite tulemused alla riigi keskmise. Me andsime aga endale aru, et kõike head korraga ei saa.
Meil oli kutseklassi kõrval ka tugev klass, kes pakkus töörõõmu.

Nüüd on teine kell.
Kalle Küttis suundus minister Lukase nõunikuks ja rakendab oma suurepärast ideed kogu riigi hariduselu reformimisel. Ikka kirvega, ja kui metsa raiutakse, laastud ju lendavad.
Mis sest, et laastudeks on lapsed (inimesed), kellel pole ses küsimuses midagi arvata. Keegi ei küsigi.

Meie kool on üks üle sajast, kes jääb joone alla. Ei ole nõutud 120 õpilast gümnaasiumiosas. On alla 100, sest lapsi on üldse vähe.
Meil on hea kool. Aga keda see huvitab!!!???

Kas nüüd käib varsti kolmas kell?