Paus

Otsustasin mõnda aega mitte blogida. Tuleb väga pingeline periood ja ma pean ennast mobiliseerima igas mõttes. Blogimine viib mõtted pealiinist eemale ja võtab ka omajagu aega.
On veel põhjusi, aga see on neist kõige ratsionaalsem.
Aga ma ei luba päriselt ära minna.
Võib-olla lugemas ikka käin, aga üldse vähendan seda aega, mis kulub nn hobidele.
Minu hobi on töö.
Olge kõik tublid!

Kurb

Olen väga kurb, sest täna teatas oma blogimise lõpetamisest üks armas virtuaalsõber. Juhtuski see, mida ma kõige rohkem kartsin - sattusin virtuaalelu võrkudesse ja ei oska sellest välja tulla. Mul on väga kurb meel, et ma ei saa enam teada, kuidas tal ja tema lastel läheb.
Kindlasti oli selle otsuse taga midagi tõsist, aga kui tõsist. Nii palju tahaks veel teada, kas see on tõepoolest lõplik otsus või aitab kuidagi tagasimeelitamine. Ma oleks isegi sellega rahul, kui vahel mõne vallatu kommentaari leiaks... kas või anonüümsena;)
Mis see põhjus ka poleks... me ju oleme valmis Sind iga hinna eest aitama... ja kõrvalnähtudega( !) võitlema. Tule tagasi, kui saad!

Uus hobi

Mihkel kirjutas:" Hakkame suguvõsa kasvatama!" Midagi lähemalt uurimata olin kohe nõus. Nüüd selgus, mis ohtu see uus hobi endas sisaldab. Tohutu ajaröövel, sest suguvõsa on suur ja harud mööda aega laiali. Võimalus minna nii sügavale ja kaugele, kui ise tahad. Ja tekitab hasarti! (sugupuu programm Geni)

Mõtlen siin täitsa tõsiselt - pean endale kehtestama arvuti kasutamise limiidi - näiteks hobidele päevas kuni 2 tundi. Töö kohta see muidugi ei kehtiks. Töö = hobi? Aga mure: kes järelvalvet teostab? kes arvuti lukku paneb?

Vaheaeg läbi. Lausa lakke sülitades see muidugi ei möödunud, aga pool plaanidest jäi täitmata küll. Olen endas pettunud, liiga vana selleks, et muutuda. Olen siiralt kade nende inimeste peale, kes suudavad püstitatud eesmärkide poole sirgjooneliselt liikuda ja ei peta ennast tühjade lootustega iseenda tublidusest ja võimekusest.

Kohutuslik jalutuskäik veel täna tegemata, ilm testimata... Vaikset laupäeva teilegi!

Suur reede

Olen nüüd iga päev ühe postituse teinud, ei saa tänagi teisiti, kuigi on päev, kus kõrtki ei tohiks teise peale tõsta. (Ei teagi, kas blogida sobib?)

Olen terve hommiku kuulanud Vikerraadiot, kus saatepäeva juhib Märt Treier. Kõik hommikused intervjuud kuulasin ära (mõned veel poolärkamata) - Andres Põder, Jaan Tammsalu, Toomas Paul, Lagle Parek...

Kuulasin isegi jumalateenistuse ülekannet Valgast, sest seal teenib Heino Nurk - ainuke pastor, keda olen isiklikult ja eraeluliselt tundnud, kui ta noore mehena uuel ärkamisajal meie kirikus teenis ja ühtlasi kohalikku muinsuskaitse seltsi vedas (kus ka mina olin). Ma ei tea, mis tast edasi sai, oli igasuguseid jutte...Pole tähtis...

Tänapäeval ei räägita üksnes sellest, kuidas Jeesus Kristus meie kõigi eest suri, kuigi Pilatus ei näinud temas mingit süüd. Jeesus, juutide kuningas, ei olnud milleski süüdi, ometi peksti teda ja lõpuks löödi risti. Temast oli vaja vabaneda, sest ta pani liiga paljusid ebamugavalt tundma? Ometi andis ta andeks oma vaenlastele/võlglastele/...

Tänapäeval räägitakse eelkõige sellest, et inimene ei oska õigeid väärtusi hinnata, peab jumalaks raha ja rikkust, on ülbe, uhkustav ja vihkav, et hing on muutunud nii kalgiks, on kadunud ligimesearmastus ja üldse armastusest on saanud tehing - sina mulle, mina sulle... olen KASULIK, mitte VAJALIK jne
Viha juured on meie abituses ja jõuetuses, räägib Heino Nurk.
Veel kõneleb ta piiride ületamisest, mis võib tuua korvamatuid tagajärgi. Eks ta ole.

Kas inimkond on üldse ära teeninud selle, et tema eest on ristile mindud? (minu isiklik küsimus)

Nüüd küsimus laiale ringile: mida mõeldakse, kui täna soovitakse häid pühi?

P.S. Väga harivaid linke ja uskumusi leiab Tiiu blogist. Ei tee paha ennast kurssi viia.

Alanud kevade puhul ...

Täpselt kell 7.48 vaatasin aknast välja ja ütlesin "tere, kevad!". Alati uus, alati oodatud nagu õnn või pääsemine.

Oma blogisõpru tervitan mosaiigiga kevadluuletustest nii, nagu mulle parajasti pähe kargas...

- kevade on sala tulnud/tulnud hoopis salaja (LK)
- mu kevad algab pääle jõulu juba! (MU)
- lumi ammu ära sulas / metsa veeres palju sinilolli (AE)
- aprilli urb, nii läbi elu püsi, aprilli urb, laps lustiline, ära iial küsi, miks olen kurb (GS)
- see aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti, ja kevad teisiti ja tuleb teisiti... (HV)
- midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka... (VGR)
- mine, kullake, meelest ära, minul on muutlik meel. Talvel oli ja suvel oli. Sügis on alles eel. (VL)
- tule, kullake, nüüd tule, löögu öö veel valgemaks. Tule minu asemele, õietolmne inimlaps. (OA)

Kaunist kevadet kõigile kallitele kaasteelistele!

Lisatud kell 14.00
Käisin esimest korda sel kevadel väljas. Ilm on niiske, tuul vinge, päike ei paista. Nende aastaaegadega on üks pidev arusaamatus. Talv oli kogu aeg justkui varakevad. Kevadel tundub, et talv tuleb tagasi. Tõeline kevad algab meie vöötmes ikkagi alles kuu aja pärast (aprillis) ja saavutab oma kulminatsiooni mais, kui kõik õitseb ja hõiskab.
Siiski - täna üks nähtamatu! lind laulis ja rähn toksis elektriposti otsas.

Pajuurvad Internetist.

Miks nad seda teevad?

Eile näidati Reporteris ühe noore poisi (puhta lapse alles) videot, mille sõbrad olid teinud... tema mälestuseks.
Mis võib 14aastasel olla niisugust, mis paneb ennast tulistama?
Esimene põhjus, mis pähe tuleb, on vastamata armastus või kallima mahajätmine. Mõlemad koledad asjad noore inimese jaoks, ja ületamatud. Kui saaks neile enne, kui nad seda teevad, öelda, et elus tuleb veel nii palju armumisi ja nii palju ilusat ja et tagasi enam tulla ei saa ja et ise ei näe ka, kuidas kõik nutavad ja kuidas SEE AINUS kahetseb ja ahastab...
Aga ei saa enam kellelegi ütelda...

Oma elu jooksul olen õpetanud 4 enesetapjat, kõik poisid. Igaühest võiks jutustada pika ja kurva loo, mis järgnes pärast enesetappu. See, kes lahkub, ei tea enam midagi, aga järelejäänud peavad elama südametunnistuse piinadega (oleks pidanud ikka märkama!), kahetsusega, leinaga, mis ei tahagi mööduda.

Teadsin poissi, kes oli ainuke laps oma vanematele ja ainuke lapselaps oma vanavanematele, kõik olid elus, kõik hoidsid ja armastasid teda... Aga tema ei jaksanud elada ja poos end üles kahe lõpueksami vahel. No kukkus füüsikast läbi, aga kas see on siis surma väärt? Lõbus poiss oli, aga need lõbusad on seesmiselt just kõige haavatavamad. Ega tõeline põhjus selgunudki...

Minu tütar nõustas eelmisel kevadel üht lõpuklassi, kust riigieksamite eel lahkus klassi kõige populaarsem poiss... õpetaja poeg. Isegi kirja ei jätnud maha. Nad istusid mitu päeva klassis koos ja aina rääkisid...ja arutasid...

Millegipärast teevad SEDA just poisid, tüdrukud pidid ainult "katsetama", tablette sisse neelama ja siis ise kiirabisse helistama...
Tõestus selle kohta, et poisid (ja mehed!) on väga õrnad ja nende tunnetel ei tohi mängida.

Teil, blogija, pole õigus...

Päev otsa mängib raadio. Kõik uudised on pähe kulunud. Mõned diskussioonid on päris huvitavad. Näiteks, kas ütelda kõigile sina või teietada edasi...valikuliselt.

Samal teemal kirjutas eilses Postimehes ka Valdo Randpere, kes tõi näiteks põhjamaad, täpsemalt Rootsi, kus on sellest lollist kombest juba ammu loobutud. Teame-teame. Soomlane ütleb ka kõigile sina...

Mõtlesin siin vahepeal asja üle järele. Mõelge teie ka!
Siin bloginduses oleks küll koomiline, kui kõik kukuksid äkki teietama stiilis Teie, Roosa Roos, arvate, et Teil on õigus...
Reaalelus kohtudes pole ma küll kindel, et suudaksin kõigile kohe Sina öelda. Mina ei ole seda meelt, et riigikogu peaks vastu võtma seaduseelnõu, et alates 1. aprillist räägivad kõik eestlased üksteisega Sina.

Laussinatamine mulle üldse ei meeldi, eriti kui mingi naga pöörduks minu poole: "Kuule, vanamutt, see pole üldse sinu asi! Näksi muru!"
Mina ei sinata automaatselt võõrast ja vanemat inimest. Mina ei sinata näiteks oma perearsti, kuigi tema mind vist sinatab. Mina ei sinata ka oma Kõige Kõrgemat Ülemust, kuigi tema mind (vist) sinatab. Mina ei sinata lapsevanemaid, kui nad just pole minu klassikaaslased või endised õpilased.
Mina sinatan üldiselt endast palju nooremaid inimesi, oma ametikaaslasi, oma eakaaslasi, esimesel pilgul sümpaatseid inimesi...

Kas oleks vaja sinatamise pealetungi kuidagi forsseerida? See tuleb nagunii, sest noored ei tunne mingit respekti ei vanuse, soliidsuse ega ametist tuleneva positsiooni ees. Ei mingeid barjääre ega komplekse.

Eks ma saan aru küll, kui sinatatakse selle pärast, et ollakse lihtsalt sõbralik, see ei saa mingil moel ebaviisakas olla, aga näiteks 15aastane võiks 55aastast esialgu ikka teietada.
Või kuidas Teie arvate, blogilugeja?