Millest ma ei blogi?

Kaamos saatis mulle pallikese või meemikese. Eks ma siis ütlen, millest ma ei blogi. Mingit saladust siin ju pole.

Ma ei blogi enam või mitte kunagi:

- oma salapahedest ja saladustest, ei paljasta oma isikuandmeid
- seksist ja teistest intiimsustest, sh perverssustest
- päevapoliitikast ja väga keerulistest probleemidest, mida ei valda
- oma tööst ja töökaaslastest, mis võiks puudutada kolmandaid isikuid
- asjadest, mis võiks solvata kedagi isiklikult või teha kahju mulle endale

Ma blogin oma elu pisiasjadest sellisel moel, kui on mulle omane. Püüan olla avameelne, aga mitte liialt, siiras, aga mitte ülearu. Minu loomuses on tugevasti sees enesealalhoiuinstinkt nagu vist teistelgi.

Samale küsimusele võiks vastata Tiia!

Toredad inimesed televisioonis

Olen hakanud vaatama igal hommikul ETV äratussaadet "Suvehommik", mida teevad Elis Aunaste ja Urmas Vaino. Toredasti teevad - selline soe, heatahtlik tandem, ei manata halba esile, puudub iroonia ja õelus. See putukate multikas on ka jube vaimukas. Meelelahutuslik osa on absoluutselt Eesti-keskne: eesti vanade laulude videod, hommikvõimlemise klipid, mõnus eesti kultusfilm a´la "Mehed ei nuta". Kõik on retro.
Selle hiina keele õppimise peale läheb mul tuju kohe heaks - tekib tahtmine tegutseda. Motivatsioon on ju väga oluline!
Kujutage ette, te õpite ühel hommikul selgeks lause (hiina keeles): "Palun ulatage mulle see taldrik! Kanter tahab trenni teha!";)
Soovitan küll tasuta hiina keele tunde võtta!

Teine asi, mida olen teadlikult vaadanud, on Urmas Oti viis aastat tagasi tehtud intervjuud Eesti tublide inimestega - "Augustivalgus". Keegi vist ei vaidle vastu, et UO on seal suurepärane - terane, vaimuka sõnakasutusega, erudeeritud ( hea kodutöö). Ta on nii hea intervjueerija, et sõlmib lahti ka kidakeelse(ma) vastaskõneleja häälepaelad. (Ma pean silmas praegu konkreetselt just neid kordusintervjuusid aastast 2003)

Üldiselt on suvel telekast vähe vaadata. Parem vaadakem elu!

Lisatud 17. oktoobril. Urmas Ott on surnud. Mul on kahju.

Blogimise mõttest

Tean-tean, ilusal suvepäeval on patt istuda arvutis. Kohe lähen ... tuttava juurde vaarikale (pidi olema hiigelsaak) või kirsse korjama, kui just linnud eile puud päris tühjaks ei teinud.
Aga lugedes Nirti programmilist sissekannet blogimise mõttest, tekkis ka mõni (mõtteke).

*Arvan ka, et peaks kirjutama eelkõige iseendast ja nii avameelselt, kui soovid või julged. Aga mitte ainult - liigne enesekesksus on ka kurjast. Märksõna parajuslus.
* Pereliikmed ja töökaaslased jätta rahule, eriti kui nende käest pole nõusolekut küsitud. Samas mingi tausta loomiseks on ikka neid vaja ju kas või impersonaalselt.
*Mind isiklikult huvitab alati blogija isik nii võrd kui võrd see avalikuks tuleb läbi blogi või muul moel. Eesti on peopesasuurune ja peaaegu kindel on, et mingid seosed on iga blogijaga. Alati pole neid vajagi otsida - ise jooksevad kätte. Kusjuures isikuandmed pole esmatähtsad.
*Õelus, tigedus, labasus, lollus on minu jaoks täielikult aut, ma ei loe kunagi selliseid blogisid üle ühe korra.
* Mõni blogija on nii vaimukas ja vahva, et isegi koerasitast oskab toredasti kirjutada. Minu jaoks on oluline hea keel ja stiil ja mõõdutunne.
*Arvan, et blogimine on harrastus, mis õigesti doseerituna ei tee kellelegi halba, isegi mitte blogijale endale. Sestap imestasin Daki artikli sõnumi üle, aga olgu peale! Veel olen veendunud, et blogimist on vaja eelkõige blogijale endale.
*Kui kellegi jaoks on tähtis olla blogipuu tipus ja hästi populaarne, siis tehku selleks ponnistusi, mis on ausad ja eetilised.
* Kui arvatakse, et piltide ülespanemine, eriti süütute lapsukeste omad, on seotud isiksuse vabaduse piiramise või isegi pornograafiaga, siis ...ma ei räägi kaasa, ei tea lihtsalt.
* Kui enamus blogisid pannakse parooli alla, siis mina loobun nende lugemisest. Ma ei suuda kõiki paroole pähe jätta, loen siis neid, mis on mõeldud kõikidele.
* Ma ei tea, kas blogimine hakkab moest ära minema või on lihtsalt suvel teemade puudus, et võetakse üles nö varia ehk blogimine ise.
* Kui ma kunagi küsin enda käest, kas blogimisel on üldse mingit mõtet, siis, ma arvan, on aeg see ära lõpetada. See võib juhtuda päevapealt, nagu kõik asjad juhtuvad elus päevapealt.

Soovin kõikidele tublidele blogarditele häid mõtteid. SEE SUVI on nüüd vist kätte jõudnud?

Foto Tiiu oma.

Kassielu, vol 2

Põhimõtteliselt elan ma ju maal, kuigi nime järgi linnas. Enne valdade ühinemist oli nii, et meiepoolse tänava majad kuulusid linna alla ja vastasolevad valla alla. See vahe ilmnes siis, kui olid valimised. Erinevates kohtades olid jaoskonnad.
Nüüd oleme siis suure valla sisene linn ja mine tea, kas tohibki depressiivseks väikelinnaks nimetada.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis oma kassist nimega Pätu.
Igal majaühistu koosolekul tõstatub teema, et mida teha kassidega. Seepärast ma enamasti neil koosolekuil ei käigi. Nüüd oli aga kuri käsk kõigil kohal olla, sest anti kätte väliskoridoride võtmed ja räägiti uuest korrast (uksed hakkavad käima ööseks lukus - normaalne ju).
Jälle tõstatus kasside probleem. Muidugi räägiti ilma nimesid nimetamata, et kassid käivad võõrastel rõdudel ja liivakastis asjal ja on tülinaks. Et linnas ei tohi üldse kassid väljas käia jne...

Meie majas on päris mitmel kass, enamasti toakassid ja kastreeritud ja ilusasti kasvatatud. Vahel põgeneb mõni õue ja siis aitavad kõik otsida. Kassiomanikud on solidaarsed üksteisega.
Ainult ühel vanainimesel on vist mitu kassi, üks on selline punakas ja kole õel. Meie Pätu kardab seda ja põgeneb alumise korruse rõdule. Vahel käib mõnel teisel rõdul ka magamas. Nii et kriitikat peab taluma. Halva ilmaga õue ei kipugi.
Liivakasti kohta ütlen ma seda, et see on ainult mälestus kunagisest liivakastist. Praegused noored vanemad ei pea lapse liivakasti oluliseks. Olen mõnes linnas näinud, et liivakastile tõmmatakse paks kate või kaas ööseks peale, sest looma järele ei jaksa ju keegi valvata.

Ei jõua täna oma jutuga kuhugi...

Kokkuvõtteks siis nii palju, et pärast ametliku osa lõppu küsisin oma trepikoja naabritelt (kaks üksikut pensionäri), et mis on ütelda, ütelgu otse, ma ei kannata seda ümbernurga juttu.
No siis öeldi, üks lausa tõstis häält. Ei hakka kordama, mida öeldi. Läksin tuppa ja panin mõne pisara maha. Mõtlesin öö otsa ja välja mõtlesin.
Järgmisel päeval ostsin kaks kommikarpi ja käisin kummagi naabri juures vabandust palumas oma kassi pärast.
Jälle kipub jutt pikaks minema...

Lühidalt - toimus täielik leppimine, mis päädis kallistamise ja käeandmisega. Nüüd ma vist tohin jälle oma kastreeritud, põhimõtteliselt toakassi vahel ilusa ilmaga õue ka lasta...

Pildil- selline kahenäoline kass meil ongi (Elo foto)

Madissoni maakonna sillad

Vaatasin ei tea mitmendat korda "Madisoni maakonna sildu"- Clint Eastwoodi ja Meryl Streepiga peaosades. Arvan, et seda filmi on kõik keskealised inimesed näinud ja nautinud. Ilus film.

Ma olen lugenud ka filmi aluseks olevat raamatut, mis eesti keeles kannab pealkirja "Sillad jõel". (Robert James Wallner "The Bridges of Madison Country", 1992)

Filmivariant on palju parem, film on tänu suurepärastele näitlejatele kohe väga hea. Iga kord läheb hinge see imeline armastuslugu.
Igavesti jääb aga lahendamata küsimus, kas naine oleks pidanud armastatud mehele järgnema või mitte. Seekord jälgisin ma seda mõtet erilise süvenemisega. Naine toob küll põhjuseks, et tema pere vajab teda ja et nad poleks tema lahkumist üle elanud (külaklatš ja kivistunud moraalinormid), kuid targa naise vaistuga kardab ta kõige rohkem seda, et armastus ei pea vastu katsumustele, mis ees seisaksid. Mees kutsub küll teda kaasa, aga kuhu - see pole teada.
Seekord ma vaatasin, kui lähedal ta ikkagi oli äraminekule - juba oli käsi avamas autoust, aga siis hakkas eesolev auto sõitma ja ... me ei saa iial teada, mis oleks siis juhtunud, kui ta oleks läinud.
Siis oleks see olnud hoopis teine lugu... ja teine film.

See oli tüüpiline NAISE probleem - valikuid tehes valid oma saatuse. Aga see kaunis episood ta tühjavõitu elus aitas elu lõpuni armastust südames säilitada. Seda polegi nii vähe, et olla õnnelik. Mu meelest.

Kui film on väga tuttav, siis hakkavad kaasa rääkima detailid - märkad seda, mida enne pole tähele pannud. See, et tegemist on raamjutustusega, tuleb mulle iga kord üllatusena. See poja ja tütre liin, nende veidi kiiva kiskuv elu mind üldse seekord ei huvitanud.

Hea, et vaatasin filmi. Näe, sain kohe ühe postituse teha!

Lugu haigetest jalgadest

Ühel mu heal tuttaval hakkasid kevadel jalad valutama. Põhiliselt hüppeliigese kohalt ja veidi paistes olid ka. Tuttav valutas jalgu terve nädala, lootuses, et küll läheb ise üle. Aga justkui viletsamaks läks asi hoopis.
Otsustas tuttav siis minna perearsti juurde.
"Mis mure?" küsis perearst tuttava käest.
"Jalad alt paites ja valutavad ka," kurtis tuttav.
"Jalad ikka paistetavad kuumaga üles. Mul endal ka. Tõsta kodus neid veidi kõrgemale, võid määrida Lioton 1000-ga, apteegist saab osta," andis perearst väärtuslikku nõu.
Ainult tuttav oli neid üldteada abinõusid juba rakendanud. Asjatult.

Läks mööda nädal - kaebused jalgade osas ei vähenenud, isegi vastupidi. Pika kõndimise või seismise peale muutus valu veel häirivamaks. Tuub kallist määret oli juba otsas. Tuttav küsis oma tuttavate käest, kas neil ka jalad valutavad. Tuli välja tõsiasi, et peaaegu kõigil valutas midagi - kellel põlved, kellel selg, kellel olid veenilaiendid, kellel krambid sääremarjades. Aga kõik olid sellega harjunud või leppinud.
Küllap harjun minagi, mõtles tuttav, ja suurendas oma päevast treeningukoormust veelgi. Ta nimelt harrastas kepi- ja niisama kõndi, et mitte füüsilist vormi kaotada. Ta ootas ka aega, mil saaks rattaga sõitmas käia.
Vahepeal oli möödunud jälle nädal, aga jalad - need valutasid omasoodu, valu liikus juba põlveni ja kõrgemale, lõi isegi puusa.

Tuttav külastas uuesti perearsti.
"Äkki on liigestega midagi?" pakkus tuttav omapoolse versiooni. Ta oli vahepael kõvasti kodutööd teinud - foorumites ja portaalides lugemas käinud. See oli ta meditsiinilist silmaringi oluliselt laiendanud. Paraku ei teinud reaalsus teda sugugi rõõmsamaks. Suvi tuli kätte, aga häda ihu küljes ei lasknud sellest rõõmu tunda.

" Me teeme proovid ja vaatame nende pealt. Igaks juhuks kirjutame põletikuvastase rohu. See aitab mõne päeva jooksul, " oli perearst lahke.
Lootus uus. Rohi käes, ...möödus uus nädal, tuttav ei märganud mingeid paranemise märke.
Otsustas siis lasta koivakesi masseerida. Esimese korra kannatas välja, kuigi valu võttis pisara lahti. Teisel korral jäi protseduur pooleli, sest parem jalg (üldse ses loos halvem) kiskus masseerimise ajal nii krampi, et karju appi.
Massöör arvas, et äkki on midagi ...tõsist.

Järgmisel korral perearsti juures võimendas tuttav veidi oma kaebusi - jalad kisuvad krampi, käimine on raskendatud, põlveõndlates kisub justkui oleks materjal kokku tõmbunud, öösel valutavad nii, et ei saa magada.
" No pealt ei paista midagi välja. Veenilaiendeid sul küll ei ole, seda on näha," ütles perearst, aga kirjutas siiski saatekirja veresoonte arsti konsultatsiooniks. No igaks juhuks.
Siis ei teadnud veel tuttav, et suvel üldiselt arstid puhkavad ja tööl olevatel on nii palju tööd, et esimesed vabad ajad on septembrikuus.
Tuttaval aga pole nii kaua aega oodata, sest valutavad jalad tegid väga murelikuks ja igasuvine planeeritud turismireis tuli aina lähemale.
No kasutas tuttav siis natuke oma tuttavate tutvusi ja sai konsultatsioonile pealinna ühe kirurgi juurde.
Vastuvõtt kestis mõne minuti - mitte, et arst oleks liiga kergelt oma tööd võtnud, vaid tal oli asi selge. Pärast jalgade palpeerimist ütles ta: " Veresooned on teil korras. "
Kui tuttav veidi sõnatuks jäi ja siis küsis, aga "mis mul siis korras pole?", kuulis ta: " Seda oleks pidanud küll teie perearst ütlema, et teil on jalavõlvid tugevasti lamendunud. Vajate tallatugesid."

Tuttav oli õnnelik, et sai raskest murest lahti, aga kahju oli ajast, mis läks tulututele arstilkäimistele, ja närvidest, mis teatavasti ei taastu. Õnneks sai tuttav abi ortopeedi käest ja käib nüüd õigete jalanõudega.
Ise näeb ta nüüd ka, et jalavõlv on muutunud madalamaks. Pole enam ilusad baleriinijalakesed.

Ega ilu pole jalgade kõige olulisem strateegiline näitaja, arvab tuttav elutargalt. Ja temaga tuleb nõustuda.

Mida me peaksime sellest loost õppima?

Pildijalad siit

Ema ja tütred ***

Lugesin Epu kirju Ameerikast, kus ta arutleb oma tütarde riietusstiili (maitse) ja iseloomu üle.

Huvitav-huvitav. Mõtlesin siin minagi omaette, kas ja mil määral päritakse oma vanemate häid ja halbu jooni. Välimust nagunii, aga just loomust - temperamenditüüpi, kalduvusi üheks või teiseks tegevuseks, närvisüsteemi, andeid? Küsimus on muidugi avar ja nõuaks suuremat süvenemist, kuid on asju ja vihjeid, millest saad kohe aru, kui näiteks ema tunned tema sünnist saati.

Lähenevaid sünnipäevi silmas pidades (emal ja nooremal tütrel ühel päeval) otsisin välja eesti vanasõnu emade-tütarde kohta.
Kas neis absoluutset tõde on, ei tea, aga... vaatame...


* Kuidas emä ees, ninda tüttar taga. Lüg
* Tütar käib ema kingas. Wiedemann
* Ega Manni memmest parem ei ole. Viru
* Armas ema, armsad lapsed. Trv


*** Epp ja Anna - maailmarändurid, sünnipäevalapsed.