"Jälle algab kõik, algab uuesti..."

Pildil meie koolimaja - raske tuvastada, kas sügisel või kevadel.
***
Pühapäeva hommikul, päev enne 1. septembrit...

Vaatan siin ringi ja uurin oma garderoobi, mida küll homse päeva pidulikkust silmas pidades selga panna. Paneks seeliku ... või isegi kostüümi? Käikski kohe sel aastal "naiselikumalt" riides, muidu kogu aeg aina püksid ja püksid;) Igat värvi.
Jalanõudega on ka pahasti. Pori ja lörtsiga (mida lubati!) ei kõlba ju lahtise varbaga minna, külm ka. Sisejalanõudeks tuleb vaadata mõned kontsaga kingad, sest madalaga hakkab jalg juba tunni aja jooksul valutama...
Ohh! Olen küll kolmat põlve õpetaja, aga ikka enne esimest septembrit haarab mind ärevus, mis kipub üle kasvama pisipaanikaks ( nagu torm kasvab tihti üle orkaaniks??). Liialdan veidi - nii hull asi just pole.

***
31. augustil on ühel minu kooliaegsel sõbrannal sünnipäev. Käisime alati tema pool, aga üks kord on eriliselt meeles. See oli enne viimast klassi. Pidu peetud, kõik teised koju läinud, tuli sõbranna mind saatma. Oli soe sume augustiöö (mitte nagu praegu!!), jäime jutustama. Minu meelest istusime heinarõugu alla!?
Jutustasime ja jutustasime, kõik rääkisime südamelt ära, et mis plaanid ja mured on, keda armastame salaja ja lootusetult... Plikade jutud.
No lõpuks said jutud otsa ka ja läksime igaüks oma koju.

Mul ei lähe see pilt kunagi meelest! Ema-isa olid kodust lahkunud, ja paistis, et kiirustades!?
Mis siis selgus! Vanemad, vaadates, et tütar ei tule ega tule koju, hakkasid muretsema (kuigi ma ei saa aru, sel ajal polnud ju põhjust - turvaline väikelinn!).
Magamisest ei tulnud midagi välja, nad panid riidesse ja läksid otsima. Kõik sõbrannad aeti järjest üles (polnud ju mobiiile!) - kõik olid ammu kodus ja magasid. Meid aga polnud võimalik leida, sest istusime tont teab kus heinakuhjas.
Ime, et ma naha peale ei saanud.

Vat selline mälestus seostub mul elu lõpuni 31. augustiga. Palju õnne, Imbi!

Lisatud kell 14.51. Lasin end ära petta päikesest ja läksin küllalt kergelt välja. No teate, paras on välja otsida villane müts ja kindad. (Villased sokid panin kodus juba jalga!) Saabumas on jääaeg!!

Kuidas ilm mõjutab meeleolu

Ma tean täpselt, et ka sel aastal oli kalendrisuvi, aga mul on raske seda meenutada.
Juba jaanipäeva paiku (jaanipäeval nagunii) sadas. Siis tuli jahe juuli. Üks nädal siiski oli soe!?
Suured lootused olid pandud augustile - suvi ju peab ükskord tulema!
9-päevasel reisil oli täpselt üks kaunis suvepäev, ülejäänutel sadas poole või terve päeva kaupa.
Ühte päeva mäletan veel - 17. august, selle suve soojarekord, tegelikult lämbe ja lõppes äikesega. Siiski-siiski - sel päeval käisin suve ainukese korra meres, sedagi teiste sundimisel, et saaks linnukese kirja.

Nüüd on mul küsimus suurele ringile.

Kas see ongi ülemaailmne kliimasoojenemine?

September on juba sügisekuu.
Oi, ka mulle meeldib kuldne sügis, kui ta ükskord pärale jõuab. Tulgu või vananaistesuvi!

Kedagi pole süüdistada, isegi mitte vanajumalat. Meeleolu on vilets, esmaspäeval algav uus õppeaasta tundub kui must koll. Pelga kohe teist, kuni sa ta ära taltsutad .

Ja isegi blogida pole millestki muust kui ainult halvast ilmast... Täielik tühjus ...või pettumus ... või tüdimus või... igatsus?

Koosolek kestis ligi 5 tundi! Kolme suvise juubelisünnipäeva järeltähistus möödus kiires kõhutäitmises. Kõik põgenesid majast...


Ma olen terve suvi otsinud endale punast vihmavarju, aga pole leidnud.

NB! Üks ilus asi siiski täna on, see on kuupäev - 28.08.2008!
(Tegelikult lahenes üks suur mure minu jaoks positiivselt ja ma saan rahuliku südamega magama minna.)

Logistika mobiili abil

Kui lahkud kodust, sõidad kaugemale ära, siis vanasti öeldi, et kõige tähtsam on kaasa võtta rahakott ja dokumendid, muu on asendatav. Nüüd lisandub kindlasti ka mobiiltelefon, sest ilma sa oled kui käsitu. Kuidas varem toime tuldi, ei saa aru.

Tänapäeval on mobiil ka "vanaemal" ja ta ei imesta enam ammu, "kuidas nad oskasid sulle siia maale helistada?".
Mobiil on logistiliselt ikka täiesti asendamatu.
Varasemast ajast on mul meeles kaks õpetlikku juhtumist.

1. Sel ajal olid mobiilid alles snoobidel ja noortel.

Triin: " Kas sa annad mulle öömaja? Ma tulen hilja, jäta tagauks lahti, ära üleval passi!"
Epp: " Teen sulle voodi valmis. Tule, millal tuled siis."
Triin jõuab Randveresse pimedas. Koer on ketis, maja pime. Tagauks on lahti.
Sisse saab, aga kedagi pole kodus. Voodi pole üles tehtud.
"Imelik!" mõtleb Triin.
Epp ärkab hommikul Tähtveres ja märkab, et Triin pole tulnudki.
"Imelik!" mõtleb ta. "Kas midagi juhtus?"

Alles hiljem selgub, et üks oli Tallinnas, teine Tartus.

2. Jõuan bussijaama ja helistan Kristale:

"Kas oled kodus? Ma tulen sinu juurest läbi. Pakud ehk tassi kohvi?!"
Krista: "Olen küll kodus. Aga oota, mis linnast me üldse räägime?"

Naerame mõlemad, sest täpsustamata jäi, kas tegevus toimub Tallinnas või Viljandis.

Üks põhitõde: kõige enne ütle, kus sa parajasti oled.

Mobiil tagab operatiivsuse ja aitab kiiresti ümber orienteeruda.

3. Reisil.Telefon heliseb. Ei kuule, mida küsitakse, aga vastus on:
"Ma olen praegu Alpides. Helista mulle järgmisel nädalal, siis ma olen kodus."

4. Bussis.Telefon heliseb.
"Kus sa praegu oled?"
"Bussis."
"Ei mitte seda. Mis sa aknast näed?"
"Käbiküla silt läks mööda."
"Tule Pääskülas maha, ma olen seal vastas."

Mobiil on reisil asendamatu. Kuidas ma muidu oleks saanud teatada, et buss hilines Tartusse kolmveerand tundi ja ma jäin järgmisest bussist maha?

Need mõtted tulid pähe, kui nägin Puurmanis väljumas bussist üht vanapaari, mõlemil mobiil paelaga kaelas.
Noortel on nüüd hoopis iPhoneid.

Kas mobiiltelefoni leiutaja on ka nii kuulus ja rikas kui Bill Gates?

Pilt siit

20 aastat hiljem/varem

20 aastat on igaviku mõõtkavas imepisike aeg, aga inimese elust 1/3 kuni 1/4.
Mõne elust veel vähemgi.
Ühe rahva ajaloos võib mõni 20 aastat olla murranguline, tähtsam kui 700 aastat orjapõlve. Kõik on ju suhteline, nagu me teame.
Möödunud päevade jooksul on lähiminevikule palju tagasi vaadatud. Oled Sa mõelnud ka oma elu viimasele 20 aastale?

Vaatasin ETV pealt vanu saateid "Kas oskame hoida ühte?". Polnud enam meeleski, kui palju nooremad kõik siis olid, ja tervet põlvkonda polnud veel olemaski. Isegi minu lähisugulastel sündis sel kaunil ajal kolm last - nüüdseks kõik gümnaasiumi lõpetanud noored. Vaprad ja ilusad.

20 aastat tagasi oli meie kooli hariduselu 300. aastapäev - vilistlaste kokkutulek. Sellist, nii suurt ja nii rahvarohket, pole enne ega pärast olnud. Vilistlased kinkisid koolile suure sinimustvalge, rongkäik läks läbi linna, trikoloor ees lehvimas.
Paljud läksid magamata, aga väsimatut vaimustust täis Tallinnasse "Eestimaa laulule". Mina isiklikult küll ei läinud, sest olin koolimaja koristamise toimkonnas. Isa kuulas raadiost kogu ülekannet ja võttis selle lindile. Iga sõna, iga laul oli nii oluline talletada.
Vaatasin arhiivikaadreilt seda rahvahulka, kes oli siis lauluväljakule kogunenud - nii õnnelikud, lootust täis. Kõik viimseni.
Muidugi oli ka märkamisaegne öölaulupidu uhke üritus, kuid ärkamisaegset üles ei kaalu. Eriti neid öölaulupidusid, millest alles hiljem hakati täit tõtt rääkima.

Aeg ei tee kedagi nooremaks. Savisaargi oli praegusega võrreldes poisike, ja kui õiget juttu rääkis siis!
Kellel on 20 kilo kaalu juurde tulnud, kes on üleni halliks läinud, kes on päriselt lahkunud. Keda on aeg pisendanud, keda pjedestaalile tõstnud. Igaühte on aeg muutnud.

Ärkamiseaegsed lapsed on koolist läinud, asemele jäänud palju tühja ruumi. Nii väikseid klasse pole meie koolis veel enne olnud (ilma paralleelideta).

Tuli küll vabadus, aga midagi veel, mida keegi ei osanud oodata.

Esimene tööpäev

Häbi oleks seda tööpäevaks nimetada, aga... otsustage ise!

- läksin töökohale väikese hilinemisega
- tervitasin südamlikult kolleege, kellest enamikku polnud kevadest saadik näinud
- jutustasin põgusalt oma reisist ja suvest ning kuulasin teisi
- vaatasin üle kõik teated teadetetahvlil (oli 3)
- küsisin ülemuse käest esmaspäeva vabaks
- leppisime mõnede lähemate kolleegidega kokku päeva Vanaõuele minekuks, tegin vastava kõne
- tuvastasin, et võti kapis on olemas (eelmisel aastal polnud!)
- kuulasin külauudiseid (üks tuntud valvejoodik oli ära surnud)
- käisin kolmandal korrusel oma klassis, seal oli nii, nagu viimasest laagrist jäänud
- avaldasin nördimust selle üle, et tuleb üks suur 10. klass
- otsustasin, et esimese päeva kohta aitab küll

(NB! Palun mitte ministrile ära kaevata!)

* * *

Alloleva luuletuse jättis minu kommentaariumisse 1. augustil armas blogisõber Kaamos Rules.

August küpsetab marjad
lapsed valmivad kooliks
kureparved (või karjad)
äralendamisproovis.
August loovutab tähti
Sädemetena alla.
Et meil sügisevihmas
pime ei oleks olla.

Väga ilus ja ajakohane. On inimesele andeid puistatud!

Pildil Juuli ja August siit

Üks maa, üks rahvas

Ma arvan, et eile oli küll eestlaste jaoks ilus päev. Ka kõige tuimem tükk tundis vähemalt korraks uhkust, et Kanter (ei, meie!) sai kulla. Tore poiss ju, pole sigadustega hakkama saanud ega marki täis teinud.
Ja õhtul veel see öölaulupidu.
Sättisin ennast ka teleka ette vaatama, ehkki eelhäälestus (mõnede blogide põhjal) oli pessimistlik, et vaevalt sinna palju rahvast kokku tuleb, et rahva meelsus on pigem selline "ah, mis oma riik, igaüks vaatab, kuidas teki iseendale peale saab krabatud".
Aga läks nii, et vaatasin kogu peo algusest lõpuni ära. Võib-olla oli neid suulisi vahetekste, nn ajaloolisi ülevaateid ja muid klippe liiga palju, aga võib-olla oli neid just vaja, et noorem põlvkond ka teaks ja vanemad meelde tuletaks. Sest kui ruttu läheb kõik meelest - nii hea kui halb, mäletad ainult valikuliselt seda, mis otseselt sinu elu puudutab.
Meeldis, et välja oli tulnud kogu raske kahurvägi, vanad tegijad, enamus laule lauldi nö retro-stiilis, mitte moderniseeritult, nagu tänapäeval moes on.
Mattiiseni-Leesmendi viit isamaalist laulu originaalesituses ja järjest pole vist küll kümmekond aastat lauldud, v.a mõned neist laulupeol. Ma arvasin, et "eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind on eestlaseks loodud, eestlane olla on uhke ja hää, jah just nii vaarisade moodi" on küll nii devalveerunud, et hakkab piinlik isegi kuulata. Õnneks mitte.

Kui Ivo Linna laulis Alo Mattiiseni ( 1961- 1996) mälestuseks " Sind surmani", siis tuli mul pisar silma. Meenus, kuidas tulin töölt ja minu haige isa oli kohutavalt endast väljas ja püüdis mulle öelda "on surnud". Mul käis sekundi jooksul peast läbi igasuguseid hulle mõtteid. Alo Mattiiseni surm oli rahvuslik tragöödia.

Veel mõtlesin eile, et võib-olla on üks eestluse elujõu allikas just võime kokku tulla ja laulda ...isamaast, kodust, lootusest ja koidust, mis saabub.... nagunii? See vägi ja tunne, mis lauldes tekib, on aidanud püsida. Peotäis nagu meid on. Mahub ühele lauluväljakule ära (no olgu, kolmele).
Sama fenomen toimib ju igal laulupeol. Laulev eestlane on ilus ja väärikas.
Oli neid siis seal lauluväljakul rohkem või vähem kui 100 tuhat ja teleka ees ülejäänud, tundsime vist kõik üht - see on üks maa ja üks rahvas, meie oma, ja me ei anna teda enam ära. Aga Looja peaks ikka ka silma peal hoidma...
Ilusat päeva Sulle!

Pilt siit.

Suve lõpp käes

Kui ma eile õhtul kell 11 Tallinnast koju jõudsin, sain aru, et SEE SUVI on läbi. Taevas oli peaaegu täiskuu, sellele vaatamata nii pime, et ei leidnud auku hekist üles, kust maja ukse ette saab.
Kass kurtis, et pidi üksi olema, käis kannul ja ronis lõpuks mu jalgade peale magama. Selline tonnine nagu ta on.

Lähen küll veel korraks 3päevasele külaskäigule Räpina kanti, aga see midagi enam ei päästa. Suvi on läbi! Suvekuud on ikkagi juuni, juuli, august.
No mis suvi see september enam on, olgu ta nii ilus ja vahel isegi soe, kui algab töö täie vaardiga peale. Pole isegi sisseelamisaega, sest 1. september on sel aastal esmaspäev. Kas te teadsite?

Tegelikult halada üldse ei tohiks, lõppkokkuvõtteks läks ju kõik hästi. Mõningaid arenguid silmas pidades isegi õnnelikult.
See suvi jääb mitmes mõttes meelde.