Advendiaeg

No tee või tina, mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest ja veidi hilisemast ajast mingit advendiaega, vähe sellest - jõulugi peeti täitsa salaja teki all. Millal need sussid-sokid, päkapikujutud ja avalikud küünla süütamise tseremooniad meie maile tulid? Ilmselt vabaduse saabumisega.

Esimene advent - süüta üks küünal. Mina süütasin viis, aga üks on suur ja selle ma kustutan varsti ära (et seda säästa pikemaks ajaks), sest sel aastal on mul varutud ainult väikseid teeküünlaid. Neid põletangi igal õhtul.

Lugesin kusagilt, võib-olla Algarvu kommentaariumist energia teemadel, et blogimine on ka üks energiaõgard. Ja muide, ma usun seda. Pole nii, et kirjutad kümne minutiga ühe mõttearenduse ja unustad. Sa jääd sellesse kinni terveks päevaks (mina vähemalt küll). Mingi kiiks.

Energiaga on mul alati kitsas käes. Räägitagu mulle, kust seda saadakse - kallistades, seksides, muusikat kuulates, mediteerides, lilli imetledes- ikka on vähe ja juurde ei tule. Isegi varastada ei oska.
Seepärast ma hoian seda (energiat) kokku ja vaatan veidi aega pealt. Püüan vähemalt.
Ilusat advendiaja algust!

pildil loevad hingeluulet minu inimesed

Ellen Niit 2008

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Otsin juba mitmendat päeva Ellen Niidu kohta materjali. Mitte, et ma temast midagi ei teaks, tean ikka. Kes siis tema rongisõitu ei tea, või Krõlli ja onu Ööbikut, Triinut-Taavit, Pille-Riini?
Tema "Suur maalritöö" on lausa omamüüt! Mulle meeldib väga.

Ellen Niit on minu jaoks Eesti naise etalon, mitte ainult selle pärast, et ta on luuletaja, tõlkija, teadlane, vaid et....
- tal on 4 last ja 13 lapselast, ise ta kasvas üles üksiklapsena
- ta oli Jaan Krossi tagala, teenija, lapsehoidja, majapidaja, autojuht, elektrik, ennastsalgav ja armastav naine
- tema intervjuudest on mul meelde jäänud mõned elutargad mõtted, näiteks laps on täiskasvanu siis, kui ta on võimeline pere pesu pesema ja WC-d kasima (näide toodud mälu järgi)
- tema lapsepõlveunistus oli suur rannapall ja tänini tuksatab ta rinnas miski, kui rannapalli näeb
- tema ema töötas õmblejana ja tal polnud aega lapsega lakkamatult tegelda - ise pidi hakkama saama. Ema andis vahel ka "kergel kujul sirtsakaid vastu kintsu", kuluks ta tänapäeva lastele mõnikord ära.
- kui vanasti kadus lapsel koolis ära pliiatsijupp, siis aeti seda taga, nagu midagi hullu. Aga kui tänapäeval läheb koolis kaduma jopp, pole sellest midagi (näide intervjuust 10. nov 2008 - Pere ja Kodu - "Kullateraga Ellen Niit", autor Tiia Kõnnussaar)
- elu pole tänapäeval raskem kui varem - liiga ebaolulised asjad on üles puhvitud, näiteks raha. Ei peaks nii hirmus nõudlik olema. Ei pruugi ka muidugi kartulikoori süüa, aga väikseid järeleandmisi võiks ikkagi teha (samast)
- "Vana on palju lihtsam olla kui noor. Võid palju jätta tegemata, kui oled lapsed kasvatanud nii, et nad oma laste eest hoolitsevad. Ega ma viitsiks küll uuesti enam noor olla." (tsitaat samast)

pilt

Räägime ilmast ja ...muust

Epp kirjutab oma tänases Arteri kolumnis ilma mõjust inimese meeleolule või isegi psüühikale, ja tsiteerib kaudselt ka mind ("Minu tädi ütleb...").

Käisin poes süüa varumas. Mina üksiku inimesena ostan umbes 300 krooni eest endale toitu, mida siis kõnelda pereinimestest. Teen toidutrette kaks korda nädalas, seepärast ostan rohkem valmis. Kui kusagilt peaks kokku hoidma hakkama, siis siit. Ei ostaks kilo mandariine, teine õunu, šokolaadi ja kommi, erinevaid jogurteid, kallist juustu ja sinki jne jne!! Sööks putru veega keedetult (oleks ka tervislik) ja keedaks suppi külmutatud juurviljast, maitseks puljongibrikett sisse.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Poes nägin oma vana kooliõde, keda polnud vähemalt kümme aastat trehvanud (elab maakonna teises servas). Kunagi elasime ühes majas ja meie vanemad käisid läbi.
Mis te arvate, millest me juttu alustasime? Muidugi ilmast! Sellest, et küll ikka oli uhke tuisk nädal tagasi, ja näe, nüüd pole lumest midagi järel. Et oleks ikka tore selline vaikne talveilm kuni -10 kraadiga ja mõõduka lumega. Et karta on, jälle tulevad mustad (porised) jõulud.

Te mõtelge, me polnud NII kaua näinud, aga SEE teave oli kõige tähtsam vahetada!??
Alles siis küsisime, mis meie lapsed teevad ja kas oleme juba vanaemad. Ja kas majandusraskused meile ka on tunda andnud, mul korvitäis toitu, temal kärutäis (tädile maale varuks).
Kõige sirgem tee tööle ja poodi viib üle staadioni serva. Eile oli see veel väga ohtlik, täna absoluutselt lume- ja jäävaba.
P.S. Ostsin endale punased elektriküünlad. No selle peaks küll toidukorvist maha arvama;)

Nädal möödas, uus tulekul

Töö on selline, mida nö poole vinnaga eriti teha ei saa. Ja kui teedki, siis ise kannatad. Kui hoog läheb maha, siis annab ponnistada, et jälle käima saada.
Igal juhul saabunud reede õhtust ja nädalalõpust on mul jube hea meel.
Lumest on muidugi ainult porised räbalad järel. Ükski jalanõu vett ei pea - säärikutega ka lausa käia ei taha.
Olin just koju jõudnud, kui tagasi kutsuti. Saabusid ministri poolt lubatud sülearvutid, esimesed kümme. Üks poiss aitas minu oma koju tuua. Kast raske ju polnud, aga suurevõitu - minu väikesed käekesed ei suutnud seda hästi kinni pidada ja käimine ka alles na hädisevõitu.
Kas rõõmustada? Vist ikka, sest minu klassis oli selline arvuti, mis peaks juba ammu kolikambris või prügimäel olema. Läpakaga töötamiseks igasuguse riistvaraga mul seni kogemused puuduvad.
Eks me õpime! Elukestev õppimine ja tiigrihüpe.ee, ütles juba kadunud Lennart Meri.
Kirjutasin lepingule alla, pean seda nüüd ilusasti hoidma, võib-olla nagu Kaval-Ants kirvest, õrnalt süles. Sülearvuti ikkagi...

Lumi sadas õhtust hommikuni

Täitsa ootamatult sadanud lumi tekitas ka minu teele raskesti ületatavaid takistusi.
Eile (esmaspäeva) hommikul väljusin oma trepikojast ilmselt esimesena - välisuks oli kinni tuisanud. Võtsin oma kasina jõu kokku ja surusin metallukse praokile nii, et pääsesin välja. Mingit teed polnud. Suunasin oma sammud koolimaja poole mäletamise järgi. Äraeksimist polnud karta, sest maja paistis täistuledes. Linnulennult mitte üle 500 m, aga otseteest polnud õhkagi järel. Ei hakanud teerajajaks. Ohh, lõpuks jõudsin pärale, väikese ringiga.
Päev otsa sadas lund juurde. Tulid juba esimesed ärevad teated, et koolibussid ei välju ja lapsed mingu koju, kuidas saavad. Ma ei teagi, kuidas nad said.
Mina sain, sest kõige kindlam viis edasi liikuda on ikka oma jalgade abil kõhuni sumades. Kui juhtudki kukkuma, siis on lumi vähemasti pehme.
Et elekter ära läheb, oli ette arvata, sest terve päev vilkus. Arvutit ja telekat ei tasunud lahti tehagi. Lõpuks läkski vool ja oli ära 5 tundi. Õhtuks jõudis tagasi.
Kõigele vaatamata on ilus ja lumi meie vöötmes pole ju mingi katastroof. Ega me Aafrikas ela.
Rohkem tuleb karta ootamatut sula, mis uputab ja tekitab eluohtlikke libedusi kinnitambitud rajakestel.
"On, mida meenutada," kirjutas Kaamos oma blogis. Siinkohal tuleb meelde, et eelmine ootamatu lumi tuli maha käesoleva aasta 26. märtsil. Mäletate?
Vaatame, mis edasi juhtub!

Pilt kaamose blogist, mul endal pole.

Jõuludeks häälestudes

Täna mõtlesin esimest korda, et jõulud on varsti jälle käes. Võib-olla sellepärast, et lumi sadas maha ja oh imet, isegi püsib. Aga midagi ilusamat kui valged jõulud ju pole!

Vaatasin meie oma Konsumis ringi, et mis siis jõuludeks pakutakse. Seal küll keegi ei mõtle, et kujundaks kuidagi. Kaupa on nii palju, et mõned teed riiulite vahel on tupikud.
Jõuluehteid on, elektriküünlaid, piparkooke, mandariine ka. Värvieelistustest ei saanud tolku. Küsisin huvi pärast ühe saalitöötaja käest, kas punaseid elektriküünlaid ka on. Otsisin juba eelmisel aastal. Ta arvas, et ei ole, on siniseid.

Piparkookide sortiment on nii rikas, et ei tea, mida võtta või jätta. Mulle meeldivad sellised õhukesed ja krõbedad. Mõelda, vanasti tehti kodus ise piparkooke!
Küünlavalik oli vilets. Ostsin sajase paki teeküünlaid. Need mulle meeldivad. Põletan neid juba hingedeajast peale. Umbes 4-5 tundi põlevad. Kui ära kustuvad, lähen magama.
Kingituste ostmise ajan Triinu kaela. Läheme iga jõulu ajal venna pere juurde Viljandisse, juba aegade algusest peale.

Ostsin postkontorist valmis jõulukaardid, sest vanematele sugulastele ja välismaale pean neid ikka saatma, kui noorematele saab sõnumdatud või emeilitud.
Püüan sel aastal igasugusest stressamisest hoiduda. Olen nüüd saanud omaette küll olla, loodan, et jõulueelsed nädalad mind ei ruineeri ega frustreeri.

Jõulutoite pole veel söönud. Hapukapsa isu oli nii suur, et lasin endale Viljandi turult tuua. Keetsin suure potitäie suppi. Jõulutoit vist see pole?
Häälestan ennast positiivsele.

ilusaid postmarke siit

Igasuguseid segadusi... telefoniga

Vahel helistab mulle Ülo. Kui Ülo, siis Ülo, ainult mul on kaks tuttavat Ülo. Üks on klassivend, teine kaugelt sugulane. Ega nad ei ütle, et "tead, ma olen sugulane-Ülo" või et "siin klassivend-Ülo". Hääled on millegipärast sarnased.
Vahel räägin pool juttu ära, vastan küsimustele, ja kui tuleb aeg tervitada või ise midagi küsida, siis olen hädas. Kas küsin naise ja laste kohta(sugulase käest) või pärin mõne klassikaaslase käekäigu järele(klassivend). *
Kui "Vabariigi kodanikesse" helistab igas saates keegi Ülo, siis ma mõtlen, kumb Ülo:)

Üks kursusekaaslane helistab ka päris tihti ja tema samuti ei ütle, kes ta on. Pean ise teadma. Ta alustab juttu sealt, kust eelmisel korral pooleli jäi. Reedel käskis ta mul klassikaraadiost Tobiase "Joonase lähetamist" kuulata. Ma tahtsin hoopis telekast "Vabariigi kodanikke" vaadata, aga panin kohusetundlikult raadio ka mängima. Igavene segadus... Esimese osa kuulasin ära.

Mõnikord helistab keegi Kristi või Katrin ja pakub midagi, kas Viasat-ühendust või mingit hirmkallist tolmuimejat. Ma ei taha midagi. Kui just, siis koduabilist, aga seda ei paku keegi.
Viimasel ajal helistab mulle "kaaskannataja". Tema käis ka meniski operatsioonil umbes samal ajal kui mina. Ennast ei tutvusta(tegelikult ma tean teda küll!), alustab kohe asjast, et "kuidas sul paranemine läheb ja millal tööle lased kirjutada?". Nüüd just helistas ja ütles, et tema sai veel nädala juurde, et jalg ikka valutab. Või ütles, et valutab.

Need kõned on lauakaga. Mõni kõne läheb nii pikaks, et mul keeb toit põhja või siis ütlen, et keeb...
Mobiiliga nii palju segadusi ei teki, sest seal on ju näha, kes helistab või helistanud on. Pean täna helistama ühele oma vanale kolleegile, kellel on homme sünnipäev ja kes ootab mind külla. Ma ei lähe... Varsti helistan, kui ta ise enne ei helista.

*tegelikult on kirjeldet segadus juhtunud ainult üks kord, tavaliselt räägime klassivennaga mobiilitsi.

Kas teil on ka kodus lauakas veel alles?