Tõestisündinud lugu

Mu tütar rääkis eile ühe naljaka loo.
Kaks tegelast - ühe kooli klassijuhataja (matemaatikaõpetaja) ja sama kooli psühholoog. Privaatsuse huvides jätan detailid täpsustamata. Ütleme, et psühholoogi nimi on Liisi.


Võõras number helistab Liisi mobiilile.
- Kas Liisi kuuleb?
- Jah.
- Miks sa pole tulnud matemaatika suvetööle?(karmilt)
- Ee...ee, ma ei tea...
- Sa ei tea?? Kas sa oled üldse suvel õppinud?(nõudlikult)
- Ee...ee... ei ole...vist.
- Mis sa tegid siis? (ärritunult)
- Noh, puhkasin ... ja Itaalias käisin ... ja eile seenemetsas...Suvetöö läks meelest ära.
- Mis sa jahud seal!? Tule kohe kooli, räägime siis edasi! (kurjalt)

Kõne lõpp.

Liisi on mõnda aega sõnatu. Ta tundis õpetaja hääle järgi ära. On selline veidi karune ja karm, aga muidu... huumorisoonega. Seekord ei paistnud nalja tegevat.
Liisi mõtles 10 minutit ja välja mõtles. Siis helistas tagasi.

- Liisi siin, aga ma pole SEE Liisi, keda sa arvad. Ma olen hoopis teine Liisi.
- Misss? Mul on siis märkmikus mingi segadus. (pahaselt)

Liisile tuli meelde, et tema vastuvõtul käis jah kunagi keegi nimekaim, kes kurtis muuhulgas, et on matemaatikaga kimpus.

Homme on 1. september.

Fotojaht: puust (tehtud)

Korv telekapultide hoidmiseks, istepink üle 30 aasta vana (muidu on ta koht esikus).

Raamatukapi uksed ja nupud, päikesevalguses nii eredad.

Lavastatud pilt - köögitarvikud (neid on muidugi rohkem)

Riidekapp, mille otsas on veel üks kapp. Riidepuu ja klopits, kaks korvi - puha puust.

Ei tea, kes meil siin käsitööd teeb!?

Asjad, mis peaksid alati käepärast olema, võib korvi kokku panna.

Kui kodus ringi vaatasin, leidsin, et mul on väga palju korve - igas suuruses ja igaks otstarbeks.
Jah, mulle meeldivad korvid tõesti.

Teised on siin.

Kuidas uute naabritega tuttavaks saada?

Minu peale tulid uued naabrid. Sisse pole veel kolinud, teevad alles hoolega remonti. Olen neid oma aknast piilunud. Noored inimesed - mees, naine ja poisslaps. Viimane silma järgi otsustades 9-10aastane.
Esialgu nad lammutavad midagi. Radiaatorid kolisevad, aknad värisevad. Vahepeal on hirm, et nüüd kukuvad mulle kaela, et kohe-kohe puurivad lakke augu. Põhjalikult teevad.
Tahaks tuttavaks saada, aga kuidas seda teha.
Kui nad treilerisse ülevalt mingit värki tassivad, siis on mul kõva kiusatus minna juurde ja ütelda: "Tere! Mina olen teie altnaaber. Kas te oleks nii kena ja tõstaks oma auto peale ka minu vanad aknaraamid?"
Siis aga ärkab minus sündsustunne ja julgus saab ka otsa. Parem ootan, kuni vend tuleb lõpuks mu remonti lõpetama.

Aga kuidas ikkagi uute naabritega tutvuda?

Pildil klaveri kolimine, sedapuhku küll vanade naabrite poolt. Kahju, klaverimängu oli ilus kuulata!!!(29.08.09)

Seenekorv

Sügis ja seened kuuluvad kokku nagu meri ja tuul.
Ma olen kuulnud, et ega seened eriti vitamiinirikkad pole, vastupidi - raskesti seeditavad on. Aga üldiselt suur osa inimkonnast ikkagi armastab seeni. Neid on tore korjata!
Mina tunnen peast kõige rohkem 5-6 liiki seeni. "Võõraid" ma ei korja - parem karta, kui kahetseda.
Minu vend näiteks väidab, et enamik meie metsades kasvavaid seeni on söödavad. Kui me viimati koos seeni puhastasime ja üle vaatasime (vaata seenekorvi), siis tekkis meil erimeelsusi. Mina tahtsin välja visata suured vanad seened ja mulle võõrad liigid.
Vaidlesime kõvasti selle üle. Ka seente nimetuste suhtes olid meil erinevad teadmised. Vend oli valmis kõiki seeni toorelt maitsema - et kui ei ole kibe, siis kõlbab.
Nagu kõikidele seenesõpradele, meeldivad ka mulle kõige rohkem kukekad ja kuuseriisikad, mida võib pannil võiga ära praadida ja samas kinni pista. Kahjuks pole neid kunagi piisavalt.
Seentega peab ettevaatlik olema - linnapargist neid just korjata ei tasu ja igasugust kübarataolist ka mitte!

Veel üks mälestus Balti ketist*

Tervitused vabadusvõitlejatele!

Balti keti pildid olidki Karini diapositiividelt maha pildistatud, pilte oli neli või viis, rohkem mitte. Nad olid mul ofoto albumis, aga see muutus tasuliseks ja seetõttu mul seal enam pilte ei ole.

Laupäevases Õhtulehes ilmus intervjuu Lilli naistega: http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=342792
Ajalehe paberversioonis on ka üks neist diapositiivi piltidest 20 aastat tagasi, kuidas me kõik seal Balti ketis seisame (Lilli vanaisa jt sugulased ja meie ka, poisipeade ja uhkete villaste dressidega).

Pühapäeva öösel osalesime teatejooksus (see, mis algas Tallinnast ja lõppes Riias). Meie (mina, Ken, Helen, Randi) valisime oma distantsiks 191. kilomeetri (Porri teeotsast kuni Karksi bussijaamani), start oli kell 2.50 öösel. Väljas oli nii pime, et sõrme ka ei näinud suhu pista. Aga joosta oli valge, politseiautod olid ees ja taga vilkuritega, prožektor säras näkku. Päris jooksjaid oli 2, meie nende taga. Karksi bussijaamas liitus juba rohkem osalejaid. Ken jooksis edasi kuni lossikateni. Teised sugulased jooksid Lillis. Rait pani vist piirini välja suure Eesti lipuga. Pühapäeva õhtul käisime Läti piiril Balti keti aastapäeval. Seal avati uus mälestusmärk, poliitikud pidasid kõnet ja Tõnis Mägi laulis. Sellest Helle ka oma blogis kirjutas.
Seda hetke, kui me sugulaste riviga uue mälestusmärgi ees pilti tegime, näitas ka aktuaalses kaameras.

Huvitav, et näiteks töökaaslastel, kellega olen rääkinud, pole mingeid erilisi seoseid balti keti ja teiste tolle aja sündmustega (kas olid liiga noored või ei osalenud). Aga meil ikka on, mida meenutada...

Helina*

Lisatud 26.08
Helina, ega Sul selle vastu midagi pole, et Su kirja siia üles panin? Ajaloo huvides, eks!

Kui hakkasime pühapäeval piirilt tagasi sõitma, paistis päike nii eredalt (pildistatud läbi auto aknaklaasi).

20 aastat on ikka päris pikk aeg, terve põlvkond.
Vabadus tuli, oma riik tuli. Kõik läks väga hästi. Nüüd ei kuule muust kui masust.
Praegu ei tuleks eesti rahvas nagu üks mees ketti seisma, ei võtaks käest kinni, kuigi kokku peaks hoidma ka nüüd. Praegu on rahvas tuhandeks killuks. Ja meie oma riik on meid hüljanud?

Mis meist saab? Uuesti on üleval küsimus: kas jääme püsima?

Balti kett 1989 - 2009

Balti ketil on minu ja minu sugulaste elus veidi teistsugusem tähendus kui kogu rahva jaoks. Vähemasti meeldib mulle nii mõelda. Minu emapoolse suguvõsa üks elujõulisemaid võrasid ja juuri (kui me joonistame SUGUPUU) asub Lilli-Nuia-Karksi liinil. Lilli on väike küla, millest on Läti piirini 4 kilomeetrit.

Kui toimus see tõeline Balti kett, siis sõitsime sinna kõik kokku. Juba hommikul, sest kartsime, et hiljem pannakse liiklus kinni ja me ei pääse läbi. Onu ja tema pere, kes Lillis elas (-b), võttis suure sinimustvalge kätte ja fikseeris oma permanentse kohalseismisega meile kuuluva mitmekümnemeetrise maanteejupi oma maja kohal. Hiljem sõitis sinna üks suur bussitäis Tallinna mingi tehase töötajaid, kellele oli see distantsilõik "kõrgemalt poolt" määratud. Aga me ei lasknud neid vahele, oli isegi ütlemist korraldajate poolt.

Ei mäleta enam täpselt mitukümmend meid kokku oli, aga noorim ketilüli oli alles 5kuune, vanimad üle 70 aasta. Teised mahtusid sinna vahele. Sellest ajast on kolm diapositiivi, mida on hiljem pildiks tehtud, arvutis töödeldud, nii et kõik meie inimesed on tuvastatavad.
Vanem põlvkond on juba ammu lahkunud, keskmiseski augud sees, aga see-eest on juurde tulnud palju uusi. Noorim baltiketlane on nüüd 20aastane!
Me oleme balti keti juubeleid ikka tähistanud oma kokkutulekutega ja meenutustega sellest kaunist ajast.
Nii ka nüüd.
Kõike ei jõua jutustada, läheks liiga pikaks. Mõned eredamad seigad seega.
Öine teatejoks. Lilli jõudis see hommikupoole ööd, pärast 4. Kell 1 saime magama ja kell 4 oli juba äratus. Ma mõtlesin algul, et mina küll välja ei roni, jooksma nagunii ei lähe. Aga kus sa sellega! Ei jäetud kedagi kotile, ainuke erand tehti väikelapse emale.
See oli nii lummav, kui eskort, mis koosnes politsei- ja muudest autodest, jõudis Lilli. Sõitsime nendega kaasa Läti piirile. Minust nooremad jooksid ka, mõni isegi mitu kilomeetrit.
Kui teist korda sellel ööl magama heitsin, siis ei suutnud kuidagi uinuda. Meeled olid nii elevil.

Pühapäeva õhtupoolikul käisime piiri peal ka mälestusmärki avamas. Kõned, mis peeti, olid trafaretsed. Tõlgiti kahte keelde. Teiste hulgas kõneles ka Rein Taagepera, Urmas Paet, Toomas Vitsut ja Läti poolt sama suurusjärgu tähed. Lauldi hümni.
Kui Tõnis Mägi esitas oma kaunimaid laule, sh "Koitu", siis rahvas korraks koondus troppi lava ette, võeti käest kinni ja ümiseti kaasa. Muidu sagiti seal niisama ringi ja tehti oma balti ketti vastse mälestusmärgi ees.
Meie tulime varem ära, sest pikk tee tagasi sõita.
Selle kahe päeva jooksul ei rääkinud me kordagi poliitikast (masust) ega küsinud üksteiselt "kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?". Me oskasime oma tuju teisiti üleval hoida.

Muide, kinkisin eile oma armsale ristilapsele, sellelesamale noorimale baltiketlasele, oma 20 aastat tagasi ostetud, aga siiani valmis tegemata rahvariideseeliku kupongi ja pluusiriide. Võtsin talt lubaduse, et ta teeb selle valmis hiljemalt kahe aasta jooksul.

Lisatud 3. sept 2009
20 aasta taguseid pilte Balti ketist panin üles sinna.

Saaremaal spaatamas, vol 2

Kuna suvi oli selline keskmine ja vette pole üle kahe korra saanud, siis mõtlesin - miks mitte veidi spaatada enne tööle naasmist. Uurisin internetist hindasid ja leidsin, et on taskukohased. Näiteks Rüütli-spas on lõõgastuspakett (2+1) 210 krooni (ilma ööbimise ja söögita loomulikult).
Tegin oma arust hea valiku: üks veeprotseduur, üks relaksivärk ja üks massaaž. Lisaks veel veekeskus, mis oli nö pealekauba ehk tasuta.
Esimest korda elus võtsin seda nn Abeli dušši (filmist "Mehed ei nuta") ehk peenemalt väljendudes Charcot´dušši. Ei tea, kas olen mina liiga peps, aga kogu see 20 min hoidsin hambaid risti, et mitte valust oiata. (hiljem selgus, et survet oleks saanud vähendada, kui oleks soovinud!) Tunne oli, nagu oleks kumminuiaga täiest jõust tümitatud.
Õnneks järgnes relaksatsioon ehk eesti keeli lihaslõõgastus. Teised said pärast naerda, kui jutustasin oma elamustest. R-kamber oli suur, seal oli vähemalt 10 voodit ja ma võisin valida, kuhu heita. Kõrvaklapid pandi pähe, meetri kaugusel oli väga suur ekraan, millel vaheldusid kõrbepildid (valdav element liiv). Muusika oli selline uinutav, aga uinuda ei saanud, sest monotoonse häälega "tädi" õpetas sisse- ja väljahingamist ning lõdvestumist lihaste kaupa.
Siis aga helises mobiil (minu oma). No kesse tülitab seansi ajal! Aga kuna helistaja oli väga järjekindel ega mõelnudki järele jätta, võtsin kõrvaklapid peast. Tallinna sõbranna teatas, et tervis pole hea ja ta ei tule Saaremaale. Ja on veelgi muresid. Kui kõne lõppes, oli läbi ka minu seanss. Nii ei saanudki ma kõiki lihasgruppe lõdvestada.
Veekeskus valmistas pettumuse. Olen uhkemaid ja suuremaid näinud. Rahvast peaaegu polnudki, ainult mõned inimesed (soomlased).
Protseduuride vahel uudistasin maja. Kui see veel ei ole pankrot, siis eelne seisund küll. Nad ei saa ju töötada üksnes minu ja paari soomlase pärast!!
Kuuldavasti olevat Kuressaares seitse spad. Võib-olla teistel läheb paremini. Ajad on tõepolest viletsad.
Niimoodi 2 päeva relaksinud, tunnen, et võin tööle asuda küll. Lisaks sain ka kõvasti naeruteraapiat ja head Saaremaa toitu (lestad ja pannileib!). Karv täitsa läigib!

Pildid: vaade Rüütli Spa eest merele, teised - sama spa interjöör