15 aastat tagasi

Eestis ei ole vist inimest, keda Estonia hukk 15 aastat tagasi poleks otseselt või kaudselt puudutanud.
Ma mäletan seda ööd väga selgelt. Isegi siin südamaal tormas nii, et ma ei saanud magada. Vahetasin asendeid ja asemeid, ikka ei tulnud und. (Täiskuu ajal on samamoodi). Siis panin raadio mängima, kuulasin tookord Raadio 2. Mihkel Raud tegi hommikuprogrammi.
Esialgu ei suutnud uskuda, et sellised asjad juhtuvad tänapäeval pisikesel turvalisel Läänemerel. Olin selleks ajaks juba Soomes laevaga käinud ja loksumist polnud tundagi.

Siis lõi hirm nagu nuga südamesse. Jalad ei kandnud, roomasin telefoni juurde ja valisin venna kodu numbri. Ma teadsin, et mu vend käib laeval mängimas. Tol ajal oli see muusikute põhileib. Mul ei tulnud paanikaga meelde, mis laeva peal ta on.
Vennanaine oli veel ärkamata, ta polnud juhtunust kuulnud. Seda sain siiski teada, et minu vend oli samal ööl ühe teise laeva peal.

Üks meie kooli vilistlane pääses Estonialt, ta oli tugev spordipoiss. Tema naise vend uppus. Nad olid need esimese põlve rekkajuhid, kes käisid Eesti - Rootsi vahet tööl.

Urmas Alender olevat ette tunnetanud, et see temaga juhtub. Igal juhul on laule, mis tagantjärele tunduvad tähenduslikud.

Pilt: tahtsin pildistada sirgelt sadavat vihma, mis oli prožektorvalgustuses kui pärlikeed. No kas on näha???

Lembitu juures

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle sügis meeldib.
Juba eelmisel aastal meeldis!!!


Sügis on küll alles poisike! Pole veel riidest lahtigi kiskunud!!!


Sel aastal pole üldse pihlamarju. Puud on täitsa tühjad. Ei tea, mida see peaks ennustama?
Äkki seda, et tuleb soe ja lühike talv?


Täna viskasin jope taskust välja eelmise aasta kastanimuna. Tuleb uus otsida, sest kastanimuna peab taskus olema.

Masu konsumis

Käisin täna poes. Iga päev ei käi, pole vajadust.
Märkasin, et peale minu oli poes veel 3 ostlejat. Maksin kaardiga. Lisaks tahtsin osta bingo-loto pileti (15 krooni), mille eest tuleb tasuda sularahas. Kassas ei olnud 100 kroonist tagasi anda - polnud nii palju peenraha. Kõrvalkassas ka ei olnud.
Jätsin siis pileti võtmata.
"Nii vähe käib inimesi," kurtis kassiir."Palgapäevad ja pensionid tulevad alles kuu algul."
Ohkasime mõlemad.
Masu mis masu, või on täpe!? Sööma peab ikka!

Mitu foobiat sul on?

Ma seda foobiate saadet ei vaata, sest neid foobiaid, mis seal käsitletakse, mul eriti ei esine. Või vähemasti nii raskel kujul mitte.
Foobiaid mul muidugi on.

Mõned olulisemad.
amnesifoobia - hirm mälukaotuse ees
bossofoobia - hirm ülemuste ees
ergofoobia - hirm töö ees
fobofoobia - hirm foobiate ees
glossofoobia - hirm avaliku sõnavõtu ees
klaustrofoobia - hirm kinniste ja/või kitsaste ruumide ees (ma ei lähe üksinda lifti!)
parafoobia - hirm seksuaalperverssuste ees
skelerofoobia - hirm kurjategijate, murdvaraste ees
jne jne

Aga kindlasti mul ei ole
tsüklofoobiat, telefonofoobiat, arhenofoobiat, ekofoobiat, felinofoobiat jms

Allikas: http://www.hot.ee/didibau/202.htm

Ilusa kuupäeva postitus - 20.09.2009

Täna on pühapäev, vapustavalt ilus sügisilm, maagiline kuupäev.
Mulle meeldib sügis jah - varasügis, kuni selle ajani, kui kõik lehed on maha langenud ja lilled ära närtsinud ja linnud lõunamaale lennanud ( mitte just kõik!).


Eelmisel sügisel olime sel ajal Lapimaal... Iga kell läheks sinna veel tagasi!

* * *
Vaatasin öösel ei tea mitmendat korda filmi "Naise lõhn" (USA 1992). Mitte et Al Pacino mu suurim lemmik oleks, aga pimeda erukoloneli osa teeb ta küll vapustavalt. Kui filmi sisu on hästi meeles, siis võib alati süveneda muusse - detailidesse, žestidesse, näoilmetesse, näitlejate mängusse, dialoogi esitamise meisterlikkusse. Siis jääb aega mõelda ka omi mõtteid sinna juurde.
Ja isegi jääb aega tukkuda pikkade reklaamipauside ajal (miks seda reklaami küll öösel peab näitama!? niigi pikk film)

Selle raskemeelse kibestunud mehe ja verisulis noormehe suhted on nii meisterlikult välja mängitud. Pime, kes tegelikult "näeb" murekoormat poisi südamel, kes oskab kõik välja pinnida, kes leiab poisis endale poja, keda tal pole olnud, ja poiss, kes imepärasel kombel omab nii suurt empaatiavõimet, et kiindub hullusse pimedasse mehesse, kes äärepealt oleks ta surnuks sõitnud ja maha kõmmutanud.
Ma oleks võinud vaatamise ka varem ära lõpetada, aga tahtsin just lõppu näha. Seda, kuidas leitnant(või kolonel?) Charlie kaitseks distsiplinaarkoosolekul koolis sõna võtab ja nendele sitapeadele ütleb, et "teie minge ka persse".
Miks mitte kordagi ei öeldud, et tõusku need püsti, kes süüdi on??
On jah elus tihtipeale nii, et süüdi jääb hoopis süütu, sest ta on liiga tagasihoidlik ja liiga idealistlik, et iseenda eest võidelda. Võidavad aga need, kes valetavad, vassivad ehk on lihtsalt ühed variserid ja sitapead.
Sama asi toimub ka poliitikas.
Väga hea film.

Nüüd tulid meile külalised. Epp ja Justin lastega.
Täitsa uued punased kummikud.

Pisiasjad!?

Kas keegi oskab defineerida, mis on pisiasjad?
Kas 1) väikesed tähtsusetud seigakesed, detailikesed, tühiasjad
või 2) elu paratamatud koostisosad, milleta suurt tervikut ei teki?
Lühidalt, kas mosaiigikillud, pusletükid või puru taskupõhjas, kiviklibu maanteel, tolmukübe universumis?
Mõnikord ma mõtlen nii, teinekord naa.

Vahel ma mõtlen, et üks inimene pole mitte keegi, sest temast ei sõltu mitte midagi. Te teate ju küll - "asendamatuid pole".
Vahel ma mõtlen, et minu elu ei lähe kellelegi korda, et see ongi maailma universumis üks pisematest pisim pisiasi.

Ma vaatasin meie valla KOV nimekirju: 18 kohale kandideerib ühtekokku 117 inimest!!!! Mõned neist lõpetasid üsna hiljuti kooli, suhteliselt tagasihoidlike tulemustega muide, on isegi üks õpilaskandidaat.
Tule taevas appi! Kas nemad hakkavadki nüüd meie elu pisiasjade?! üle otsustama?

Pisiasjad, pisiasjad! Hakkasin siin oma aruga midagi posserdama ja praegu pole kindel, et blogi alles jäi!!!

Telekahaige!?

Igasugust statistikat tehakse. Midagi need muidugi näitavad, kuigi keskmised näitajad on ikka väga ... eksitavad. Näiteks keskmine palk, keskmine vanus, keskmine tarbitud alkoholi hulk jms

Kusagilt on kõrvu jäänud, et keskmine eestlane vaatab telekat keskmiselt üle nelja tunni päevas. Ja et see on ikka liiga palju.
Viimase näitaja kohta tahaks kobiseda. Miks neid saateid üldse tehakse ja igasuguseid kanaleid avatakse, kui liigne teleka vahtimine on kuidagi nüri või madal tegevus?
Kui midagi vaadata pole või ainult seepide kordusi näidatakse, siis ma ju ei vaata.

Uue hooaja alguses ponnistab iga kanal, et endale vaatajaid meelitada. Osa formaate kestavad juba aastaid, näiteks "Tähed muusikas", mis on vaatamata uuele stuudiosisustusele ennast ammendanud. Ikka Mart Sander "oma tuntud headuses" ja lauljad, kellest mitmed on igal hooajal vähemalt korra või paar pildikastis.
"Tähelaev" aga on huvitav just seetõttu, et saatejuhid vahelduvad ja külalised muidugi ka. Selle hooaja esimesed leiud on olnud väga vahvad. Nii Ave Alavainu kui Ave Nahkur on tavavaatajale suhteliselt tundmatud, seetõttu huvitavad.

Reisisaateid on ka igal hooajal olnud, aga seni on nad sarnanenud - üks avalikkusele tuntud isik saadetakse reisile ja läbi selle siis tutvustatakse mõnda kauget maad ja tema eripära. Sõbra soovitusel vaatasin täna "kahe kange"ehk Kristjan Jõekalda ja Teet Margna reisi ettevalmistusi ja saabumist Lõuna-Ameerikasse. Võib-olla on ka siin aluseks mõni sisseostetud formaat(ei tea selliseid asju), kuid väga mõnus oli. Hea hooga ja vaimuka tekstiga, lausa lust jälgida!

Kaks tundi hommikul telekat vahitud nagu niuhti. Õhtuks olen endale ära märkinud ka Hannes Võrno uue saate "Luurekeskus" ja vanadest olijatest "Erisaate" ja "Eesti otsib superstaari". "Foobiat" vaataks ka!!
Hilisõhtul veel "Miss Marple". Uudistest rääkimata.
Vahepeal peab oma tähtsad toimetused ära tegema.

Nüüd ongi mure - 4tunnine "limiit" läheb lõhki!!!
Olengi telekahaige, jah!?

Pilt ja jutt siit