Kuidas ma sain endale "Minu Eesti"

See juhtus teisipäeval, 27.oktoobril 2009
Olin Tartus koolitusel. Parajasti lõunatasime Entri restoranis, kui Epp helistas.

"Ei, ma seekord ei tule, sõidan koju tagasi. Aga raamatut tahaksin küll kohe!" olin otsekohene.
" Olgu, Justin tuleb loengule, enne toob sulle raamatu. Oota teda trepil, tal on vähe aega," lõpetas Epp kõne.

Kohtumine oli määratud Treffneri gümnaasiumi trepile kell 14.10. Olin igaks juhuks varem kohal. Ilm oli pehme, kuid tibutas veidi.
Ei tea, kummalt poolt ta tuleb? Igaks juhuks jälgisin mõlemat kätt tänavat.
Ja siis ta tuli - Justin Petrone. Pika sammuga, naeratus näol, märsitaoline kott kaelas.
Siis, siis... avas ta oma koti ja... andis/kinkis/ulatas mulle raamatu "Minu Eesti" - Kas lubate elada? 1. osa, autor Justin Petrone, tõlkija Raivo Hool, kirjastus PetronePrint.
Kahjuks unustasin küsida autogrammi, aga küll ma veel jõuan.


Kui ühe tüüpilise eesti "tädi" kallistus on midagi väärt, siis sellega ma ei hoidnud kokku.
Oleme meiegi midagi õppinud!

Ma juba tean, et olen raamatus sees kolmes episoodis. Vabalt võib juhtuda, et olen nüüd 1,2 korda kuulsam!
Ma tean, et Epp on natuke minu moodi, vähemalt välimuse poolest.
Ma tean, et Justin on andekas, vaimukas ja väga südamlik itaalia juurtega ameerika mees, kes on nüüdseks rohkem eestlane, kui mõni etniline sugrimugrilane ongi.

Mõistujutt

Kuulsin hiljuti üht mõistujuttu.
Panen siia kirja, muidu läheb meelest ära.

Tuleb rändurmees, jõuab kaevu juurde. Kustutab janu ja puhkab jalgu.
"Kust sa tuled?" küsitakse.
"Tulen külast, kus on tigedad, kadedad ja salalikud inimesed. "
"Mine edasi, meil on siin samasugused!"

Tuleb teine rändurmees, jõuab kaevu juurde. Puhkab jalgu, kustutab janu.
"Kust sa tuled?" küsitakse temaltki.
"Ma tulen külast, kus elavad kenad, rõõmsad ja ausad inimesed."
"Võid siia jääda, meil on siin samasugused."

Nojah...

Fotojaht: minu lemmik

Ma kannan haruharva riidemantlit. Selleks peaksid muud aksessuaarid ka olema - sobivad saapad, käekott, nahkkindad, vaata, et isegi kübar. Ma pole üldse seda tüüpi. Püksid ja joped - need on minu stiil.
Aga mul on korralik riidemantel, mis õnneks pole ka koidest ära söödud. Ta on poest ostetud kaua enne krooni, seega Vene rublade eest.
Mul on meeles, et see minu punane mantel maksis 74 rubla. Oli see selle aja kohta vähe või palju, ei mäleta. (Kui ma pärast keskkooli tööle läksin, siis sain sama palju palka.)

Äkki sel sügisel tahtsin oma punase mantliga käia. Olengi käinud mitu korda.
Võtsin ta pildi peale kui suure lemmiku. Punane on jah mu lemmikvärv.( mul on isegi punased püksid, punane jope ja punane vihmavari!!!!)

Teine suur lemmik on kass. Suur ses mõttes, et ta on end vastu talve paksuks söönud ja kui ta otsustab sümpaatia märgiks mu kõhu peale magama tulla, siis on tunne, nagu oleksin kivi alla jäänud.

Kolmas lemmik on mul ka - Jaan Tätte, aga teda ma pole saanud pildistada. Kuulan siis ta uut albumit juba mitmendat ringi.

Teised.

Elust väikelinnas

Meil on siin rahulik.

Valimised toimusid, nüüd on kõik jälle vaikne. Volikogusse valiti kenad viisakad inimesed. 16 meest ja 2 naist. Võitis IRL. Minu hääl ei läinud kaduma. Ilmselt saab vallavanemaks see, kes on kõige õigem.
Vaatasin täna, mida siis lubati.
Palju lubati! Aga mis saab selle vastu olla, et meie linnakese teed, pargid, majad saavad korda! Et ehitatakse valda ainuke kaasaegne ujula.
Seni käime Olustvere vanas ujulas, mis küll mitte mingil moel ei vasta nõuetele(v.a see, et basseinis on vesi sees, ei pea kuivalt konnaliigutusi tegema!). Igal kevadel on hirm, et äkki sügisel enam ei avatagi. Aga näe - saab jälle! Mis rõõm!

Andsin tuttavale talunikule 3liitriseid purke. Vastu sain kartuleid, porgandeid, punapeeti, õunamahla ja kohupiima.
Mul on veel keldris purke!

Esmaspäevast lähen puhkusele. Veel ei tea, kas palgata või palgaga, aga vahet pole. Solidaarsus ülekõige! Hea, et ei koondata ega vallandata.

Olen õppinud tervislikumalt ja läbimõeldumalt toituma.
Remont edeneb ka, kuigi tigusammul.
Ülevaltnaabrid on sisse kolinud. Juba teretame, kui trepi peal kohtume. Nime veel ei tea.

Tütar kinkis Tätte uue plaadi.

Justin Terevisioonis

Pätsasin selle... kusagilt.

Esimene.... lumi

Kui lõin pealkirjaks sisse "esimene", siis tuli viis "esimest " juba ette.
Esimene on nii tähtis, nii meeldejääv, nii erakordne, nii ainulaadne. Esimene arm, esimene hirm, esimene kaotus, esimene laps või esimene lops, esimene .... see ja teine.
Vahepealsed on juba harjumus, rutiin, traditsioon. Vahepealseid ei pane alati tähelegi.
Viimast ei tarvitse aga märgata, sest alati ju ei teagi, et SEE nüüd viimane on/oli - viimane... kohtumine, viimane kiri, viimane kord ....viimane ....viimne.

Esimene lumi pole tegelikult üldse esimene. Ta on mingis kontekstis esimene, näiteks oktoobris 2009.
Tegin rõdult mõned pildid. Ilusat laia lund sadas. Midagi on valesti, sest puud ja rohi alles puhta rohelised veel.

Ahjaa! Esimene veerand hakkab lõppema, mis on iseenesest VÄGA HEA!!!

Pildistatud 17. oktoobri pärastlõunal. 18. okt ennelõunal on veel lumi maas.

Mõtteid siitnurgast ja sealtnurgast

"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints.
-----
"Jah, " ütlesin ma väikesele printsile, "olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!"
----
"Ainult südamega näed hästi," ütles rebane." Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, " kordas väike prints, et see meelde jääks.
(Antoine De Saint-Exupèry)

* * *
Ühelt koolituselt on meelde jäänud mäng, mis põhines pimesi usaldamisel.
Moodustati paarid, kus ühel seoti silmad kinni, teine oli nägija ja juht. Paarid kõndisid mööda treppe ja ruume, füüsilist kontakti ei lubatud. Mul on siiani meeles, kui kõhe ja abitu tunne oli pime olla, kuidas oleks tahtnud kellegi käest kinni rabada.
Ükskord tegin sama mängu lastega õuetunnis staadionil. Lõpetasin aga ruttu ära, sest väänikute põhinali oli teine põõsasse juhendada.
Kellegi pimesi usaldamine - see nõuab päris palju julgust. Ometi on neid, keda usaldad esimesest pilgust, esimesest kohtumishetkest. Usaldad ja kõik.

Teine mäng on lihtsam. Kaardid jagatakse laiali (liiga väiksed ja väärtusetud jäävad välja). Seistakse suvalises rivis. Mängujuht kätleb järjekorras kõiki, kusjuures kätt tuleb suruda tugevusega, mis vastaks sinu käes olevale kaardile. Noh näiteks soldat surub nõrgemalt kui kuningas jne
Mängujuht tõstab rea ringi nii, et ühes otsas on nõrgad kaardid ja kõige tipus on äss. Vahepealseid õigesti paika saada on ikka päris keeruline, mitmel põhjusel. Tunnetamise asi.

Jumal teab, miks mul äkki sellised mõtted pähe tulid.
Vaatasin "Selgeltnägijate tuleproovi" ja mõtlesin mängule... Mõtlesin, et väga suur osa maailmast on nähtamatu... Ilmselt tähtsaim osa.