Saksamaa võit

Saksamaa võit Eurovisioonil on suurepärane kompromiss, mis peaks rahuldama küll kõiki mitmel põhjusel.
1. Ükski suurtest pole kaua aega võitnud, Saksamaa vist üldse kunagi ammu 1 kord - "Peace and Freedom"
2. Saksa tüdruk Lena oli nii armas ja vahetu, laul minu arvates suhteliselt keskpärane, puudus igasugune akrobaatika ja kostüümidraama, mis näitab, et võidu otsustavad muusikavälised asjad.
3. Oli väga uhkeid ja glamuurseid etteasteid, mis jäid esiviisikust kaugele.
4. Finaalist jäid välja meiega koos ka meie lähimad naabrid (Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Poola), seega võiks jätta juba see jahumine (mis jälle kommentaariumis hoogu saanud), et Eesti laul oli nõrk ja liiga erinev standardist.
5. Eesti meedia saab natuke uurimistööd teha teemal "Lena Eesti juured" ja leevendada seega meie suurt kaotusvalu ja ühes sellega ka rahuldada ambitsiooni olla eriline.
6. Eestis on palju häid noori lauljaid, tuleks neid rohkem innustada. Robinil pold viga midagi, ja kui selgub, et Lena veel teda nimetas oma intervjuus (balti poiss!), siis on ju eriti puhvis tunne.

Maikuu viimane

Tuju pole ollagi, eelmise nädalavahetuse töösööst on vaid kaunis minevik.
Kui me eelmise nädala sees lastega Läänemaal käisime, siis märkas silm õitsvaid õunapuuaedu. Siin pole midagi. Selgus, et sel kevadel ei õitsenudki.
Sirelid on see-eest end õitsema unustanud.
(õitsema, õitsevad, õitsenud, nagu muid sõnu eesti keeles polekski!)
Kui siinmail suvi oli (üle-eelmisel nädalal), olin mina tööl.

Öhhh, sai nüüd natuke virisetud;)

Vaatan Eurovisiooni (otse)

Vaatan jah, kuigi mingi fänn ma pole. Nagu mingi tõeline kodukootu lootsin minagi, et Eesti saab edasi. Aga ei saanud, nagu teada.

Imelik asi on selle meie eurolauluga pidevalt. Ise valime avaliku hääletuse läbi loo (mina küll ei helistanud!), ise kiidame, ise laidame, ise teame, et pole erurolugu - on mingi alternatiivne, aga kui teistele ei meeldi, siis oleme solvunud, pahased, otsime igasuguseid õigustusi. Kõige parem õigustus on- NAD lihtsalt ei mõista, kui hea (loe: alternatiivne) meie lugu tegelikult on.

Mulle ka hakkasid meie noored poisid meeldima, isegi laul meeldis ja see, mis liigutusi laval tehti (minimaalseid!). Eriti meeldisid mulle Robini mõnusad grimassid ja see karjapoisihüpe, mille abil vanasti kõrgust hüpati. Ja kui ilusasti nad riides olid! Sametpintsakus ja siidrätid kaelas! Kompud!
Nojah.

Muide, 2. finaal on palju särtsakam kui 1. Esimese lõpus jäin magama, selle vist vaatan lõpuni.
Erilist favoriiti mul pole. Kuulan, mida Reikop taustaks räägib.

No kas me siis tõesti ei tea, et edu valemit pole olemas? Reeglite muutmine ei muuda sisuliselt midagi. Tervik peab mõjuma, see aga koosneb sajast mosaiigikillust. Igal juhul sünnib otsus emotsionaalsel tasandil ja loogikat pole siin mingisugust.
Või on?

Nagu õige eesti naine

Ei saa mainimata jätta, kuidas mulle meeldib rakvere sealiha (Eesti siga) reklaam nii mees- kui naissugupoole aspektist. Tuju läeb kohe hääks, kui seda näen.

Te ju teate ikka seda Võigemasti ja Pohla reklaami!?

Täna hommikul tõusin nagu õige eesti naine pool 7, panin pesumasina käima (alles siis mõtlesin, et äkki segab majanaabreid), pühkisin välistrepid puhtaks, käisin mopiga üle, koristasin kassi liivakasti, sättisin selle rõdule, tõmbasin kappide sisu põrandale ja tegin väikese sorteeringu (jälle on kogunenud üleliia palju riideid!), viksisin kingi ja saapaid ning panin suveks eest ära, viisin prügikoti välja, sidusin ajalehed pakinööriga kinni, et viia paberi kogumise konteinerisse, panin pesu kuivama.
Unustasin mainida kohvi joomise ja raadio kuulamise (kus kuulsin väga harivat juttu sääskede liigirohkuse ja harjumuste kohta).
Seejärel vaatasin Tähelaeva Urmasega ruudus, samal ajal püüdes etteütlusi parandada.

Ja jumal hoidku, üle poole päeva on alles ees! Mida kõike ma veel jõuan ja/või teen!?
Tubli eesti naine, nagu ma olen:D

P.S. Sääski tapan ka paremalt ja vasemalt. Laibad loen pärast kokku.
(omavahel öeldes, toss on juba väljas, pean puhkama)

Aidata või mitte?

Mulle meeldib küll vahel inimestele pisiteeneid teha või nende palveid täita.
Vahel polegi sügaval südames just vaimustuses, aga ära ei tihka öelda.

Ühel päeval sain e-kirja, mille sisu oli umbes selline.
(Refereerin väga vabas vormis.)
Kuna X nägi mu blogist, et ma olen lugenud Susan Jeffersi eneseabi raamatut "Tunne elust mõnu", siis soovib ta, et ma kirjutaksin sellest talle kokkuvõtte. X-l endal pole kuidagi aega ise seda teha, aga vaja on hädasti. X on nõus mulle ka nähtud vaeva eest sümboolse summa tasuma.

Mõtlesin tükk aega, aga ei leidnud endas kuidagi motiivi võhivõõra "palvet" täita.
Kustutasin kirja ära, ei vastanud ega midagi.
Muide, kui suur on "sümboolne" tasu?

Nüüd otsisin selle raamatu ikkagi välja ja valisin siit ühe lause resümeeks.
"Uskuge - te teate alati, mis teie jaoks antud ajahetkel on õige." (Jeffers, 2003)

Fotojaht: (oli) pikk ja roheline

Konn on ju ka roheline? (siit ei saa hästi aru) Looduskaitsjad, ärge muretsege! Konn läks hiljem oma teed:D



Nägin kopra kätetööd. Mida võib üks elukas oma hammastega teha!
Ei tea, kaua tal üks selline puu aega võtab?

Teised.

Tulemas on muuseumiöö

Sain sellise kirja.

15. mail on Heliloojate Kappide Majamuuseumis järjekordne muuseumiöö. Teema on "Öös on lugusid". Selleks ajaks on lõppenud Kondase konkurss. Teatavasti oli Kondase konkursiks vaja välja mõelda lugu ja maalida see. Kavas on Muuseumiöö raames "otsida" maalitud töölt lugu.
Kas Sina oled nõus olema üks loo otsija? Sa näed ühte valitud tööd ja jutustad loo, mida Sina seal näed. Mõtlemisaega saad loomulikult ka. Selliseid lugude jutustajaid on tõenäoliselt 4. Kõik räägivad oma nähtud loo ühe ja sama maali kohta. Loo pikkus ca 3 minutit. Kellaaeg on umbes kaheksa paiku.
Mida arvad?

Mida ma arvan?
Kõigepealt mõtlesin: taevake, ma ei oska mingeid lugusid jutustada. Järgmisena tundsin: mul ei sobi ära öelda. Eks ma siis vaatan, kas tuleb midagi pähe.
Parema meelega lösutaks ikka kodus kotil ja vaataks telkut.