Enne ja nüüd

Veel aasta tagasi ei olnud siin kohvikut ega midagi, ainult ühe vana maja varemed.

Nüüd aga on kohvik-külalistemaja.

Laupäevane

Pühad läbi, käes jälle argipäev (laupäev?!).
Sel aastal elasin suhteliselt valutult sisse suverutiini. Nii ei tea õieti midagi kuupäevadest, kellaaegadest. Magama lähen ja üles tõusen siis, kui viitsin. Keegi mu elu ei korralda, milline õndsus! Pikaaegse eluga kättevõideldud vabadus!

Alustasin eile koristamist, aga seda on mul palju-palju. Pooled aknadki veel pesemata, kardinatest rääkimata.
Täna jõudsin nii kaugele, et panin magamistuppa tagasi külgkardinad, mis seoses eelmise suve aknavahetusega olid maha võetud ja ... unustatud.
Triikimist ma ei salli mitte. Kui vähegi võimalik, siis ei triigi. Kui kuiv pesu korralikult lappesse panna, pole triikida vajagi, või siis lükata kuuma rauaga kahelt poolt üle.
(vanarahvas ütleb, et "küll p... triigib", lugesin ühest blogist)

Suvi on logelemise aeg. Kui külalisi ei käiks, siis vist manduks päris ära - käiks kammimata pea ja triikimata särgiga ringi.

Päikesetõusukontsert soosaarel

Taevas juba ahetab ja aimata on päikese tõusu (mis ka juhtus, kuid mõne aja pärast oli jälle pilves)





Tagasitee oli lõbus ja vaheldusrikas. Laudtee oli väga libe ja oht märjaks saada täitsa reaalne:)

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Läksin hommikul vara surnuaeda, et istutada oma vanemate hauale lilli ja pügada hekki. Lootsin, et saan kella 11 valmis, kui algab surnuaiapüha.

Tutkit. Ma ei saanud ju oma tööd jätkata samal ajal, kui möödujad peatusid ja otsustasid juttu puhuda. No mõnda ma ikka tundsin ka. Isa õpilased, kes meenutasid kooliaega ja isa. Mu enda õpilased, kes jutustasid oma elust vahepealsel perioodil. Mu vendade klassikaaslased, kes ütlesid, et on lugenud Justini "Minu Eestit" ja meid kõiki sealt ära tundnud.
Kümme korda pidin rääkima, et olen jah veel koolis õpetaja. Mõne arvates olen ma isa moodi, mõne arvates meenutan oma ema.

Kuulsin, kuidas puhkpill hakkas mängima. Järelikult surnuaiapüha juba käis.

Ja äkki märkasin, et surnuaed on jäänud inimtühjaks. Minul aga pool hekki veel pügamata. See oli tüütu töö, käis seljale, sest õigeid hekikääre mul pole, pidin ükshaaval oksi lõikama. Omajagu aega ja energiat võttis muidugi ka sääskede laustapmine.

Kui lõpetasin, oli kell juba pool 2, mina väsinud ja näljane kui heinaline.
Süütasin küünlad ja tulin koju.

Head jaanipäeva teilegi!

See silmitu sajune suvi...

Kui meil seda muusikafestivali poleks, siis oleks siin ikka poole igavam elu.
Eile ehk pühapäeval käisin kogunisti kahel kontserdil.

Esimene oli Olustvere lossis (pildil) ja seal laulsid EMTA ooperistuudio üliõpilased. Kena keik - noored ilusad andekad lauljad ja ooperi- ja operetiklassika. Solistideks - kaks hiinlast, kaks eestlast ja neli venelast.
"Me veel kuuleme nendest," ütles lavastaja Taimo Toomast (seesama jah, kes Vilja kätt palus!). Võluv Vilja oli ka kontserdil. Üldse oli kõik nii ülivõrdes, ilm ja inimesed kaasa arvatud.
Pärast jalutasime veel pargis ringi, ei tahtnud kohe koju tagasi tulla.

Õhtul oli kohalikul lauluväljakul Mahavok koos Karl Madise ja Kare Kauksiga.
Soojenduseks tegid kõvamuusikat Marten Kuningas ja Lenna koos oma bändidega.

Karet andis kaua oodata. Ta ütles, et 20 aastat ... oli lavalt eemal.
Ta laulud on ikka niisama head (Heini Vaikmaa), aastad pole talt midagi nähtavat röövinud. Ainult peapaelast on loobunud;)
Kõik laulud olid vanad tuttavad ja panid kaasa tümisema. Äärepealt oleks ka noortega lava ette näppu viskama läinud:)
Kontserdil oli väikelinna kohta päris palju inimesi, kõiki ei tundnudki ja kõiki ei näinud ka.
Igatahes toob selline vägev muusikafestival kokku külalisi nii lähedalt kui kaugelt.

Täna, nüüdsama just, algas suvi. Vihmasadu algas varem, juba eile enne keskööd. See-eest aga sajab v-a-h-e-t-p-i-d-a-m-a-t-a.

On hall ja hämar esmaspäev, 21. juuni. 2010
Suvi on käes!

Kuninglikud pulmad

Kes vaatas päev otsa jalgpalli, kes kuninglikku laulatust.
Vihma sajab, toas ja väljas on hämar. Lugeda ei näe, tuld ei taha põlema panna.
Nii möödub laupäev. Või mis vahet sel on, mis päev. Puhkus ju.

Kunagi laulis Alla Pugatšova, et kuningad võivad kõike, ainult abielluda ei saa nad sellega, keda armastavad. Kroonprintsess Victoria abiellus lihtsa poisi Danieliga, kellega tutvus jõusaalis 8 aastat tagasi.

... esmakordselt on kuninglikust soost tüdrukul võimalus teha oma poisist, kuningriigi alamast, prints ning üle väga pika aja on nii pruut kui ka peig mõlemad läbinisti rootslased.


Mõlema elus on olnud probleeme, alates sellest, et Victoria on düslektik (nagu kuningaski) ja anorektik (vähemalt oli). Veel ei suutvat kroonprintsess meelde jätta inimeste nimesid ja nägusid.
Daniel oli koolis kolmemees, kes polevat oma elus ühtki romaani läbi lugenud. Peale selle põdes Daniel neerupuudulikkust ja tal on siirdatud neer (isa käest saadud). Muu hulgas heideti talle ette kehva võõrkeelte oskust, vähest etiketitundmist ja viletsat haridust.
(Ohh, ma küll ei tahaks, et kogu maailm mu puudusi ja hädasid teaks!!!)

Nii kuningas kui ka kuninganna olid alguses suhtele vastu. Ent Victoria oli otsustanud, et just Westlingist saab tema prints. Nii andis isa tütre tahtmisele lõpuks järele.

Selline ilus tänapäeva muinasjutt siis.

Ütlesin presidendile tere

Vähemalt kord aastas on meie väikelinn nö pildil. See on nädal enne jaani, kui siin on muusikafestival. 13. korda juba.
Mäletan esimesi aastaid, kui kontserdid olid põhiliselt kirikus ja lauluväljakul ning rahvast oli piinlikult vähe. Nüüd on üritus kasvanud rahvusvaheliseks ja tõsiste muusikasõprade hulgas saanud magnetiks.
Olen igal aastal ostnud festivali passi ja käinud kohusetundlikult vähemalt pooltel kontsertidel. Kõikidel ei jõua, sest kokku on neid üle 20.
Esmaspäeval oli meie kooli võimlas ERSO, eile mängis Itaalia pianist Chopini (koos koreograafiaga).
Aastatega on ka kohalik rahvas õppinud kontserdil käituma. Enam ei plaksuta keegi pausi ajal, mis tekib paratamatult, kui noodilehte keeratakse.
Täna laulavad kolm vene basso profundo`t.

Kõige eksootilisemad kontserdipaigad on vene õigeusu kirik ja Hüpassaare soosaar. Kirik on küll poolenisti lagunenud, kuid väga hea kõlaga. Rappa minek lühima öö kõige hämaramal ajal on eriline elamus.
Jaanipäevaks on kõik jälle läbi ja algab väikelinna unine suvi.

Eile külastas kontserti ka president Rüütel koos proua Ingridiga. Ütlesin neile tere, imelik olnuks niisama mööda minna.

Eelmisel aastal toodi rappa klaver(pildil)

Muusikafestivalist kirjutatakse siin ka.