Suvi kestab veel, vol 2

Veel üks aegumatu suvelaul.

Muutunud olekus

Ma olen seda eluaeg teadnud, et midagi ei tohi kiita - sõnud ära. Aga ikka läksin vana reha otsa.

Terve öö nägin mingit jampsi unes.
Et arstil käisin, verd võeti, aga veri sai otsa. Et jäin arsti (õigemini -õe) juurde magama, aga tegelikult pidin hoopis kell 12 minema tunde andma (krt, juba kool unedes!!!) Kogu aeg olin vaevas, et pean minema, aga ei lähe. Hoopis magan.
Siis tuli mu unesse Jüri Krjukov, kes aga must üldse välja ei teinud (loomulik ka, me pole ju isiklikult tuttavad!!- vaatasin eile ühte vana saadet VII lennust).

Hommikul olin kui läbipekset. Kurk haige, nohu käes, tuju ka langend sama palju kui õhutemperatuur.
Kaamosel on õigus - sügis peaaegu kohal, sellest annavad märku painajalikud unenäod...ja tondid viljapõllul. Kuigi ka varasügis on väga kena aastaaeg - palju värve ja ande...
Ohhh!

Täna ma järve äärde ei lähe.

Liina pildid.
Kui floksid õitsevad, on sügis käes!

Suvekroonikast

Alates 2000. aastast, kui mul on oma arvuti, olen kirjutanud suvekroonikat. Niisama, et meelde jääks, mis toimus, kes külas käis, kus mina ise käisin, mida lugesin ja milline suvi oli.

Ma ei kujuta ette, et peaks suvel tööl käima. Nii hea on elada vabapidamisel - teha midagi või mitte teha, oma voli.

Ma ei suuda mõelda, et peaksin suures linnas ühistranspordis trügima, kuumadel tänavatel rüsima.

Sellisele luuserile nagu mina on suvi parim aeg. See praegune - on jah liiga palav, aga ma lähen kohaliku järve äärde. Rattaga. Istun seal, loen lehte või raamatut, käin vees.

Kui uskuda ilmaprognoosi, siis homsest läheb veidi jahedamaks ja hakkab sadama. Mingu, sadagu. Toas ka hea olla.

Olen oma eluga praegu nii rahul, kui üldse võib olla.

Tegin täna pilte ka järvest ja ujumiskohast. Meil on õieti kaks järve. Esimene on linna keskel ja teine surnuaia taga. Teist kutsutakse Kõpukaks kunagise koolidirektori järgi, kes poistega olevat selle rajanud. Kahte järve ühendab tamm.

Esimesel järvel kasvavad vesiroosid ja ujuvad pardid. Seal on ka kaks ujumiskohta, aga mulle meeldib Kõpukas ikka rohkem.

Suvi kestab veel

Paljutki on toimunud, paljud on külas käinud, nii mõndagi olen teinud ja rohkem tegemata jätnud.
Paljud plaanid on vastu taevast lennanud, aga tost pole üldse kahju...
...sest "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga" (laulab Jaak Joala)
Isegi permanentse kuumusega (30+) hakkan harjuma ja kardan juba aega, kui peab üle kolme riideeseme selga panema ja öösel teki peale võtma.
Pikemat aega loen ühte ja sama raamatut. Marie Underi eluloo juurde pole veel jõudnudki.
ETV hakkas taas näitama Inglise krimisarja "Uued trikid" (ainult ma ei tea, kas ka uued osad) ja teisipäeviti Inglise draamasarja "Kodutänav" (The Street). "Südameasi" ka veel.
See suvi on suurepärane. Ideaalsuvi.


Foto Liina tehtud.

Nüüd ma tean /Viljo Tamm

Mulle külll meeldivad sellised ilusa meloodia ja veidi vanamoodsa sõnumiga laulud.
Kuulsin eile "Suveniiri " saatest.

Mälestusi televisioonist

Televisioon on üks "asi", mis meie endi silme all ja eluajal on teinud tohutu arengu.

Ma jutustan oma mälestustest tv-ga seoses.
Need on muidugi väga katkendlikud ja aukudega nagu ikka mälestused. Seepärast ma ei mää-leta üldsegi, millal esimene telekas meie perre tuli. Arvestades, et olime vaesed, ei saanud see olla 50ndate teisel poolel, kui etv alustas, aga mõeldes jälle sellele, et meie isa oli väga uuendusmeelne ja edev omamaks kõike, mis on moodne (makk, grammofon, telefon), siis võis 60ndate alguses telekas meil kodus juba olla küll.

Millal need "Horoskoobid" hakkasidki? Ja esimene omamaine seep "Mis Koosta peres uudist?" "Entel-tentel-trika-trei"?
(guugeldasin- need olid 60ndate II poole tegijad) Vat siis oli telekas ikka tähtis pereliige küll!

Oma esimeses töö-ja elukohas ma küll telekat ei omanud. Polnud ilmselt võimalik osta või ei pidanud oluliseks? Sai ju küla peal vaatamas käia, nagunii oli sel eluperioodil vilgas seltsielu.

Kui tulin koju tagasi elama, siis otsustasime isaga, et kogume kahepeale värvitelekaraha kokku. Niisama ühe kuu palgast seda ei ostnud, ilmselt polnud ka vabalt saada. Igatahes läks aega ja koju ta saabus - suur, raske ja värviline. Esimesed asjad, mis mäletan, olid suusatamise ülekanded.

Õige ruttu hakkas uus telekas jonnima - kord läks hääl ära, kord olid värvid valed, vahel jooksis pilt või kustus mõni lamp. Alguses aitas see, kui rusikaga pihta panid.
Mäletangi ainult lõputut jama. Ju sattus paha pill, kuu lõpus kiirustades kokku klopsitud.
Lõpuks hakkasin kartma, et telekas plahvatab ja me saame viga.
Ei julgenud lasta lapsel üksi telekat vahtida.

Kui Brežnev suri, siis mängiti terved päevad lõputult kurba muusikat. Läksime õhtul õpsidega teatrisse ja ma ei lubanud tütrel telekat lahti teha.
Ütlesin: "Nagunii seal midagi ei näidata, Brežnev on surnud. "
Seepeale küsis mu laps: "Kas siis onu Brežnev tegi kõiki saateid?"

Nüüd ta siin mängib, telekas nimelt. Näidatakse vanu saateid, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama. Et ETV-l on 55 - MIS SIIS??!!

Pätuga arsti juures

Käisin paaripäevasel suvetripil. Kass jäi koju. Söögid-joogid ja liivakast, aknad-rõdud kinni, kardinad ette. Nii tundus kõik korras olevat. Tagasi jõudsin pühapäeva hilisööl. Pätu kurtis valusalt oma kurba saatust ja tahtis siis õue minna. Olgugi et sadas vihma.
Siis märkasin, et liivakasti kõrval oli üks verehägune loiguke.
Järgmisel päeval helistasin oma tuttavale loomaarstile ja rääkisin loigukesest. Veterinaar arvas, et tõsine lugu - võib-olla on põies liiva või isegi kivid.
Pätu tundus küll rahulik, aga järgmise päeva jooksul ei näinud, et ta oleks "potil" käinud või söönud-joonud. Minu ärevus kasvas. Helistasin loomakliinikusse, kus kästi kohe näitama tulla.
Ajasin siis välja transpordi ja puuri, täna läksime. Oli tõsine katsumus. Kogu tee karjus kass ebainimliku häälega, arsti juures rabeles elu eest. Tema riielda ei saanud, aga mina küll, et ei oska kassi kinni hoida. Kuidagi sai ultraheli tehtud ja süst ka takkapihta. Ei leitud näidustust, mille pärast läksime, aga "midagi" on.
Ohh! Kahe nädala pärast kästi uuesti näitama tulla.
Selle vereseguse loigukese kohta arvas arst, et kass oli stressis. Tunnen nüüd suurt süümepiina, et jätsin looma üksi koju palavasse ja umbsesse korterisse. Olen ju enne ka jätt - ma ei saakski ju muidu ära käia-, aga nii palav pole enne old.
Kass on nüüd rahunenud, aga ei jää must sammugi maha. Häda kohe loomaga, mul ju mitu käiku sel suvel veel plaanis. Kompensatsiooniks ostsin talle hirmkalli konservi, rääkimata summast, mis tuli arstivisiidi eest maksta.
Palavus ei mõtlegi järele anda.