Maalt linna

Kui tavaliselt minnakse suvel linnast maale, siis mul on vastupidi: vähemalt kord või paar tahan suve jooksul ikka (pää)linna pääseda.
Minek pole sugugi lihtne. Lisaks koduhoidja otsimisele (kass!) tuleb leida hea inimene, kes mind Olustverre toimetab (bussi või rongi peale). Head inimesed pole ilmast kadunud, õnneks.
Oli vahva nagu ikka. Kõik viimase minutini paigas, aeg sisustatud, meel lahutatud.
Käisin esimest korda Paldiskis, Nõmme turul, üle hulga aja Keila-Joal.
Ja muidugi Vääna-Jõesuus, kus käiguta poleks suvi täiuslik.

Nüüd ma olen tagasi oma selle suve teiselt reisilt. Hakkan tegelema kurkide ja tomatitega, mis poolvägisi koju kätte toodi.
Paratamatult veab mõte sügise poole. Ükski suvi ei kesta igavesti, isegi selline mitte, kus päike on hõõguvalt kuum...pikemat aega.

Tormist olen pääsenud, kuid mitte kukkumisest. Kivi otsa, mis oli pandud ülbete autojuhtide pidurdamiseks keset kõnniteed. Oli mul vaja, pea laiali, ringi vahtida!

Filmielamus

Pole ammu olnud põhjust filmielamusest kirjutada. Kinno ma üldse ei pääse (pole kino olemaski!!!), telekas näidatakse põhiliselt kordusi ja rämpsfilme, mida saab ilmselt kusagilt Hollywoodi prügikastidest tasuta.
Seda suurem rõõm on vaadata Briti sarja "Kodutänav" (The Street).
Eilne osa puudutas mind iseäranis. Paratamatult võtad kooliteemat kuidagi isiklikumalt.
Liiati tuli mul jälle meelde, et uus kooliaasta on ohtlikult lähedale jõudnud.

Sisu ma ei hakka ümber jutustama - kes nägi, see nägi - , aga minu jaoks oli siin kaks olulist asja.
Esiteks - kool ei usaldanud, uskunud, kaitsnud oma õpetajat. See ongi nii. Mis tahes kool mis tahes riigis on väga tundlik lapsevanemate pretensioonide ja kaebuste suhtes. Mina küll ei tea juhtumit, kus seda oleks eiratud. Lapsevanem helistab või kirjutab "kuhu vaja", ja "asi" tehakse korda. Nii võetakse õpetajaid ette, maha, tagandatakse. Täpselt nagu filmis. Tõesta siis, et sa pole kaamel. Ja kui sul see mingil moel õnnestubki, on su maine ikkagi saanud surmahoobi. Artikkel lehte! Enam sa ei tõuse kõrgemaks kui muru.

Teiseks - naine ei uskunud, usaldanud, toetanud oma meest. Kui lapsed poleks nii kindlalt isa eest seisnud, oleks võinud isa murduda. Kartsin seda. Mul oli hea meel, et Inglise peremudel on nii konservatiivne ja seetõttu eeskuju vääriv. Olin juba närvis, et äkki lapsed pöörduvad isast ära. Mine neid teismelisi tea- teiste eakaaslaste arvamus on ju nii oluline!!

Kõige pingelisema koha peal hangus mu telepilt ja ühendus serveriga katkes.
Tagasi sain pildi alles siis, kui isa/õpetaja Brian jõudis koju tagasi ja pere ootas teda tänaval.
Mis vahepeal juhtus, sain teada sõbranna käest, kellega veel öösel filmi üle muljetasime.

Lisatud.
Vaatasin ka kordust, ikka seepärast, et tähtis jupp jäi lõpust nägemata.
Siis mõtlesin, mis lahendus veel oleks võinud olla. Igasugused koledad lahendused tulid pähe.

Ongi august käes...

Kuigi see suvi on igas mõttes kaunis olnud - pole mul muret olnud ega miskit, pole tööga end tapnud, ei võtnud remonti ega aknavahetust ette, olen keskmisest rohkem lihtsalt puhanud- on mul väike rahulolematuseuss hinges, et midagi huvitavat peaks veel tegema, kuhugi peaks minema. Talvel nagunii istu enamasti kodus...

----
Kunagi väga ammu, eelmisel sajandil, kui ma polnud veel suurt kusagil käinud, sõitsime koos sõbrannadega Ukrainasse Krementšugi linna, mis asub Dnepri ääres. Vene ajal, teate isegi, pold ju probleemi. Rongipiletid olid odavad, ööbimise leidsime lihtsalt - anti elumaja, perenaine ööbis ise kuuris. Loodusannid- virsikud ja persikud- ei maksnud õieti midagi.

Meil oli tookord väga vilets suvi. Sadas pidevalt ja oli külm. Terve aeg käisime jopega. Aga Dnepri ääres ilus päike, ilmad kui kuld. Dnepr avar nagu meri, pilguga ei haara. Sattusime eufooriasse ja lasime päikesel end võtta. Sel ajal ei rääkinud keegi UV-kiirgusest ja muudest ettevaatusabinõudest. Õhtul määrisime end hapukoorega ja millega veel, miski ei aidanud. Paar päeva istusime rannas, valged linad ümber.
Tagasi tulime Kiievist lennukiga Riiga, otsepileteid ei saanud. Riias sadas jahedat vihma nagu Eestiski. Oli augusti keskpaik.
----
Loo moraal on selles, et suvel ei tasu panna panust lihtsalt vee- ja päikesemõnudele, vaid suvi peab rahuldama inimese kõiki meeli. Viimane aeg on midagi ette võtta...

pilt netist

Veel üks nostalgiast nõretav suvelaul

Suvi kestab veel, vol 2

Veel üks aegumatu suvelaul.

Muutunud olekus

Ma olen seda eluaeg teadnud, et midagi ei tohi kiita - sõnud ära. Aga ikka läksin vana reha otsa.

Terve öö nägin mingit jampsi unes.
Et arstil käisin, verd võeti, aga veri sai otsa. Et jäin arsti (õigemini -õe) juurde magama, aga tegelikult pidin hoopis kell 12 minema tunde andma (krt, juba kool unedes!!!) Kogu aeg olin vaevas, et pean minema, aga ei lähe. Hoopis magan.
Siis tuli mu unesse Jüri Krjukov, kes aga must üldse välja ei teinud (loomulik ka, me pole ju isiklikult tuttavad!!- vaatasin eile ühte vana saadet VII lennust).

Hommikul olin kui läbipekset. Kurk haige, nohu käes, tuju ka langend sama palju kui õhutemperatuur.
Kaamosel on õigus - sügis peaaegu kohal, sellest annavad märku painajalikud unenäod...ja tondid viljapõllul. Kuigi ka varasügis on väga kena aastaaeg - palju värve ja ande...
Ohhh!

Täna ma järve äärde ei lähe.

Liina pildid.
Kui floksid õitsevad, on sügis käes!

Suvekroonikast

Alates 2000. aastast, kui mul on oma arvuti, olen kirjutanud suvekroonikat. Niisama, et meelde jääks, mis toimus, kes külas käis, kus mina ise käisin, mida lugesin ja milline suvi oli.

Ma ei kujuta ette, et peaks suvel tööl käima. Nii hea on elada vabapidamisel - teha midagi või mitte teha, oma voli.

Ma ei suuda mõelda, et peaksin suures linnas ühistranspordis trügima, kuumadel tänavatel rüsima.

Sellisele luuserile nagu mina on suvi parim aeg. See praegune - on jah liiga palav, aga ma lähen kohaliku järve äärde. Rattaga. Istun seal, loen lehte või raamatut, käin vees.

Kui uskuda ilmaprognoosi, siis homsest läheb veidi jahedamaks ja hakkab sadama. Mingu, sadagu. Toas ka hea olla.

Olen oma eluga praegu nii rahul, kui üldse võib olla.

Tegin täna pilte ka järvest ja ujumiskohast. Meil on õieti kaks järve. Esimene on linna keskel ja teine surnuaia taga. Teist kutsutakse Kõpukaks kunagise koolidirektori järgi, kes poistega olevat selle rajanud. Kahte järve ühendab tamm.

Esimesel järvel kasvavad vesiroosid ja ujuvad pardid. Seal on ka kaks ujumiskohta, aga mulle meeldib Kõpukas ikka rohkem.

Suvi kestab veel

Paljutki on toimunud, paljud on külas käinud, nii mõndagi olen teinud ja rohkem tegemata jätnud.
Paljud plaanid on vastu taevast lennanud, aga tost pole üldse kahju...
...sest "suvel pole kahju ei kunagi ei millestki, kõike jagab kuhjaga" (laulab Jaak Joala)
Isegi permanentse kuumusega (30+) hakkan harjuma ja kardan juba aega, kui peab üle kolme riideeseme selga panema ja öösel teki peale võtma.
Pikemat aega loen ühte ja sama raamatut. Marie Underi eluloo juurde pole veel jõudnudki.
ETV hakkas taas näitama Inglise krimisarja "Uued trikid" (ainult ma ei tea, kas ka uued osad) ja teisipäeviti Inglise draamasarja "Kodutänav" (The Street). "Südameasi" ka veel.
See suvi on suurepärane. Ideaalsuvi.


Foto Liina tehtud.