Pühapäev enne sügist

Täna hommikul olen tundide viisi otsinud teksti sünnipäevakaardile - et oleks sobiv ja väljendaks pieteeditundeliselt neid mõtteid, mida kollektiiv oma ülemuse suhtes tunneb.
Mitukümmend luuleraamatut olen läbi lehitsenud, nüüd on järg aforismide kogumike käes.
Tervet päeva ei tahaks selle tähtsa asja peale raisata. On veel vaja töökavad valmis teha.
Suve viimased päevad on väga pingelised, sest 1. septembril algab ju sügis.

****
Mulle on kunagi kingitud üks armas raamat "Värvid hingele", koostanud Pham Rhodes.
Põhimõtteliselt on see aforismide kogu, aga süstematiseeritud kuidagi värvide ja meeleolude kaupa.
Näiteks kollase all on alapealkiri "Põhjus olla rõõmus".

- Igal hommikul ärgates täna jumalat, et sul on teha midagi, mis peab tehtud saama, kas see siis meeldib sulle või mitte. (Charles Kingsley)
- Milline suurepärane elu mul on olnud! Soovin vaid, et oleksin seda varem mõistnud. (Sidonie-Gabrielle Colette)
- Tulevikule mõeldes langesin masendusse: niisiiis lõpetasin selle ja keetsin pisut moosi.---(David Herbert Lawrence)
- Õnn tähendab, et sul on, millega tegelda, keda armastada ja millele loota. (Allan Chalmers)
- Kui kõik meie hädad ja õnnetused pandaks ühte hunnikusse, kust igaüks peaks võtma võrdse koguse, oleks enamik inimesi rahul, kui nad saaksid võtta vaid omaenese õnnetused ja lahkuda. (Sokrates)
- Esimene ja kõva käsk on mitte lasta end hirmutada.(Elmer Davis)

Aitab küll! Ega ma saa siia kõike ümber kirjutada.

***
Vahepeal on taevasse tekkinud hallid pilved, ilmselt hakkab sadama. Kõht on läinud tühjaks. Pool pühapäeva juba läbi!

pildil võrratu Veneetsia (august 2011)

Pompeji ja Vesuuv - viimsepäeva võimalus

Ilus vaade Napoli linnale

Kivid on igavesed

Pompeji linna varemed

Teater, valged trepid on originaalid.

Köök (söökla, restoran) - pliidiaugud

Üks väljak Pompejis, eks tal oli mingi nimi ka!


Seal ta on - imeline ja salakaval Vesuuv!

****
Itaalia-reisist on juba nädal möödas, aga ikka on tunne, et pole veel tagasi. Mõtetes.
Kui Roomas ja Firenzes oli palju maist ja vaimset rikkust, Capril ja Veneetsias lõputult silmailu, siis Pompeji vapustas kui üks reaaliseerunud võimalus maailmalõpust.
Vesuuv paistis igale poole kätte, kui me Lõuna-Itaalias tiirutasime.
Pompeji minevik on ju üldiselt teada. Asutatud juba ammu enne meie aega, käinud käest kätte, kuni roomlased ta vallutasid.
Siis tuli maavärin - 5. veebruaril 63. Nagu sellest veel vähe oleks, kattis purskav Vesuuv Pompeji enda alla 24. augustil 79. Kohati oli kuuma laava paksus 7-9 m. Tegelikult jäi laava alla kolm linna, ainult Pompeji on suures osas välja kaevatud (18.- 19. saj).
Jälle lugesin Tuglast, kes on oma reisikirjades väga põhjalik.
Pompeji ei olnud mingi tavaline provintsilinn, vaid seal elasid talviti Rooma rikkurid. Aga oma hierarhia oli sealgi. Vapustav, et linnastruktuur ja -plaan oli nii täiuslik juba 2,5 tuhat aastat tagasi (isegi bordumaja oli olemas!).
Ja kui AEG ühel hetkel peatub, siis ... mida sa teed praegusel momendil?
Kui laava purskama hakkas, siis oli ikka mõni minut vist aega midagi ette võtta, sest väljakaevamisel leiti ühest keldrist 18 laipa, kaasas toiduained ja rutuga haaratud varandused (Tuglase järgi) - majaomanikul käes korterivõti ja lähedal ori koos raha ja väärtasjadega.

Pompeji ilma Vesuuvita on poolik.
Kui sajand tagasi roniti Vesuuvi otsa jala ja selleks kulus vähemalt 8 tundi (Tuglas ühes Laikmaaga), siis nüüd sõitsime harjale bussiga. Nagu ikka, sada bussi oli juba ees, manööverdamisega oli probleeme.
Kuna Vesuuvi tippu ronimine oli sügavalt vabatahtlik, siis mina ja veel mõned sinna ei kippunud. Ootasime raja alguses, millal teised naasevad. Kuigi Vesuuvi tipp tõuseb umbes km ja veerandi võrra üle merepinna (see pole mingi Elbrus!), tunnistasid paljud, et neil tekkis õhupuudus ja hingamisraskused. Pole ka ime, see oli meie reisi üks palavamaid päevi.
Tuglas kirjutab, et tundis Vesuuvi kraatri lähedal väävlihaisu ja kraatrist paiskus näkku kuumust, igasuguseid gaase, ümberringi podisesid üksikud suitsevad pisikraatrid. Tõeline nõiapada.
Iga hetk võib see kaane pealt visata ja saabub pimedaim öö. Ometi pole see kedagi hoidnud eemale - ikka elavad inimesed Vesuuvi kraatrile nii lähedal kui võimalik. Ikka on neid, kes tulemäest suurt kasu lõikavad. Ikka on kiibitsejaid. 1, 5 km pikkune jalgsimatk ja kraatri põhja piilumine maksis 8 eurot. Rääkimata nendest rohketest suveniiriputkadest, kus müüdi laavast tehtud tasse, kaelakeesid, käevõrusid, mida iganes.

P. S. Rohkem ma Itaaliast ei kirjuta, tulevad uued väljakutsed. Homme tuuakse lapselaps hoida!

Eredamaid muljeid - Rooma ja Vatikan

Ülemine pilt võetud netist, mul endal ei tulnud väljak nii hästi välja. Vatikan.

Ilus valgest marmorist palee ja monumendid selle ees (Roomas)

Rooma varemed - täpsemalt ei mäleta

Fragment Colosseumist ( me sees ei käinud)

Vatikani muuseumi sisevaated


Michelangelo maalitud ja kujundatud kuppel Püha Peetruse Basiilikas.

****
Germalo poolt koostatud reisikava ütleb sissejuhatuses, et "ükski Lääne-Euroopa haritlane ei saanud 17.-18. sajandil lugeda oma haridusteed täiuslikuks, käimata ära Itaalias". Ega see tänapäevalgi vist teisiti ole...
Midagi oleme ju kõik omal ajal koolis õppinud ja elust kuulnud, aga kui sügavad need teadmised on, see on iseasi. Võib-olla oleks pidanud eelnevalt kodutööd tegema?!
Soovitatud kirjandusest leidsin kodus Friedebert Tuglase "Reisikirjad". Lugesin sealt nüüd läbi tema Itaalia-reisi kirjelduse. Tuglas on Tuglas - nii põnevalt ja hästi kirjutab. Tema rändas põhiliselt rongiga ja jalgsi, vaevles rahapuuduses, aga nägi tuhat korda rohkem kui meieaegsed oma luksustingimustes.
Ma arvan, et möödunud sajandi jooksul pole ajalooline Rooma suurt muutunud, sest kõik need ligi 500 kirikut, monumendid, templid, paleed, termid, sambad, lossid, mäed-orud, Colosseum, katakombid, varemed, väljakud, trepid, tänavad on olemas olnud sajandeid. Giid rääkis, et roomlased pole oma väärtusi eriti hoolikalt hoidnud ega hinnanud. Väljakaevamiste, lammutamiste ja restaureerimiste läbi on nii mõndagi kaotsi läinud. Aga olgu - ikka on nii palju seda, mida vaadata ja imetleda. Mis on antiik, mis keskaeg, mis renessanss - kõik on peas segi.
Paremini hoomatav oli Vatikan - riik riigis, linn linnas. Püha Peetruse väljak ei tundunudki nii suur, kui telekast meelde jäänud. Paavsti ei kohanud ja kortsnast suitsu ka ei tulnud(ei pidanudki). Eriti võimas oli muidugi Vatikani muuseum(-id), maailmakuulsad kunstiväärtused. Juba esimesest saalist alates hakkasime järgima noolt, mis osutas Sixtuse kabeli poole, millest vist kõik, ka kunstikauged inimesed, on kuulnud.
Kui kunsti on nii suures kvantumis, siis lihtsalt väsid imetlemast, muutud tuimaks ja jalutad kui robot. Ja siis lõpuks seal ta on- Sixtuse kabel, Michelangelo maalitud laefreskod. Seal oleks tahtnud istuda, uurida lähemalt, aga seal just ei tohtinud õieti seisatadagi - korrapidajad kamandasid edasi liikuma. Suhteliselt väike ruum oli puupüsti turiste täis.

Eriline elamus oli ka Püha Peetruse katedraali torni ronimine. Kupli ehitas/maalis Michelangelo 16. sajandil. Raske oli seda "vallutada", aga väga uhke oli seal olla. Vaade linnale võttis hingest kinni.
Ah, seda ilu ja vägevust pole võimalik sõnadesse panna! Ega ma Tuglas ole!

Selge, et 1-2-päevaga ei näe suurt midagi. On ainult teadmine, et oled augustis 2011 käinud Igaveses linnas ja teinud iidsetele tänavakividele oma väikseid jalajälgi.

Uskumatu Itaalia - esmamuljeid

See oli minu esimene soojamaareis. Kui me sõbrannaga talvel oma suvereisi planeerisime, siis oli kaks valikut - Itaalia või Norra. Talvel tundub ju soojale/kuumale päikesele mõtlemine nii ahvatlev.
Sõelale jäigi Itaalia ja august. Alles hiljem mõistsin, mis mind kõik ees ootab.
Ma ei hakka kirjutama siin sellest, mida igaüks peaks ise oma silmadega nägema, vaid vahendan just (esma)muljeid. Giid ütles, et Itaalias on kõik teistmoodi kui Eestis. Olen täitsa nõus. Alates põrgukuumusest, mis kogu nädala jooksul püsis 34-38 kraadi, ja päikesest, mis pilvitus taevas kõrvetas armutult. Juba esimesel õhtul osteti Pisa torni juurest laiaservalised kübarad, kui just kodust kaasa pold veetud.
Mina ostsin ka, aga hiljem müüsin edasi, sest "minu stiiliga" kübar ei sobi, kandsin oma valgest riidest lotut. Päikeseprillid päevitusid ka näkku nagu särk selga.
Ööbisime väikestes linna-äärsetes hotellides, mida nad ise nimetasid villadeks. Olime seal enamasti ainukesed külalised, kõik tundus ja oligi nii privaatne ja turvaline. Hommikueine oli piisav, mitte just nii rikkalik kui Rootsi laevas/lauas.
Kohe esimesel päeval ütles giid, et sööma peab korralikult - muidu ei pea tempole ja koormusele vastu, ja nälg teeb pahuraks. Meil olid ühised lõunasöögid itaaliapäraste toitude ja veiniga. Need olid väga armsad ja gruppi ühendavad.
Meie reisigrupp oli haruldaselt distsiplineeritud, teadmishimuline, heas füüsilises vormis, suurte reisikogemustega. Kaasas oli 9 teismelist last - kas isa või emaga või mõlemaga. Kuna mitmesse muuseumisse sai sisse õpetaja kaardiga poole raha eest, siis tuli välja, et selliseid oli meil ka 9.
Elu Itaalias on väga kallis. Eriti toit. Poodidesse me suurt ei pääsenud, selleks polnud lihtsalt aega ette nähtud. Need mõned suveniirid, mis kaasa ostsime, saime kõige käidavamate kohtade pealt putkadest.
Turiste on metsikult. Ma kahtlen, kas me üldse kohalikke nägimegi, peale teenindava personali muidugi. Peab mainima, et teenindussfääris töötavad põhiliselt mehed. Toidutaldrikuid kanti ette nii, et kummaski käes oli umbes 7 portsjonit.

NB! Piltide esitamise järjekorras pole mingit loogikat, samuti puuduvad siin allkirjad. Tänapäeval ei käi "isegi vanaemad" reisil ilma fotokata. Mina klõpsisin umbes 300 pilti, minu sõbranna teise sama palju. Leppisime kokku, et üldiselt ei dubleeri. Mina tahtsin meie grupi inimesi ka ikka pildile saada, aga üle vaadates selgub, et on palju võõraid nägusid jäänud. Pildistamine käis üldse käigu pealt, sest näiteks Roomas ja Firenzes me lausa tormasime objektilt teisele. Ühes linnas jagati meile kõrvaklapid pähe, aga need ei seisnud hästi ja krabisesid ka. Eks infoga on nii, et ühekorraga ei haara, peab ise juurde lugema-uurima.

Olustveres pildistamas

Loe sildilt!

Lapivaibad kohalike motiividega.

Leidlikud ideed ja rahvuslikud motiivid.

Mannekeeni seljas olev kleit/pihikseelik taaskasutatud materjalist (talvemantlist ja sinelist), kõrval kirstu peal samas stiilis kott.

Parajasti õmmeldi lossi toolidele "kleite" selga.

Nõus!

Tagasi kodus

Hiina(?) vanasõna ütleb, et kui teed tiiru ümber maja, näed ja kuuled rohkem kui toas istudes. Käisin kolm päeva ära ja nüüd istun toas arvuti taga, püüdes end kurssi viia maailmas toimuvaga.

Kui tütar mind eile Tallinna kesklinna trollipeatusse viis, märkasime kõikjal leinalippe.
Mis päev on? Mis juhtunud on? Alles mõni tund hiljem kuulsin veretööst Norras. See on, kui lehte ei loe, netis ei käi ja telekat ei vaata (ühel päeval). Õõvastav õudne maailm. Ma ei tahagi lugeda analüüse, mis püüavad asju põhjendada virtuaalmaailma kurja mõjuga.


Ostsin täna hommikul kassast bussipileti. Ulatasin 20eurose. Tagasi sain 1.20.
"Aga 10? Ma andsin ju 20."
"Te andsite 10."
Mul hakkas süda kloppima. Ma ei saanud 10 anda, sest mul oligi ainult 20eurone kotis. Ainuke rahatäht.
Teenindav neiu ärritus, lõi luugi kinni ja hakkas inventuuri tegema. Minu taga seisvad inimesed pahandasid. Kõigil oli bussi peale kiire, mul ka. Aga ma ei kavatsenud loobuda. Harva olen nii kindel endas olnud. Siis viskas neiu mulle 10 eurot, aga küsis telefoninumbri ja nime.
Buss ei olnud veel välja sõitnud, kui helises telefon.
"Teil oli õigus, vabandage. Aga teate, kui tihti püütakse petta!!!?"

Kodus on hea olla. Nii turvaline ja õdus. Päike paistab.

Positiivne elu

Tütar korraldas mulle ühe massaažiseansi, sest olin talle kurtnud permanentse pinge üle õlavöötmes. Eks ma olen enne ka masseerija juures käinud...isegi mitu korda.
Nüüd võin kinnitada, et eelnevad on üksnes õrnalt paitanud.
2,5 tundi ainult ülakeha! Mitte ükski sentimeeter ei jäänud vahele. Hüüatused "oi, mis teil siin on!" ja "hingake, hingake!"
Ei sobi ju oiata, kõik kannatasin ilusasti välja. Mul on kõrge valulävi, vist.
Arvatavasti kuuluvad ametialase suhtluse juurde küsimused, mis tööd ma teen, mille üle kaeban ja mis muret valmistab. Ei osanud millegi üle kurta. Eriti suvel, eriti praegusel eluetapil. Millest mul puudu on?!! Ei tulnud korrapealt midagi pähe!
Uskuge või mitte - mul on kõik, mida ma momendil oskan tahta.

Veel kolmandalgi päeval tunnen oma läbitöötatud kehas mõnusat valu.
Kui seanss lõppes, kiitsin tublit masserijat ja tema ütles, et pole nii positiivset klienti ammu (enne?) näinud.
Kolm päeva lapselapse seltsis ainult paljundas mu positiivsust ja täiendas energiavarusid. Ma ei lase oma pähe mõtteid ja muresid maailma asjade pärast, mille muutmiseks mina midagi teha ei saa. Vähemalt suvel luban ma endale täielikku õnnetunnet! Saagu siis edaspidi mis saab! Ptüi, ptüi, ptüi!!!

NB! Positiivsust õppisin lapselapse käest! Kui kukkus, siis tõusis jälle püsti. Ja aina katsetas!