Sekkumisest

Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

Fotojaht: rännud

Tuleb meelde üks habemega anekdoot.
Juku peab kirjutama kodukirjandi teemal "Minu pikim reis".
Järgmisel päeval esitab Juku kirjandi.
"Minu reied on ühepikkused," loeb õpetaja.
***
Käisin suvel oma pikimal reisil senimaani - Itaalias.
Tagasi jõudnud, rändasin mõtetes aina edasi ja jälle tagasi- aja- ja kultuurilukku.
Mõtterännakud ongi need kõige õigemad rännakud?

Mida kõrgemal oled, seda kaugemale näed

Laevaga Capri saarele ring peale

Pilguga Vesuuvi haaramas

Bussiga kiirteel



Teised rändurid

November

Esimest korda ärkasin kell 4. Liiga vara üles tõusta. Püüdsin uuesti uinuda. Võib-olla tukastasin korraks.
Siis vaatasin kella pool 6. Und enam ei tulnud. Pole ka ime- suveaja järgi ju olekski paras ärgata. Kellakeeramine on minu jaoks alati probleem, olenemata kummatpidi tuleb keerata.
Või on siis asi hoopis milleski muus. Hingevaevas, aastaajas, igatsuses, rahutuses, rahulolematuses.
Täna on hingedepäev.
On aeg hakata põletama küünlaid, et raske aeg üle elada.

Lapsehoidja rõõmud

Kiikuda on vahva!

Salaja proovin su kingi...

Karikatega on põnev mängida

Uued saapad

Ma lugesin Katit

Ütlen kohe, et see ei ole mingi retsensioon, lihtsalt üks arvamusavaldus.
Katit lugedes püüdsin aru saada, kuidas tema lapsepõlv mõjutas/kujundas tema hilisemat elu.
Mitte keegi meist ei tea täpselt, kui suures osas oleme pärinud oma vanemate geenid, kui suures osas on mõju avaldanud keskkond ja kodune kasvatus. Kindlasti on ka "midagi uut ja "midagi kordumatut". Olen lugenud artikleid selle kohta, et kasvatuse mõju inimisiksuse kujunemisel on üle hinnatud. Kui suures osas, ei tea.

Kati on uhke oma juudi, prantsuse, rannarootsi, norra ja mustlase vere pärast. Eestlaste veri on üldse väga segatud. Minu tädi rääkis, et meie vanavanaema oli pooleldi saksa verd, sest tol ajal kehtinud "seaduse" järgi olevat mõisnik kasutanud esimese öö õigust. Mäletan, et sel ajal tundus see lugu minu jaoks väga intrigeeriv. Muidugi võib see lihtsalt jutt olla! Võta kinni!

Kati isa Harri Vasarat ma mäletan küll oma noorusest - laulmas kõrge häälega haledaid laule. Milline oli Kati ema, päris hästi teose põhjal ei adunud. Ma ei saaks öelda (ikka teose põhjal), et ta Katit ei armastanud või jättis ta kasvatamise saatuse hooleks. Ema ju suunas teda omal moel, jälgides tema harrastusi ja tahtes teda õnnelikult mehele panna. Ema muretses, et Katil on nõrk süda. Ja Katil oli vanaema. Lõppude lõpuks ka isa, kes ei osanud ise oma eraelu sättida, ja temalt ei saanud rohkem nõuda - boheemlane ja joodiku geenidega, nagu ta oli.
Muide, Kati kirjutab alkoholismist väga avameelselt. Ka mina olen selles absoluutselt veendunud, et kel on joodikugeen, peaks viinast ja muust väga kaugele hoidma.
See välismaale minemise ihalus, iga hinna eest välja, on Kati vanaema ja ema kinnisidee. Raamatu põhjal tundub, et enamus eestlastest tahtnuks nõuka-ajal õnneliku elu peale välismaale minna. Lugesin mõni aeg tagasi delfist, et Kati tahab ka oma Terminaatoriga kusagile soojale maale (Hispaania?) kolida, sest siin tema teeneid ei vajata.

Arvan, et Kati anderikkus ja vastuolulisus ei ole tingitud mitte niivõrd tema "olemisest ema isiklik projekt" kui just muudest asjaoludest, mida võib nimetada keskkonna mõjudeks ja kaasa saadud geneetiliseks koodiks.
Ma arvan, et Kati on kirjutanud selle raamatu kiirustades, seda tajusin ma pidevalt.
Võib- olla oli tal raha vaja (kellel poleks!) või olid tähtajad kukil või oli tõesti nii, nagu ta esimeses loos kirjutas, et sai tütrelt kirja koos ränkade etteheidetega, ja see ajendas oma lugu jutustama.

Fotojaht: kõige armsam naeratus

Ma pole kaua fotojahist osa võtnud, nii et olin isegi unustanud, kuidas lingitada. Teema aga oli nii inspireeriv, et otsustasin siia üles panna väikese osa oma lapselapse naeratusest. Ta on nii päikseline laps, et naeratust pole vaja tema käest välja kaubelda.
Täna sai ta pooleteiseaastaseks.
Väike laps toob inimestes esile parima. Katsu vastu naeratamata jätta!

Teised naeratused

Mis teeb õnnelikuks?

Kui jõuab kätte viinakuu, millele järgneb vääramatult porikuu ja kaamose-aeg, siis süvenevad eriti meeleolud, et kõik on nii kole ja raske. Ja et need eestlased on kohe loodud sellised mornid ja altkulmu põrnitsejad.
Sestap ma peangi ruttu kirjutama vastupidist ehk seda, et kõik pole kaugeltki nii lootusetu ja sünge, kui näib.
Eile avati meie kooli uus, renoveeritud aula. Tegelikult oli seal üritusi juba enne olnud, aga nüüd toimus lindi läbilõikamine ja peeti kõnesid ning Kristi õnnistas seda ruumi, et tast saaks igavesest ajast igavesti AULA.
Nii palju rahvast oli. Ma ei mõista, kust nad kõik tulid. Oli ju pime reede õhtu, ilm polnud ka suurem asi. Mina kahtlesin ka algul, kas minna. Töönädal seljataga, oleks ju mõnus kotil vedelda ja telkut vahtida. (minu igipõline dilemma).
No nii-nii ilus oli! Puhkpill mängis 3. korruse treppidel, rahvas ei taht kuhugi ära mahtuda. Esimest korda elus nägin nii lähedalt lindi läbilõikamist. Aula täitus kiiresti ja ühtki vaba kohta ei olnud. Vallavanem tänas tegijaid ja kaasaaitajaid.
Maarja-Liis Ilus andis kontserdi, mis oli valla poolt kingituseks. Maarja suhtles saaliga vahetult, võttis rahva endale pihku ja pani kaasa laulma.
"Hetke vaid mõni mälestus kestab..." ja "Halleluuja". Kui hästi kõlas ja kui hea akustika!
Ma ei näinud ühtki morni ja pahurat inimest. Ausõna, NAD naeratasid.

(pildid valla kodukalt, oleks tahtnud eilse kontserdi pilti, aga seal polnud veel, lisan hiljem)