Kas Eestis on hea elada ja muid uitmõtteid

Jõuluvana tõi mulle Vahur Kersna elulooraamatu, kus on palju pilte sees ja suhteliselt vähe juttu.
Vaatasin ka intervjuusid, mida VK oli teinud eriliste inimestega. Ma saan aru, et VK on üle elanud suure puhastuse. Loomulik ju, et pärast rasket haigust hindad ümber eluväärtusi.
Põhiline mõte, et tervis (ja hingerahu) on kõige tähtsam siinpool jõge, ja muidugi inimsuhted- lähedased, kes ei jäta sind üksi mis tahes raskes elusituatsioonis, läbis punase joonena kogu paketti.
Kõike muud saab raha eest osta. Ja kui raha ei jagu, siis järelikult pole ka vaja nii palju tarbida.
Küsimus, mida VK kõikidelt intervujeeritavatelt küsis, oli "kas Eestis on hea elada?". Eranditult kõik vastasid jaa, tuues põhjenduseks nii vaimseid kui geograafilis-poliitilisi aspekte.
Kõikide küsitletute nimed ei jäänud meelde, aga sisukaim oli mu meelest Sven Grünbergiga tehtud usutlus. Üllatus oli ka Erik Tohvri, rahvakirjanik, kelle teoseid ma paraku lugenud pole. Sümpaatne vana oli.

No sellist aastavahetust annab mäletada.

Tulin ühel õhtul venna juurest. Avasin oma korteri ukse, kass lippas nagu välk jalge vahelt välja. (Ta on tohutult solvunud, kui ma ära käin) Siis kuulen äkki helinat, õigemini viisi "I wish you a Merry Christmas and a Happy New Year". See kestis nonstop.

Esialgu arvasin, et pissipott laulab, aga siis meenus, et laulev pi-pott on ju Viljandi lapsel.
Hakkasin lauluallikat otsima. Lõpuks leidsin- see oli üks väike ilukarbike ehete jaoks. Kui sahtel oli lahti, siis laulis. Mis teda äkki laulma pani, ei tea. Ilmselt oli laps eelnevalt sellega mänginud. Arvatavalt laulis leierkast kõik need päevad, mis ma ära olin.

Eile õhtul tabas mind uus katsumus. Kui olin teleka kinni pannud ja sättisin magamist, kuulsin katkematut ja kõrget heli. Noh umbes sellist, mida teeb tuleandur, ainult veidi nõrgemalt. Kass oli ärritet ja hakkas kiunuma. Otsisin jälle heliallikat kaua enne, kui leidsin. See oli UPS. Lülitasin selle välja. Ilmselt pidev voolu kõikumine oli ta lolliks ajanud.

Aasta hakkab lõppema. Seekord oli ta siis selline - minu arvates sugugi mitte kõige halvem. Hinnad on jah palju tõusnud ja elu kallis, aga rääkisime noorte sugulastega, kes elavad Rootsis, ja resümeerisme, et Eestis on paljud asjad isegi paremini korraldatud. Ja tagasi keerates loo algusesse võin ikka ja jälle kinnitada, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda. Hea on seal elada, kus sa tunned hingerahu ja tuge lähedaste olemasolust. Muid hüvesid võime ju endale osta !!???

Kui uus aasta on vähemalt sama hea kui eelmine, siis oleme mäel. Aga alati tasub loota, et tuleb parem!
Uut ja paremat kõigile blogijaile!!

Viimased jõuluostud

Olgu kohe alguses öeldud, et mingit jõulutunnet pole siiani. On hoopis tülpimustunne. Nagu Bianka väga tabavalt mainis, on jõulud igal aastal ühtemoodi, mis puudutab traditsioone. Eriliseks võib jõulud muuta - ilm, meeleolu, mingi kaasnev sündmus/ootus.
Tegin veel viimased kiired ostud, eelmine ostupäev oli möödunud laupäev, kui käisin läbi lörtsi ja lobjaka Viljandis jõululaadal. (sealt ma selle viiruse sain!)
Kuigi täna on viimane päev enne jõule, ei näinud ma kusagil rahvamasse tunglemas ja oste sooritamas. Vastupidi. Majapidamistarvete poes polnud kedagi ja müüja kallas minu peale oma varjamatut pahameelt. Esiteks püüdis ta mind veenda ostma kunstkuuske, kui juhtusin korra kuuse poole pilku heitma. Siis näitas ülisoodsa hinnaga toasusse (2 eurot paar). Seal oli veel väga hea hinnaga müügil lastekelk(puust) ja soome kelk(punane).
"Kui lumi tuleb, võetakse need kohe ära, " porises müüjanna, "ega keegi ju ette mõtle!"
"Maal pole mõtet poodi pidada! Kõik käivad linnas ostmas. Küll te ükskord näete, kui iga kruvi järgi peab Viljandisse sõitma!" pahandas poeomanik.
Tundsin ennast süüdi, kuigi ma selle poe püsiklient pole. Läksin lihtsalt vaatama.
Ega`s poes vaatamas käida, ikka ostmas!

Häid jõule! Olgu nad ikka mõnes mõttes erilised!

Jõulude eelõhtu

Vanad saavad susse ja sokke

Minu säästuaja jõulukompa (valminud täna hommikul kiiruga)

Minu lemmikkuused "stiliseeritud jõulukuuskede" võistluselt. Oleks tahtnud endale ka midagi sellist teha kui alumisel pildil, kuid ei viitsinud vihmaga õue puuoksa otsima minna.


***
Ükskõik, kuidas eirata mõtet lähenevatest jõuludest, tulevad nad siiski. Ärge saage valesti aru. Jõulude vastu pole mul midagi. Las nad olla. Jõulude aegu saab mehiselt süüa. Sülti ja verivorsti, seapraadi ja hapukapsast. Mis sest, et pärast jõulu on mitu kilo juurde tulnud ja magu välja veninud.

Kingitustega on alati häda. Pole ideid. Ammu oleme loobunud kingitustest, millel puudub praktiline väärtus. Noored pered saavad köögitarvikuid, lapsed saavad pidžaamasid, vanad saavad toasusse ja etnosokke. Ühel aastal kinkisime raamatuid, mida laenutamise korras kõik lugeda said.

Lastele tuleb jõuluvana, kuigi kumbki 2st ei oska veel nii palju keelt, et salmiga maha saaks. Loodetavasti ei karda nad jõuluvana. Mida aeg edasi, seda rohkem lastekeskseks me muutume, sest lapsi tuleb juurde.

Tegin endale koju ka väikesed jõulukompad, sest kuuske ma sel aastal ei too. Kuigi täna on endiselt "vihmane ja pime polaaröö", on mul imekombel veidi jõulutunnet. On ka viimane aeg, sest 4. advent käes ju.
Muide, esimene jõululõuna - töökollektiiviga Taagepera lossis - on juba toimunud.

Alumised pildid SJ valla kodukalt.

Detsember - jõulukuu

Vaatan aknast välja - paistab ilus ilm olevat. Päike tõusis äsja, maa on roheline, taevas helehall. Mitte miski ei meenuta talve. Õhtuks pidi kohale jõudma järjekordne tuul ja vihm.
Usun küll vanarahva tarkust, et "ega tali taeva jää". Kui enne lumi pärale ei jõua, siis märtsis hiljemalt.
Nii palju siis ilmast.

Lugesin just lastele ette üht käitumisõpikut, kus muuhulgas oli öeldud, et "absoluutne tabu on rääkida võõraste inimestega haigustest, surmast, rahvusküsimustest, vältida võiks ka poliitikat", see-eest sobib aga alati võtta üles ilma teema. Te ju teate küll seda inglaslikku small talki?!

On selline asi nagu arenguvestlus.
Miks peaksid vanemad tahtma mulle rääkida oma pere probleemidest? Miks peaksin ma seda teadma? Vahel on nii ebamugav kõigil osapooltel. Olen märganud, et vanemad kaitsevad/õigustavad igal juhul oma lapsi. Võib-olla on see päris loomulik. Vahel järgneb õpetaja suhteliselt ettevaatlikule kriitikale selline turmtuli, et tuju läheb ära mitmeks päevaks. Laps vaatab kõrvalt, ja kindlapeale tunneb uhkust südames, et tema ema(üldjuhul käivad koolis ju emad) julgeb õpetajaid süüdistada.
Üldiselt oleme hakkama saanud, jäädes viisakuse piiridesse ja lähtudes põhimõttest, et osa teemasid on tabu.

Olen selleks aastaks arenguvestlustele ringi peale saanud.
Jõuludeni on jäänud kõigest kolm nädalat. Põletan hoolega küünlaid.
Kaunist advendiaega kõigile!

Pildil eelmise aasta 1. advendi hommik

Sekkumisest

Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

Fotojaht: rännud

Tuleb meelde üks habemega anekdoot.
Juku peab kirjutama kodukirjandi teemal "Minu pikim reis".
Järgmisel päeval esitab Juku kirjandi.
"Minu reied on ühepikkused," loeb õpetaja.
***
Käisin suvel oma pikimal reisil senimaani - Itaalias.
Tagasi jõudnud, rändasin mõtetes aina edasi ja jälle tagasi- aja- ja kultuurilukku.
Mõtterännakud ongi need kõige õigemad rännakud?

Mida kõrgemal oled, seda kaugemale näed

Laevaga Capri saarele ring peale

Pilguga Vesuuvi haaramas

Bussiga kiirteel



Teised rändurid

November

Esimest korda ärkasin kell 4. Liiga vara üles tõusta. Püüdsin uuesti uinuda. Võib-olla tukastasin korraks.
Siis vaatasin kella pool 6. Und enam ei tulnud. Pole ka ime- suveaja järgi ju olekski paras ärgata. Kellakeeramine on minu jaoks alati probleem, olenemata kummatpidi tuleb keerata.
Või on siis asi hoopis milleski muus. Hingevaevas, aastaajas, igatsuses, rahutuses, rahulolematuses.
Täna on hingedepäev.
On aeg hakata põletama küünlaid, et raske aeg üle elada.