Kui eile koju tulin, kohtusin trepikojas oma altnaabriga. Vanem proua, väga peente näojoontega. Kindlasti olnud nooruses kaunitar. Ma olen temaga enne ka rääkinud, aga nii pikalt mitte. Tahtsin juba oma tuppa minna, aga ta polnud veel lõpetanud.
Enamasti ta sosistas, et keegi ei kuuleks. Ma nagunii kuulen veidi kehvasti, seekord ei kuulnud midagi. Seepärast reageerisin tihti valesti. Imestamise asemel näiteks noogutasin. Põhiliselt rääkis ta, kuidas tema juures käivad vargad ja kuidas tema juttu kuulatakse pealt (interneti kaudu).
"Mul ka varastati trepikojast jalgratas ära esimesel aastal, kui Pärnusse kolisin, " suskasin vahele.
No aga temalt varastati taldrikud laualt ja külmkapist mingit head sööki, mida ta kavatses hiljem süüa. Ja välisukse võti murti pooleks.
"Kes siis varastas? Kas mõni tuttav omab su korteri võtit?" pärisin otsekoheselt.
"Tsss, keegi võib kuulda! Mine tea, mis minuga siis teevad!" sosistas naaber.
Lõpuks sain tulema. Olin juhtunust/jutust nii frustreeritud. Ja aina selgemalt mõistan, et pole midagi tähtsamat, kui see, et mõistus säiliks kõrge eani, olgu siis muude ihuliikmetega, kuidas on.
Nagu sellest veel vähe oleks, vaatasin õhtul ETV pealt jutusaadet "Suu puhtaks!" Eriliselt silmapaistvalt esines Jaak Madison, kes lausa filoloogi osavusega kasutas väga kujundlikku keelt. Meelde jäi, et tema pole kedagi solvanud ega hukka mõistnud, tema on kasutanud eufemismi kui kõnekujundit. Kui ta ütleb, et Raimond Kaljulaiul on "tühi pea", siis see on eufemism. Tegelikult mingi ollus seal peas ikka on (naer saalis!) Lisaks lubas ta õpilane Kaljulaiule teha pärast saadet järelaitamistunni eufemismide mõistmise osas.
Ma tean, mis on eufemism. Igaks juhuks kontrollisin üle.
"Eufemism on pehmendav, ilustav või peiteliselt ümberütlev väljend ebasündsa, ebameeldiva või hirmutava asemel, näiteks metsakutsu hundi asemel, vikatimees surma asemel."(Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses, 1999)
2019-03-20
2019-03-03
Vargamäe film
Üks sõber ütles pärast filmi "Tõde ja õigus" vaatamist, et ta ei mäletanud kooliaegsest lugemisest, et Andres nii julm oli. Mina ei olnud siis veel filmi näinud.
Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)
* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni. Andres lõi vemblaga kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)
** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju. Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga? Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.
Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!
Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne - heldimus. Siiani veel.
Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud. Eks see on tõesti igaühe sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!? Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.
Tammsaare ei ole igaühele.
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.
https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu
Aga on 2 episoodi, mis mind lugemise ajal on iga kord hingepõhjani vapustanud.
(Mitte see, et Pearu tuli joobnuna kõrtsist ja hakkas siis asja eest, teist taga märatsema ja peksma, sest tema tahtis näidata, mis tema võib.)
* Andres peksis Marit südapäeval keset õue, kui Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles. Peksmist juhtus pealt nägema väike Indrek, kes langes Mari ette maha ja haaras ema jalge ümbert kinni. Andres lõi vemblaga kõigest jõust, Mari seisis tummalt paigal, justkui oodates, millal tuleks hoop pähe, mis kustutaks teadvusest kõik - kogu Vargamäe ta viletsuse ja õnnetusega. (XXX peatükk)
** Kallil jõuluõhtul olid suuremad lapsed sõitnud kirikusse, kuna Andres ja Mari jäid kahe väiksemaga koju. Andres luges parajasti palveraamatust ette, kui eestoast kostis kahtlane kolks. Edasist peab ise teosest lugema (XXXIV). Vaene teisepere koer Valtu. Kas tema süü oli ikka õiges proportsioonis karistuse määraga? Andres peksis viha ja ägedusega, hoopidel ja vahenditel ei paistnudki lõppu tulevat. Külm vesi, kuum vesi. Ime, et loomal eluvaim sisse jäi.
Ma kartsin neid episoode kinos näha. Olid küll olemas, aga veidi pehmendatud. Mari peksmine toimus hämaras läbi vihmasaju ja kestis vähe. Valtu jooksis küll teisepere toas jõuluõhtul ringi ja Andres ajas teda taga, aga lõpus hiilis karvane koerake tünni tagant välja rõõmsa näoga - ta vist ei saanud eluaegset traumat!!
Mulle nagu paljudele eestlastele oli see kaua oodatud film. Lugesin nüüd ka esimese osa uuesti läbi. Nii palju oli asju, mida enam ei mäletanud. Filmi tahaks veel korra kinos näha. Võib-olla jälgiks siis ka droonivõtteid, vanutatud v vanutamata rõivaid ja vanameeste habemeid.
Valdav tunne - heldimus. Siiani veel.
Lisatud 19. märtsil 2019
Lugesin Manjana blogist, et talle see film ei meeldinud. Eks see on tõesti igaühe sisetunde, maitse, eelhäälestuse, hariduse jm asi, miks miski väga meeldib või mitte üldse ei meeldi või natuke ikka meeldib, aga mind paneb imestama, et inimesed ehk kinokülastajad jõuavad vaadata ja oskavad märgata selliseid asju, nagu et Krõõdal olid kulmukaared liiga ära sätitud või jalakarvad raseeritud või et Andrese osatäitja Priit Loogi juuksed olid filmis helendatud!! Ja et katused polnud õiged!? Tiina Lokk kritiseeris esimeste seas, et pilved ei liikunud taevas (droonifotode eripära) ja vanameeste habemed olid liiga koledasti tehtud.
Minu jaoks need argumendid tõsiselt võetavad pole. Küll võib aga nendest aru saada, kes teost ei tunne, sest pole seda kunagi lugenudki, või pole kooliajal tuhkagi mõistnud.
Mul käis siin ükspäev üks abiturient riigieksamiks ette valmistumas. Küsisin, mis raamatuid ta viimasel ajal lugenud on (pidasin silmas koolis läbivõetavaid). Mitte ühtki! Küsisin, kas "Tõde ja õigust" on näinud? Ei ole! Lugemisel ei saanud ka asjale pihta. Natuke luges.
Ega ta selle pärast halvem inimene ole, arvan ma. Aga kahju on, et nii on.
Tammsaare ei ole igaühele.
Film sellest, kuidas seda filmi tehti.
https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu
2019-02-08
Keda valida, keda mitte
Ka mina vaatasin eile Mihkel Raua "Kolmeraudset". Mida aeg edasi, seda kiiremaks muutub ta kõne ja närvilisemaks liigutused.
Eluvõitluses karastunud vanad ja uued poliitikud olid, nagu olid. Aga ma jälgisin Andrus Vaarikut ja tema mõningast kimbatust ning mõtlesin: "Vaene Vaarik, kas on sulle ikka kõike seda vaja? Kas näitlemisest kõrini? Kas rahva armastus pole tõesti enam tähtis?" Keegi ju ei keela olla maailmavaatelt sots või mis tahes...
Ma kardan, et äkki hakkab Vaariku naljasoon nüüd taandarenema ja lõpuks kuivab väikeseks märkamatuks kärnakeseks naba piirkonnas. Või ongi ta nüüd tõepoolest koju jõudnud ja hilise küpsejana valmis, nagu ise väitis?
Teine, kelle valiku üle olen viimasel ajal mõelnud, on Raivo E. Tamm, kandideerijanimega Raivo Tamm. Tema valimisklippi vaadates noogutan kurvalt:"Jah, sa pole tõepoolest see Illar- joppenbuhh sealt ENSVst ega ka see suur et Allan Õnne tänavalt, aga kas saab kinnitada, et sust ei tule poliitik a la Aadu Kägu filmist "Seenelkäik" - sama korrumpeerunud,(metsa) eksinud vilets vennike, kes ei varjagi oma siiralt omakasupüüdlikke eesmärke."
Eks alguses ole nad kõik äraostmatud ja innustunud!
Ohh! Milline risk ikka see poliitikasse minek!
Eluvõitluses karastunud vanad ja uued poliitikud olid, nagu olid. Aga ma jälgisin Andrus Vaarikut ja tema mõningast kimbatust ning mõtlesin: "Vaene Vaarik, kas on sulle ikka kõike seda vaja? Kas näitlemisest kõrini? Kas rahva armastus pole tõesti enam tähtis?" Keegi ju ei keela olla maailmavaatelt sots või mis tahes...
Ma kardan, et äkki hakkab Vaariku naljasoon nüüd taandarenema ja lõpuks kuivab väikeseks märkamatuks kärnakeseks naba piirkonnas. Või ongi ta nüüd tõepoolest koju jõudnud ja hilise küpsejana valmis, nagu ise väitis?
Teine, kelle valiku üle olen viimasel ajal mõelnud, on Raivo E. Tamm, kandideerijanimega Raivo Tamm. Tema valimisklippi vaadates noogutan kurvalt:"Jah, sa pole tõepoolest see Illar- joppenbuhh sealt ENSVst ega ka see suur et Allan Õnne tänavalt, aga kas saab kinnitada, et sust ei tule poliitik a la Aadu Kägu filmist "Seenelkäik" - sama korrumpeerunud,(metsa) eksinud vilets vennike, kes ei varjagi oma siiralt omakasupüüdlikke eesmärke."
Eks alguses ole nad kõik äraostmatud ja innustunud!
Ohh! Milline risk ikka see poliitikasse minek!
2019-01-21
Külalised
Reede õhtul pool 9 koputati mu uksele (elan kortermajas 2. korrusel). Ma ei oodanud külla kedagi - tütrega alles saime kokku. Ükskord käisid maja ühistu liikmed veenäitu kontrollimas. Äkki need?
Tegin ukse lahti ja...kaotasin kõnevõime. Ukse taga seisis Eesti peaminister Jüri Ratas, lahke-lõbus naeratus suul, rohelise reklaamijope hõlmad vallali.
"Mina olen Jüri Ratas!" ütles ta valju selge häälega, "ja minuga on kaasas Kadri Simson!"
Ma ei olnud veel päriselt toibunud, kui väljapoole avanenud ukse tagant ilmus välja äärmiselt kaunis ja rõõmsameelne Kadri.
Aga kes siis on kolmas, küsisin. "Tema on Jaan Ida-Virumaalt."
Rohkem mul küsimusi polnud. Mul pole enne poliitikud ukse taga käinud- ma ei tundnud etiketti. Kas kutsuda sisse, kas arendada vestlust? Igaks juhuks ei teinud midagi. Jüri ulatas Kadri-nimelise pastaka ja kolmnurkse kalendri. Kadri ütles, et "vali mind", aga võib-olla ei öelnud kah.
Kui ukse sulgesin ja peeglisse pilgu heitsin, märkasin, et mu juuksed olid kammimata ja T-särk liiga kodune.
Nüüd mõtlen iga koputamise peale, kas ukse taga on Mart Helme või Indrek Tarandi.
Tegin ukse lahti ja...kaotasin kõnevõime. Ukse taga seisis Eesti peaminister Jüri Ratas, lahke-lõbus naeratus suul, rohelise reklaamijope hõlmad vallali.
"Mina olen Jüri Ratas!" ütles ta valju selge häälega, "ja minuga on kaasas Kadri Simson!"
Ma ei olnud veel päriselt toibunud, kui väljapoole avanenud ukse tagant ilmus välja äärmiselt kaunis ja rõõmsameelne Kadri.
Aga kes siis on kolmas, küsisin. "Tema on Jaan Ida-Virumaalt."
Rohkem mul küsimusi polnud. Mul pole enne poliitikud ukse taga käinud- ma ei tundnud etiketti. Kas kutsuda sisse, kas arendada vestlust? Igaks juhuks ei teinud midagi. Jüri ulatas Kadri-nimelise pastaka ja kolmnurkse kalendri. Kadri ütles, et "vali mind", aga võib-olla ei öelnud kah.
Kui ukse sulgesin ja peeglisse pilgu heitsin, märkasin, et mu juuksed olid kammimata ja T-särk liiga kodune.
Nüüd mõtlen iga koputamise peale, kas ukse taga on Mart Helme või Indrek Tarandi.
2019-01-20
Katse: vaatasin, kas veel oskan. Vana postitus aastast 2009 jaanuar
2009-01-14
Igaüks ajab oma asja
Eesti keeles on üks universaalne sõna, mis sobib absoluutselt igasse lausesse, sest ta tähendab nii paljusid asju. - Näe, sobiski siia lausesse ka!-
Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.
Pealkiri on "Mis asja ma kardan?"
Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.
- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.
Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!
Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.
Asjatatud küll juba täna!
(Kah asi, millest blogida!)
Otsides vajalikke asju jäi näppu igasuguseid asju, mille olemasolu oli ammu meelest läinud.
Näiteks üks Andrus Vaariku kirjutatud asi, millel kahjuks puuduvad esimese lõigu ridade algused ja ka viited.
Igal juhul on see asi pärit ajast enne majandustõusu, eelmise surutise ajast ehk.
Pealkiri on "Mis asja ma kardan?"
Tervet asja ei hakka siia trükkima, mõned laused ainult, õigemini refereerin või resümeerin kohati, asjaga suhteliselt suvaliselt ümber käies.
- Eesti asjast ei saa asja! Ma ei ole küll teab mis asjatundja, aga asi tundub sedamoodi minevat.
- Ei ole õige asi selle asjaga, sest igaüks ajab üksnes oma asja.
- Asja eest, teist taga keegi sulle ju asju ei anna!
- Hädaldamine on täiesti asjatu. Hakka asjaga pihta! Tegutse, ära passi asjatult nurgas!
- On sust üldse veel asja? Kas ei ole siis asjameest, kes selle asja ära teeks?
- Ons asi on tõepoolest nii hull, nagu asjapulgad räägivad? Selle Eesti asjaga nimelt.
- On sügav oht taandada kultuur lihtsalt iluasjaks. Igal asjal on lõpuks piir!
- Asjast kah! Õite asi, kui muul maailmal Eestiga asja ei ole!
- Asjatu on muu maailma asjadega võistelda. Meil on oma asi ajada! Tõeline Eesti Asi nimelt.
Hoiame kokku, meid on vähe!! Ja asi Ants!
Asi aetud, hakkan koju minema! Enne korjan veel oma asjad kokku.
Asjatatud küll juba täna!
(Kah asi, millest blogida!)
2013-08-26
Uus elu!
Ma olen kõikidele oma blogituttavatele ja juhulugejatele võlgu olulise info - ma olen nüüd Pärnu elanik. Lõplik kolimine toimus 17. augustil, eelnevalt oli ära kolitud mööbel ja paar päeva enne mind veel Pätu. Pätu pärast oli kõige suurem mure. Keegi ei osanud ette arvata, kuidas õnnestub 12aastase kastreeritud vana isepäise kõutsi integreerumine 2toalisse, endise korteriga võrreldes kitsastesse oludesse.
Esialgu oli päris närvesööv, aga tänase seisuga võib öelda, et kass on kohanenud, minust endast rääkimata.
Asjade lahtipakkimine ja nende jaoks koha leidmine võtab kindlasti mitu kuud aega. Vaatamata sellele, et ära on antud, visatud, jagatud tohutult maist vara, on seda siin ikka veel liiga palju. Kõige suurem puudus on sahtlitest ja kapipealsetest, kus oli hea hoida igasugust pudi-padi.
Ilmad on siin ilusad, aga randa pole siiski saanud. Põhiliselt liigun linnaliinibussiga ja jalgsi. Olen juba päris osav orienteeruja.
Tasapisi hakkan last ka hoidma. Seni on mind säästetud tõstmistest, venitamistest, üldse liigsest pingutamisest, sest 4 nädalat haiglas on jätnud jälje. Aga küllap ma kosun. Vana elu pole isegi enam unes näinud!
Ja need õudusunenäod, et lähen klassi ja olen unustanud ennast riidesse panna või siis, et ei mäleta, mis klass ja mis teema, on nüüd ehk igaveseks lõppenud.
Esialgu oli päris närvesööv, aga tänase seisuga võib öelda, et kass on kohanenud, minust endast rääkimata.
Asjade lahtipakkimine ja nende jaoks koha leidmine võtab kindlasti mitu kuud aega. Vaatamata sellele, et ära on antud, visatud, jagatud tohutult maist vara, on seda siin ikka veel liiga palju. Kõige suurem puudus on sahtlitest ja kapipealsetest, kus oli hea hoida igasugust pudi-padi.
Ilmad on siin ilusad, aga randa pole siiski saanud. Põhiliselt liigun linnaliinibussiga ja jalgsi. Olen juba päris osav orienteeruja.
Tasapisi hakkan last ka hoidma. Seni on mind säästetud tõstmistest, venitamistest, üldse liigsest pingutamisest, sest 4 nädalat haiglas on jätnud jälje. Aga küllap ma kosun. Vana elu pole isegi enam unes näinud!
Ja need õudusunenäod, et lähen klassi ja olen unustanud ennast riidesse panna või siis, et ei mäleta, mis klass ja mis teema, on nüüd ehk igaveseks lõppenud.
2013-07-10
„Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)
Kui ma ükskord kolitud saan ja uues kodus ennast sisse sean, siis, ma vannun, ei osta ma endale enam ühtki raamatut, ei telli ühtki ajalehte ega -kirja, ei lase õmmelda ühtki riideeset, ei lase endale kinkida midagi materiaalset, ei paljunda ühtki paberit, ei muretse ühtki jalanõud, sest mul ei ole mitte midagi enam vaja, mul on kõiki asju ka järgmise elu jaoks. Ma vajan ainult aega, rahu ja puhkust.
Aamen.
Aamen.
Subscribe to:
Posts (Atom)
