Poolte valimine

 Mingil moel ma ikka jälgin, mis maailmas ja meil siin oma pisikesel maalapil toimub. Ja empaatiat on mul ka, öeldagu mis tahes. Mul on alati kahju, kui kedagi klohmitakse, esialgu sõnadega ja sotsmeedias. Ma usun, et need on õnnelikumad, kes sotsmeediat üldse ei tarbi. 

Mõnikord ma kirjutan mõne kommentaari ka, aga siis kustutan ära, sest ma ei suuda seda rünnakut taluda, mis järgneb. Nüüd juba mulle personaalselt. 

Jah, mul on ka oma arvamus, isegi siis, kui ma asja lõpuni ei adu või valdkonda peensusteni ei tunne. Aga ma ei hakka kedagi labaselt sõimama, presidenti pässiks ja mõnda naispoliitikut tädiks või seniilseks vanamutiks nimetama.  Kõiki solvanguid ei hakka ma velmama, sest eks te ise tea. Somes sõimlejad on enamasti täiskasvanud inimesed (vb lapsed elavad end välja tiktokis, mida ma ei kasuta), kes esinevad oma nime all. Aga häbi ei ole, sest "mul on ju sõnavabadus ja õigus OMA ARVAMUS välja öelda". 

Meenutan siin mõnda tohutut skandaali, mis ühiskonda on viimasel ajal lõhestanud. Meelde tulevad suvalises järjekorras.

 1. Rein Veidemanni kaasus, kus professor ütles, et ERRis ei sobi intervjueerida 2 gei meest, kes kasvatavad väikseid lapsi. Et mis signaali see ühiskonnale annab, ja kuidas nad veel need lapsed tegid! RV muidugi väitis, et avaldas paljalt oma isiklikku arvamust, aga kuna ta oli ka ühe tähtsa nõukogu esimees, siis see polnud ikka  õige nii arvata. Tulemus - tagandati esimehe auväärsest ametist.  Ma mõtlesin, et see saaga ei lõpegi ära või lõpeb tõepoolest "hinge halvatusega", nagu üks osapool  ütles. Seal oli muidugi veel  igasuguseid nüansse. Ma ei väida omalt poolt midagi, hea, et see lõppes ja kõik jäid ellu. 

2. Eurolaulu valimine ja Vanilla Ninja suht napp võit. Mul ju võib oma muusikaline eelistus olla, aga see torm, mis FBs tõusis, oli küll ebaadekvaatne. Algas noorte naiste isikulise ründamisega. Et mis mõttes, nemad lähevad Eurovisioonile, nad ju ei pääse finaaligi ja teevad Eestile ikka täiega häbi. Niisugused "tädid", endal lapsed. Istugu kodus ja olgu vait. Ma mõtlesin, et see ei lõpegi ära, aga õnneks tulevad uued asjad peale, vanad jäävad ootele. Eurovisioon toimub paari nädala pärast ära, eks siis näe, kuhu Eesti laul jääb, kas viimaseks või eelviimaseks. 

3. Kersti Kaljulaidi umbusaldamine ja tagandamine. Jumala eest, ma pole kompetentne, vaatan ja näen asju ainult ühe tavalise inimese vaatekohalt. Aga ma tarbin meediat. Kuulan Vikerraadiot, vaatan telest uudiseid ja muid saateid. Ma ei tea muidugi tagamaid, aga ükskõik mis põhjustel president tagandati, saanuks seda teha tsiviliseeritult, mitte inimest mõnitades, alandades, sõimates, süüdistades ja hüüdnimesid pannes. Talumatu. Üks kommenteerija kirjutas, et KK võeti maha, sest ta oli  ülbe ja ebaviisakas. Asi pidi ikka nii kole välja nägema, kui isegi Jana Toom võttis somes sõna.  

Aitab kolmest näitest küll. Kordan veel üle, et ma ei vali siin pooli, kuigi mul on ka oma arvamus, vaid räägin sellest, kuidas meedias käitutakse, kuidas kaotatakse igasugune tsiviliseeritus, eetika, empaatiatunne. 

NB! some on uudissõna ja tähendab siin sotsiaalmeediat. 

Vana aasta mingu, uus aasta tulgu!

Kunagi oli blogijatel kombeks oma aastast kokkuvõtteid kirjutada. Olen minagi seda teinud. Proovin nüüdki, sest ei taha, et viimaseks postituseks  jääks nii kurb, nagu ta praeguse seisuga oli. 

Ma kirjutan viimastel aastatel harva, aga see ei tähenda, et ma teiste vanade tuttavate blogisid ei loeks. Ikka loen, tunnen huvi, kuidas neil elu läheb.

 Kohe mööduv aasta oli minu jaoks vastuoluline. Skaalal 1st 10ni võiks numbreid panna erinevalt, mitte ainult keskele. Kaotasin oma kalli eluaegse sõbranna, kellega iga päev helistasime. Siiani on raske leppida, kuigi oleme selles eas, et kõike võib juhtuda. Ptüi, ptüi, ptüi!

Aasta tippsündmus oli muidugi laulupeol käimine oma väikese Salukooriga. Süda jätab kohe mõne löögi vahele, kui kuulen  viimase laulupeo laule.  

Minu armas ristilaps läks mehele. Pulmad olid nii vahvad, lihtsad, ei olnud glamuuriga üle pakutud. Noorpaaril oli 10 aastat kooselu seljataga, mõlemal omad sõbrad ja ühised sõbrad. Ma polegi varem nii mängulises ja põnevas pulmas olnud. Õhtujuht (või isamees?) oli Jüri Muttika. Kulminatsioon oli mu meelest see, kui Salukoor laulis viimase noodini puhtalt "Tuljakut". Ja keskööl viidi kogu pulmarahvas Mustlasse "Justamendi" privaatkontserdile. Seal keerutati ka nonstopp jalga. Õhtu üllatusesineja oli  Lauri Saatpalu, kes esitas pala "Pulmad" (või oli see peigmehe kingitus pruudile, sest pruut esitas ise väga kauni laulu, mida saatis meie koor). 

Ma oleks suvel peaaegu väljamaale saanud, aga mõtlesime vanale elutarkusele, et enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära. Minu meelest tänapäeva pered teevad selle vea, et reisivad kohe Türki või Aafrikasse, aga endal Eestimaa puha avastamata. 

Mina ei olnud siiani Hiiumaal käinud. Võtsime ette ja parandasime selle vea. (Meie= neli küpses eas naist.) Reis toimus enne, kui algas turismihooaeg. Seepärast oli praamil ja üldse Hiiumaal lahedalt ruumi. Meil oli broneeritud külaliskorter ja renditud auto. No nii tore oli. Tuletornid ja Eiffeli torn. Vb pärast lisan mõned pildid. Hiljem lugesin, et Eiffeli torni "maaletooja" lahkus hilissuvel raske haiguse tõttu. Meie rääkisme temaga ja ta oli skeptiline, sest kohalik võim ei lubanud tal oma turismiobjekti edasi arendada.  No see, mis ta oli aastate jooksul seal disniländis  teinud, oli omaette  nähtus. Kahju oli mehest ja väga kahju oli loodusest. 

 Suve lõpul kutsus Saaremaa sõbranna  Kuressaare linna piknikule, mis toimus juba 10. korda. Mina käisin 3. korda. Iga kord on olnud nii kena, aga ma kujutan ette, kui kena võib ikka olla veel põlisel saarlasel, kel on sadu tuttavaid (nagu minu sõbrannal). Uue vaatamisväärsusena on lisandunud Lambakogu, mida nüüd vist kõik käivad  külastamas. Seal jagub uudistamist ja nautimist kasvõi terveks päevaks. Milline eluterve lähenemine meie riigi esindusorganile! Hiljem lugesin, et idee autoril ja teostajal oli ka mingeid muresid rahadega vms. Keegi meist pole veatu!!

Igaks juhuks jätan  siin selle teema  edasi arendamata. 

Võib-olla kirjutan siia veel kultuurielamustest, kui viitsin meenutada. Aga ma ei kirjuta tervisest, poliitikast ja penskarite raskest elust.

                                           

                                   Ikka veel noored!! Aga mitte lambad!

    

                                                       

                                                     

                                                                 

                                                   Kursusekaaslased

                                            

                      Kirik ja meie rendiauto väga kokkusobivas toonis.

                                                        

Hiiumaa poiss

Üks vaatamisväärsusi Hiiumaal, mida see ka endast ei kujuta

P.S. Otsustasime Epuga, et koostame suguvõsa raamatu. Meil on blogi vanadlood, mis praegu seisab jõude. Aga seal on nii palju toredaid mälestusi ja kroonikat. Kirjutajaid oli tipphetkeil 4-5, juhukirjutajaid teist samapalju. Lisaks väga huvitavaid täpsustusi ja mälestusi kommentaaarides.  Epp on juba ühe osa kokku pannud. Tuleb veel 2-3, oleneb. Võib-olla tuleb koguni mitu raamatut?!!!

Pidage vastu!

Oh Liina, Emmeliina!

Kuidas siis nii. Kas Sa ei olnud küllalt tähelepanelik, kui õhtuhämaruses hakkasid teed ületama? Või ei jõudnud Sa isegi reageerida, kui auto nurga tagant tormas ülekäigurajale.

 Terve eilne päev ja õhtu mõtlesin ma Sinule, kuidas Sa oskasid elust rõõmu tunda, kuidas Sul oli/ on 4 vahvat poega ja vitaalne ema. Kuidas Sa nautisid aega brannedega ja käisid isegi septembrikuus kaelani vees. 

 Siis vaatasin oma blogi sissekandeid ja sedastasin, et Sa oled alati ka minu postituse all kommenteerinud. Jah, see blogielu ja blogijate ring. See oli/ on üks omaette maailm ja märkamatult jääb neid vähemaks, kes on bloginud juba 10 ja rohkem aastaid.

 Liina, Sinu sissekanded olid alati nii vahvad, sisukad, tihti lausa uurimuslikud. Tänu nendele teadsime Sinu elust päris palju. Sinu tööelust, Sinu poegadest ja lastelastest, eraelust ja minevikust. Olid väga teravapilguline, kriitiline ja otsekohene, kui leidsid, et "on mõningaid puudusi". Sulle läksid korda väga paljud asjad. Viimasel ajal märkasin ma Sind tihti FBs. Eks see olegi rohkem nö seeniorite hobi. 

 Liina, me jääme Sind mäletama!

 Olgu lend Sulle kerge!

Kuidas me laulupeol käisime

1.alt lavale mineku ootel. Tuju on hea.

Lõpuühendkoor "Sa oled ainus" viis Olav Ehala, sõnad Leelo Tungal

 

Väike osa meie Salukoorist, vihm meid ei heiduta (6. juuli 2025)

Koroona /covid/ on alles!

Tuli mõte kirjutada. Pole nii ammu seda teinud, ei tea, kas oskangi. Tähed on nii väikesed?? See on lühike sissejuhatus.

  Juunikuu keskel jäin jalapealt haigeks. Nii paha oli olla, et ei oska kirjeldadagi. Pole palavikus olnud palju aastaid, nüüd kippus üle 38 olema. Peavalu, kondivalu, silmavalu. Tohutu väsimus. Köha, nohu, kurk haige. Söögil pold mingit maitset ega lõhna. Tütar tõi testi ja mis imelugu - mul covid 19 kogu oma täiuses. Nõrganärviline nagu ma olen, hakkasin kohe kartma, et millal olukord kriitiliseks muutub. Tulid meelde koledad juhtumid, kus inimesed koolesid tänaval ja haiglas, kus oht elule oli eriti just vanemaealistel.

 Olin küll mitu vaktsiini saanud, aga sellest juba aastaid möödas. Kartsin kõige rohkem, et jään vinduma (nö pikk covid) ja ei pääse laulupeole. Olin ju terve aasta käinud harjutamas ja ette laulmas (muidugi mitte üksi!, ikka kooriga).

Umbes nädala pärast tundsin, et tervis hakkab tagasi tulema, ainult kohutav väsimus oli veel. Magasin päeval ja und jätkus ka ööseks. Higistasin hirmsasti ja kaotasin kaalu (ainuke hea asi selle juures). Nüüd on täpselt kuu möödas haigestumisest ja võib küll öelda, et pääsesin eluga. Ka maitse- ja haistmismeel taastus, maovaevused ja seedehäired taandusid.

 Sm blogijad! Koroona pole kuhugi kadunud ja võib tabada meist igaüht. Just kuulsingi, et üks tuttav, mh meditsiinitöötaja, jäi covidisse. Muidu elan hästi ja naudin Eestimaa tüüpilist suve! 

P.S oskused on kadunud. Ei saa näiteks aru, miks taandread ei ilmu tekstis, kuigi ma neid olen mustandis jätnud. Kui keegi vanadest blogijatest saab aru, mis mul siin valesti on, kuidas saab parandada, siis võiks kommentaariumis anda teada.

Maja, kus ma juba 10 aastat olen elanud (Pärnus)

 

Inimõigus või olmemure?

Kirjutan ühest olmeprobleemist või õigemini - murest. Elan juba 10 aastat ühes tavalises hruštšovkas Pärnu kesklinnas jõe lähedal. Meie majas on põhiliselt üksikud pensionärid või muidu vanad inimesed. Igal aastal on ikka mõni päriselt lahkunud. Asemele tulevad järgmised vanad ja üksikud. Või siis üürnikud. Korterid tühjalt ei seisa.

 Kaks aastat tagasi suvel lahkus päevapealt Olga, kes elas minu peal olevas korteris. Tema tütar, kes elab Tallinnas, pani korteri müüki. Ma pole pisiasjadega kursis, aga õige pea tuli korterisse üüriline - noor ema imikuga ja lapse isaga (arvatavasti). Kohe tulid ka probleemid. Selgus, et noormees on narkomaan ja vägivaldne. Isegi politsei käis mitu korda teda ära viimas. Siis kuulsin ma, et korteri omanik tõstis ta (nad) välja. Ema lapsega lahkus varem. Jälle oli ilus vaikne elada.

 Uuest sügisest tulid uued üürilised - 2 õde, kes käivat väidetavalt Wendres tööl. Vanemal õel on 2 kassi. Noorem aga on suitsetaja. Ta suitsetab toas. Nad käivad tööl vahetustega. Ma nende töögraafikut ei tea, aga suitsetamise järgi korteris saan ma aru, et mõnikord algab vahetus varahommikul ja mõnikord lõpeb hilisõhtul. Vastik-vastik suitsuhais tungib minu magamistuppa vastavalt töögraafikule. 

 Algul ma proovisin heaga. Rääkisin neile, et tänapäeval püüavad noored pigem mitte suitsetada(ma ei rääkinud ju teismelistega), et õige oleks üldse maha jätta või kui ei saa päevapealt, siis suitsetagu õues. Rõhusin kahjule rahakotis ja tervisele nagunii. Kirjutasin isegi veenva  kirja, mille panin uksematile. Kirjas kirjutasin, et üldse on ebakultuurne suitsetada eluruumis. 

 Paar päeva pärast seda vist oli puhtam õhk. Aga siis jätkus uue hooga. Seejärel pöördusin KÜ esimehe poole. Ta käis olukorraga tutvumas, aga ei saanud korterisse sisse. Minu palvel võttis ta kontakti korteri omanikuga (tuletan meelde, suhteliselt värske omanik), kes väidetavalt olevat käinud üürnikega rääkimas. Ja kes olevat väitnud, et keegi ei suitseta korteris.

 

Kurtsin muret oma tütrele, kes omakorda rääkis uuesti korteriühistu esimehega, mispeale trepikotta ilmusid eeskirjad ja ettekirjutused suitsetamise kohta. Olukord on aga endine. Öösel, kui kõik normaalsed inimesed magavad, suitsetab minu peal korteris noor neiu ennastunustavalt (akna peal?). See olukord teeb mind lausa õnnetuks. 

 P.S.  Ühistu koosolekul nenditi, et  inimesel on õigus oma toas mida tahes teha. Võibolla tuld keset põrandat just mitte, aga ma ei tea ka. Mis see suitsetamine muud on!!  See tegi mu tuju ikka päris halvaks. Kannatasin nii füüsiliselt kui vaimselt.

 Siis võttis üks õdedest oma kaks kassi ja kolis välja. Ta oli ju tegelikult kaassuitsetaja ja kassid ei talunud suitsuhaisu. 

(Eelnev kirjutatud juunis 2023)

Edit 23. sept 2023

Umbes kuu tagasi, just sel ajal, kui olin väikesel reisil, kolis välja ka teine õde, see suitsetav. Kui jõudsin koju, teavitas mind uudisest altnaaber. Algul ma ei uskunud. Kartsin, et küllap ta on ka mõneks päevaks kuhugi ära läinud. Siiani käin õues kontrollimas, kas aknad on ikka kinni. (Suitsetamise ajal olid pärani lahti). Nüüd hoian pöialt, et järgmine üüriline poleks peopanija, sest pidev tümps, eriti öötundidel, poleks ka vastuvõetav.