2021-02-17

Järeleaitamistund


https://www.apollo.ee/albikara-ants.html

Otsisin hommikul tükk aega taga Johann Voldemar Jannseni õpikulugu "Albikära Ants". Leidsin ka, aga linki ei oska panna. 

Lugu on liiga detailirohke, et  siin tekstilähedaselt ümber jutustada. 

Lühidalt  nii, et Albikära Ants ostis koos oma poja Antsuga laadalt hobuse, vana mära. Vankrit ei ostnud ja seepärast otsustasid, et sõidavad ratsa kordamööda. Kuni üks ratsa sõidab, käib/jookseb teine  kõrval. 

Ja siis hakkab peale. Kõigepealt tulevad külamehed vastu ja hurjutavad noort Antsu, kelle kord oli ratsa sõita: vitsu vaja anda, laseb oma isa nagu karjapoissi maas joosta. 

Kui isa ratsa sõidab ja poiss kõrval silkab, kurjustavad heinalised, et kuidas nii kõlbab: vaene väeti poisike peab, hing paelaga kaelas, jooksma, kui elujõus isa hobuse seljas sõidab. 

Kui  isa ja poeg mõlemad hobuse selga istuvad, riidleb salk naisi, kes lähevad oma lastele rõugeid panema, et nemad peavad jala käima ja siin sõidab kaks inimest ühe vaese hobuse seljas. 

jne

Koduülesanne:

1. Loe pala tervikuna läbi!

1. Sõnasta loo mõte!

2. Too näiteid kaasajast!

3. Õpi pala huvitavalt jutustama!


2021-01-31

On õelust päikese all

 Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.

Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.

Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu.  Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).

Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!

Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu. 

Miks me üksteist ei salli?

Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant).  Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või  kaitsta. Saad nii, et tolmab!

Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised. 

 Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad  inimesed, isegi üle 80aastased.

Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.

Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on  paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju  ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.


                      Jossule meeldib talv ja lumi.

2021-01-03

Aastavahetuse ülevaade (kokkuvõtte asemel)


 Paljud blogijad on teinud oma blogiaastast kokkuvõtteid. Mul ei jätkuks selleks materjali, sest olen  liiga vähe postitanud ja neistki 4 koroonast. Eks aasta 2020 jääbki ajaloo annaalidesse kui üleilmse pandeemia aasta ja aega hakataksegi määratlema kui aeg "enne koroonat", "koroona ajal" ja loodetavasti ka "pärast koroonat". Eks see õudus ükskord ikka lõpeb või vähemasti stabiliseerub mingi olukord niivõrd, et muutub talutavaks ja tavapäraseks.  

Jõulude osas otsustasime nädal varem, et ei sõida Viljandisse, kus olime viimased 40 aastat koos venna perega jõulu ajal olnud. Liiga suur tundus risk, sest ligi 20 inimese hulgas oleks neljandik olnud riskirühmas. Jõulud muidugi ära ei jäänud, sest lapsed ju ootasid juba alates oktoobrist. Jõuluvana astus läbi ja jagas pakke õues ladiseva vihma käes. Vahva oli, et Jossu oli "vanaga" suur sõber ja istus truult koti kõrval. See äratas lastes muidugi natuke kahtlusi.  Noorem lapselaps oli õppinud selgeks 28 salmi ja laulu. Vanem  lootis vana rasva peale. Mina puterdasin isegi 4realise salmi juures. Tütar õpib igaks jõuluks uue salmi. Seekord oli võrukeelne. Üks tegelane sai paki "tutvuse kaudu".

Nädal jõulude ja vana-aasta vahel  on alati selline jõude olemise aeg. Varasematel aegadel ma koristasin põhjalikult sahtleid ja kappe, pesin ja triikisin pesu. Nüüd ainult laisklesin - lõin aega surnuks. Kui väljas hakkas pimenema, panin teleka mängima. Vaatasin valimatult seda, mis näidati. Uusi asju oli väga vähe, aina kordused. Vahur Kersna palju tagasidet saanud epopöad vaatasin tükati. Püüdsin teda mõista: jah, on raskelt haige, aga ikka nii kangelaslikult teeb oma köögilaua taga kvaliteetset televisooni. Kaldun nende kriitikute poole, kes leidsid, et eneseupitus ja möödutundetu kiitmine kolleegide ja Liina poolt oli liig mis liig. Kui seda kõike oleks olnud 3x vähem, oleks ehk lõpptulemus  parem olnud. Näiteks üks tunnine saade suurematest saavutustest koos kommentaaridega. 

Siis veel tunnine saade Sulev Nõmmikust. Kersna intervjuudel on see häda, et ta paneb küsitletavatele sõnu suhu, suunab talle sobivas suunas. Noh aga kes olen mina, et võtab telelegendi arvustada!!

Vana-aasta programmi vaatasin siit ja sealt. Mis mul viga - ei pidanud puldi pärast kellegagi kaklema. Palju oli kontserte, uusi ja kordusi. On aeg, kus mälestatakse suurte kontsertidega lahkunud  või elutöö teinud lauljaid ja heliloojaid. Miks ka mitte! Aeg puudutab ka kuulsaid inimesi! Üht asja polnud ma varem näinud - see oli "Eesti matuse" ainetel ja tegelastega tehtud  vana-aasta ärasaatmine (või olid jõulud?) Vargamäel. Lugu algas sellega, et vana telekas oli ära koolnud ja see oli sama suur ehmatus/õnnetus, kui vana Andrese surm puude lõhkumise pealt. Kivirähk on täpne ja tabab pakku. Alati vaatan ka "Oravat ja Merit", mida paar korda aastas näidatakse.

Nii see vana aasta läks ja uus tuli. Varsti pidi külmalaine tulema! Isegi lund on oodata (mõnes kohas juba on). 

 Mina mingeid lubadusi ei anna ja soove mul ka enam palju pole. Võibolla ainult see, et pere jääks koroonast puutumata ja et elu normaliseeruks. Ja et tuleks üks hea/parem/ aasta! Ja et Eestil läheks ikka hästi!

Ääd uut aastet! (Mulgi)



2020-11-24

Koroonast, aerosoolidest, maskist ja muust

 Koroona on tagasi ja hullemini kui kevadel. Õnneks oli suvel ja varasügisel suhteliselt muretu olla. Midagi otseselt ei nõutud, rõhutati ainult, et peske ikka käsi ja hoidke võimalusel distantsi. Selle teadmisega käisin kevadel ja suvel Lätis, sugulase sünnipäeval ja ühel mälestusüritusel, Järvide kontserdil ja Rakvere külalisetendusel Endla teatris. Oli üks klassikokkutulek. Sõitsin liinibussiga ja käisin poes. Maski ei kandnud - ei nõutud, ainult kontserdil istutati vaatajad hajutatult, teatris mõõdeti temperatuuri ja korjati isikuandmeid. Vahepeal oli Eesti isegi oivik naaberriikide seas - nii väike nakatavus. 

Nüüd on see kõik minevik. Näitajad on kaugelt ületanud kevadise eriolukorra omad. On tekkinud ulatuslikud kolded ja valitsus karmistab järjest piiranguid. Enam ei suudeta taga ajada lähikondseid ja kontaktseid. Koole suletakse ja kaugel ei ole minu arvates kogu riigi lukkupanek. See oleks väga frustreeriv. Märtsis-aprillis, kui kõik pidid istuma kodus ja näitlejad tegid klippe, kus väga kurja häälega öeldi: püsi kodus!, kus ETV näitas lõbusaid videosid peredest, kes lõbusalt kodus aega veetsid, oli elu ikka väga masendav. 

Vahepeal on teadlased teinud koroona suhtes uusi avastusi. Näiteks see, et pindadelt nakatumine ja näkku köhimine polegi kõige ohtlikum viis haigestuda. Aina rohkem räägitakse, et viiruse levitajad on tihti ilma sümptomiteta ja noored inimesed, kes mingile tühipaljale nohule üldse tähelepanu ei pööra. Enam polegi kõige suurem haigestunute grupp vanurid ja 60+, vaid nooremapoolsed keskealised, kes ise võivad põdeda väga kergelt. 

Uus avastus on, et Covid 19 levib nähtamatute ja imepisikeste aerosoolide kaudu, mis levivad juba rääkimisel, eriti hästi aga lauldes või näiteks võistlustel häälekalt kaasa elades.Selle vastu aitab abinõu, mis on maski massiivne kandmine. Käesolevast nädalast on maski kandmine avalikes siseruumides ja liinibussides kohustuslik. Mina siin probleemi ei näe - kui vaja, siis vaja. Usun, mida teadlased räägivad, ja teen, mida valitsus nõuab. 

Aga üks segment ei usu, et koroonat üldse olemas on (põhiargument: näidake mulle mõni koroonahaige ja sellesse surnu!!). Nende arvates on epideemia ja pandeemia välja mõeldud, et rahvast suukorvistada. Ja et maski kandmine on isikut diskrimineeriv ja kahjulik meede, liiati põhiseadusevastane. Vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Alar Jõks valas õli tulle, avaldades artikli, kus taunib maski kandmise meedet kui põhiseaduse vastast. Ise kannab maski kui kodanik, kel on elu armas. Õiguskantsler Ülle Madise, kellest ma muidu väga lugu pean, ütleb umbes sama ja soovitab pöörduda halduskohtusse.

 "Tule taevas appi!" ütleks Lennart Meri selle peale. 

Kas vaktsiin lõpetab selle paranoilise olukorra?



2020-07-21

Turuvarblased


Minu tütar pole kuulnud mõistet "turuvarblased". Pole ka ime, sest tema nooruses seda vist ei kasutatud. Aga tema käis oma nooruses TPL-is. See oli maalaste töökasvatuse programm: suvel rakendati lapsi kolhoositöödel - põhiliselt rohimisel. Põllud olid suured ja vaod olid tohutult pikad. Lapsed olid väikesed, aga tegid  rasket tööd. Nõuka-ajal polnud see probleem - keegi pidi ju need peedipõllud puhtaks rohima-kõplama.
Pane sa tänapäeval mõni 10aastane pooleks päevaks põllule küürutama!

Minu tütar otsis interneti kaudu mõnd talu, kus vajataks maasikate korjajaid. Regioonis selliseid ei leidnud, aga ta sattus peale ühele ökotalule, kes kutsus appi herneid korjama. Võttis kontakti ja otsustas minna. Mõtlesin, et läheks seltsiks. Jalad ja käed otsas, miks mitte proovida. Sõbranna küsis, et mis oli meie motiiviks. Teenimine see  ei saa ju olla, aga ilus motiiv oleks, et tore värskes õhus füüsiliselt end veidi liigutada ja koos olla.
Seni oleme käinud 4 päeva, teinud igasuguseid töid. Raske on, aga ei tapa. Arvan seni, et põllumajandus on füüsiliselt üks raskemaid töövaldkondi. Selg hakkab valutama. Eriti hull on palava ilmaga. Peale meie on veel mõned rohijad, hernekorjajad, kartulivõtjad. Mingeid horde pole me seni näinud, kuigi interneti kaudu on kutsutud.
Panen mõned pildid, et tõestada - kõik on tõsi.


Jalga puhkamas põlluserval (ilusa ilmaga on lust töötada). 3. päev


Pool vagu veel teha. 1. päev - muld on nätske.


Nõmme turu varblased (sõbranna saadetud pilt) NB! Kas näed ikka varblasi?


P.S. Tööd tehes läheb kõht väga tühjaks. Võileivad võtame kaasa. Esimesel päeval panime leivakoti kivi peale, et seal siis hiljem einestada. Siis aga tabas meid üllatus: keegi oli käinud leivakoti kallal. Küll mõistatasime, kes  - hiired, siilid, rebased, varesed? Jäigi mõistatuseks. Me kõplasime mõned meetrid eemal.


Kilekott oli ribadeks. Küpsisepakki kõvasti räsitud. Võileivad jäid õnneks puutumata, olid karbis. Banaane ei tahetud.

Ühel päeval käisid põllul ka lapsed (üks 10, teine 8 aastat vana). Kartuli jõuab üles võtta ka ju laps!




2020-07-03

Käisin Kuramaal

Kui eelmisel sügisel  reisiplaane tegime, siis ei osanud arvata, et vahepeal see nii suure küsimärgi alla seatakse. Veel kuu aega tagasi ei teadnud, kas reis toimub ja kas ma ikka võtan osa, kui toimub.
Aga kõik läks hästi - 50-kohalisest bussist oli välja müüdud natuke üle poole. Reisiseltskond oli valdavalt vanemapoolne ja maalt. Reisifirma Loodusreisid OÜ (asub Võrus).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka natuke muljetada. Ma ei hakka kronoloogilises järjekorras kirja panema, mis toimus 3 päeva jooksul. Ainult mõned nopped.
Ilmad olid kuldsed, kohati liiga palavad, aga tagantjärele kaotab see pisiasi tähtsuse.

Eks Lätis ole käidud ennegi, aga mitte seda marsruuti pidi. Ammu, eelmisel sajandil ja eelmise formatsiooni ajal käisime ülikooliga vanal Liivimaal. Sellest ajast on mul meeles liivlaste kultuurimaja Mazirbes, mis jättis nii hüljatud ja halli mulje. Ja jutt sinna juurde, et Läti valitsus on jätnud vaesed liivlased hooletusse. Liivlaste rahvamaja on näide sugulasrahvaste koostööst. Ehitati see ju  eesti, soome ja ungari rahva raha ja toega (1939).
 Tänapäeval on rahvamaja hakatud renoveerima, aga nagu ikka- raha napib. Siiski saal juba peaaegu korras.  Pärisliivlasi vist enam sealkandis ei ela. Kohalik giid rääkis konarlikku vene keelt ja oskas 2 lauset liivi keeles öelda. Eks lätlaste jaoks ongi liivi keel raske, see-eest eesti keelele sarnasem kui soome keel. Kaluriküla on vallutanud uusrikkad suvitajad -  liivi hõngu enam tunda polnud.

Seda enam meeldis Kolka neem, kus 2 merd saavad kokku. Ühelt poolt Riia (Liivi) laht ja teiselt poolt Läänemeri. Õhust oleks seda muidugi tore vaadata. Kuna ilm oli ilus ja tuult polnud üldse, siis ei saanudki olla lainete murdumist ja muid vahvaid asju. Pärast vaatasin kaardi pealt, et Saaremaa Sõrve säär on sealt kiviga visata. Selline tunne, et jaluta läbi mere ja oledki kohal. Vesi oli nii madal.

Kuldiga linn oli ka nii nunnu. Vana punasest telliskivist sild (1874) ja Euroopa kõige laiem looduslik kosk Venta jõel (249 m). Kuna oli parajasti põuaperiood, siis see laius ja org nii võimsat muljet ei jätnud, kui oleks võinud. Linnas oli veel teine jõeke ja koseke ka ja väikeseks Veneetsiaks nimetatav nähtus.
Põhipunkt oli Ventspilsil*, kus olime ühe päeva ja kaks ööd.
Kuna mina ise pilte ei teinud, pean kasutama internetist võetut (Tensi Reiside kodukalt)

Kolka neem, kus kohtuvad Liivi laht ja Läänemeri.


Kuldiga punastest tellistest sild Venta jõel

Kuldiga linna kosk Venta jõel, mis on Euroopas kõige laiem looduslik kosk.


P.S. On 2 laulu, mis on Kuramaaga (Kurzeme) seotud ja mida Eestis ka lauldakse.
"Puhu, tuul, ja tõuka paati" (liivi rahvalaul) ja "Kurzeme kuulub merele" (Raimond Paulsi viis ja eestikeelsed sõnad Vally Ojavere).
Esimene on väga kurva viisi ja sõnadega. Teine, mille meil on populaarseks laulnud Vello Orumets, see-eest väga hoogne ja kaasakiskuv. Ja sel on väga poeetilised eestikeelsed sõnad.

*Contra on kirjutanud raamatu" Minu Läti". Olen lugenud, aga erilist muljet ei jätnud.
Lastega pered võiksid julgelt külastada Ventspilsi. Seal on palju purskkaeve, seiklusparke jm toredaid atraktsioone. Mh ka lehmad ja jänesed. Üldse - linn on uuemal ajal väga ilusti korda tehtud. Skandaalne linnapea Aivars Lembergas on sinna kõvasti raha sisse tagunud. Külastage!

2020-05-12

Mälestusi koroonast III: aprill

Hakkabki juba meelest ära minema, mis toimus aprillikuus. Õnneks tegin jooksvalt märkmeid. Sealt loen, et pärast 2nädalast isolatsiooni läksin esimest korda õue 29. märtsil. Sellest ajast saati käisin iga päev Jaansoni rajal jalutamas. Iga ilmaga, aga aprillikuu on ju teatavasti tujukas. Jõe ääres oli enamasti tuuline.
Mul  oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt  vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin).  Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.

 Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada.  Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.
Lugesin läbi ka mõned raamatud.

Poes ma ise ei  käinud. Tütar  tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.

Kui 6 nädalat  eriolukorda sai täis, läksin ise poodi.  Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.

1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*

(NB! Lubja siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)


Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)



Lubja tänav aprillis 2020