Fotojaht: sassis...elu

Ülalolevat segadust pole mul millegagi õigustada. Isegi mitte ajapuudusega! Või siiski - raske majanduslik olukord ja koduabilise puudumine?!

Riided kappi ei mahu!? Kindel see.

Kodust lahkunud lapse toa riiul (all)

Vannitoa remondi eel (vannituba nüüd valmis!)

Mängust väljas magamistuba, kassile meeldib küll!


Pikemat aega remondilainel elades muutud päris tuimaks. Noh on elamine sassis, mis siis. Ükskord see lõpeb ... võib-olla. Kõik ei sõltu ju otseselt minust. (kogu segadust ei saa muidugi remondi kaela ajada!)
Ükskord ma pildistan korras objekte, ma luban. Siis kui fotojahi teema on "Korras".

Teised on siin.

Mulle ka meeldib see...

Käisin enne seda Kaderi juures kuulamas. Täna hommikul oli Terevisoonis ka. Mulle meeldib see.

Väsinud külmast ilmast

Täna siis tuli see lõpuks ära ... külmapüha.
Termomeeter, mis akna välisservale pikali pandud, eriti täpselt ei näidanud, kas oli - 26 või vähem/rohkem. Mina usun ikka elavat sõna. Kui Terevisioonis saatejuhid ütlevad, et koos tuulekomponendiga on tõesti väga külm, siis nii ka on.
Paaristunnid 11. klassis möödusid toredasti. Lugesime draamakatkendeid (kõik andsid parima), kuulasime juutjuubist muusikat juurde. Pärast mängisime aliast (mina loobusin). 6 õpilast oli kohal, 22 puudusid. Kohalolijad said 5.
Pärast koolilõunat soovitati lastel koju minna.
Õpsid tegid vaegtöid.

Kodus aga...ohhh! Köögis 10 kraadi, toas 15. Radikad on kuumad. Elektriga juurdekütmine suurt tolku ei anna. Ainult arved tõusevad. Üll on 2 paari pikki pükse, 2 paksu kampsunit, jalas 2 villased sokid. Köögis toimetamiseks panen kätte kindad ja pähe mütsi. Ninasoojendajat ei leia üles!

Veebruar on talve külmim kuu, toob tuisku ja tormi. On, mida oodata!!
Jätame selle talve meelde! Algul tuli masu, siis täpe ja pupu, nüüd on paka.
Kui ellu jääme, elame veel kaua.

Kus ma siis olin?

Polegi tükimat aega ühtki meemi liikunud. Vahelduseks päris tore. Aitäh, lendav konn!
Mõned asjad on hästi meeles, mõned üldse mitte.

1. Esimene inimene astus Kuule 21.07. 1969
Ei mäleta sest midagi, võib-olla ei tundunud see nii tähtis, võib-olla ei tehtudki NL-s sellest suursündmust, nagu Jura lendamine 1961. aastal oli. Ikka "omad" eelkõige!
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Ilmselt kuulsin raadiost. Tundus koletu, et mingi psihh passib tänaval, et põmmutada lihtsalt maha inimene, kes on nii palju ilusaid laule teinud. Siis mõtlesin vist: ah, seal Ameerikas juhtub ka igasuguseid õudusi.
3. Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.04.1986
Plahvatusest kuulsin mitu päeva hiljem, päris tõde selgus veelgi hiljem(Soome tv-d ei näinud). Ühe minu kolleegi mees ja veel mõned tuttavad viidi "õnnetust likvideerima". Nemad ei teadnud ka mitte midagi, kordusõppustele läksid ju! Kõigil väikesed lapsed kodus.
4. Balti kett 23.08. 1989
Seda ma tean peast!! Olime suguvõsaga Lillis ja seisime ketis. Olen sellest oma blogis ka varem kirjutanud. Olin sündmuskohal ka 20 aastat hiljem ehk 23.08. 2009.
5. Estonia uppus 28.09.1994
Sellest kuulsin Raadio 2st, Mihkel Raud tegi hommikut. Arvasin, et vend oli selles laevas, hirm tarretas vere soontes. Helistasin vennanaisele varahommikul. Päeva peale avanes kogu õudus.
6. Diana suri 31.08. 1997
Järgmisel päeval algas kool. Istusin köögis laua taga, jõin kohvi ja kuulasin raadiot. Oli küll vapustus. Sellised asjad ei jäta ükskõikseks. Matust mäletan muidugi ka, sellest oli tehtud suur meediasündmus.
7. Saabus aasta 2000
Mitte midagi ei mäleta. Arvatavasti tuli ta nagu kõik eelmised ja järgmised aastad. Võib-olla oli uhkem ilutulestik ja rohkem eufooriat.
8. Toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09. 2001
Tulin töölt, keegi helistas, et "pane telekas mängima". Panin ja siis nägin. Algul tundus lausa uskumatu. Tornid kukkusid kokku kui liivalossid. Alles hiljem saavad selliste katastroofide tagajärjed ja tähendus selgeks. Esimene emotsioon oli ehmatus.
9. Michael Jackson suri 25.06. 2009
Kuna MJ halvast tervisest, ärakukkunud ninast ja igasugustest probleemidest oli juba nii palju räägitud, tundus surm loogiline jätk. Hiljem selgus, et ihuarst andis vist liiga palju ravimeid (või midagi sellist?!). Ma pole teda kunagi fännanud, seepärast väga valuliselt ei võtt. Aga ikoon ikkagi.
10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Tavaline päev oli, väga käre pakane (-24). Käisin tööl, siis kosmeetiku juures, õhtul vaatasin iluuisutamise EM- i (jäätantsu). Keegi mind ei väisanud, üks sõbranna helistas ja vestlesime 1 h.


Sama meemi võiks täita thela, emmeliina, hundi ulg, tegelinski.
Ja muidugi, kes tahab. Hästi põnev on meenutada sündmusi, mis puudutasid igaüht, peaaegu. Tiia, hea idee!
Reegleid vaata Tiia blogist.

Lumepuu

Külmapühad

Juba hommikul Terevisioonis andsid Vainu ja Viirpalu üheselt mõistetavaid vihjeid, et täna pole vaja lapsi kooli saata. Väga külm on ja tuule aspekt ka veel. Mõtlesin - kahju, et õpetajatele need kraadid ei kehti. Justkui meil poleks külm!!

Lähenesin koolimajale lootuses, et täna jäävad tunnid ära. Pidin minema 3. tunniks.
No mis!!! Esimese korruse algklassides käis õppetöö mühinalt. Garderoob riideid täis.
Ei mingit külmapüha!
Ma saan vist aru, miks vanemad lapsi koju ei jäta. Kodus ka ju külm. Lapsed alati kütmisega toime ei tule, süüa ka keegi ei tee. Koolis aga soe, lõbus, lõunaks kartulid ja kapsa-hakkliha hautis.

Tulid meelde varasemad külmapühad. Ikka tõelised pühad olid. Kui mõni taipamatu tuligi kooli, saadeti ta klassikaaslaste poolt koju tagasi.
Vahel oli koolimaja nii külm, et tunde ei saanud pidada. Kütjatel olid joomapühad. Kord külmusid radikad allkorrusel lõhki ja põrandal oli päris tõeline liuväli.
Oi, millised külmapühad olid!! Lõbus meenutada.
Jah, vanasti olid isegi külmapühad... ilusamad.

Urmas Kibuspuu

Lugesin nädalavahetusel Urmas Kibuspuu elulugu* (Rait Avestik, 2009). Kuigi olin "Kuulsuse narre" juba sada korda näinud, vaatasin selle ka üle ( ETVs).
Korralikult koostatud raamat, korjatud kokku Kibuspuu kaasaegsete ja lähedaste mälestused ja etenduste arvustused. Palju pilte. Ühtki skandaali pole paljastatud ja intiimseid eluseiku ka mitte.
Ses mõttes korrektne.
Kibuspuu elusaatus läks mulle väga hinge.
On veidi ebatavaline, et eluloo ülevaadet alustatakse surmast. Kibuspuul avastati umbes sipelgamuna suurune väikeaju kasvaja, mille tõttu tõusis peas rõhk ja tekkisid põrgulikud peavalud.
Legendaarne VII lend, Panso viimane, on oma isikkoosseisust palju kaotanud. Tiit Berg oli esimene, Urmas Kibuspuu järgmine, siis läksid Sulev Luik, Aare Laanemets, Jüri Krjukov. Teised tegutsevad veel maistel teatrilavadel edasi, ainult Toomas Otsast ja Kadri Tambergist pole ma midagi kuulnud.
Kibuspuu ehk Kips oli intelligentne, jumaliku andega näitleja ja inimesena väga kütkestav. Ta "võrgutas" oma isiksusega nii mehi kui naisi.
Pidevalt on rõhutatud tema ilusaid tundlikke pikkade sõrmedega käsi ja loomupärast huumorit, mis kunagi ei olnud tige ega õelutsev. Sissepoole elav natuur, hea kasvatusega, usklikust perest.
Naistemees polnud. Tal oli lühiajalisi suhteid, tal on poeg.

Kõige paremini võttis tema saatuse kokku Elle Kull: "Loodus oli teinud Kibuspuule suure kingituse - andnud ande ja headuse koos.--- Aga tundub, et lühikese saatuse ere sõnum oli temas kogu aeg sees."

* Tegemist on väga traditsioonilise elulooraamatuga. Sellisega, kus peategelane on juba ammu ära ja mahajääjad meenutavad teda. Abiks on ka Urmase kirjad õele, mis liigutavad oma erakordse vennaarmastusega. UK surmast möödub suvel 25 aastat.