Balti ketil on minu ja minu sugulaste elus veidi teistsugusem tähendus kui kogu rahva jaoks. Vähemasti meeldib mulle nii mõelda. Minu emapoolse suguvõsa üks elujõulisemaid võrasid ja juuri (kui me joonistame SUGUPUU) asub Lilli-Nuia-Karksi liinil. Lilli on väike küla, millest on Läti piirini 4 kilomeetrit.
Kui toimus see tõeline Balti kett, siis sõitsime sinna kõik kokku. Juba hommikul, sest kartsime, et hiljem pannakse liiklus kinni ja me ei pääse läbi. Onu ja tema pere, kes Lillis elas (-b), võttis suure sinimustvalge kätte ja fikseeris oma permanentse kohalseismisega meile kuuluva mitmekümnemeetrise maanteejupi oma maja kohal. Hiljem sõitis sinna üks suur bussitäis Tallinna mingi tehase töötajaid, kellele oli see distantsilõik "kõrgemalt poolt" määratud. Aga me ei lasknud neid vahele, oli isegi ütlemist korraldajate poolt.
Ei mäleta enam täpselt mitukümmend meid kokku oli, aga noorim ketilüli oli alles 5kuune, vanimad üle 70 aasta. Teised mahtusid sinna vahele. Sellest ajast on kolm diapositiivi, mida on hiljem pildiks tehtud, arvutis töödeldud, nii et kõik meie inimesed on tuvastatavad.
Vanem põlvkond on juba ammu lahkunud, keskmiseski augud sees, aga see-eest on juurde tulnud palju uusi. Noorim baltiketlane on nüüd 20aastane!
Me oleme balti keti juubeleid ikka tähistanud oma kokkutulekutega ja meenutustega sellest kaunist ajast.
Nii ka nüüd.
Kõike ei jõua jutustada, läheks liiga pikaks. Mõned eredamad seigad seega.
Öine teatejoks. Lilli jõudis see hommikupoole ööd, pärast 4. Kell 1 saime magama ja kell 4 oli juba äratus. Ma mõtlesin algul, et mina küll välja ei roni, jooksma nagunii ei lähe. Aga kus sa sellega! Ei jäetud kedagi kotile, ainuke erand tehti väikelapse emale.
See oli nii lummav, kui eskort, mis koosnes politsei- ja muudest autodest, jõudis Lilli. Sõitsime nendega kaasa Läti piirile. Minust nooremad jooksid ka, mõni isegi mitu kilomeetrit.
Kui teist korda sellel ööl magama heitsin, siis ei suutnud kuidagi uinuda. Meeled olid nii elevil.
Pühapäeva õhtupoolikul käisime piiri peal ka mälestusmärki avamas. Kõned, mis peeti, olid trafaretsed. Tõlgiti kahte keelde. Teiste hulgas kõneles ka Rein Taagepera, Urmas Paet, Toomas Vitsut ja Läti poolt sama suurusjärgu tähed. Lauldi hümni.
Kui Tõnis Mägi esitas oma kaunimaid laule, sh "Koitu", siis rahvas korraks koondus troppi lava ette, võeti käest kinni ja ümiseti kaasa. Muidu sagiti seal niisama ringi ja tehti oma balti ketti vastse mälestusmärgi ees.
Meie tulime varem ära, sest pikk tee tagasi sõita.
Selle kahe päeva jooksul ei rääkinud me kordagi poliitikast (masust) ega küsinud üksteiselt "kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?". Me oskasime oma tuju teisiti üleval hoida.
Muide, kinkisin eile oma armsale ristilapsele, sellelesamale noorimale baltiketlasele, oma 20 aastat tagasi ostetud, aga siiani valmis tegemata rahvariideseeliku kupongi ja pluusiriide. Võtsin talt lubaduse, et ta teeb selle valmis hiljemalt kahe aasta jooksul.
Lisatud 3. sept 2009
20 aasta taguseid pilte Balti ketist panin üles sinna.
4 comments:
Ka mina osalesin ja samuti ülipositiivsed mälestused. Jah, see polnud ilmselt SEE mis 20 aastat tagasi. Aga aeg ongi edasi läinud. ja sõnum "ei ole üksi ükski maa" on endiselt aktuaalne.
Urmas Paet vist küll ei rääkinud? Ta oli sel ajal 15-aastane.
Muide, Helinal on sellest sündmusest pilte ka, meid kõiki on näha.
Urmas Paet välisministrina võttis sõna sel aastal, Balti keti 20. aastapäeval.
Mul ongi need samad Karini diapositiividest tehtud pildid. Üks neist avaldati ka 22. augusti Õhtulehes Lilli küla naised: pidi lausa võitlema, et Balti ketis kohta saada. (Ohtulehe online-versioonis seda pilti kahjuks ei ole.)
väga hea, et sellest kirjutasid ja 20 aastatagust meenutasid.
meie sõitsime Rakverest kuskile Türi suunas, taskuraadiod kõrva ääres...olid ajad!
Post a Comment