Uskumatu Itaalia - esmamuljeid

See oli minu esimene soojamaareis. Kui me sõbrannaga talvel oma suvereisi planeerisime, siis oli kaks valikut - Itaalia või Norra. Talvel tundub ju soojale/kuumale päikesele mõtlemine nii ahvatlev.
Sõelale jäigi Itaalia ja august. Alles hiljem mõistsin, mis mind kõik ees ootab.
Ma ei hakka kirjutama siin sellest, mida igaüks peaks ise oma silmadega nägema, vaid vahendan just (esma)muljeid. Giid ütles, et Itaalias on kõik teistmoodi kui Eestis. Olen täitsa nõus. Alates põrgukuumusest, mis kogu nädala jooksul püsis 34-38 kraadi, ja päikesest, mis pilvitus taevas kõrvetas armutult. Juba esimesel õhtul osteti Pisa torni juurest laiaservalised kübarad, kui just kodust kaasa pold veetud.
Mina ostsin ka, aga hiljem müüsin edasi, sest "minu stiiliga" kübar ei sobi, kandsin oma valgest riidest lotut. Päikeseprillid päevitusid ka näkku nagu särk selga.
Ööbisime väikestes linna-äärsetes hotellides, mida nad ise nimetasid villadeks. Olime seal enamasti ainukesed külalised, kõik tundus ja oligi nii privaatne ja turvaline. Hommikueine oli piisav, mitte just nii rikkalik kui Rootsi laevas/lauas.
Kohe esimesel päeval ütles giid, et sööma peab korralikult - muidu ei pea tempole ja koormusele vastu, ja nälg teeb pahuraks. Meil olid ühised lõunasöögid itaaliapäraste toitude ja veiniga. Need olid väga armsad ja gruppi ühendavad.
Meie reisigrupp oli haruldaselt distsiplineeritud, teadmishimuline, heas füüsilises vormis, suurte reisikogemustega. Kaasas oli 9 teismelist last - kas isa või emaga või mõlemaga. Kuna mitmesse muuseumisse sai sisse õpetaja kaardiga poole raha eest, siis tuli välja, et selliseid oli meil ka 9.
Elu Itaalias on väga kallis. Eriti toit. Poodidesse me suurt ei pääsenud, selleks polnud lihtsalt aega ette nähtud. Need mõned suveniirid, mis kaasa ostsime, saime kõige käidavamate kohtade pealt putkadest.
Turiste on metsikult. Ma kahtlen, kas me üldse kohalikke nägimegi, peale teenindava personali muidugi. Peab mainima, et teenindussfääris töötavad põhiliselt mehed. Toidutaldrikuid kanti ette nii, et kummaski käes oli umbes 7 portsjonit.

NB! Piltide esitamise järjekorras pole mingit loogikat, samuti puuduvad siin allkirjad. Tänapäeval ei käi "isegi vanaemad" reisil ilma fotokata. Mina klõpsisin umbes 300 pilti, minu sõbranna teise sama palju. Leppisime kokku, et üldiselt ei dubleeri. Mina tahtsin meie grupi inimesi ka ikka pildile saada, aga üle vaadates selgub, et on palju võõraid nägusid jäänud. Pildistamine käis üldse käigu pealt, sest näiteks Roomas ja Firenzes me lausa tormasime objektilt teisele. Ühes linnas jagati meile kõrvaklapid pähe, aga need ei seisnud hästi ja krabisesid ka. Eks infoga on nii, et ühekorraga ei haara, peab ise juurde lugema-uurima.

Olustveres pildistamas

Loe sildilt!

Lapivaibad kohalike motiividega.

Leidlikud ideed ja rahvuslikud motiivid.

Mannekeeni seljas olev kleit/pihikseelik taaskasutatud materjalist (talvemantlist ja sinelist), kõrval kirstu peal samas stiilis kott.

Parajasti õmmeldi lossi toolidele "kleite" selga.

Nõus!

Tagasi kodus

Hiina(?) vanasõna ütleb, et kui teed tiiru ümber maja, näed ja kuuled rohkem kui toas istudes. Käisin kolm päeva ära ja nüüd istun toas arvuti taga, püüdes end kurssi viia maailmas toimuvaga.

Kui tütar mind eile Tallinna kesklinna trollipeatusse viis, märkasime kõikjal leinalippe.
Mis päev on? Mis juhtunud on? Alles mõni tund hiljem kuulsin veretööst Norras. See on, kui lehte ei loe, netis ei käi ja telekat ei vaata (ühel päeval). Õõvastav õudne maailm. Ma ei tahagi lugeda analüüse, mis püüavad asju põhjendada virtuaalmaailma kurja mõjuga.


Ostsin täna hommikul kassast bussipileti. Ulatasin 20eurose. Tagasi sain 1.20.
"Aga 10? Ma andsin ju 20."
"Te andsite 10."
Mul hakkas süda kloppima. Ma ei saanud 10 anda, sest mul oligi ainult 20eurone kotis. Ainuke rahatäht.
Teenindav neiu ärritus, lõi luugi kinni ja hakkas inventuuri tegema. Minu taga seisvad inimesed pahandasid. Kõigil oli bussi peale kiire, mul ka. Aga ma ei kavatsenud loobuda. Harva olen nii kindel endas olnud. Siis viskas neiu mulle 10 eurot, aga küsis telefoninumbri ja nime.
Buss ei olnud veel välja sõitnud, kui helises telefon.
"Teil oli õigus, vabandage. Aga teate, kui tihti püütakse petta!!!?"

Kodus on hea olla. Nii turvaline ja õdus. Päike paistab.

Positiivne elu

Tütar korraldas mulle ühe massaažiseansi, sest olin talle kurtnud permanentse pinge üle õlavöötmes. Eks ma olen enne ka masseerija juures käinud...isegi mitu korda.
Nüüd võin kinnitada, et eelnevad on üksnes õrnalt paitanud.
2,5 tundi ainult ülakeha! Mitte ükski sentimeeter ei jäänud vahele. Hüüatused "oi, mis teil siin on!" ja "hingake, hingake!"
Ei sobi ju oiata, kõik kannatasin ilusasti välja. Mul on kõrge valulävi, vist.
Arvatavasti kuuluvad ametialase suhtluse juurde küsimused, mis tööd ma teen, mille üle kaeban ja mis muret valmistab. Ei osanud millegi üle kurta. Eriti suvel, eriti praegusel eluetapil. Millest mul puudu on?!! Ei tulnud korrapealt midagi pähe!
Uskuge või mitte - mul on kõik, mida ma momendil oskan tahta.

Veel kolmandalgi päeval tunnen oma läbitöötatud kehas mõnusat valu.
Kui seanss lõppes, kiitsin tublit masserijat ja tema ütles, et pole nii positiivset klienti ammu (enne?) näinud.
Kolm päeva lapselapse seltsis ainult paljundas mu positiivsust ja täiendas energiavarusid. Ma ei lase oma pähe mõtteid ja muresid maailma asjade pärast, mille muutmiseks mina midagi teha ei saa. Vähemalt suvel luban ma endale täielikku õnnetunnet! Saagu siis edaspidi mis saab! Ptüi, ptüi, ptüi!!!

NB! Positiivsust õppisin lapselapse käest! Kui kukkus, siis tõusis jälle püsti. Ja aina katsetas!

Kesksuvi käes

Mis häda see küll on, et mingeid mõtteid blogimiseks pole. Vaatan, et ega teistel ka suurt pole:)
Aga nädalas ühe sissekande võiks ju välja imeda(vanasti öeldi - sulepeast, nüüd - arvutist?).
Eile õhtul kauples üks kolleeg, et lähme hommikul pool 8 stadkale kepikõndi tegema. Mina väga veendunud ei olnud, ütlesin, et kella helisema ei pane, kui ärkan ise, siis tulen.
Olin pool 8 platsis, kolleegist ei haisugi. Tegin oma 5 ringi ära, natuke häbi oli küll (valeäbi!). Siis tulin koju, pesin, jõin külma kohvi...(näed siis, jõudsingi põhiteemadeni!!)
Hommik on erakordselt ilus, kraadid juba kõrged, taevas pilvitu.
Otsustasin täna minna kohalikule biitšile, et teha lõpuks jala märjaks. Kuidas ma muidu järgmisel nädalal kuurortlinna lähen, helesiniste säärtega!

Mihkel Muti mälestuste juures olen jõudnud teise köite lõppu. Kolm on veel. Läheb päris hoogsalt edasi - MM on selline kerge sulega lennukas ja hästiloetav autor. Ega suvel suudagi midagi rasket lugeda (seepärast võtsin rmt-kogust ikka selliseid õhemaid/kergemaid raamatuid!).
Mul on raamatukogus teoste nimekiri, mille järjekorras ma olen.

Väisasin ka silmaarsti ja tellisin uued prillid. Selgus, et nägemine on kehvemaks läinud, aga tänaval tunnen inimesed ikka ära.
Mul on külalisi käinud, ise olen enamasti kodus olnud.
Olen kergemeelne ja laisk.

Juuli teine pool on eriti sündmusterikas. Augustis tuleb Itaalia-reis.

Lisatud 09.07
Keegi mind ei kiida, teen siis seda ise. Käisin ka täna kepikõnnil. Ühe teise kolleegiga. NII TUBLI, eks! Kui tuppa tulin, vaatasin kella - täpselt tund aega. Ringe ei lugenudki, vb isegi 6!!! Ma arvan, et mul olid kepid liiga pikad. Tegelikult ei valda üldse tehnikat, seda tean, et ega see pole suusatamine!
Eile olin veel mitu tundi järve ääres. Arvasin, et õhtupoolikul päike eriti ei kõrveta ja UV-kiirgust on ka vähemaks jäänud.
Õige suvetunne on käes!
Saaks veel mere äärde, siis on täiuslik!



Pildil - selline kogus korrutada 2-ga oleme sel suvel maasikaid ära söönud. Külma pole midagi pannud:)

Suveuudised

Keerasin hommikul kalendrilehte - juuli mis juuli, pea see augustki ei tule:) (ütleb pessimist minus)
Pole sel suvel veel kordagi vees käinud. Ei tea, mis minuga on - tegelikult olen suur veeloom.

Õhtuti vaatan telkut, ainult midagi pole vaadata. Kõik puha ammu ja mitu korda nähtud.
Seepärast lootsin, et see Eesti mäng on ehk vahva asi. Oleme perekondlikel üritustel (näiteks jõulud!!) mänginud ennastunustavalt samanimelist lauamängu, mille järgi telemängki on tehtud.

Ma ei tea, mis edasi saab (mängust), aga seni kulgeb see loiult, ilma pingeta, latt on nii alla lastud, et kolmemehedki peaksid vastuseid teadma, ja kui ei tea, antakse vihjeid või öeldakse ette.
Mis on mängu eesmärk? Meelelahutus, teadmiste värskendamine?
Olgu et seal on toredad eesti inimesed ja ilus pikajalgne Jaana, kes nuppe tõstab, on mäng igav, igav ja veel kord igav. Lisaks ei saa ma aru, mis täring see on, kus ainult nr 1 ja 2 veeretada saab.

Ühel õhtul vaatasin soome kinu "Hargneva armastuse maja" (režissöör Mika Kaurismäki, 2009).
Ma ei tunne Soome elu, aga filmi põhjal tundub kaunis raju värk. Põhiliini vaatasin päris suure kaasaelamisega, aga need igasugused kõrvalarendused peategelaste emade ja isadega, otsapidi ka muud pahed- narkots, salakaubandus, prostitutsioon jms, ajasid pildi kirjuks. Liiga haraliseks läks mu meelest.

Tegin suveplaanid ka valmis, st panin kirja mis, kus ja millal toimub? Mõni päev jäigi veel vabaks.
Kiirustage, sm unetud!
Muide, igasuvine probleem unetusega on päral.

Pätu on ka kaotanud hingerahu. Päeval on palavusest oimetuna toas, ööseks läheb õue ja kisab seal teiste kassidega. Hüüdmisele ei reageeri. Mure, kuidas ma kodust ära käin ... vajadusel.

Pildil karikakrad Luke mõisa pargis pärast jaanipäeva (Asta foto)

Suve tulemine

Kolm päeva lapselapsega otsekui treeninglaagris, sest ükskord tuleb meil kahekesi hakkama saada.
Ei kõnni veel vabalt, aga käest kinni hoides pistab jooksu. Üldse tundub talle, et käimine võrdub jooksmine.
Eriliselt meeldivad trepid - ikka üles-alla, üles-alla. Te teate, kui püsiv ja järjekindel võib olla väikelaps!
Minu poolt tehtud putru ei pidanud millekski. Panin küll maasikaid sisse...
Ma ise ka ei tahtnud.

Aasta lühim öö ja pikim päev on nüüd seks puhuks läbi...
Õnneks suvi ikka veel ees.