Käisin paaripäevasel suvetripil. Kass jäi koju. Söögid-joogid ja liivakast, aknad-rõdud kinni, kardinad ette. Nii tundus kõik korras olevat. Tagasi jõudsin pühapäeva hilisööl. Pätu kurtis valusalt oma kurba saatust ja tahtis siis õue minna. Olgugi et sadas vihma.
Siis märkasin, et liivakasti kõrval oli üks verehägune loiguke.
Järgmisel päeval helistasin oma tuttavale loomaarstile ja rääkisin loigukesest. Veterinaar arvas, et tõsine lugu - võib-olla on põies liiva või isegi kivid.
Pätu tundus küll rahulik, aga järgmise päeva jooksul ei näinud, et ta oleks "potil" käinud või söönud-joonud. Minu ärevus kasvas. Helistasin loomakliinikusse, kus kästi kohe näitama tulla.
Ajasin siis välja transpordi ja puuri, täna läksime. Oli tõsine katsumus. Kogu tee karjus kass ebainimliku häälega, arsti juures rabeles elu eest. Tema riielda ei saanud, aga mina küll, et ei oska kassi kinni hoida. Kuidagi sai ultraheli tehtud ja süst ka takkapihta. Ei leitud näidustust, mille pärast läksime, aga "midagi" on.
Ohh! Kahe nädala pärast kästi uuesti näitama tulla.
Selle vereseguse loigukese kohta arvas arst, et kass oli stressis. Tunnen nüüd suurt süümepiina, et jätsin looma üksi koju palavasse ja umbsesse korterisse. Olen ju enne ka jätt - ma ei saakski ju muidu ära käia-, aga nii palav pole enne old.
Kass on nüüd rahunenud, aga ei jää must sammugi maha. Häda kohe loomaga, mul ju mitu käiku sel suvel veel plaanis. Kompensatsiooniks ostsin talle hirmkalli konservi, rääkimata summast, mis tuli arstivisiidi eest maksta.
Palavus ei mõtlegi järele anda.
5 comments:
Vaesekesed! Kurb on looma kannatusi näha. Ehk tõesti vaid stress ja läheb ikka üle?
Meie eelmine koer (mitte Kersi, vaid veel enne teda) jäi kord põiepõletikku. Suvel. Ka siis pissis väikeseid vereseguseid loigukesi tuppa (hoolmata sellest, et oskas õues käia). Aga siis piisas ühes süstist ja sai jälle korda.
Ja loomaarsti juures käimine on paras mõrv rahakotis. :S
Meie Kersi 1,5 kuud haigust läks maksma ikka mitu tuhat krooni.
Minu kass on samasugune.Kui ma pole öösel kodus ,siis on järgmisel päeval närviline ja ei jää minust sammugi maha.Päris üksi pole ma teda tegelikult jätnudki ,aga ta on võtnud minu enda omaks ja peab mul kogu aeg silma peal hoidma.Külalised vaatab ka kõik üle.Kui õues tööd teen ,siis ei lase kedagi mu juurde.Paras koerahirm on ta ka.Õnneks haige pole olnud.
Mõnikord mõtlen, mida ütleksid sajanditagused taluinimesed, kui kuuleksid moodsatest kassihaigustest... Meie eelmisel kassil diagnoositi üksildase kassi sündroom. (Oli hästi arakene ja lihtsalt keeldus õue minemast, peale seda, kui ükskord aknast välja hüppas ja nädala kadunud oli.) Sügavad tervitused Pätule (ehk sügamine leevendab stressi kah!)
Sul oleks vaja majahoidjat-kassihoidjat selleks ajaks, kui ära taas lähed. Võid meile mainida, kui minek plaanis, või Elole.
"Üksildase kassi sündroom" on päris armsa nimetusega haigus :). Sobiks raamatu pealkirjaks.
Nii palju kaasa muretsejaid oli mulle üllatus. Eile õhtul helistas mu oma vend, kelle kassi poeg meie Pätu on. Rääkisime pikalt probleemist.
Pätu on rahunenud, aga kuidagi õrn ja haavatav. 29 krooni maksnud väike karp VÄGA HEAD TOITU hakkab juba otsa saama. Krõbuskeid ei söö ta endiselt, sest arsti juures selgus, et tal on ka hambakivi ja igemepõletik.
Pätu magas öösel mu voodi ees vaibal, otsekui valvates, et ma kuhugi ei kaoks. Paitasin teda läbi une.
Pätu - 9aastane kastreeritud 3värviline siiami sugemetega kodukass.
Post a Comment