Suur ootus

Mul ei jätku kunagi energiat kevadeni välja. Tegelikult algab mahakäik juba pärast jõule.
Ja siis tuleb SUUR OOTUS. Laias laastus ootan kevadet ja suve, aga igas päevas on omad väikesed ootused ka.
Muidu võiks ju arvata, et tegu on lihtsalt vaikselt ligi hiiliva vanadusega, aga nii palju, kui ma oma elust mäletan, kordub see aastast aastasse. Mul on lihtsalt selline väike mittetaastuv energia tagavara.

Mis aitaks?
C-vitamiini söön peoga, magama katsun minna enne keskööd, päeval pikutan mitu tundi, 2 korda nädalas käisin ujumas (nüüd on hooaeg läbi). Lugesin läbi isegi vabastava hingamise alused ja püüdsin sügavamalt hingata. Kolleeg tõi idusid ja isetehtud porgandimahla.
Otsisin üles oma masseerija, kes energiakanalid avas.
No ei tea, päris õiget imevahendit pole veel leidnud...


Läksin täna jalutama ja võtsin fotoka kaasa, et kevademärke jäädvustada. Seal, kus oli veel mõni nädal tagasi talvega kokkuaetud lumi, on nüüd lihtsalt porimülgas. Otsetee üle staadioni on taas avatud, kuid ennast säästes ei tahagi seda kasutada. Põõsastealused on suitsupakke ja konisid täis. Ei hakanud mina inetusi pildistama.
Nii ei leidnudki objekte, mida üles võtta.
Järve peal on veel jääd, kuigi seda läbiv ojakene tormab erakordse jõuga tammist alla.
Koolis räägiti, et Navesti jõe luht on vett täis ja luiged ujuvad seal peal. Soomaa ei jää ka meist kaugele. Ainult Tuhala nõiakaevu siin ei ole.

Marie Under on kirjutanud luuletuses "Mu kevad":

Mu kevad algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas on tuba.
/----/
Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel:
õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,
kuid mida oodata ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.

varsakabjad siit blogist
ja palju teisi pilte ka

( Maailm tundub nii õudne ja ebaturvaline paik. Istun siin oma toas ja tunnen ängi, vaatamata, et päike paistab ja kevad on käes)