Ma pole kunagi varjanud, et olen päris suur telekavaataja, vähemalt nädalavahetusel ja vähemasti talveperioodil, sest minu eluviis on suhteliselt väheaktiivne füüsilises mõttes.
Kui olen pühapäeval kõik hädavajalikud asjad ära teinud, siis lülitun ümber väga passiivsele telekavaatmisele (pikali asendis, sest tugitooli mul pole).
Eelmisel pühapäeval ma lausa vihastasin selle peale, et ikka veel pole ära lõppenud jamasari "Hakkab jälle pihta". Juba algusest oli aru saada, et midagi head ei tule. Labane, tühine, vaimuvaene, piinlik, nalja mitte kopka eest. Ja seda kõike näidatakse rahvustv-s. Mulle üldiselt ei meeldi, kui rõhutatakse, et "maksumaksja raha eest", aga ... tõepoolest. Kui ise ei oska, ei suuda, ostetagu sisse. Isegi BBC sarja "Meie pere" võin vaadata 3. ringi ennem, kui seda Maimiku-Tolki tohutu suure tegelaskonnaga tehtud kodumaist üllitist. Vot.
Viimastel aegadel olen täheldanud ka "Pehmete ja karvaste" allakäiku. Ei aja enam üldse naerma, isegi muigama mitte. Asjad ja inimesed väsivad, ideed saavad otsa. Kõigest võib aru saada, aga siis tuleks lõpetada. Keegi peaks ju vastutama ka ETV programmide sisulise ja kunstilise kvaliteedi eest.
Muidugi võib nüüd öelda, et mis ma tukun seal teleka ees, kudugu parem sokki või lugegu uuemat eesti kirjandust ( ma nimelt olen Eesti patrioot ja ei kavatse emigreeruda).
Õige küll. Aga need saated on pühapäeval kõige vaadatumal ajal ja pärast seda tuleb see väga põnev ja pinev Taani krimisari "Kuritegu", mille iga järgmist osa ootan nädal aega.
Olen käinud ka erakanalitel seda paksudele mõeldud uut sarja ja neid haledaid tõsielulugusid vaatamas, aga juba ühe korra järel tunnen ammendumist ja klišeelikku lähenemist.