2022-08-08

Blogijate kokkutulekul

 Mõtlesin mitu päeva, kas kirjutan üldse sellest ja kui kirjutan, siis millises võtmes. Kirjutan lihtsalt nii, kuidas tuleb.

Ritsiku blogi loen väga ammu, nagu ka Konna ja Tegelinski oma. Saatuse tahtel olen elama asunud Pärnusse ja Ritsiku kodu on kiviviske kaugusel mu tütre kodust. Mõtlesin, et kui ma ikka üldse seltskonda ei sobitu, saan märkamatult ära tulla. Minu loomuses ei ole vaikselt nurgas istuda, aga pean ennast ikkagi poolenisti introverdiks. Küllap ma hakkama saan, mõtlesin. Ilm oli hommikul vihmane, aga oli teada, et plaan B on ka. (Õnneks lakkas vihm ja oli päris harju keskmine eesti ilm)

Tutvustamise ringis tundsin ennast ujedalt. Polnud nii pikka aega pidanud endast kõva häälega rääkima. Liiati tunnetasin, et ega peale 2-3 erandi mind keegi tunne ka. Õnneks oli kohale tulnud Tegelinski, kelle külje alla ennast sättisin. Aitäh, Tegelinski, seltskonna ja ilusate joonistatud taieste eest!

Ma pole enam järjepidevalt bloginud, sekka vaid mõned sutsakad päevakajalistel teemadel. Ja need, kes "minu ajal" olid mu blogisõbrad, on ka  paljud loobunud, mõned jälle kammbäkki teinud, nagu ma isegi. Aga hoogu sees enam kahjuks pole.  

Ehmatuseks kuulsin Tegelinski käest, et üks pikaaegne ja väga pühendunud blogija on hiljuti lahkunud. Vaikselt, märkamatult. 19. mail tegi veel postituse ja 21. mail teda enam polnud. Uurisin hiljem eakaaslaste käest, kas nemad teavad midagi lähemalt. Keegi polnud kuulnudki! Puhka rahus, Linda!

Sic transit...

Laud oli äge ja tujutõstvat märjukest oli ka. Tegelikult oli ikka päris tore. Minu vasemal käel istus Eda (Tavainimene), kelle blogi olen tükati lugenud. Arukas ja vaimukas. Muidugi teadsin blogi põhjal SK. Sain tuttavaks Piretiga. Kauri olen märganud aktiivselt kommentaarimas siin ja seal. L.Konna käest sain kingiks raamatu. Viktoriiniküsimustele vastata ei osanud. 

Nüüd olen mõelnud, et mis see siis oli. Minu jaoks ikka väike eneseületus, sest tundsin ennast "vanaemana", kuigi ma ennast üldse vanaemana ei tunne.(väga selge mõte, eks?) Järjekordselt tõdesin, et blogijad on üks omaette rahvakild, keda nö lihtsad inimesed ei pruugi mõista. Kahjuks kõikide kokkutulnud blogijatega  ei jõudnud tutvuda. Nagu Ritsiku blogist võib lugeda, siis need kohtumised on regulaarsed, aastas kord või paar. Mina olin üldse esimest korda. Seepärast võib andeks anda, et ma kõiki ei tunne.

 Muide, Käbi oli väga vahva! Küll ma püüdsin teda enda juurde meelitada, aga tal olid teised lemmikud.