Käisin väljas jalutamas. On imelilus talveilm. Külma paar kraadi, tuult pole, värskelt sadanud lumi. Jalutasin surnuaias. Ühtki inimest ei kohanud.
Liinibussiga ma viimastel nädalatel ei sõida. Poes käin ka 1-2 korda nädalas, siinsamas Coopis või Selveris. Valin hommikuse aja, kui inimesi on vähem. Ega ma tegelikult inimesi reaalelus pelga. Enamasti kannavad nad maski, isegi tuttavaid ei tunne ära. Vahel mõni ei kanna ka, aga ma ei hakka "märkust" tegema. Võibolla on nad juba haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või siis...põhimõttelised vastased. Olen minagi väsinud ja tülpinud sellest va koroonajamast.
Kodus tunnen end turvaliselt. Lahutan meelt üldlevinud moel: loen, vaatan telekat, kuulan raadiot, teen ristsõnu. Uue harrastusena juurutan sudokude lahendamist. Ostsin endale ühe sudokuajakirja, kus on sees kergemaid, keskmisi ja raskemaid. Ma ei saa nendega eriti hästi hakkama, sest ma ei tea, kust alustada ja mitu käiku peab ette nägema. Kas on üldse mingi strateegia, kuidas sudokusid lahendada? Kui puntrasse jään( ja ma jään), siis vaatan lahendust. Iga vaatamisega võtan ühe hinde alla. Kõige parem hinne on siiani olnud 3(2 vaatamist).
Ja muidugi olen ka arvutis teatud aja päevast. Loen uudiseid, tuulan sotsmeedias. Nüüd jõuan põhiteema juurde. Kui reaalses elus võib inimestega rahule jääda, siis ma ei saa aru, kes on need, kes seal virtuaalses keskkonnas möllavad. Tütar ütleb, et pole vaja üldse lugeda ega südamesse võtta. Ja hoidku ometi - mitte kommenteerida!!!
Ma saan aru, et inimestel on põhimõtted ja väärtushinnangud. Mul on ka. Aga kuidas käib sellega kokku jõhkrus, matslus, lollus, tigedus, kättemaksuiha, kultuuritus, harimatus, jäikus, labane keelekasutus, vihkamine, ähvardamine? Kui iga solvang oleks oda, siis oleks tapetuid ja haavatuid sadu iga päev. Kes on need inimesed, kes mõnitavad ja parastavad Irja Lutsarit (värske näide)? Või Marika Prisket, kes pahaaimamatult võttis vastu pakkumise 6. doosi vaktsineerimiseks. Jah, ei olnud vist ilus, et ta seda tegi, aga pärast mitmekordset kahetsemist ja vabandamist võiks jätta levitamata pahatahtlik tekst, kus mõnitatakse kantslerit nime ja välimuse pärast. Üldse on madal ja koletu inimest alandada tema väljanägemise või mingi eripära tõttu.
Miks me üksteist ei salli?
Sa ei ütle ju vastutulijale, et "sa oled jõle paks eit, aura ära!" või "et ära enam peale võta" (viimane on suht süütu variant). Aga sotsiaalmeedias võib absoluutselt kõike öelda. Ja üdse igasugustes kommentaariumides. Seal minnakse kohe isiklikuks ja labaseks. Millegipärast domineerib halb ja solvav. Katsu sa kedagi korrale kutsuda või kaitsta. Saad nii, et tolmab!
Poliitikast olen teadlikult eemale hoidnud, sest seal toimuvat mõjutada näiteks mina ei saa. Mul on tunne, et naispoliitikuid meil ei sallita. Parem, kui nad üldse oma nina köögist välja ei pistaks. Kusjuures naispoliitikute vastu pole mitte üksnes mehed, vaid ka naised.
Kas olete kuulanud "Uudis+" saatesse sissehelistajaid? Millist tigedust sealt vahel tuleb! Ja enamasti on helistajateks vanemad inimesed, isegi üle 80aastased.
Rohkem ma praegu ei tahagi sellel teemal kirjutada, sest südames hakkab pistma.
Ajad on muidugi hullud olnud alati. Lugesin äsja Aleksandra Lapierre`i romaani "Mura leegitsevad mälestused"( eesti keeles 2020), mis on paruness Maria Ignatjeva Budbergi elust. Palju ajaloolist, eluloolist ja ka Eesti teemat. Ühest erakordselt intelligentsest ja kaunist naisest, kelle elu oli äärmiselt põnev ja ka väga keeruline.
Jossule meeldib talv ja lumi.
