2020-07-21

Turuvarblased


Minu tütar pole kuulnud mõistet "turuvarblased". Pole ka ime, sest tema nooruses seda vist ei kasutatud. Aga tema käis oma nooruses TPL-is. See oli maalaste töökasvatuse programm: suvel rakendati lapsi kolhoositöödel - põhiliselt rohimisel. Põllud olid suured ja vaod olid tohutult pikad. Lapsed olid väikesed, aga tegid  rasket tööd. Nõuka-ajal polnud see probleem - keegi pidi ju need peedipõllud puhtaks rohima-kõplama.
Pane sa tänapäeval mõni 10aastane pooleks päevaks põllule küürutama!

Minu tütar otsis interneti kaudu mõnd talu, kus vajataks maasikate korjajaid. Regioonis selliseid ei leidnud, aga ta sattus peale ühele ökotalule, kes kutsus appi herneid korjama. Võttis kontakti ja otsustas minna. Mõtlesin, et läheks seltsiks. Jalad ja käed otsas, miks mitte proovida. Sõbranna küsis, et mis oli meie motiiviks. Teenimine see  ei saa ju olla, aga ilus motiiv oleks, et tore värskes õhus füüsiliselt end veidi liigutada ja koos olla.
Seni oleme käinud 4 päeva, teinud igasuguseid töid. Raske on, aga ei tapa. Arvan seni, et põllumajandus on füüsiliselt üks raskemaid töövaldkondi. Selg hakkab valutama. Eriti hull on palava ilmaga. Peale meie on veel mõned rohijad, hernekorjajad, kartulivõtjad. Mingeid horde pole me seni näinud, kuigi interneti kaudu on kutsutud.
Panen mõned pildid, et tõestada - kõik on tõsi.


Jalga puhkamas põlluserval (ilusa ilmaga on lust töötada). 3. päev


Pool vagu veel teha. 1. päev - muld on nätske.


Nõmme turu varblased (sõbranna saadetud pilt) NB! Kas näed ikka varblasi?


P.S. Tööd tehes läheb kõht väga tühjaks. Võileivad võtame kaasa. Esimesel päeval panime leivakoti kivi peale, et seal siis hiljem einestada. Siis aga tabas meid üllatus: keegi oli käinud leivakoti kallal. Küll mõistatasime, kes  - hiired, siilid, rebased, varesed? Jäigi mõistatuseks. Me kõplasime mõned meetrid eemal.


Kilekott oli ribadeks. Küpsisepakki kõvasti räsitud. Võileivad jäid õnneks puutumata, olid karbis. Banaane ei tahetud.

Ühel päeval käisid põllul ka lapsed (üks 10, teine 8 aastat vana). Kartuli jõuab üles võtta ka ju laps!




2020-07-03

Käisin Kuramaal

Kui eelmisel sügisel  reisiplaane tegime, siis ei osanud arvata, et vahepeal see nii suure küsimärgi alla seatakse. Veel kuu aega tagasi ei teadnud, kas reis toimub ja kas ma ikka võtan osa, kui toimub.
Aga kõik läks hästi - 50-kohalisest bussist oli välja müüdud natuke üle poole. Reisiseltskond oli valdavalt vanemapoolne ja maalt. Reisifirma Loodusreisid OÜ (asub Võrus).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka natuke muljetada. Ma ei hakka kronoloogilises järjekorras kirja panema, mis toimus 3 päeva jooksul. Ainult mõned nopped.
Ilmad olid kuldsed, kohati liiga palavad, aga tagantjärele kaotab see pisiasi tähtsuse.

Eks Lätis ole käidud ennegi, aga mitte seda marsruuti pidi. Ammu, eelmisel sajandil ja eelmise formatsiooni ajal käisime ülikooliga vanal Liivimaal. Sellest ajast on mul meeles liivlaste kultuurimaja Mazirbes, mis jättis nii hüljatud ja halli mulje. Ja jutt sinna juurde, et Läti valitsus on jätnud vaesed liivlased hooletusse. Liivlaste rahvamaja on näide sugulasrahvaste koostööst. Ehitati see ju  eesti, soome ja ungari rahva raha ja toega (1939).
 Tänapäeval on rahvamaja hakatud renoveerima, aga nagu ikka- raha napib. Siiski saal juba peaaegu korras.  Pärisliivlasi vist enam sealkandis ei ela. Kohalik giid rääkis konarlikku vene keelt ja oskas 2 lauset liivi keeles öelda. Eks lätlaste jaoks ongi liivi keel raske, see-eest eesti keelele sarnasem kui soome keel. Kaluriküla on vallutanud uusrikkad suvitajad -  liivi hõngu enam tunda polnud.

Seda enam meeldis Kolka neem, kus 2 merd saavad kokku. Ühelt poolt Riia (Liivi) laht ja teiselt poolt Läänemeri. Õhust oleks seda muidugi tore vaadata. Kuna ilm oli ilus ja tuult polnud üldse, siis ei saanudki olla lainete murdumist ja muid vahvaid asju. Pärast vaatasin kaardi pealt, et Saaremaa Sõrve säär on sealt kiviga visata. Selline tunne, et jaluta läbi mere ja oledki kohal. Vesi oli nii madal.

Kuldiga linn oli ka nii nunnu. Vana punasest telliskivist sild (1874) ja Euroopa kõige laiem looduslik kosk Venta jõel (249 m). Kuna oli parajasti põuaperiood, siis see laius ja org nii võimsat muljet ei jätnud, kui oleks võinud. Linnas oli veel teine jõeke ja koseke ka ja väikeseks Veneetsiaks nimetatav nähtus.
Põhipunkt oli Ventspilsil*, kus olime ühe päeva ja kaks ööd.
Kuna mina ise pilte ei teinud, pean kasutama internetist võetut (Tensi Reiside kodukalt)

Kolka neem, kus kohtuvad Liivi laht ja Läänemeri.


Kuldiga punastest tellistest sild Venta jõel

Kuldiga linna kosk Venta jõel, mis on Euroopas kõige laiem looduslik kosk.


P.S. On 2 laulu, mis on Kuramaaga (Kurzeme) seotud ja mida Eestis ka lauldakse.
"Puhu, tuul, ja tõuka paati" (liivi rahvalaul) ja "Kurzeme kuulub merele" (Raimond Paulsi viis ja eestikeelsed sõnad Vally Ojavere).
Esimene on väga kurva viisi ja sõnadega. Teine, mille meil on populaarseks laulnud Vello Orumets, see-eest väga hoogne ja kaasakiskuv. Ja sel on väga poeetilised eestikeelsed sõnad.

*Contra on kirjutanud raamatu" Minu Läti". Olen lugenud, aga erilist muljet ei jätnud.
Lastega pered võiksid julgelt külastada Ventspilsi. Seal on palju purskkaeve, seiklusparke jm toredaid atraktsioone. Mh ka lehmad ja jänesed. Üldse - linn on uuemal ajal väga ilusti korda tehtud. Skandaalne linnapea Aivars Lembergas on sinna kõvasti raha sisse tagunud. Külastage!