2012-05-17

Koolikinu


Vaatan ikka seda BBC "Waterloo Roadi kooli" filmi, kui selleks ajaks koju jõuan. Alati ei jõua, aga pole hullu - ega ma nii suur fänn ka pole.
Vahel siiski tahaks mõnega arutada ja võrrelda sealseid olusid näiteks meie (Eesti) kooli omadega.
Kõikides maailma koolides on 2 antagonistlikku klassi - õpilased ja õpetajad- ja kogu trall käibki selle ümber "kes-keda". Laias laastus.
Ja need muud probleemid, mis elu ette söödab, on seinast seina. Mida kõike siin pole- uimastid, varane seksuaalelu, homovärki, toitumishäired, halvad kodud, saamatud vanemad, haigused, surm, mõrv, suitsiid, erivajadustega lapsed, koolikiusamine ja igasugused käitumishäired nagunii jne jne

Mille peale olen mõelnud?
- meil võiks ka olla selline karistusklass, kuhu saata lapsi rahunema ja kus nendega spetsiaalselt tegeldakse
- meil võiks ka olla sotsiaalpedagoog, kes lahendab konkreetsete õpilaste juhtumeid professionaalselt
Mille üle imestan natuke?
- direktor tegeleb rohujuure tasandil kooliprobleemidega, mitte ei ole esindusfunktsioonis või majandusasjade peal ainult
- koolis on näha ka meesõpetajaid (2 koguni sarja algusest peale), kuid direktoriks on naine
- koolis on erinevaid õpetajatüüpe, esimeseks kriteeriumiks on toimetulek klassiga (mul on kahju, et koolist on lahkunud Steph)
-veidi arusaamatuks jääb see õppekavade asi ja A-astme õpetus koolis(ma pole ka eriti süvenenud)
- millegipärast näidatakse päris tihti mingit söögitegemise tundi, mis lõpeb toiduloopimise ja täieliku kaosega
- õpetajate eraelu on üldjuhul kajastamata või siis väga probleemne (ühtki õnnelikku õpetajaperet pole)

Mõtlesin, miks on mul huvi selle filmi vastu langenud. Nüüd taipasin: siin puudub huumor, hea briti nali, mis näiteks "Südameasjas" on täiesti olemas. Ainult see vana Grantly rebib vahel kildu, aga nüüd on temastki tehtud üks hädavares, pussakas, salajoodik. Tõeline pärl oli veel see, et ta õpetas "valesid teoseid", ei täitnud õppekava, sest naine oli haige:)

Lugesin telekavast, et 6 hooaega on filmi tehtud, alustatakse 7. hooaega (2012)

2012-05-05

"Ukuaru" Ugalas



Käisin Ugalas "Ukuaru" vaatamas. Nüüd lugesin Margus Mikomägi väga kena arvustust Maalehes ja tahan ka kaasa kiita.
On jah natuke nagu filmi moodi, aga on ka veidi teistmoodi. Minna osatäitja Carita Vaikjärv meenutab tüpaažilt noort Elle Kulli, aga ega Minna polekski saanud olla selline tänapäevalik piitspeenike beib. Kuidas ta siis vastu oleks pidanud sellele jube raskele elule ja tööle!
Kui noor Lembit Ulfsak on vastupandamatu seal filmis oma pilliga, siis lavastuse Aksel on nats niruvõitu (Meelis Rämmeld) ja pilli ei mängi ta ka mitte. Pilli mängib teine mees (Jalmar Vabarna). See oli neil väga hästi ära lahendatud.
Ma vaatasin ja mõtlesin: kui palju suudab Eesti naine, kui lõputu on tema kannatus ja kui ääretu ta usk ja lootus. Lavastuses on Aksel kuidagi eriti loru ja laisk (noh füüsis ka mängib oma osa!). Ei saa kohe arugi, miks see Minna teda nii hirmsasti tahtis ja armastas.
Keldriaugu peremees (Indrek Sammul) on laval sümpaatsem kui filmis. Ma oleks küll vist Minna asemel tema valinud. Kas tõesti on Eesti naine õnnetu nii siis, kui ta läheb mehele armastusest (pilli pärast?), kui ka siis, kui mängus on raha ja rikkus?
Parim variant oleks mõlemad korraga!!!

Lavastus oli tore, täpselt just selline, nagu Margus Mikomägi kirjutas. Ja see "Ukuaru valss", mis lõpus kõlab, on nii ilus. Arvo Pärdi muusika ja puha.

Tuled koju ja mõtled veel tükk aega. NII raske, kui oli sõja eel ja ajal, praegu küll pole. Või ma ei ole millestki aru saanud:)

fotod netist võetud

2012-05-01

Esimene mai


Eile, 30. aprillil istusin 6 tundi riigieksamil. Olin võtnud endale tööd kaasa, ka paar ajakirja, aga kolleeg pakkus lugeda Margit Mõistliku monograafiat Artur Alliksaarest "On raske vaikida ja laulda mul" (2011). Lugesin selle "ühe hingetõmbega" läbi.
Nii meeldis ja köitis mu meeli. Julgen küll väita, et see on üks paremaid omasuguste seast, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Kui mina 60ndate lõpupoole ülikooli jõudsin, oli Alliksaar juba surnud, aga tema vaim näis lehvivat ikka veel ülikooli ja Werneri kohvikus. Tolleaegne akadeemiline noorus oli ikka hullult pöördes Alliksaare (edaspidi AA) pärast. Tema luuletused levisid käsikirjadena ja suuliselt. Tolleks ajaks oli ilmunud ainult üks väike luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968, "Loomingu" Raamatukogu), mida mul oli tohutu õnn omada. "Alternatiivid" olid peas ja neid sai igas sobivas situatsioonis tsiteerida.
"Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?"


Mis mind hämmastas AA elu ja saatuse juures, oli see, et olud olid pidevalt tema vastu, et õnnelikke ja rahulikke perioode polnudki. Treffneri koolist välja heidetud, jäigi see AA viimaseks ametlikuks kooliks (seega siis 9 klassi), kuid kas kellelgi tuleks pähe teda hariduse puudujääkides kahtlustada. Muide, oma poolikut haridust ta häbenes ja varjas, isegi valetas selle kohta. (Miks muidu räägiti varem, et ta on ühe semestri ülikoolis õigusteadust õppinud?)
Kust pärines tema geniaalsus? Eks vist taevast ja suurest lugemusest.
Oma lühikeseks jäänud elu jooksul (suri 43aastaselt) tundis ta pidevalt nälga nii vaimses kui füüsilises mõttes. Tegelik elu ei armastanud teda. Kui oligi veidi stabiilsem aeg, siis põles vahelduseks maja maha.
Natuke isiklikku õnne on siiski kõigile ette nähtud. Nii kohtas AA Lindat, kes oli tast 6 aastat vanem, ja neile sündis poeg Jürgen. Lindat ma mäletan, kuigi isiklikult ei puutunud kokku. Temast räägiti, ja mitte kunagi halba. Ta oli väga eriline, isegi kummaline, aga samasugune vaimne aristokraat kui AA. Vaesus ja puudus ei jätnud neid kunagi maha, aga see ei teinud neid pisikesteks väiklasteks inimputukateks.
Ain Kaalep on maininud oma mälestustes, et AA-d ümbritses palju ülekohut, nõmedust ja argust, mis ei ole teatavasti kunagi nimetu.
Ma ei saanudki aru, miks AA loomingut tema eluajal ei avaldatud, kuigi kogu pealkirjaga "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" oli kirjastusele juba 1965. a üle antud. Vist ongi nii, et kõige suuremad vaenajad on sama tsunfti tegelased. Kadedus, mis muud.

Kõik teavad AA luuletust "Aeg" ("Ei ole paremaid, halvemaid aegu./ On ainult hetk, milles viibime praegu.")
Ma kirjutasin ära teise samanimelise luuletuse.

Aeg ei oota, aeg ei ole kärsik.
Jääb vaid mälestus ja mõttevärsid.

Tuul toob pakast, jahutades ahju.
Millestki on kohutavalt kahju.

Millestki on talumatult hale,

ja see miski kerkib kõrgemale.

Ühel tummal õhtul temas upud,
pihus puhkemata õienupud.

Artur Alliksaar

P.S. 1999. a jõuluks kinkisin iseendale AA "Päikesepillaja". Selle järelsõnast:"Tegelik elu jättis Poeedi kõhu sageli tühjaks. Tegelik elu ei armastanud teda. Ta pidi liiga ruttu lahkuma. Vaimuelus on kõik vastupidi. Vaimuelust ei lahku Alliksaar kunagi." (Arne Merilai)