2020-11-24

Koroonast, aerosoolidest, maskist ja muust

 Koroona on tagasi ja hullemini kui kevadel. Õnneks oli suvel ja varasügisel suhteliselt muretu olla. Midagi otseselt ei nõutud, rõhutati ainult, et peske ikka käsi ja hoidke võimalusel distantsi. Selle teadmisega käisin kevadel ja suvel Lätis, sugulase sünnipäeval ja ühel mälestusüritusel, Järvide kontserdil ja Rakvere külalisetendusel Endla teatris. Oli üks klassikokkutulek. Sõitsin liinibussiga ja käisin poes. Maski ei kandnud - ei nõutud, ainult kontserdil istutati vaatajad hajutatult, teatris mõõdeti temperatuuri ja korjati isikuandmeid. Vahepeal oli Eesti isegi oivik naaberriikide seas - nii väike nakatavus. 

Nüüd on see kõik minevik. Näitajad on kaugelt ületanud kevadise eriolukorra omad. On tekkinud ulatuslikud kolded ja valitsus karmistab järjest piiranguid. Enam ei suudeta taga ajada lähikondseid ja kontaktseid. Koole suletakse ja kaugel ei ole minu arvates kogu riigi lukkupanek. See oleks väga frustreeriv. Märtsis-aprillis, kui kõik pidid istuma kodus ja näitlejad tegid klippe, kus väga kurja häälega öeldi: püsi kodus!, kus ETV näitas lõbusaid videosid peredest, kes lõbusalt kodus aega veetsid, oli elu ikka väga masendav. 

Vahepeal on teadlased teinud koroona suhtes uusi avastusi. Näiteks see, et pindadelt nakatumine ja näkku köhimine polegi kõige ohtlikum viis haigestuda. Aina rohkem räägitakse, et viiruse levitajad on tihti ilma sümptomiteta ja noored inimesed, kes mingile tühipaljale nohule üldse tähelepanu ei pööra. Enam polegi kõige suurem haigestunute grupp vanurid ja 60+, vaid nooremapoolsed keskealised, kes ise võivad põdeda väga kergelt. 

Uus avastus on, et Covid 19 levib nähtamatute ja imepisikeste aerosoolide kaudu, mis levivad juba rääkimisel, eriti hästi aga lauldes või näiteks võistlustel häälekalt kaasa elades.Selle vastu aitab abinõu, mis on maski massiivne kandmine. Käesolevast nädalast on maski kandmine avalikes siseruumides ja liinibussides kohustuslik. Mina siin probleemi ei näe - kui vaja, siis vaja. Usun, mida teadlased räägivad, ja teen, mida valitsus nõuab. 

Aga üks segment ei usu, et koroonat üldse olemas on (põhiargument: näidake mulle mõni koroonahaige ja sellesse surnu!!). Nende arvates on epideemia ja pandeemia välja mõeldud, et rahvast suukorvistada. Ja et maski kandmine on isikut diskrimineeriv ja kahjulik meede, liiati põhiseadusevastane. Vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Alar Jõks valas õli tulle, avaldades artikli, kus taunib maski kandmise meedet kui põhiseaduse vastast. Ise kannab maski kui kodanik, kel on elu armas. Õiguskantsler Ülle Madise, kellest ma muidu väga lugu pean, ütleb umbes sama ja soovitab pöörduda halduskohtusse.

 "Tule taevas appi!" ütleks Lennart Meri selle peale. 

Kas vaktsiin lõpetab selle paranoilise olukorra?



2020-07-21

Turuvarblased


Minu tütar pole kuulnud mõistet "turuvarblased". Pole ka ime, sest tema nooruses seda vist ei kasutatud. Aga tema käis oma nooruses TPL-is. See oli maalaste töökasvatuse programm: suvel rakendati lapsi kolhoositöödel - põhiliselt rohimisel. Põllud olid suured ja vaod olid tohutult pikad. Lapsed olid väikesed, aga tegid  rasket tööd. Nõuka-ajal polnud see probleem - keegi pidi ju need peedipõllud puhtaks rohima-kõplama.
Pane sa tänapäeval mõni 10aastane pooleks päevaks põllule küürutama!

Minu tütar otsis interneti kaudu mõnd talu, kus vajataks maasikate korjajaid. Regioonis selliseid ei leidnud, aga ta sattus peale ühele ökotalule, kes kutsus appi herneid korjama. Võttis kontakti ja otsustas minna. Mõtlesin, et läheks seltsiks. Jalad ja käed otsas, miks mitte proovida. Sõbranna küsis, et mis oli meie motiiviks. Teenimine see  ei saa ju olla, aga ilus motiiv oleks, et tore värskes õhus füüsiliselt end veidi liigutada ja koos olla.
Seni oleme käinud 4 päeva, teinud igasuguseid töid. Raske on, aga ei tapa. Arvan seni, et põllumajandus on füüsiliselt üks raskemaid töövaldkondi. Selg hakkab valutama. Eriti hull on palava ilmaga. Peale meie on veel mõned rohijad, hernekorjajad, kartulivõtjad. Mingeid horde pole me seni näinud, kuigi interneti kaudu on kutsutud.
Panen mõned pildid, et tõestada - kõik on tõsi.


Jalga puhkamas põlluserval (ilusa ilmaga on lust töötada). 3. päev


Pool vagu veel teha. 1. päev - muld on nätske.


Nõmme turu varblased (sõbranna saadetud pilt) NB! Kas näed ikka varblasi?


P.S. Tööd tehes läheb kõht väga tühjaks. Võileivad võtame kaasa. Esimesel päeval panime leivakoti kivi peale, et seal siis hiljem einestada. Siis aga tabas meid üllatus: keegi oli käinud leivakoti kallal. Küll mõistatasime, kes  - hiired, siilid, rebased, varesed? Jäigi mõistatuseks. Me kõplasime mõned meetrid eemal.


Kilekott oli ribadeks. Küpsisepakki kõvasti räsitud. Võileivad jäid õnneks puutumata, olid karbis. Banaane ei tahetud.

Ühel päeval käisid põllul ka lapsed (üks 10, teine 8 aastat vana). Kartuli jõuab üles võtta ka ju laps!




2020-07-03

Käisin Kuramaal

Kui eelmisel sügisel  reisiplaane tegime, siis ei osanud arvata, et vahepeal see nii suure küsimärgi alla seatakse. Veel kuu aega tagasi ei teadnud, kas reis toimub ja kas ma ikka võtan osa, kui toimub.
Aga kõik läks hästi - 50-kohalisest bussist oli välja müüdud natuke üle poole. Reisiseltskond oli valdavalt vanemapoolne ja maalt. Reisifirma Loodusreisid OÜ (asub Võrus).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka natuke muljetada. Ma ei hakka kronoloogilises järjekorras kirja panema, mis toimus 3 päeva jooksul. Ainult mõned nopped.
Ilmad olid kuldsed, kohati liiga palavad, aga tagantjärele kaotab see pisiasi tähtsuse.

Eks Lätis ole käidud ennegi, aga mitte seda marsruuti pidi. Ammu, eelmisel sajandil ja eelmise formatsiooni ajal käisime ülikooliga vanal Liivimaal. Sellest ajast on mul meeles liivlaste kultuurimaja Mazirbes, mis jättis nii hüljatud ja halli mulje. Ja jutt sinna juurde, et Läti valitsus on jätnud vaesed liivlased hooletusse. Liivlaste rahvamaja on näide sugulasrahvaste koostööst. Ehitati see ju  eesti, soome ja ungari rahva raha ja toega (1939).
 Tänapäeval on rahvamaja hakatud renoveerima, aga nagu ikka- raha napib. Siiski saal juba peaaegu korras.  Pärisliivlasi vist enam sealkandis ei ela. Kohalik giid rääkis konarlikku vene keelt ja oskas 2 lauset liivi keeles öelda. Eks lätlaste jaoks ongi liivi keel raske, see-eest eesti keelele sarnasem kui soome keel. Kaluriküla on vallutanud uusrikkad suvitajad -  liivi hõngu enam tunda polnud.

Seda enam meeldis Kolka neem, kus 2 merd saavad kokku. Ühelt poolt Riia (Liivi) laht ja teiselt poolt Läänemeri. Õhust oleks seda muidugi tore vaadata. Kuna ilm oli ilus ja tuult polnud üldse, siis ei saanudki olla lainete murdumist ja muid vahvaid asju. Pärast vaatasin kaardi pealt, et Saaremaa Sõrve säär on sealt kiviga visata. Selline tunne, et jaluta läbi mere ja oledki kohal. Vesi oli nii madal.

Kuldiga linn oli ka nii nunnu. Vana punasest telliskivist sild (1874) ja Euroopa kõige laiem looduslik kosk Venta jõel (249 m). Kuna oli parajasti põuaperiood, siis see laius ja org nii võimsat muljet ei jätnud, kui oleks võinud. Linnas oli veel teine jõeke ja koseke ka ja väikeseks Veneetsiaks nimetatav nähtus.
Põhipunkt oli Ventspilsil*, kus olime ühe päeva ja kaks ööd.
Kuna mina ise pilte ei teinud, pean kasutama internetist võetut (Tensi Reiside kodukalt)

Kolka neem, kus kohtuvad Liivi laht ja Läänemeri.


Kuldiga punastest tellistest sild Venta jõel

Kuldiga linna kosk Venta jõel, mis on Euroopas kõige laiem looduslik kosk.


P.S. On 2 laulu, mis on Kuramaaga (Kurzeme) seotud ja mida Eestis ka lauldakse.
"Puhu, tuul, ja tõuka paati" (liivi rahvalaul) ja "Kurzeme kuulub merele" (Raimond Paulsi viis ja eestikeelsed sõnad Vally Ojavere).
Esimene on väga kurva viisi ja sõnadega. Teine, mille meil on populaarseks laulnud Vello Orumets, see-eest väga hoogne ja kaasakiskuv. Ja sel on väga poeetilised eestikeelsed sõnad.

*Contra on kirjutanud raamatu" Minu Läti". Olen lugenud, aga erilist muljet ei jätnud.
Lastega pered võiksid julgelt külastada Ventspilsi. Seal on palju purskkaeve, seiklusparke jm toredaid atraktsioone. Mh ka lehmad ja jänesed. Üldse - linn on uuemal ajal väga ilusti korda tehtud. Skandaalne linnapea Aivars Lembergas on sinna kõvasti raha sisse tagunud. Külastage!

2020-05-12

Mälestusi koroonast III: aprill

Hakkabki juba meelest ära minema, mis toimus aprillikuus. Õnneks tegin jooksvalt märkmeid. Sealt loen, et pärast 2nädalast isolatsiooni läksin esimest korda õue 29. märtsil. Sellest ajast saati käisin iga päev Jaansoni rajal jalutamas. Iga ilmaga, aga aprillikuu on ju teatavasti tujukas. Jõe ääres oli enamasti tuuline.
Mul  oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt  vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin).  Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.

 Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada.  Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.
Lugesin läbi ka mõned raamatud.

Poes ma ise ei  käinud. Tütar  tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.

Kui 6 nädalat  eriolukorda sai täis, läksin ise poodi.  Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.

1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*

(NB! Lubja siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)


Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)



Lubja tänav aprillis 2020



2020-05-11

Mälestusi koroonast II: Saaremaa

Meil oli väike kursus. Viimastel aastatel oleme hakanud rohkem kokku hoidma ja üksteise käekäigu vastu huvi tundma. Aasta tagasi olime koos Tartus ülikooli juubelil. Sellest aasta varem oli kursuse kokkutulek, kust puudusid ainult 2 ja needki mõjuvatel põhjustel.  Muidugi on ka meil kaotusi.
Meil on kursuse list, kus kirjutame oma elust ja anname aru/nõu. Jagame muljeid ja nüüd kriisi ajal ka igasuguseid soovitusi. Ja muidugi julgustame üksteist. Sellest oli algul ikka palju abi.

Meie kursusel õppis saarlane Aili, kes elab Kuressaares.
Kui Saaremaal  koroonapaanika puhkes, siis muretsesime, kuidas Ailil läheb ja kas ta on ikka endiselt negatiivne. Me keelasime tal korterist väljuda, kirjutasime ja helistasime iga päev, et olukorda kontrollida. Mure oli seda suurem, et üks tema sugulane sai haigla õenduses viiruse (hiljem sai õnneks terveks!).
Aili istus samuti karantiinis 14 päeva, nagu valitsus ette nägi. Siis hakkas tasapisi ja salaja väljas käima. Hommikul varavalges sõitis autoga äärelinna ja tegi kergliiklusteel 10 000 sammu.  Pärast seda tuli koju kohvi jooma.
Siinkohal lisan veel fakti, et meie kursusel oli ka Anna, keda kutsuti siis ja ka edaspidi Läti Annaks.
Me teame kõik, et lätlased on koroonaga võitlemisel eestlastest palju edukamad olnud.
Anna kirjutas  Läti juhtivas ajalehes ühe kursuse ehk meie näitel, kuidas eestlased täidavad valitsuse ja kriisikomisjoni soovitusi ja korraldusi.

Lehe link on siin.

Kes oskab läti keelt, see saab aru, mis siin kirjas. Või kasutab google translate`i abi.
Pealkiri on "Aili, ära mine isegi välja!" See oli Läti meedias üks esimesi ja põhjalikumaid pandeemiakäsitlusi, keskendudes just Saaremaalt alguse saanud puhangule.

Nüüd on kõik oma urgu tagasi tõmbunud, kuniks miski jälle meie kui riskirühma turvatunnet kõigutama hakkab.
Oleme arutanud, et vaatamata sellele, et koroonaga(ja surmaga) meid hirmutatakse, oleme kindlustatuim  grupp ühiskonnas. Meid ei ähvarda koondamine, vallandamine, pankrot ega võlavanglasse sattumine. Pole meil ka enam väikseid lapsi, kellega koos koduõppes olla. Kuldne elu! Kahjuks oleme aga ka enim ohustatud.


Ailiga  populaarse atraktsiooni juures Kuressaares septembris 2019

Kimbuke kursusekaaslasi  Tartu ülikooli aulas 19. mail 2019

...järgneb

2020-05-09

Mälestusi koroonast I: karantiin

12. märtsil oli mu sünnipäev. Tütar kinkis Tõnis Niinemetsa etendusele pileti, et ehk saab  suutäie naerda. Ootasin tütart kontserdisaali fuajees ja olin närvis, et ei tule ega tule. Juba vilgutati tulesid. Helistasin.
 -" Kohe hakkab peale! Kus sa oled?"
 -"Ma ootan sind. Peab juba saali minema!"
Natuke seletamist, mille peale selgus, et tütar ootab mind teatris (etendus toimus kontserdimajas). Kes teab, see teab, et need on eraldi kohad.
See oli selle õhtu kõige parem nali.
Jõudsime viimasel minutil oma kohale esimeses reas.
Ilm oli väga sant. Tuul ja vihm laamendasid, auto oli ka nii kaugele pargitud.

See oli nüüd eellugu.

Kodus tagasi, panin kohe teleka mängima. Mingi häirekell juba tiksus kuklas, et esineb nakkusjuhtumeid. (Esimese koroonasurmani oli jäänud veel 2 nädalat.)  Samal õhtul teatas Jüri Ratas surmtõsise näoga, et reedest, 13. märtsist pannakse kõik kohad kinni ja edasi tuleb kodus püsida. Eriti ohtlik on viirus vanuritele. Ma just sain aasta vanemaks!  Järgmisel hommikul oli mul nohu, kurguvalu ja hääl ära. Läksin kohe hulluks. Koroona! Kindlapeale istus mu kõrval või taga mõni nakatanu, kes levitas viirust. Hiljem hakati rääkima superlevitajatest, kel endal sümptomeid pole. Siis ma õnneks seda ei teadnud.
Nii ma jäin koju karantiini nagu tuhanded teisedki. Ajasin ilmselt kõik närvi oma koroonahirmuga. Kui tütar tõi süüa, siis rääkisin temaga magamistoast, et 2 m distantsi oleks.
Nii möödusid esimesed 2 nädalat. Ei olnud eriti tore. Uni muutus katkendlikuks, unenäod "tähenduslikuks". Paar korda päevas haaras mind ärevus. Uudised koosnesid eranditult koroonast. Enam ei mäletagi, mis enne seda oli päevakorras. Vist pensioni II sammas.
Head oli ka  - hakkasin väga hästi toituma. Mõtlesin välja nädalamenüü, et oleks ikka mitmekesine. Nüüd olen hädas paari-kolme juurdetulnud kiloga.
Kui 2 nädala möödudes selgus, et mul ikka pole koroonat, tulin isolatsioonist välja. Jalutasin, jalutasin. Liikusin, liikusin. Igasuguse ilmaga. Terve Jaansoni rada ja jõeäärsed tänavad on nüüd minu jalajälgi täis.

Õppisin Pärnu kohta nii mõndagi. Nii avastasin vana ja hüljatud, punasest tellisest haigla, mille vastas seisab peaaegu sama uhke mahajäetud vangla. Miks need majad maha jäeti ja miks pole neist midagi saanud?  Haigla juures on kasutuses ainult torniga kabel, mille kohta oli sügisel uudis, et keegi pätt süütas selle põlema ja toimus laibarüvetus. Nüüdseks on kõik jälle nagu uus.
Vandaalid on palju vaeva näinud, et haigla kõik aknad sisse visata ja muid sigadusi teha, aga ikka on vanal üle 100 aastasel majal mingi kummaline võlu. Vana haigla sai kuulsaks metanoolitragöödia aegu 2001. aasta sügisel. Siis hukkus 68 inimest, üle 40 jäi invaliidiks.  Paljud ellujäänud jõid ennast hiljem ikka surnuks.

 Pärnu haigla täies hiilguses (avatud 1910, maha jäetud 2005)

 Vandaalid on juba kõvasti lõhkunud. Esiuks on kinni löödud, et majja ei pääseks

 Haigla vastas on vana vangla, mis nii lummavalt ei mõju kui haigla

Vaade haiglale õue poolt, otse ees on hiljem ehitatud osa, kus oli sünnitusosakond. Mõned mu tuttavad on seal veel sel sajandil sünnitanud oma lapsed.

Fotod võetud internetist

...järgneb