Mälestusi koroonast III: aprill

Hakkabki juba meelest ära minema, mis toimus aprillikuus. Õnneks tegin jooksvalt märkmeid. Sealt loen, et pärast 2nädalast isolatsiooni läksin esimest korda õue 29. märtsil. Sellest ajast saati käisin iga päev Jaansoni rajal jalutamas. Iga ilmaga, aga aprillikuu on ju teatavasti tujukas. Jõe ääres oli enamasti tuuline.
Mul  oli 2 erinevat marsruuti. (Lähenesin jõele ja Jaansoni rajale tinglikus keskpunktis.)
Üks - keerasin paremale kuni Papiniidu sillani ja siis variatsioonidega tagasi. Selle marsruudi boonuseks olid väikesed männitukad, kus oli linnulaulu kuulda.
Teine- vasakule kuni kesklinna sillani, tagasi mööda väikseid ja vaikseid tänavaid, kus oli tavaliselt  vähe inimesi. Sellel teekonnal ma avastasingi Pärnu vana haigla ja vangla (vt karantiin).  Vahel juhtusin kalameeste peale, kes müüsid värskeid räimi.

 Üldiselt oli jõe ääres tore jalutada.  Ajapikku hakkas rohkem rahvast välja tulema, eriti nädalavahetustel. Põhilised jalutajad olid vanemad inimesed koos koeraga või ilma ja emmed koos 1 või mitme lapsega või lapsevankriga. Hiljem lisandusid jooksjad ja jalgratturid. Viimased kimasid hääletult, vaata, et alla ei jää!
Selle aasta aprill ilmselt jääbki mällu kui 4 nädalat ühetaolist elu, kus üks päev ei erine teisest.
Kujunes omamoodi rutiin. Hommikul magasin nii kaua, kui magasin. Siis järgnes pikk kohvijoomine ja uudiste kuulamine. Pärast briifingut läksin jalutama. Siis tegin lõunat ja õhtul vaatasin telekat... valikuta.
Vaatasin seda, mida näidati. Midagi uut ju ei olnud. Mõned head filmid siiski olid.
Lugesin läbi ka mõned raamatud.

Poes ma ise ei  käinud. Tütar  tõi nädalas korra vajaliku tavaari mulle koju. Ma pole kunagi nii läbimõeldult toitunud.

Kui 6 nädalat  eriolukorda sai täis, läksin ise poodi.  Meie kandis avati taas SELVER, mis oli kuu aega remondis. Enamasti käin siiski Tiina Konsumis(COOP), mis on üle õue. See on väike pood, aga kõik hädavajalik olemas.
Elu on imelik. Kummaline on, et iga asjaga võib harjuda. Ainult hirmuga mu meelest mitte. Ma tardusin isegi siis, kui sattusin trepikojas kokku võõra inimesega. Olen oma loomult ülemuretseja ja paniköör.
Õnneks on vähemaks jäänud neid inimesi, kes prõõkavad: ei karda midagi, tuleb, mis tuleb.

1. mail läksin esimest korda üle 7 nädala Lupja.*

(NB! Lubja siin ja edaspidi tähendab minu tütre pere kodu Pärnu Ülejõel)

Meie Jossu vaatab, kuidas jõgi voolab (aprill 2020)

Lubja tänav aprillis 2020

Mälestusi koroonast II: Saaremaa

Meil oli väike kursus. Viimastel aastatel oleme hakanud rohkem kokku hoidma ja üksteise käekäigu vastu huvi tundma. Aasta tagasi olime koos Tartus ülikooli juubelil. Sellest aasta varem oli kursuse kokkutulek, kust puudusid ainult 2 ja needki mõjuvatel põhjustel.  Muidugi on ka meil kaotusi.
Meil on kursuse list, kus kirjutame oma elust ja anname aru/nõu. Jagame muljeid ja nüüd kriisi ajal ka igasuguseid soovitusi. Ja muidugi julgustame üksteist. Sellest oli algul ikka palju abi.

Meie kursusel õppis saarlane Aili, kes elab Kuressaares.
Kui Saaremaal  koroonapaanika puhkes, siis muretsesime, kuidas Ailil läheb ja kas ta on ikka endiselt negatiivne. Me keelasime tal korterist väljuda, kirjutasime ja helistasime iga päev, et olukorda kontrollida. Mure oli seda suurem, et üks tema sugulane sai haigla õenduses viiruse (hiljem sai õnneks terveks!).
Aili istus samuti karantiinis 14 päeva, nagu valitsus ette nägi. Siis hakkas tasapisi ja salaja väljas käima. Hommikul varavalges sõitis autoga äärelinna ja tegi kergliiklusteel 10 000 sammu.  Pärast seda tuli koju kohvi jooma.
Siinkohal lisan veel fakti, et meie kursusel oli ka Anna, keda kutsuti siis ja ka edaspidi Läti Annaks.
Me teame kõik, et lätlased on koroonaga võitlemisel eestlastest palju edukamad olnud.
Anna kirjutas  Läti juhtivas ajalehes ühe kursuse ehk meie näitel, kuidas eestlased täidavad valitsuse ja kriisikomisjoni soovitusi ja korraldusi.

Lehe link on siin.

Kes oskab läti keelt, see saab aru, mis siin kirjas. Või kasutab google translate`i abi.

Pealkiri on "Aili, ära mine isegi välja!" See oli Läti meedias üks esimesi ja põhjalikumaid pandeemiakäsitlusi, keskendudes just Saaremaalt alguse saanud puhangule.

Nüüd on kõik oma urgu tagasi tõmbunud, kuniks miski jälle meie kui riskirühma turvatunnet kõigutama hakkab.
Oleme arutanud, et vaatamata sellele, et koroonaga(ja surmaga) meid hirmutatakse, oleme kindlustatuim  grupp ühiskonnas. Meid ei ähvarda koondamine, vallandamine, pankrot ega võlavanglasse sattumine. Pole meil ka enam väikseid lapsi, kellega koos koduõppes olla. Kuldne elu! Kahjuks oleme aga ka enim ohustatud.

Ailiga  populaarse atraktsiooni juures Kuressaares septembris 2019

Kimbuke kursusekaaslasi  Tartu ülikooli aulas 19. mail 2019

...järgneb

Mälestusi koroonast I: karantiin

12. märtsil oli mu sünnipäev. Tütar kinkis Tõnis Niinemetsa etendusele pileti, et ehk saab  suutäie naerda. Ootasin tütart kontserdisaali fuajees ja olin närvis, et ei tule ega tule. Juba vilgutati tulesid. Helistasin.
 -" Kohe hakkab peale! Kus sa oled?"
 -"Ma ootan sind. Peab juba saali minema!"
Natuke seletamist, mille peale selgus, et tütar ootab mind teatris (etendus toimus kontserdimajas). Kes teab, see teab, et need on eraldi kohad.
See oli selle õhtu kõige parem nali.
Jõudsime viimasel minutil oma kohale esimeses reas.
Ilm oli väga sant. Tuul ja vihm laamendasid, auto oli ka nii kaugele pargitud.

See oli nüüd eellugu.

Kodus tagasi, panin kohe teleka mängima. Mingi häirekell juba tiksus kuklas, et esineb nakkusjuhtumeid. (Esimese koroonasurmani oli jäänud veel 2 nädalat.)  Samal õhtul teatas Jüri Ratas surmtõsise näoga, et reedest, 13. märtsist pannakse kõik kohad kinni ja edasi tuleb kodus püsida. Eriti ohtlik on viirus vanuritele. Ma just sain aasta vanemaks!  Järgmisel hommikul oli mul nohu, kurguvalu ja hääl ära. Läksin kohe hulluks. Koroona! Kindlapeale istus mu kõrval või taga mõni nakatanu, kes levitas viirust. Hiljem hakati rääkima superlevitajatest, kel endal sümptomeid pole. Siis ma õnneks seda ei teadnud.
Nii ma jäin koju karantiini nagu tuhanded teisedki. Ajasin ilmselt kõik närvi oma koroonahirmuga. Kui tütar tõi süüa, siis rääkisin temaga magamistoast, et 2 m distantsi oleks.
Nii möödusid esimesed 2 nädalat. Ei olnud eriti tore. Uni muutus katkendlikuks, unenäod "tähenduslikuks". Paar korda päevas haaras mind ärevus. Uudised koosnesid eranditult koroonast. Enam ei mäletagi, mis enne seda oli päevakorras. Vist pensioni II sammas.
Head oli ka  - hakkasin väga hästi toituma. Mõtlesin välja nädalamenüü, et oleks ikka mitmekesine. Nüüd olen hädas paari-kolme juurdetulnud kiloga.
Kui 2 nädala möödudes selgus, et mul ikka pole koroonat, tulin isolatsioonist välja. Jalutasin, jalutasin. Liikusin, liikusin. Igasuguse ilmaga. Terve Jaansoni rada ja jõeäärsed tänavad on nüüd minu jalajälgi täis.

Õppisin Pärnu kohta nii mõndagi. Nii avastasin vana ja hüljatud, punasest tellisest haigla, mille vastas seisab peaaegu sama uhke mahajäetud vangla. Miks need majad maha jäeti ja miks pole neist midagi saanud?  Haigla juures on kasutuses ainult torniga kabel, mille kohta oli sügisel uudis, et keegi pätt süütas selle põlema ja toimus laibarüvetus. Nüüdseks on kõik jälle nagu uus.
Vandaalid on palju vaeva näinud, et haigla kõik aknad sisse visata ja muid sigadusi teha, aga ikka on vanal üle 100 aastasel majal mingi kummaline võlu. Vana haigla sai kuulsaks metanoolitragöödia aegu 2001. aasta sügisel. Siis hukkus 68 inimest, üle 40 jäi invaliidiks.  Paljud ellujäänud jõid ennast hiljem ikka surnuks.

 Pärnu haigla täies hiilguses (avatud 1910, maha jäetud 2005)

 Vandaalid on juba kõvasti lõhkunud. Esiuks on kinni löödud, et majja ei pääseks

 Haigla vastas on vana vangla, mis nii lummavalt ei mõju kui haigla

Vaade haiglale õue poolt, otse ees on hiljem ehitatud osa, kus oli sünnitusosakond. Mõned mu tuttavad on seal veel sel sajandil sünnitanud oma lapsed.

Fotod võetud internetist

...järgneb