2007-06-30

Ka mul on kiiksud

Sain Tiiu käest kiiksuteatepulga. Ka mul on kiiksud! Ja mitte vähe.
  1. Ma ei saa toitu ära visata. Ma kas söön kõik ära ja lähen lõhki või korjan ülejäägid kokku ja viin oma tuttavale, kel on kanad (varem oli ka siga). Sinna lähevad ka kõik munakoored, leivaviilukad, kuivained, millel on putukad sees jne (see vist on mõistlik käitumine, mitte kiiks?)
  2. Ma koostan pidevalt nimekirju: tegemata ja tegemist vajavad tööd; asjad, mida pean ostma (mitte toit); asjad, mis võtan kaasa näiteks reisile; planeeritud ja planeerimata kulutused jne. Põhiline on, et saaks pärast nimekirjas asju maha tõmmata- tehtud!
  3. Kui ma kodust pikemaks ajaks lahkun, põen ma kohutavalt mõtte pärast, et jätsin triikraua sisse, unustasin kohvimasina/elektripliidi tööle, ei keeranud ust kinni. See on lausa paranoia, mitte enam kiiks. Olen ajapikku õppinud ennast teadlikult kontrollima, teen mõned muidu automaatsed liigutused range mõistuse kontrolli all läbi. Vahel tulen veel poole tee pealt tagasi, et üle kontrollida.
  4. Kui ma pean midagi kirjutama või mingi ettekande tegema, siis mõtlen selle peas läbi enne, kui magama jään. Kui kirjutan mingit teksti, siis korrigeerin seda lõpmatuseni. Isegi siis, kui tekst on juba esitatud, lähen selle juurde veel tagasi ja muudkui kohendan, kohendan...
  5. Ei viska asju(ka pabereid) ära, mõeldes, et neid läheb veel vaja. Et mitte lõpuks asjade/paberite sisse ära uppuda, teen äraviskamise talguid. Need on väga vabastavad.
Kiiksudest võiksid kirjutada kõik, kellel neid on, näiteks Epp. Huvitav oleks lugeda.

2007-06-29

Kui on vihmane suvepäev...

...siis ma löön aega surnuks blogisid lugedes. Aga ma ei saa ikka lahti tundest, et olen võõras selles seltskonnas. Et näiteks huvi tundes blogija isiku vastu, topin oma nina teise eraellu.
Muidugi saan ma aru, et blogi pidamine on igaühe vaba valik ja igaüks peab sellega arvestama, et ta on läbi selle "avalik". Enamasti ei blogita oma täisnime all, on varjunimed või hüüdnimed.
On muidugi küllalt neid, kes blogivad täiesti avatud kaartidega. Näiteks poliitikud või ajakirjanikud või üldse avalikud inimesed. Näiteks Inno ja Irja Tähismaa. Või noor muusik Mait Jüriado, minu kolleegi poeg.
Kui ma vahepeal arvasin, et blogimine on teatud mõttes meedia, siis olen hakanud selles ka kahtlema. Vähemasti paljud blogid on pigem ilukirjandus. Kui hiljuti tunti mitmes blogis muret, kuhu on jäänud Potsataja ja Marta, siis hakkasin samuti neid taga otsima. Kui nad tagasi tulid, lugesin terve õhtu nende blogi. Mõnus ja vaimukas lugemine.
Ühel õhtul olin Kessul "külas". Lõbus oli. Läksin nii, et vaatasin, kes Eppu kommenteerivad. Liigutav on blogiilmas kohtuda oma õpilasega, näiteks Elsaga.
Nüüd lugesin neid kiiksujutte. Sellest sain aru, et eksisteerivad teatud ketid. Potsataja kirjutas ühel päeval, et blogijad on kui ahvid, kes üksteist sügavad ja karvadest kirpe otsivad, et niiviisi meelehead valmistada. Et mida rohkem kaasblogija karvkatte eest hoolitsed, seda populaarsem oled.
Vat siis ma jälle mõtlesin, et kui harva siiski võõrasse blogisse oma arvamust kirjutatakse. Kindlasti on erandeid, sest näiteks Epu Ameerika-blogil oli ikka ülipalju kommenteerijaid.
Blogi pidamine ja ka nende lugemine on üks viis aega veeta. Sellest võib saada ja saabki omamoodi sõltuvus.
Kas igasugused jututoad on ikka veel populaarsed? Nendes pole ma kunagi käinud.
Mis saab nendest blogidest, kõikidest maailma blogidest, näiteks 100 aasta pärast või 50 aasta pärast või ka 10 aasta pärast? Vahet ju pole. Virtuaalmaailm on hoomamatu.
Ühel päeval lugesin, et internet võib kokku kukkuda või ära surra.(Võib-olla kuulub see samasse rubriiki, et ükskord tuleb maailma lõpp?) Minu jaoks on see liiga tehniline probleem, aga kindlasti on paber (raamat) oma vastupidavust ajas rohkem tõestanud.
Ses mõttes tegid Epp ja Daki õigesti, kui oma blogid(või osa sellest) välja andsid.

Vihmase ilmaga on mõnus võõrastes eludes nähtamatuna külas käia ja siis oma kodukootud mõtteid mõelda.

2007-06-26

Maasikateol

Sel aastal valmisid maasikad kaks nädalat varem kui eelmisel. Ostsin viis kilo niisama söömiseks ja ülejäänu külmkappi panemiseks.
Kõige ilusamad pistsin suhu. Isu sai varsti täis. Ülejäänud purustasin kerge suhkruga ära ja panin sügavkülma. Sealt leidsin veel mulluseid maasikaid ja mustikaid.
Läbikülmunud ja siis uuesti sulatatud marjad pole ikka pooltki nii head kui värsked. Ei maitset ega lõhna suudeta pikemat aega säilitada.
Lugesin kusagilt, et tsivilisatsiooni arengus (no ütleme toiduainete tööstuses) oli tohutu hüpe see, kui leiutati sügavkülmutamise viis toidu kauemaks säilitamiseks. Võib-olla oli see sama tähtis hüpe, kui see, et toitu hakati läbi keetma ja küpsetama ehk siis lakati üksnes toorest liha söömast. No ei tea.
Samas meenub mulle jälle loetust, et üks "hüpe" oli see, kui tomateid ja muid pika valmimisajaga köögivilju hakati kasvatama kasvuhoones ehk siis loodi kunstlikult paremad tingimused teatud taimede kasvuks. Kuigi tänapäeval saab kõike osta poest aasta läbi, ootan ikka alati omamaiseid tomateid ja kurke.
Mulle meeldib käia turul ja osta tuututäie marju toredatelt eesti maainimestelt ja need sealsamas kinni pista.

2007-06-24

Üks lõpmata hea ja armas film

Vaatasin täna ETVst "Suve". Vist vähemalt 30. korda!! Kui arvestada, et film valmis 1976. aastal, siis on see arv vägagi tõenäoline.
See on üks paremaid eesti filme. Ta on täiesti vaba ballastist, venitamisest ja hämaras toas olemist oli ka hästi vähe.
Kuna sisu oli ju teada ja tekst peas, siis keskendusin näitlejate mängule. Mulle meeldis vanem generatsioon(nüüdseks paljud juba surnud).
Väga hea on Kaarel Karm. Tema osatäitmine on nii meisterlik, tema Apteeker vapustavalt terviklik. See, kuidas ta pommis peaga filosofeeris ja lõpuks elutõeni jõudis:" Noored, ärge kartke elu! Ikka edasi üle hädade ja ohtude Inimliku Kõrguse poole!"
Või siis Julk-Jüri Endel Ani kehastuses. Missugused puhmas brežnevi kulmud ja nende all vilkad silmad! Tootsi ema ja isa oma lihtsameelsuses ja otsekohesuses (Jüri Järvet ja Herta Helviste) mõjusid ka liigutavalt.
Seekord häiris mind Ervin Abeli "kokutamine", ehkki stseen, kus Jorh pärast paljaksvarastamist saab isa käest tutaka ja ema käest koogelmoogelit, on terve filmi naljakaim. Üldse on geniaalselt kokku pandud Kiire sõit Venemaale ja sealt tagasi, ja siis veel see "ukraadeno". Tootsi rahalaenamine Tõnissonilt on samuti hullult hea. Ja see "õieti põlegi teist", kui raha samal ajal püksivärvli vahel punnitab.
Ja kui vaimukad detailid! Eriti meeldis mulle kirikustseen, kus Tootsi tähelepanu pidevalt hajus, pilk eksles naljakatel krutsifiksidel ja "jah" tuli valel ajal. Tsitaadid "Kevadest" olid ka omal kohal.
Toots on aga liiga ilus ja liiga vähe isikupärane (kes see ütleb, et mehel peavad lokid olema!?). Kiir on palju parem. Tõnisson on väga koloriitne kuju, samuti Teele.
Stsenaarium (Paul-Eerik Rummo) ja muusika (Veljo Tormis) on samuti õnnestunud.
Ja kõige lõpuks väidan, et Arvo Kruusement on Eesti kõigi aegade parimate filmide (ma loen siia alla ka "Kevade") looja.

Muusikapäevad selleks korraks lõppenud

Eile said läbi heliloojatele Kappidele pühendatud muusikapäevad, järjekorras 10ndad. Mina käisin 6 kontserdil. Seekord ei läinudki rappa ja ka Lõhavere linnamäele.
Kodukoha patrioodina on mul hea meel, et rahvast jagus igale poole. Esimeste aastate publiku vähesus oli ikka väga piinlik. Eile ütles Aarne Saluveer, et tal oli meeldiv siin olla, sest publik on koolitatud ja koht sisse söödetud.
Väga uhked olid ikka gümnaasiumi võimlas toimunud kontserdid - ERSO ja Olav Ehala laulud.
Arvan, et korraldajad võivad rahul olla nagu kõik tõsise muusika sõbradki.

2007-06-23

Puhkus ja puhkamine


Vähemalt kaks kuud ei vaata ma kooli poolegi.
No olgu, võib-olla augusti keskel hakkan muretsema ja koledaid unenägusid nägema.

Suveks on palju plaane ja mõtteid. Tavaliselt kõik ei täitu, aga on asju, mis juhtuvad nagunii. Näiteks sünnivad meie suguvõssa lapsukesed.

Eestimaal tahan ringi käia - mööda sugulasi ja sõpru. Hoidke alt!
Lugeda tahan. Niisama vedelda ja telekat vahtida, kuigi suvel vist näidatakse ainult kordusi.
Asju tahan sorteerida ja mittevajalikku minema visata.
Blogi kirjutada? Võib-olla teen pausi...

Esialgu on tunne, et aega on küll - on, mida raisata. Talvel saab rabelda ülearugi.

Ilusat suve!

2007-06-22

Pööripäev, suvine

Eile saabus suvi. Märkamatult.Tegelikult algab emotsionaalne suvi palju varem - minu jaoks siis, kui kõik kevadised lilled, puud ja põõsad on ära õitsenud. Viimased on jasmiinid. Pärast neid ongi suvi käes.

Täna on paljudes koolides lõpuaktused. Minu vennapoeg Aap lõpetab täna Jakobsoni-kooli. Palju õnne talle eluteele!

Minul on oma ettekujutus õnnelikemaist aegadest inimese elus.
Arvan, et kõige õnnelikum ongi gümnaasiumi lõpupäev, sest siis on noor inimene kõige targem ja kõige suuremate ootustega. Ütelge mulle mõni, kes ei arvaks sel ajal, et saatusel on tema jaoks varuks ainult head plaanid. Lähen sinna, õpin seda, teen nii, olen noor ja õnnelik. No ilusaid aegu tuleb edaspidigi, aga mitte nii ilusaid.

Mäletan, kui mu tütar lõpetas keskkooli ja läks ülikooli sisseastumiseksamitele (oli riigieksamite-eelne aeg). Vaatasin rõdult talle järele, kui ta bussi peale ruttas. Nutt tuli peale ja õnnelik olin ka, tema pärast. Ma ju teadsin seda, et see on kõige õnnelikum aeg tema elus. Ma pole küsinudki, kas ta mäletab veel seda hommikut.

Suvi on ametlikult ees, aga ma aiman, et ilusam aeg on tegelikult seljataga.

2007-06-20

Muusikat taevani ehk taevane muusika

Tegelikult on Suure-Jaanis teine kirik ka - vene ehk õigeusu kirik. Mina seda tegutsevana ei mäleta. Selle kohta, et ta juba aastakümneid seisab jumalast hüljatuna, on ta veel kaunis kobe. Väljanägemiselt väga armas- väike ja kodune, punasest tellisest.
Igatahes 4-5 aastat tagasi leiti see väga hea kontserdipaik olevat. Ja rahvast on sinna murdu tulnud, siiski on nad kõik ära mahtunud.

Eile laulis kirikus Peterburi kloostrikiriku koor Optina Pustõn- seitse meest, igaüks tekitab häält erineval kõrgusel. Eriti vahvad olid kontratenor Dmitri Popov ja basso profundo Mihhail Antonov. Kavas oli vana kirikumuusika, aga ka Andres Uibo antifoonid (loen kavast).
Kui rahvas oli juba täiesti pöördes, laulsid poisid "Volga, Volga - matj radnaja" ja "Õhtud Moskva lähistel".

Südaööl, kui kontsert lõppes, nägi just järgmist pilti(vaata kõrval).
Korraldajad rääkisid, et kuulajaid oli olnud üle 400. Paistab, et see on meie linna jaoks optimaalne publikuarv.

Muusikapäevad on alles poole peal. Täna õhtul on Lõhavere linnamäel "Raua needmine"(RAM ja Metsatöllid) ja jaaniööl on Hüpassaares sookontsert.

Pilte muusikaüritustest võib vaadata ka Aili blogist.

2007-06-17

Lõunatund Arturi Juures


Üks mõnusamaid kontserdipaiku on Arturi Juures.
Vanast jahuveskist ja elektrijaamast ehitatud lokaal sai oma nime Artur Kapi järgi ja ristiisa olevat Urmas Sisask. Populaarne toidu- ja peokoht on asendamatu eriti suvel ja iseäranis muusikapäevade ajal.
Ärimees ja linnapea Rein Valdmaa, kes selle koha ehitas, oli ise suur muusikafestivali initsiaatoreid. Kahjuks suri ta parimas meheeas infarkti.
Lokaali mahub heal juhul 30 inimest, aga õues on ruumi piisavalt. Sinna on ehitatud ka väike lava ja oja kaldale pingid publiku jaoks. Üle vuliseva oja viib sillake, vees õitsevad valged vesiroosid ja paterdavad pardimammid oma poegadega. Idüll missugune!

Sissekäigu juures seisab vana Artur ise, kepp käes ja piip peos. Eemal mängib Vanemuine kannelt.

Muusikapäevade ajal on Arturi juures lõunatunnid, kus muusika kõrvale räägitakse juttu ja vastatakse küsimustele.
Täna oli seal külaliseks Olav Ehala, kes rääkis oma filmimuusikast ja näitas "pilti" kah ehk siis katkendeid oma filmidest. Mõnus mees, haakus hästi rahvaga. Keegi ei tahtnud ära minnagi.

Õhtul on aga kontsert "Olav Ehala kaunimad laulud", kus astuvad üles Kiigelaulukuuik ja Linnateatri laulvad näitlejad Hele Kõre, Evelin Pang, Andero Ermel ja Priit Võigemast.

2007-06-16

Dirigent ja solist

ERSOt juhatas Paul Mägi ja solist klaveril oli Peep Lassmann
Posted by Picasa

ERSO

ERSO kontsert kooli võimlas. Muusikapäevade patroon on Arnold Rüütel, kes oli kohal koos abikaasa Ingrid Rüütliga.
Posted by Picasa

Kontratenor

R. Valdmaa hauaplatsil laulis kontratenor Ka Bo Chan Hongkongist
Posted by Picasa

9. klassi lõpetamine

Pika sammuga 9. klasside lõpuaktusele.
Posted by Picasa

Öökuninganna

14. juunil avanes Aili öökuningannal 10 õit korraga.
Posted by Picasa

Algasid muusikapäevad

Väikeses kohas ei juhtu väga palju suuri asju. Seepärast peab igast kinni võtma.
Täna algas Suure-Jaanis 10. muusikafestival, pühendatud heliloojatele Kappidele, aga mitte ainult. Siia tulevad meelsasti suured ja kuulsad muusikud. See on suve tippsündmus.

Täna õhtul esineb gümnaasiumi uues võimlas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester(juhatab Paul Mägi, solist Peep Lassmann). Kavas Artur, Villem ja Eugen Kapp ja Edvard Grieg.
Iga päev on vähemalt kolm erinevat kontserti, ära on kasutatud kõik mõeldavad kontserdipaigad. Neid on vähemalt 8-9.

Eriline tõmbenumber on igal aastal päikesetõusukontsert Hüpassaare rabas soosaarel. See on nii lummav- hämaruses koguneb aimamatu hulk rahvast rabas asuvale saarele, kus spetsiaalne soo-orkester kell 3 öösel alustab mängimist ja lõpetab siis, kui päike tõuseb (vaata fotot). Linnud hakkavad laulma, udu tõuseb üles, rahvas on vaikne ja vaoshoitud. See on põhjala kaunis ilu.

Mõnikord ma mõtlen: kuidas see võimalik on?

2007-06-15

Pildi lisamine, vol 1


Üks pilt õhulennul üle Suure-Jaani. Tegin palju tulutuid katseid, lõpuks sain pildi lisamisega hakkama. Muidugi ei tea, kas see ikka kõige optimaalsem viis oli. Aga tänaseks aitab.

Ilm keeras ära. Loodetavasti mitte kauaks.
Eestlaste ja ka inglaste kõige tüüpilisem small talk on ikka ilmast.
Puhkuseni on jäänud veel nädal aega. Elame üle!

Kuidas ma giidiks olin


Mind paluti giidiks olla ja ma leidsin, et ei sobi ära öelda. Grupp koosnes vene koolide eesti keele õpetajatest üle riigi, umbes 20 inimest.
Kummaline tunne oli. Enne seda õppisin natuke ka ajalugu.

Oli asju, mida ma õieti enne ei teadnudki või olin ära unustanud. Näiteks seda, et meie 700aastane kirik oli Liivi sõja järel täiesti lõhutud ja püsis sellisena paarkümmend aastat. Siis taastati.
Teist korda lõhuti see Põhjasõja ajal ja viidi ära suur osa kiriku varasid, õnneks üks mees päästis hõbeasjad. Siis suri see mees katku, aga enne sosistas, kuhu hõbeasjad peitis. Tubli mees oli.
1950. aasta 24. veebruaril viisid kaks koolipoissi sinimustvalge lipu kirikutorni. Terve päev püüti seda sealt maha võtta, aga ei saadud. Keegi ei julgenud üle 50 meetri torni tippu ronida. Lõpuks ikka vist saadi lipp kätte!?

Lembitu ausammast on õhku lastud kaks korda. Esimesel korral tehti seda räpakalt (1941.a. 19. juunil), nii et kohalikud meistrimehed taastasid selle enamvähem. Teist korda rünnati kuju 1950. aastal ja siis tehti seda juba põhjalikult. Uuesti taastati mälestussammas 1990. aasta jaanipäeval. Nii et siis 3 korda püstitatud monument!
Tänapäeval on vandaalid mitu korda Lembitu mõõga ära murdnud.
Suuremaid ja väiksemaid pätte on igal ajal leidunud.

2007-06-10

Hansalinn ja laulge kaasa



Eestimaa suvi on täie hooga alanud, kui igal päeval on sada üritust ja sa ei oska nende vahel valida. Meie külastasime hansalinna Viljandit.
Mida kõike tublid käsitöömeistrid pole valmis nikerdanud! Ja igaüks neist tahab oma kaupa ka müüa. Loomulik. Tarvitses sul korraks midagi uudistama jääda, kui tundsid kohustust ka osta. Mina ostsin sinise keraamikast rukkilille (kaelaehe), linasest mütsi ja koti.

Õhtul osalesime "Laulge kaasa" lindistusel Kirsimäel. Olen sellisel üritusel ennegi käinud, seega midagi üllatavat polnud. Reet Linna vehkles mitmel rindel ja rääkis vahetpidamata kõik oma jutud, ka eravestlused, mikrofoni. Karl Madis ja Karavan olid valinud rahvale suhteliselt võõrad laulud, nii et rahvas ei osanud kaasa laulda. Selle eest saime Priit Kuulbergi käest noomida.

Meie valisime istumise tagaritta, kuid läksime sellega alt. Taga seisis rahvamass, kes istuma ei mahtunud. Üks noorepoolne naine toksis mulle laulikuga pidevalt pähe ja käekotiga selga. Vaatasin paar korda taha, et sellega märku anda: ära nii tee! Siis mõtlesin, et ega ta meelega tee, ja et "oma rahvaga mul meeldib olla koos".

Kui tuli "Viljandi paadimees", üürgasid kõik täiest kõrist, nii et Kuulberg oli ka tõenäoliselt rahul. Linnapea Kalle Jents suutis samuti oma rahva südame soojaks laulda.

Ainus asi, mis mind tegelikult ärritas, oli joodikute rohkus. Üks ärapõlenud ja T-särgis mees tõusis püsti ja vehkis takti lüüa. Teine karjus kommentaare vahele ja keegi kolmas veeres varemetelt alla. Poolnokastanuid oli palju. Kui minu teha oleks, siis ma ei laseks selliseid rahvaüritusele kakerdama.

Õhtul sõime sugulaste juures kapsasuppi. Kena päev oli.

Epp ja Ameerika

Lugesin ühe hingetõmbega läbi Epu esikteose "Minu Ameerika". Mõnus lugemine. Tõsi, olin enamikku nendest lugudest varem Epu blogist lugenud, aga huvitav oli ikka. Naersin omaette, kui ta kirjeldas ekstreemseid juhtumisi (turvakontroll lennujaamades, lendude tühistamised ja sellega seotud ebamugavused, arsti juures käimised, mingi hullumeelne lugu tuletõrjerõdule kinnijäämisest ja MARTA!!!). Tundes nii Eppu kui Martat, ei jõua ära imestada(imetleda) seda ettevõtlikkust ja hulljulgust, milleta ei saaks küll sellistes situatsioonides hakkama.

Tunnen Eppu tema beebieast alates. Ta oli lapsena kaunis pöörane, teismelisena suur tegutseja, noorena andekas ja ambitsioonikas. Tema lemmiktegevus on olnud unistamine ja õhulosside ehitamine. Olen näinud ka tema halvemaid aegu, aga ta pole ennast kunagi lööduks tunnistanud.
Kadestamisväärt omadus!

Ligi kaks aastat tagasi sõitis Epp koos pooleteiseaastase Martaga üksi Eestisse, sest teda oli tabanud mingi identiteedikriis. Siin minu juures kolm nädalat elades otsis ta paaniliselt maja maale, kus ennast kokku korjata. Ta käis intervjueerimas oma elutarka vanaisa, kirjutas ümber oma teise vanaisa noorpõlvemälestusi. Siis ta rahunes ja sõitis tagasi Ameerikasse.

Ju ta ülejäänud elu möödubki kahe maailma vahel pendeldades. Ei saa ta kunagi lahti oma Eesti juurtest ega suuda ka loobuda elust Ameerikas. Esimene on kinni hinges ja teine lummab oma füüsilise mastaapsuse ja võimalusterohkusega.

Millal ta jõuab oma esimese tõelise romaanini? Usun, et selleks läheb veel aega. Küpsemist ei saa kunstlikult kiirendada, aga see tuleb. Lõppude lõpuks on ju Tammsaare meie sugulane!

2007-06-03

Kuidas ma aiamaal käisin


Olen kuulnud, et inimene peab iga päev vähemalt 2000 sammu käima, et füüsilises vormis püsida. Lugesin isegi ükskord sammud üle ja panin mõttes marsruudid paika.

Täna käisin aiamaal. Tegelikult ma enam aeda ei pea. Viimati tegime vist peenraid ja kasvuhoonet siis, kui Epp minu juures elas. Seega viis aastat tagasi.
Ega ma mingi eriline rohenäpp ole kunagi olnudki, aga kevadel tekib nostalgia - tuleb meelde, kui tore oli maad kaevata ja seemneid/taimi mulda panna. Lisaväärtusena sai värskes õhus olla ja kehale päikest võtta.

Miks ma enam aeda ei hari? Sellel on mitu põhjust. Esiteks polnudki see minu maa, vaid hoopis teise aiast üks osa. Teiseks puudub praktiline vajadus ise midagi kasvatada, kui poest ja turult saab kõike osta.
Minu isa istutatud õunapuud ja marjapõõsad kasvatavad saaki ikka. Keegi ei keela mul sealt osa saada, kuigi vanaperenaine on juba mitu aastat surnud. Tema tütar elab vist Tallinnas, kedagi liikumas küll ei näinud. Isegi kasse mitte, kes varem alati uudistama tulid.

Kurb pilt avanes: rohi rinnuni, vanad autovrakid, tormist murtud puud koristamata. Mis kasu on sellest, et seal on suhteliselt hästi säilinud vana taluhoone, kui puudub hoolas omanik? Hea, et seda pole veel rüüstatud või põlema pandud. (sülitan 3x üle õla)
Korjasin lilli - lupiine, pojenge ja karikakraid. Püsilillede peenar oli peaaegu kadunud. Piibelehti ei leidnud enam üldse. Rohi on need lämmatanud.
Lõpmata nukker tunne on hinges.

2007-06-02

Vastikud uudised

Lehti ei taha lugedagi, sest domineerivad ainult vastikud uudised.

- Õpilased jõid end täis ja läksid riigikokku lällama.
- Ühed teised püüdsid mao kinni, olles enne teda vigastanud, ja viisid kohvikusse, kus see paanikat külvas.
- Rongaisad ei hooli oma lastest, sebides endale invaliidsuse ja töötades nn mustalt.
- Riigikogu kavatseb taastada eripensioni seaduse (mille eest??).
- Riigikogu tahab kehtestada uue kuluhüvitiste seaduse, mille järgi ei pea nad enam kellelegi millestki aru andma.
- Vene meedia mustab endiselt Eestit, mõeldes välja igasuguseid valesid.
- Alaealised kihutavad mopeedidel, pannes ohtu nii enda kui kaaskodanike elu.
- Riigieksamid shokeerivad oma raskusega nii õpetajaid kui abituriente.
- Igapäevased: liikluses hukkus nii ja nii palju inimesi, HIV-positiivsete arv on nii ja nii palju kasvanud jne

VASTIK, VASTIK, VASTIK!

Mida head on vastu panna?

- Keskmist pensioni tõstetakse 200 krooni ümber. Hüpake rõõmust, pensionärid!
- Varsti läheb jälle soojemaks...loodetavasti.
- Suvi ja puhkus on ees!

2007-06-01

Ja ongi kevad läbi


Veel eile õhtul istusime Vanaõues ja sõime kala valge veini kõrvale. Ilm oli soe ja tuju hea. Hommikul ei uskunud oma silmi ja teisi meeli, kui aknast välja vaatasin. Tuul lõõtsub ja tahab pead otsast ära kiskuda.

Täna said lapsed, kel selleks õigus, suvevaheajale. Eksamid muidugi veel käivad. Kuidagi tühi on.
Õhtuks tulevad siia Epp, Justin ja Marta. Epp lubas mulle kinkida oma esikteose Ameerikamaast.
Katsun elamist kraamida, külalistetoa korda teha, tolmud võtta. Küll oleks vahel hädasti vaja koduabilist!

Maikuu möödus nii märkamatult, isegi sireliõnne polnud aega otsida. Jaanipäevani käin veel tööl, aga see on köki-möki põhitöö kõrval.