
Võitlesin unega, et mitte maha magada meie Getteri triumfi. Kuulasin vahepeal isegi Juure ja Kiviräha kommentaare, aga need olid nii lahjad, et pettusin sügavalt.
Kui hakati hindeid panema, siis esimese kümne järel oli selge, et ei tule sealt midagi - oodatud edu.
Reikop ei suutnud pettumust varjata ja kordas aina, et "see on uus süsteem, mis ei lase pingel kuni lõpuni langeda".
Ei mingit skoori, ei loodetud võitu!
Tõsi, pärastpoole Reikop enam ei öelnud, et fännide edetabelis on Eestil kõrge koht. Ju siis ei olnud...enam!
Võistlus on võistlus. Eurovisioon on ettearvamatu. Vaatamata igasugustele uuendustele, püsib põhimõte, et " omadele" anname palju punkte.
Kes olid siis meie "omad"?
Kõige rohkem pelgan seda, et tagantjärele targad hurjutavad kõiki - Sven Lõhmust, kes nii vale laulu kirjutas, Eesti Laulu žüriid ja valijaid, kes ei tundnud õiget laulu ära, Heidy Purgat, kes oma ninast kaugemale ei näe, ja lõpuks noorukesi esinejaid, kes kargasid laval nii ebaprofessionaalselt. Ja mis Ameerika!!!! Ja lilla kleit!??
Punkti paneb kindlasti Õel Kommenteerija, kes resümeerib: paras teile, mis te usute meediat!
Pärast pettumusterohket õhtut ja lühikeseks jäänud ööd vaatan aknast välja: ilm on nii pilves, kindlasti hakkab sadama. Homme on jälle esmaspäev...
Soome poiss oli tore. Kandis langevarjust tehtud pluusi ja muretses, mis saab maailmast.
Aga tema ka ei võitnud.
***
Lisatud. Ma lugesin kommentaare. Üllatavalt palju oli heatahtlikke. Getterit julgustatakse ja kiidetakse. Asi polegi ju selles, et Eesti sai vähe punkte, vaid hoopis selles, kas on ikka õige ootusi nii kõrgele kruvida, mis paneb esinejatele liiga suure vastutuse. Selles mõttes olid Urban Symphony ja Robin Juhkentali esinemised palju pingevabamad, et esimese puhul tuli edu meeldiva üllatusena ja teisel juhul ei oodatudki rohkemat. Nad on ju nii noored, mitte Kreisiraadio pässid, kel paks nahk.