Pildil kodulinna järv koos purskajaga.
****
Mul oli kolm päeva arvutiga mingi jama. Ei saanud lehekülgi vahetada, kohe tuli ette kast kirjadega, et "kui sul on nii, siis tee naa" ja "Try Again" :) Lõpuks läks asi nii käest ära, et turvalisuse (arvuti) huvides ei avanudki enam. Kohe jäi aega nii palju üle, et vaatasin telekat (Al Gore' i filmi kliimasoojenemisest) ja lugesin läbi mitme päeva lehed.
Arvuti on üks suur ajaröövel, mis siin kahelda!
Täna käisin moosimas meie IT- meest. See pole eriti lihtne, sest... esiteks - pole tal kunagi aega, teiseks - ei salli ta, et teda töö (!) juures segataks.
Üldiselt suhtleme temaga (töiselt) kirja teel. Kui on vaja paberi limiiti juurde, kirjuta kiri. Kui on e-kooliga segadusi, kirjuta kiri. Kui klassi arvuti läheb segi, kirjuta kiri.
Aga ta ikkagi tuli mulle koju. (Ma oskan mehi moosida!?) Vestlesime seltskondlikult. Esitasin talle küsimusi tema paljude harrastuste kohta (rääkis mõnuga ja näitas pilte ka!), uurisin tema venna käekäigu üle ( jutustas meelsasti ) jms
Muuhulgas sai arvuti korda. Hurraa!
Mis ma oleks muidu 1. mail teinud!!?
Eelmisel aastal kirjutasin sissekande. Mäletan, et olin Viljandis venna pere kodu/maja/ hoidmas, kuna nemad sõitsid in corpore Rootsi. Suur ärevus oli, sest keegi ei teadnud päris täpselt, kuidas need rahutused pronksmehe pärast lõpevad.
****
Ilmast kah. Paari sooja päeva jooksul on kõik teiseks läinud - meie maja hekk õitseb, kased on hele-helerohelised, võililled väljas... Hing on rahutu. Midagi tahaks, kuhugi tahaks!!
Liiga kiiresti läheb kõik mööda.
Eile lõppes hooaeg ujulas. Nüüd tuleb midagi asemele vaadata. Tegelikult on kepid juba ostetud, aga debüüt veel tegemata. Pean vist varahommikuti harjutamas käima!? Kuidas ma muidu 25. mail Lätimaale lähen!
Homme on 1. mai - töörahva püha. Ja veel taevaminemispüha, volbripäev, kevadpüha, kaduneljapäev ja VABA PÄEV nagunii.
Meil 2. maid vabaks ei antud.
2008-04-30
2008-04-27
Teeme ära!
Meie kortermajas hakati katust vahetama. Täna, pühapäeval, on brigaad peal ja töö käib mühinal.
Homsest algab väliskoridoride remont. Seepärast oli vaja trepikojad puhtaks teha. Minul oli trepimademel üks madal kapp remondiajast jäänud. Viisime selle koos naabrinaisega keldrisse. Trepialust koristasime ka. Seal oli igasugust jama - vana mahlaauruti, lille- ja supipotte, pudeleid, ühed botased (vanad), ajalehti, kilekotte, kingakarpe... (No mina küll neid sinna pole pannud!)
Kuulasin täna Vikerraadiost Margus Saare intervjuud Rainer Nõlvakuga, selle mehega, kes veab üritust "Teeme ära!". Austan selliseid mehi. Eestvedajaid peaks kätel kandma!
Kõik ühisaktsioonid õnnestuvad ainult tänu entusiastidele. Keegi peab palgi otsast kinni haarama!
Mina ei lähe 3. mail metsi prahist koristama, aga mitte sellepärast, et ma pole sinna oma sodi viinud, vaid sellepärast, et mul pole kampanjone, kellega koos minna. Pole eestvedajat.
Homsest algab väliskoridoride remont. Seepärast oli vaja trepikojad puhtaks teha. Minul oli trepimademel üks madal kapp remondiajast jäänud. Viisime selle koos naabrinaisega keldrisse. Trepialust koristasime ka. Seal oli igasugust jama - vana mahlaauruti, lille- ja supipotte, pudeleid, ühed botased (vanad), ajalehti, kilekotte, kingakarpe... (No mina küll neid sinna pole pannud!)
Kuulasin täna Vikerraadiost Margus Saare intervjuud Rainer Nõlvakuga, selle mehega, kes veab üritust "Teeme ära!". Austan selliseid mehi. Eestvedajaid peaks kätel kandma!
Kõik ühisaktsioonid õnnestuvad ainult tänu entusiastidele. Keegi peab palgi otsast kinni haarama!
Mina ei lähe 3. mail metsi prahist koristama, aga mitte sellepärast, et ma pole sinna oma sodi viinud, vaid sellepärast, et mul pole kampanjone, kellega koos minna. Pole eestvedajat.
2008-04-26
Sooritus või sooritatud?
Tore sõna - sooritama - tähendab tegema, toime panema, korda saatma, aga ka ära tegema, õiendama.
Sooritus võrdub sooritamine!?
Nii et täna oli esimese riigieksami sooritus, aga kas ka see sooritatud sai, selgub veidi enne jaanipäeva. Seniks unustame ära, elame rõõmsalt edasi, teeme uusi sooritusi.
Käin siin kiiresti teemad üle, võib-olla mõnda huvitab.
1. Võrdsete võimaluste Eesti
Pole kerge leida kontseptsiooni: kas Eesti on kõikidele võrdsete võimaluste maa või on see unistus "paremast Eestist"?
Pettumus nendele, kes Eesti teemale panustasid.
2. Mis viib elu edasi - kultuur või kapital?
Eeldab avarat pilku, sest vastus on: mõlemad (arvatavasti). Kuidas see ära tõestada, on küsimus.
3. Virtuaalsed inimsuhted
Mulle see meeldiks, sest võimaldab virtuaal- ja reaalelu üle mõtiskleda. Lennu kõige tublim kirjutas ainukesena sellel teemal.
4. Tänapäeva maailma hirmud
Esialgu ma kahvatasin, kui tundus, et keskkonnateemat polegi! Aga see ju on. Siia sai kõik globaalprobleemid sisse pikkida - näljahäda, energiakriis, terrorism, maailma lõpp, kliimasoojenemine jms Ja ka oma isiklikud hirmud, sest paljude jaoks ongi maailm MINA ISE.
5. Sport tähendab võitude hinda ja kaotuse kibedust
Spordi teemat alati ei ole, aga seda oodatakse. Väga traditsiooniline lähenemine, aga nutikamad oskasid võib-olla tuua siia erinevaid aspekte, näiteks ebaausad võidud (doping!) ja võidud iseenda üle (mis võistlusprotokollis on võib-olla kaotused).
6. "Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus." (Jaak Jõerüüt)
Raske teema, kuigi idee tasemel on ju selge: haridus on valgus, harimatus pimedus. Oskad sa siin piisavalt arutleda?
7. Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
Muidugi jääda iseendaks, aga päris üksiklasena oma suure egoga ka ei saa. Tuleb ikka koos teistega ka natuke ulguda?! Siia alla võis kirjutada igasuguseid mõtteid. Öeldagu ainult, et teemast mööda!! Meil valiti seda palju.
8. Kunst avab tee maailma mõistmisele
Miks ta siis ei ava, avab küll, aga maru tark peab olema, et osata tuua ilusaid näiteid erinevatest kunstiliikidest ja nende mõjust inimese mõttemaailmale. Võib-olla eliitkoolide õpilased oskavad seda?
9. "Sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid."(Vergilius)
Ometi on lahendatud ja lahendatakse igasuguseid erimeelsusi sõdade abil (isegi sõnasõjad!). Millised on alternatiivid? Istuda laua taha ja arutada asju, leida kompromisse. Näiteid!!!
10. Ajakirjandus peab ühiskonda parandama
Kuidas Eesti ajakirjandus on aidanud kaasa ühiskonna muutmisele/parandamisele?
Too 4-5 näidet koos analüüsiga!
-----
Vat sellised teemad olidki täna.
"Nii kerged teemad!" ütles saali koristaja pärast eksamit.
Hmm!!!???
------
Noh, blogijad, millise teema valisid (valiksid) Sina?
Sooritus võrdub sooritamine!?
Nii et täna oli esimese riigieksami sooritus, aga kas ka see sooritatud sai, selgub veidi enne jaanipäeva. Seniks unustame ära, elame rõõmsalt edasi, teeme uusi sooritusi.
Käin siin kiiresti teemad üle, võib-olla mõnda huvitab.
1. Võrdsete võimaluste Eesti
Pole kerge leida kontseptsiooni: kas Eesti on kõikidele võrdsete võimaluste maa või on see unistus "paremast Eestist"?
Pettumus nendele, kes Eesti teemale panustasid.
2. Mis viib elu edasi - kultuur või kapital?
Eeldab avarat pilku, sest vastus on: mõlemad (arvatavasti). Kuidas see ära tõestada, on küsimus.
3. Virtuaalsed inimsuhted
Mulle see meeldiks, sest võimaldab virtuaal- ja reaalelu üle mõtiskleda. Lennu kõige tublim kirjutas ainukesena sellel teemal.
4. Tänapäeva maailma hirmud
Esialgu ma kahvatasin, kui tundus, et keskkonnateemat polegi! Aga see ju on. Siia sai kõik globaalprobleemid sisse pikkida - näljahäda, energiakriis, terrorism, maailma lõpp, kliimasoojenemine jms Ja ka oma isiklikud hirmud, sest paljude jaoks ongi maailm MINA ISE.
5. Sport tähendab võitude hinda ja kaotuse kibedust
Spordi teemat alati ei ole, aga seda oodatakse. Väga traditsiooniline lähenemine, aga nutikamad oskasid võib-olla tuua siia erinevaid aspekte, näiteks ebaausad võidud (doping!) ja võidud iseenda üle (mis võistlusprotokollis on võib-olla kaotused).
6. "Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus." (Jaak Jõerüüt)
Raske teema, kuigi idee tasemel on ju selge: haridus on valgus, harimatus pimedus. Oskad sa siin piisavalt arutleda?
7. Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
Muidugi jääda iseendaks, aga päris üksiklasena oma suure egoga ka ei saa. Tuleb ikka koos teistega ka natuke ulguda?! Siia alla võis kirjutada igasuguseid mõtteid. Öeldagu ainult, et teemast mööda!! Meil valiti seda palju.
8. Kunst avab tee maailma mõistmisele
Miks ta siis ei ava, avab küll, aga maru tark peab olema, et osata tuua ilusaid näiteid erinevatest kunstiliikidest ja nende mõjust inimese mõttemaailmale. Võib-olla eliitkoolide õpilased oskavad seda?
9. "Sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid."(Vergilius)
Ometi on lahendatud ja lahendatakse igasuguseid erimeelsusi sõdade abil (isegi sõnasõjad!). Millised on alternatiivid? Istuda laua taha ja arutada asju, leida kompromisse. Näiteid!!!
10. Ajakirjandus peab ühiskonda parandama
Kuidas Eesti ajakirjandus on aidanud kaasa ühiskonna muutmisele/parandamisele?
Too 4-5 näidet koos analüüsiga!
-----
Vat sellised teemad olidki täna.
"Nii kerged teemad!" ütles saali koristaja pärast eksamit.
Hmm!!!???
------
Noh, blogijad, millise teema valisid (valiksid) Sina?
2008-04-25
2008-04-24
Märke ja endeid
* Eile kukkus niisama heast peast mu ilus flamingolill postamendilt alla. Mulda oli kogu vaip täis, aga lillel polnud häda midagi. Korjasin mulla potti tagasi (oli teine väga kuiv), kastsin tublisti läbi ja kohendasin taime. Panin tagasi oma kohale.
Öösel - polnud veel magama jäänudki - kuulsin kahtlast mütsu. Arvasin, et kass ajas midagi ümber/maha. Läksin vaatama - lill jälle kukkunud! Mulda jälle kõik kohad täis.
Ei hakanud öösel koristama. Lille jätsin ka põrandale - olgu siis, kui ta kõrgel olla ei taha.
Hommikul mõtlesin, et kas see on märk millestki - lill on ju mu oma laste poolt kingitud.
** Läksin tööle. Üks kole vares kraaksus kase otsas. Äkki tundsin, et midagi kukkus pähe! Nüüd sittus, mõtlesin. Kui lind pähe situb, tuleb mingi rahalaev, olen kuulnud. Tõmbasin ettevaatlikult kapuutsi peast, et uurin asja. Ei olnudki see. Hull lind oli mind hoopis puuoksaga visanud. Käras veel takkapihta.
Mul ei ole "Ebausu entsüklopeediat", et järele vaadata, mida need märgid kõik tähendavad.
Musta kassi pärast olen küll ringe sisse teinud (on meil siin üks vastasmajas).
Mina, kes ma igas asjas tagamõtet, sümboolikat ja märke näen, olen pehmelt öeldes ärevuses.
Öösel - polnud veel magama jäänudki - kuulsin kahtlast mütsu. Arvasin, et kass ajas midagi ümber/maha. Läksin vaatama - lill jälle kukkunud! Mulda jälle kõik kohad täis.
Ei hakanud öösel koristama. Lille jätsin ka põrandale - olgu siis, kui ta kõrgel olla ei taha.
Hommikul mõtlesin, et kas see on märk millestki - lill on ju mu oma laste poolt kingitud.
** Läksin tööle. Üks kole vares kraaksus kase otsas. Äkki tundsin, et midagi kukkus pähe! Nüüd sittus, mõtlesin. Kui lind pähe situb, tuleb mingi rahalaev, olen kuulnud. Tõmbasin ettevaatlikult kapuutsi peast, et uurin asja. Ei olnudki see. Hull lind oli mind hoopis puuoksaga visanud. Käras veel takkapihta.
Mul ei ole "Ebausu entsüklopeediat", et järele vaadata, mida need märgid kõik tähendavad.
Musta kassi pärast olen küll ringe sisse teinud (on meil siin üks vastasmajas).
Mina, kes ma igas asjas tagamõtet, sümboolikat ja märke näen, olen pehmelt öeldes ärevuses.
2008-04-22
Viimane
On sõnu, mis on nii paljutähenduslikud. Esimene ja viimane näiteks, keskmine ei kõla kuidagi.
Istun siin arvuti ees (või taga?), öö on käes, aga ma ei maga.
Homme on viimane koolikell. Kellele viimane? Mulle? Ma ju ei võta endale rohkem lapsi. Aitab.
Igasuguseid asju mõtlen.
Lugesin pikalt ühte blogi. Mulle meeldib algusest lugeda - see on põnev, kuidas üks blogi hakkab kujunema, kasvab suuremaks, leiab sõpru. Siis kaovad need kuhugi (oh neid virtuaalsõpru küll!), ütlemata isegi headaega, lihtsalt ükskord on viimane kommentaar ja kõik. Muidugi tulevad asemele uued.
See oli Tiia blogi. Ma olen tema poolt sellel võistlusel.
Ega ma sellest blogikonkursist hästi aru saa. Kuidas seal need võitjad välja tulevad, kui võrdseid nominente on NII palju? Igas kategoorias selgitatakse oma võitja? Aga kategooriad on ju nii ebavõrdsed. Tehakse veel mingi hääletusvoor? Mis osa on arvajatel?
Eks vaatame. Pole viitsinud ennast kurssi viia.
Millegipärast on inimene väga kurb öötundidel, kui ta ei maga ja on üksi majas.
Viimane kell (või isegi viimne) kõlab eriti halvasti...
Lauakell käib kiiremini kui tavaliselt. Kas tal on ka aega vähe?
Pilt siit.
2008-04-19
Ega nali pole naljaasi
Mulle Andrus Kivirähk üldiselt meeldib, õigemini tema looming ... nii palju, kui olen sellega tuttav. Tean neid, kes vastupidi arvavad. Igaühel omad eelistused.
Tütar kinkis mulle sünnipäevaks 6 CD-d "Rehepappi" - loeb Aarne Üksküla. Topelthea.
Kõike ma ka Kivirähkilt veel lugenud/näinud pole. Näiteks "Eesti matust" ja "Voldemari" tahaks, aga kus sa siit maalt pääsed - pikk tee minna ja pileteid raske saada. Ehk õnnestub kunagi.
Aastaid tagasi käisime Neeruti mägedes tema "Kalevipoega" vaatamas ja Ugalas "Helesinine vagun" kah nähtud.
Seevastu olen "Rehepappi" mitu korda lugenud ja isegi draamateatri laval näinud (teos on parem). Nüüd siis veel audioraamat.
"Rehepapp" on päris kõvasti kujundanud ümber meie rahvusteadvust. Enam ei julge rääkidagi eestlaste aususest ja töökusest... ja 700aastasest orjapõlvest. Kõik ilusamad omamüüdid on purustet.
Meie kohalik näitering tõi reedel lavale Kiviräha(või -rähu?) "Kuus monoloogi raha asjus". Monoloog on, mõistagi, nõudlik žanr, aga vahvasti tegid. Näitlejad kõik puha tuttavad inimesed. Noorim oli 9. klassi tüdruk, siis meie kooli huvijuht, üks lapsevanem ja siis veel kolleegi mees (lavastaja, ise mängis kolme osa).
(Siinkohal imestan remarki korras: kui hullult andekaid inimesi leidub asjaamastajate hulgas - igas loomingulises valdkonnas!!! Anded vedelevad maas... hea, kui keegi need üles korjab...)
Ega nalja pole kerge teha, teadagi.
Mõni asi ajas seal ikka hirmsasti naerma, aga saalitäis soliidseid vanemaid inimesi jälgis etendust surmtõsiselt, ma'i julgenudki siis väga turtsatada. Ootamatult haarati mind ka etendusse (ausõna, ei olnud kokku lepitud!!). Tegelane küsis, kas mul on talle raha anda. Mul polnud tekst peas, raputasin ainult pead.
Tegelikult oli 100 krooni kaasas küll...
.... Ega's Kivirähkki inimeste üle ainult ilgu! Igas monoloogis oli oma kurbtus ja tõsidus sees. Kas või selle naise loos, kelle mees ainult jõi ja siis purjus peaga raudteele magama jäi, nii et rong ta ribadeks sõitis. Naine nägi häda ja viletsust - toitis ennast ja lapsi pihlamarjade, jänesekapsaste ja saepurust küpsetatud leivaga. Jalanõude asemel kandis siniseid haiglasusse, poistel olid supipotid jalavarjudeks. Vaimutoiduks söödi raamatuid, leht lehe haaval, sest ega neidki volilt olnud...
Andrus Kivirähk on kunagi öelnud:" Eesti rahva häda on selles, et totakaid on kole palju."
Pole vist mõtet solvuda - ega ta mind ju ometi mõelnud??!!
2008-04-18
Veel üks nädal...
... ja siis, kallis blogija, tee endale vaba laupäev - tuleb riigikirjand !!!
Sul on aega kirjutamiseks 6 tundi.
Sul on valida 10 teema hulgast, aga kõik ei osutu Sulle jõukohaseks! Välista kohe need, millest Sa üle poole lk ei oskaks kirjutada.
Vali teema, mis on läbi nämmutatud
( kindla peale minek) või valdkonnast, mida kõige paremini tunned, või siis selline, mis oma sõnastuse tõttu võimaldab kirjutada millest tahes
( a la "Roni kõrgemale, näed kaugemale") .
Ära vaheta poole aja peal teemat! Kindel põrumine!
Kasulik, kui Sul on isiklikke elukogemusi (aga Sul ju on!) ja lugemus on ka selline ... üle keskmise.
Väga hea, kui Sa omad sügavaid huvisid/teadmisi/ mõnes valdkonnas (sport, kultuur, poliitika, loodus).
Suur pluss, kui Sa kirjutad ilma vigadeta ja koostad mõttelt ning vormilt terviklikke lauseid.
Ära lobise!
Ära targuta!
Ära jutusta teoseid või filme ümber!
Kui sissejuhatust ei oska, jäta see kõige lõpuks!
Kui mustand valmis, võid veidi kergemalt hingata. (Paus umbes 5 minutit, aga kohalt lahkuda ei tohi!)
Siis algab töö mustandi kallal. Loe see läbi vähemalt 5 korda, jälgides erinevaid aspekte - arutluse loogilisust, ülesehitust, õigekirja, stiili, sõnavalikut...
Ümberkirjutamiseks varu vähemalt 2 tundi, et tuleks parim võimalik käekiri (aga käekirjad on ju meil, blogijail, väga viletsad).
Ja veel!! Sa ei tohi oma kohalt lahkuda rohkem kui üks kord ihuvajaduste rahuldamiseks ja sedagi saatja valve all!
Sul on ainult üks õlekõrs ja see on ÕS. Naabri poole ära mitte piilugi!
Lõpuks- heida pilk oma valmis tööle ja esita see- rohkem Sa seda oma elus ei näe!!
Umbes 1,5 kuu pärast saad Sa teada, mitu % on Sinu tulemus.
NB! Öö enne kirjandit puhka ennast korralikult välja, et eksami rammestavas vaikuses magama ei jääks, ja hommikul söö kõht täis, et see oma korinaga teisi segama ei hakkaks!
Ah jaa! Kirjandi pikkus 600 - 800 sõna!
2008-04-13
Aga tegelikult...
Ma ei saa enne magamagi minna, kui pole kirjutanud, mis oli ... tegelikult.
1. Sel ajal, kui meie ülikoolis käisime, polnud erilist võimalust valida endale eriprogrammi ega ka aineid (väga üksikud said seda siiski), tuli minna vooluga kaasa. Unistada ju võis (alati võib!), aga reaalsus palju variante ei pakkunud. Sestap jäigi peaaegu ainukeseks võimaluseks õppida ...selleks, kelleks ma saingi. Muidugi oleks olnud võimalik minna ajakirjandusse, aga siis ma selleks erilisi pingutusi ei teinud. Ei kahetse. Kirjutamine meeldib mulle siiani...
Ka praegune mina ei suudaks välja mõelda elukutset, mis mulle paremini sobiks. Kõigele vaatamata. Kas mina sellesse elukutsesse sobin, on hilja küsida.
2. Ema süda oli haige, aga sel ajal puudusid niisugused võimalused südant uurida nagu tänapäeval. Südame sondeerimisi ja lõikusi Eestis ei tehtud või polnud see lihtsale inimesele kättesaadav. Isegi tegelik olukord jäi välja selgitamata - alles lahkamisel selgus, et ema süda oli 3/4 osas kahjustatud, arterid ummistunud.
Südame-veresoonkonnahaigused on olnud emapoolses suguvõsas tapja-haigused.
3. Olen ka praegu ... ebalev ja kergesti haavatav. Selles osas pole elust palju õppinud. Muidugi on juurde tulnud tiba enesekindlust ja elutarkust, aga ikkagi lähen vahel ...tühistest asjadest... närvi ja kaotan hingerahu. Ikka muretsen rohkem teiste kui enda pärast, kuigi jah! - iseendale elamise mõnu olen selgeks saanud.
Eks see jääbki nii. Üldjuhul oma loomust muuta ei saa.
Me võime kõik oma elule tagasi vaadates tõdeda, et midagi oleks võinud ju paremini minna või ise targemini talitada, aga nii on kord läinud. Mis siin ikka kahetseda!
Sellisele järeldusele jõudsin täna pärast seda, kui lugesin neid paljusid "kirju iseendale" - 16aastasele MINA-le.
Aga tänu Tiiale saime osa paljude blogijate elust ja õppisime ka ennast paremini tundma. Vähemalt mul on küll selline tunne.
Vastuseks Tiiale
Ega ma enne rahu saa, kui olen sellel teemal kirjutanud.
Inimene teeb oma elus 3 põhjapanevat otsust - elukutsevalik, elukaaslase valik, elukohavalik.
Muidugi võib igas valdkonnas mitu korda otsustada, aga põhimõtteliselt on ju nii.
16aastaselt ei teadnud ma tuhkagi (maalaps, nagu ma olin), mida õieti tahan või kuhu lähen.
Kui nüüd välistada see, et ajad ja võimalused on nii tohutult muutunud, siis on paar asja, mida oleks võinud ette teada ja teisiti teha. Kümmet ma küll välja ei mõtle!
Olgu siis näpunäited noorele MINAle:
1. Õpi ajakirjandust spetsialiseerumisega teatrikriitikale, nagu Sa ju ülikooli astudes soovisid. Ära mine kergema vastupanu teed ja ära lase end ümber veenda keele eriharu kasuks.
2. Hoia veel rohkem oma ema, sest kauaks teda pole teile antud. Ja kui Sa märkad, et ta haarab tihti südamest ja paneb keele alla validooli või nitroglütseriini, siis uuri välja, kuhu, millise arsti juurde teda viia, et ennetada infarkti, mis oma ulatuse tõttu oli saatuslik.
3. Ära usu arste, vaid sünnita teine laps, kelle armastamiseks, kasvatamiseks ja suunamiseks Sul potentsiaali oli. Teosta oma unistus ühtehoidvast perekonnast!
4. Ole juba noorena enesekindel, julge, võta vastu iseseisvalt otsuseid, ära lase end ära kasutada ega mõjutada. Ela oma elu, ära võta teiste muresid oma õlgadele, see teeb Su elu peaaegu õnnetuks.
Rohkem ma öelda ei saa. Iga erinev otsus oleks tinginud erineva elukäigu, aga on läinud nii, nagu parajasti läks - mitte just kõige halvemini.
Kes võiks ka sellest kirjutada?
Epp, Algarv, Tiiu, Metsapiiga, Hundi ulg ... Igaüks, kes tahab.
2008-04-12
Laulupidu ETVs
No on vahva saade see "Laululahing". Mitte midagi pole pahasti. Isegi Leinatamm sobib oma ossa.
Isegi Maire Aunaste eputamine ei käi närvidele.
Ja koorid!!
Olin täna muidugi Märjamaa poolt, aga tal polnud lootust. Nukuteatri vastu ju ei saa ja Kongutal ka head sopranid.
Tundsin Märjamaa koorist vähemalt kolm-neli inimest ära. Üks oli koguni minu klassist.
Selle saate põhjal võib küll ütelda, et eesti rahvas - laulurahvas, mitte tuim ja tigeda näoga rahvas.
Justkui laulupidu. Meele teeb rõõmsaks.
Tubli tegu, ETV!
Ratsuritäht
Lilled teevad südamele ja silmale rõõmu.
Ma olin väga õnnelik, kui mu mitu aastat lihtsalt vegeteerinud ratsuritähed otsustasid õitsema hakata. Ükski lill (ega laps!) kasva hoolitsuseta - ikka peab (silmaga) paitama, juttu rääkima, väetama ja kastma, õigel ajal valguse kätte tõstma ...
Eelmisel kevadel istutasin oma kodulilled ümber, uurisin natuke Internetist asja ja küsisin targema inimese käest. Nüüd siis tänuks - õitsevad, 4 punast ja 2 valget, ja tuleb veel juurdegi...
Lillede puhul on vist küll nii, et armasta neid ja nad õitsevad sulle ...
Kahjuks mul pole digikat, seega pean pildi võtma Internetist.
2008-04-10
Juurtega ja juurteta inimesed
Ülesanne: jutusta inimese "juurtest"
* Juurtega inimesed on ikka tavaliselt maainimesed. Juurteta inimesel on raske elada, sest tal ei ole tugevat aluspõhja, kuhu ta võiks raskel hetkel toetuda.
* Ka need noored, kes on läinud maalt ära linna, tulevad ikka ja jälle maale vanemate juurde, sest neil on ikkagi alles jäänud tibake kodutunnet, ning oma vanemate kaudu on ka neil juured maale jäänud.
* Mõningal määral või isegi kindlasti läheb suuremaks juurtega inimeste arv, mille tõttu juurteta inimeste arv väheneb.
* Juurtega inimesed on ikka tavaliselt maainimesed. Juurteta inimesel on raske elada, sest tal ei ole tugevat aluspõhja, kuhu ta võiks raskel hetkel toetuda.
* Ka need noored, kes on läinud maalt ära linna, tulevad ikka ja jälle maale vanemate juurde, sest neil on ikkagi alles jäänud tibake kodutunnet, ning oma vanemate kaudu on ka neil juured maale jäänud.
* Mõningal määral või isegi kindlasti läheb suuremaks juurtega inimeste arv, mille tõttu juurteta inimeste arv väheneb.
2008-04-09
Eneseabi ehk Help Yourself!
Maailmas on üllitatud tuhandeid eneseabi raamatuid. Enamus neist on vist kirjutatud ameeriklaste poolt, paljud on ka eesti keelde tõlgitud. Üldiselt pole ma neid endale ostnud, aga mõned mul siiski on.
Üks neist - Dick Carlsoni "Teguvõimas isik" - on ilmunud eestikeelsena juba 1940. aastal. Mäletan- uurisin seda oma nooruses, tundus põnev.
Teoorias on kõik nii lihtne: kavanda ise oma saatus = kirjuta üles, kuidas sa seda teed (konkreetne plaan!); hoia oma tööriistade kast
( siin: pea ehk ideed ja mõtted) korras = säilita, liigita, kogu ideid, mida tahad meeles pidada; õpi õppima ja mõtlema = muretse endale ideaalsed töötingimused, hoia tähelepanu ärkvel, tõsta süvenemisvõimet jne; hinda oma activat ja passivat = analüüsi oma võimalusi, valva oma harjumusi, paranda oma "nõrku kohti"!
Nii tark raamat, miks ma pole selle järgi elanud!? Oleks võib-olla kõik paremini läinud!
Teine raamat on uuemast ajast - Susan Jeffers "Tunne elust mõnu". (2003)
Jälle tore! Näiteks, kui midagi on halvasti, muuda lihtsalt fookust.
Miks näeme alati halba ja mitte head? Miks keskendume sellele, mida meil pole?
Ja kirjutage üles kõik asjad, mis on hästi!! (kuigi ma ei saa aru, miks peaks kirjutama)
Ära tunne end ohvrina!! Loobu asjadest, mida sa enam ei vaja. Vähem koguda, rohkem nautida! Asjad on koormaks. (väga nõus!)
Mõtle enne, kui midagi palud. Võib juhtuda, et saadki, mida tahtsid... (...et selles hiljem kibedalt pettuda!?). Tagatis on uskumuses: ma tulen toime!
Mediteeri! See käib nii, et istud mugavalt toolil, silmad kinni, ja kordad endamisi tähenduseta sõnu - mantraid. Nii me lülitame end heitlikust päevast välja ja puhkame paremini kui magades.
Ja muidugi naerge! Õppige rõõmust hüppama (otseses ja ülekantud mõttes)!
Põhiline sõnum: lõpeta muretsemine kohe täna!!! Tunne elust mõnu!
Miks mitte seda kuulda võtta!?
* * *
Mida te teeksite teisiti, kui peaksite oma elu uuesti elama? Isegi kui olete väga noor, on see oluline küsimus.
Keegi 85aastane naine, kelle nimi on Nadine Starr, olevat öelnud:
"Kui ma saaksin oma elu uuesti elada, hakkaksin kevadel varem paljajalu käima ja jätkaksin seda sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karusselliga. Nopiksin rohkem karikakraid!"
Ilus. Lihtne. Varsti lähen paljajalu tööle!
Üks neist - Dick Carlsoni "Teguvõimas isik" - on ilmunud eestikeelsena juba 1940. aastal. Mäletan- uurisin seda oma nooruses, tundus põnev.
Teoorias on kõik nii lihtne: kavanda ise oma saatus = kirjuta üles, kuidas sa seda teed (konkreetne plaan!); hoia oma tööriistade kast
( siin: pea ehk ideed ja mõtted) korras = säilita, liigita, kogu ideid, mida tahad meeles pidada; õpi õppima ja mõtlema = muretse endale ideaalsed töötingimused, hoia tähelepanu ärkvel, tõsta süvenemisvõimet jne; hinda oma activat ja passivat = analüüsi oma võimalusi, valva oma harjumusi, paranda oma "nõrku kohti"!
Nii tark raamat, miks ma pole selle järgi elanud!? Oleks võib-olla kõik paremini läinud!
Teine raamat on uuemast ajast - Susan Jeffers "Tunne elust mõnu". (2003)
Jälle tore! Näiteks, kui midagi on halvasti, muuda lihtsalt fookust.
Miks näeme alati halba ja mitte head? Miks keskendume sellele, mida meil pole?
Ja kirjutage üles kõik asjad, mis on hästi!! (kuigi ma ei saa aru, miks peaks kirjutama)
Ära tunne end ohvrina!! Loobu asjadest, mida sa enam ei vaja. Vähem koguda, rohkem nautida! Asjad on koormaks. (väga nõus!)
Mõtle enne, kui midagi palud. Võib juhtuda, et saadki, mida tahtsid... (...et selles hiljem kibedalt pettuda!?). Tagatis on uskumuses: ma tulen toime!
Mediteeri! See käib nii, et istud mugavalt toolil, silmad kinni, ja kordad endamisi tähenduseta sõnu - mantraid. Nii me lülitame end heitlikust päevast välja ja puhkame paremini kui magades.
Ja muidugi naerge! Õppige rõõmust hüppama (otseses ja ülekantud mõttes)!
Põhiline sõnum: lõpeta muretsemine kohe täna!!! Tunne elust mõnu!
Miks mitte seda kuulda võtta!?
* * *
Mida te teeksite teisiti, kui peaksite oma elu uuesti elama? Isegi kui olete väga noor, on see oluline küsimus.
Keegi 85aastane naine, kelle nimi on Nadine Starr, olevat öelnud:
"Kui ma saaksin oma elu uuesti elada, hakkaksin kevadel varem paljajalu käima ja jätkaksin seda sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karusselliga. Nopiksin rohkem karikakraid!"
Ilus. Lihtne. Varsti lähen paljajalu tööle!
2008-04-06
Rongisõit ja ... pildikesi elust
Käisin eile Tallinnas. Sõitsin rongiga. Mugavas vagunis.
"Kas kohvi või teed?" küsis...vanasti nimetati vagunisaatja.
"Teed!"(kohvi juba jõin kodus)
Värsked lehed lipsisin läbi. Tukkusin oma pool tundi - öö jäi lühikeseks.
Kiisast alates hakkasin aknast välja vaatama. Mida linnale lähemale, seda koledamaks läks vaatepilt. Justkui sõda oleks hiljuti lõppenud. Nii palju vanu lagunenud maju, hüljatud jaamahooneid, rämpsu, autovrakke ja -kumme, prügihunnikuid igas suuruses ja ... grafitit.
Kellel on nii palju aega, tahtmist, huvi, loovust, vahendeid, julgust, et joonistada täis kõik vabad pinnad kuni korstnateni välja? (kuidas üldse saab korstna otsa, kraanaga?)
On see siis kunst või mitte, aga ilus ta ei tundu. Võib-olla on lihtsalt minu ilumeel nii vanamoodne või olematu?
* * *
Seisime marsaka peatuses. Teadjamad ütlesid, et kehtib elav järjekord, sestap peab vähemalt pool tundi varem kohale minema.
Rahvast kogunes omajagu. Kui palju marsakasse mahub, tundsime muret.
Kohe, kui uks avanes, hüppas kõige ette neiu koos umbes 10aastase lapsega (vanuse tõttu ei saanud neiu olla selle lapse ema).
"Oot-oot! Nii see ei käi!" pahandati tagantpoolt.
Edasi arenes väga ebameeldiv stseen.
Ühele kindlale üritusele siirduvad inimesed pidid alla neelama solvangud "penskarid", "vanurid", "nõmedad" jms
Keegi maha ei jäänud. Sai ka lapsuke peale (teda saatev neiu ei sõitnudki kaasa!), mitte küll esimesena, aga kindlalt, heites enne üleolevalt etteheitvaid pilke korralikult järjekorras seisvatele "muttidele". Laps sai siit küll teadmise, et "vanu" inimesi ja viisakust pole mõtet austada. (Mis vanad need olid - enamasti peened linnaprouad!)
....Nüüd mõtlen, kui see noor inimene oleks küsinud, kas ta võiks... ja... et ta ise ei sõida, oleksid need "pahad tädid" lapse kas või sülle võtnud, kui kohta poleks ka jagunud. Ja kogu inetus oleks olemata olnud...
* * *
Hilisõhtuks jõudsin koju tagasi. Olin lõpuks bussis ainuke sõitja. Kui palusin bussijuhil mind minu maja juures maha lasta (mitte püssiga!), siis ta ütles: "See kümme meetrit võiks jala käia!", kuid peatus siiski. Tegelikult võitsin 500 meetrit.
Niipea ma enam Tallinnasse ei lähe.
Resümee: oli tore päev, sest head oli palju-palju rohkem kui halba.
"Kas kohvi või teed?" küsis...vanasti nimetati vagunisaatja.
"Teed!"(kohvi juba jõin kodus)
Värsked lehed lipsisin läbi. Tukkusin oma pool tundi - öö jäi lühikeseks.
Kiisast alates hakkasin aknast välja vaatama. Mida linnale lähemale, seda koledamaks läks vaatepilt. Justkui sõda oleks hiljuti lõppenud. Nii palju vanu lagunenud maju, hüljatud jaamahooneid, rämpsu, autovrakke ja -kumme, prügihunnikuid igas suuruses ja ... grafitit.
Kellel on nii palju aega, tahtmist, huvi, loovust, vahendeid, julgust, et joonistada täis kõik vabad pinnad kuni korstnateni välja? (kuidas üldse saab korstna otsa, kraanaga?)
On see siis kunst või mitte, aga ilus ta ei tundu. Võib-olla on lihtsalt minu ilumeel nii vanamoodne või olematu?
* * *
Seisime marsaka peatuses. Teadjamad ütlesid, et kehtib elav järjekord, sestap peab vähemalt pool tundi varem kohale minema.
Rahvast kogunes omajagu. Kui palju marsakasse mahub, tundsime muret.
Kohe, kui uks avanes, hüppas kõige ette neiu koos umbes 10aastase lapsega (vanuse tõttu ei saanud neiu olla selle lapse ema).
"Oot-oot! Nii see ei käi!" pahandati tagantpoolt.
Edasi arenes väga ebameeldiv stseen.
Ühele kindlale üritusele siirduvad inimesed pidid alla neelama solvangud "penskarid", "vanurid", "nõmedad" jms
Keegi maha ei jäänud. Sai ka lapsuke peale (teda saatev neiu ei sõitnudki kaasa!), mitte küll esimesena, aga kindlalt, heites enne üleolevalt etteheitvaid pilke korralikult järjekorras seisvatele "muttidele". Laps sai siit küll teadmise, et "vanu" inimesi ja viisakust pole mõtet austada. (Mis vanad need olid - enamasti peened linnaprouad!)
....Nüüd mõtlen, kui see noor inimene oleks küsinud, kas ta võiks... ja... et ta ise ei sõida, oleksid need "pahad tädid" lapse kas või sülle võtnud, kui kohta poleks ka jagunud. Ja kogu inetus oleks olemata olnud...
* * *
Hilisõhtuks jõudsin koju tagasi. Olin lõpuks bussis ainuke sõitja. Kui palusin bussijuhil mind minu maja juures maha lasta (mitte püssiga!), siis ta ütles: "See kümme meetrit võiks jala käia!", kuid peatus siiski. Tegelikult võitsin 500 meetrit.
Niipea ma enam Tallinnasse ei lähe.
Resümee: oli tore päev, sest head oli palju-palju rohkem kui halba.
2008-04-04
Väike vahepala
Subscribe to:
Posts (Atom)