2011-11-19

Sekkumisest


Vaatasin reede õhtul Aunaste saadet sekkumisest. Ja tekkis ka tahtmine sekkuda ehk siis oma mõtteid antud teemal avaldada.
Eksperdid olid valitud seinast seina. Ühes otsas oli absoluutne skeptik Andres Raid, kes arvas, et üldse pole vaja sekkuda ja eestlaste loomuses puudub vastav geen, ja teises otsas kaunis naispolitseinik, kes leidis, et eestlased on tublid kodanikud ja oskavad kriitilises olukorras õigesti käituda. Mina jään sinna vahepeale.
Oskan tuua mitu näidet, kus ma olen sekkunud, aga kasu pole sellest mingisugust olnud.
Kui ma lähen hommikul poolhämaras tööle, siis näen alailma staadionil suitsetavaid koolilapsi. Jah, ma seisatan ja noomin neid, aga olen aru saanud, et tolku sellest pole. Pahe on väga levinud ja politsei pole samuti midagi muuta suutnud.
Umbes kuu tagasi - ma polnud veel magama jäänud- kuulsin, et minu rõduakna vastu visati midagi. Kustutasin tuled ja hiilisin kööki. Nägin poisikesi keset õue, kes püüdsid end peita autode varju. Arvasin vähemalt ühe neist ära tundvat. Nad katsetasid veel paar korda, muutusid julgemaks, ja siis loobusid. Kas ma oleks pidanud astuma julgelt rõdule, ähvardama politseiga või püüdma ise kuidagi korda luua? Ma ei teinud midagi. Pätikesed läksid minema. Õunasüdamed korjasin kokku.

Kord elas minu all pere, kus oli vägivaldne mees. Päevavalguses poleks temast midagi taolist arvanud ja usun ka, et tema vihapursked olid ajendatud joobnud olekust. Kuulsin mitu korda, kuidas mees karjus, naine ja lapsed nutsid. Mütsatuste järgi võis oletada, et karjumisega asi ei piirdunud. Nüüd on mees ammu vähki surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust lahkunud.
Ma ei sekkunud.

Viimasel ajal vaevab minu peakest küsimus, mis on toimunud minu vastasmaja ühes korteris. Näen, et seal enam kedagi pole - aknad on tühjad ja pimedad. Küsisin isegi ühe tuttava käest, kas tema teab midagi. Nüüd saan aru, et see on puhas uudishimu, mis mind vaevab.

Olen mõned korrad oma elus ka tänaval kukkunud inimesele abi pakkunud. Nii hullu olukorda pole olnud, et vaja elustada või kiirabi kutsuda. Ühe vana naise aitasin hiljuti koju, teisele andsin validooli keele alla. Ma tundsin neid ka.

Naabri Valvet ma ei etenda ega vaja esialgu. Olen enamasti kodus. Mulle meeldib, kui minu ellu ei sekkuta. Õnneks pole ma peale sattunud mõrtsukatele, pangaröövijatele, autoärandajaile. Pole pidanud päästma uppujat ega tooma põlevast majast välja abivajajat. Arvan, et tunnen olukorra ära, kus sekkumine oleks hädavajalik.
Oma töö tõttu tuleb nagunii pidevalt sekkuda õpilaste ellu:)

Pildil politsei sekkub (netist)

2011-11-06

Fotojaht: rännud

Tuleb meelde üks habemega anekdoot.
Juku peab kirjutama kodukirjandi teemal "Minu pikim reis".
Järgmisel päeval esitab Juku kirjandi.
"Minu reied on ühepikkused," loeb õpetaja.
***
Käisin suvel oma pikimal reisil senimaani - Itaalias.
Tagasi jõudnud, rändasin mõtetes aina edasi ja jälle tagasi- aja- ja kultuurilukku.
Mõtterännakud ongi need kõige õigemad rännakud?

Mida kõrgemal oled, seda kaugemale näed

Laevaga Capri saarele ring peale

Pilguga Vesuuvi haaramas

Bussiga kiirteel



Teised rändurid

2011-11-02

November


Esimest korda ärkasin kell 4. Liiga vara üles tõusta. Püüdsin uuesti uinuda. Võib-olla tukastasin korraks.
Siis vaatasin kella pool 6. Und enam ei tulnud. Pole ka ime- suveaja järgi ju olekski paras ärgata. Kellakeeramine on minu jaoks alati probleem, olenemata kummatpidi tuleb keerata.
Või on siis asi hoopis milleski muus. Hingevaevas, aastaajas, igatsuses, rahutuses, rahulolematuses.
Täna on hingedepäev.
On aeg hakata põletama küünlaid, et raske aeg üle elada.