
See juhtus teisipäeval, 27.oktoobril 2009
Olin Tartus koolitusel. Parajasti lõunatasime Entri restoranis, kui Epp helistas.
"Ei, ma seekord ei tule, sõidan koju tagasi. Aga raamatut tahaksin küll kohe!" olin otsekohene.
" Olgu, Justin tuleb loengule, enne toob sulle raamatu. Oota teda trepil, tal on vähe aega," lõpetas Epp kõne.
Kohtumine oli määratud Treffneri gümnaasiumi trepile kell 14.10. Olin igaks juhuks varem kohal. Ilm oli pehme, kuid tibutas veidi.
Ei tea, kummalt poolt ta tuleb? Igaks juhuks jälgisin mõlemat kätt tänavat.
Ja siis ta tuli - Justin Petrone. Pika sammuga, naeratus näol, märsitaoline kott kaelas.
Siis, siis... avas ta oma koti ja... andis/kinkis/ulatas mulle raamatu "Minu Eesti" - Kas lubate elada? 1. osa, autor Justin Petrone, tõlkija Raivo Hool, kirjastus PetronePrint.
Kahjuks unustasin küsida autogrammi, aga küll ma veel jõuan.
Kui ühe tüüpilise eesti "tädi" kallistus on midagi väärt, siis sellega ma ei hoidnud kokku.
Oleme meiegi midagi õppinud!
Ma juba tean, et olen raamatus sees kolmes episoodis. Vabalt võib juhtuda, et olen nüüd 1,2 korda kuulsam!
Ma tean, et Epp on natuke minu moodi, vähemalt välimuse poolest.
Ma tean, et Justin on andekas, vaimukas ja väga südamlik itaalia juurtega ameerika mees, kes on nüüdseks rohkem eestlane, kui mõni etniline sugrimugrilane ongi.